Welcome to the Hunger Games!
 
HomeFAQSearchMemberlistUsergroupsRegisterLog in
Log in
Username:
Password:
Log in automatically: 
:: I forgot my password
Latest topics
» No arva ära
by Scipio Telarius Thu Jan 22, 2015 7:53 pm

» 62sed Näljamängud!
by Lacey Grune Thu Jan 15, 2015 5:01 pm

» Midagi veel huvitavamat
by Ziv Benesch Sun Dec 21, 2014 5:08 pm

» Secrets in plain sight
by Scipio Telarius Sun Dec 21, 2014 4:37 pm

» The Ovid Greenlav Show
by Saatja Sun Dec 21, 2014 4:22 pm

» Midagi huvitavat
by Scipio Telarius Wed Dec 17, 2014 12:34 am

» 62ste Näljamängude Küllusesarv
by Mängujuht Mon Dec 15, 2014 9:50 pm

» Don't let me down now
by Amber Llewellyn Mon Dec 15, 2014 9:18 pm

» Hindamine
by Mängujuht Sat Dec 13, 2014 2:57 pm

» Räägime asjast
by Ziv Benesch Sat Dec 13, 2014 3:12 am

» Next train home
by Akiva Valenti Sat Dec 13, 2014 12:15 am

» Tibulinnu nokib teil kõigil silmad peast välja
by Jago Valenti Fri Dec 12, 2014 11:24 pm

Näljamängud
1. päev

VII ringkonna neiu -platvorm lõhkes

V ringkonna neiu -tapja Amber

VI ringkonna kutt -tapja Valora

XI ringkonna neiu -tapja Valora

VI ringkonna neiu -tapja Jade

VII ringkonna kutt -tapja Amber

X ringkonna neiu -tapja Crucis

V ringkonna kutt -tapja I ringkonna kutt

IX ringkonna kutt -tapja II ringkonna kutt

XI ringkonna kutt -tapja I ringkonna kutt

XII ringkonna kutt -tapja II ringkonna kutt

Share | 
 

 Lõikus

Go down 
Go to page : 1, 2  Next
AuthorMessage
Saatja

avatar

Posts : 44

PostSubject: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 4:12 pm

OT: Tegemist on massiteemaga. Minu esimeses postituses on kirjeldatud üldine Lõikus, midagi sarnast toimub igas ringkonnas, ning allpoolt leiate nimekirja tegelastega, kes saavad tribuutideks. Seekord ei kirjelda me iga ringkonda eraldi.
Tribuudikandidaadiks saab veel registreeruda, kuni Mängude esimene postitus on postitatud. Sellisel juhul saab kandidaat olla ringkondades, kus praegu on need asendatud NPC-dega. Samuti saab olla vabatahtlik, kui see on originaalis valitud isikuga läbi räägitud.
Vabatahtlikest veel nii palju, et nimekirja on sulgudesse taha kirjutatud see, kes kindlalt on vabatahtlikud. Ehk siis enamikel inimestel karjeristide ringkondadest on kirjutatud taha sulgudesse, et nad on vabatahtlikud ja see tähendab seda, et te peate kirjeldama seda, kuidas teie tegelane on vabatahtlik, mitte, et öeldi tema nimi. Öeldi mingi täiesti suvaline nimi tegelikult.
Kandidaadid ja kõik muud ringkondade tegelased võivad siia teemasse kirjutada oma reaktsioonid/tegemised. Teema jääb üheks suureks massiteemaks, aga tegevused on eri ringkondades, üritagem sellest lihtsalt aru saada ja sellega toime tulla.
Foorumis on ka tegelane nimega Saatja. Nende ringkondade tegelased, kus on vaid üks kellegi poolt mängitav tribuut, võivad paluda adminidel Saatjat mängida (Saatja aka midagi sellist, nagu Effie Trinket Näljamängudes). Selleks kirjutage oma postituse juurde see, et te sooviks Saatjat. Saatjat saavad paluda AINULT need, kes on üksi ringkondades. Kui teie ringkonnas on mentor olemas, või teine tribuut ka, siis Saatjat meie ei kirjuta. Sel juhul võite ise midagi mainida.
PÄRAST tribuudite valimist ja vabatahtlike väljaselgitamist suunatakse kõik tribuudid linnavalitsuse majja, mis on lava taga. Sinna läksid nad koos Rahuvalvajatega. Pärast seda on neil aega mõned minutid oma pere ja lähedastega hüvasti jäta ja siis viiakse nad rongile. Rongis on üldised töötajad, ringkonna Saatja, ringkonna Võitjad ja praegused tribuudid.
May the odds be ever in your favor!



Kõikides ringkondades oli kätte jõudnud päev Lõikusteks. Rahvas oli kogunenud oma ringkondadesse püstitatud lavade juurde, mida valvasid Rahuvalvajad. Iga ringkonna saatjad olid lavadel ja laval seisid ka endised nende ringkondade Võitjad ning neil olid ka kaks suurt klaaskaussi noorte nimedega. Ühes kausis tüdrukute nimed ja teises poiste nimed. Noored olid jagatud lava ees kahte leeri, poisid ja tüdrukud eraldi. Need, kes olid liiga noored või liiga vanad, olid külgedel ja taga ning ootasid otsuseid.
Varsti astuski esile igas ringkonnas nende linnapea, kes pidas lühikese kõne ja siis astus ette iga ringkonna Saatja, kes oli väga uhkelt riietatud, et ka midagi natukene rääkida ning siis jõudis aeg kätte loosimiseks. Kõigepealt loositi välja tüdruku nimi ja siis uuriti vabatahtlike kohta, ning pärast seda loositi poisi nimi ja uuriti, kas vabatahtlikke oli.


*****

I ringkond
Emerald Lovejoy (vabatahtlik)
Leonis Duncain (vabatahtlik)

II ringkond
Akiva Valenti (vabatahtlikuna asendab teda Ziv Benesch)
Selina Dawlish (vabatahtlik)

III ringkond
Savera Hayes
NPC noormees

IV ringkond
Terra Keene (vabatahtlik)
NPC noormees

V ringkond
Juniper Phox
Myles Winston

VI ringkond
Norah Daniels (vabatahtlikuna asendab teda Laurel Erwin)
NPC noormees

VII ringkond
Macon Rhodes (vabatahtlik)
Silver Herriot

VIII ringkond
NPC noormees ja neiu

IX ringkond
NPC noormees ja neiu

X ringkond
Viola Lee
NPC noormees

XI ringkond
Mirena Leen
NPC noormees

XII ringkond
Marca Keenan
Roman Marcelo

Back to top Go down
View user profile
Terra Keene
IV ringkond // 18-aastane
avatar

Tsitaat : Destroying things is much easier than making them.
Posts : 643
Ringkond : IV
Eelistatud relv/oskus : Kolmhark

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 5:04 pm

Terra oli selleks päevaks juba ammu valmistunud. Ta teadis, mida ta tegema peab ja et tema läheb ette. Kõik oli läbi räägitud, vaja oli vaid need sõnad öelda. Aga enne seda pidi neidis kuulama mõttetut pikka juttu ja see oli nii faking tüütu. Viimaks hakati nimesid loosima ning kui kausist haarati mingi tüdruku nimi ja see ette loeti, astus Terra kohe julgelt ette. "Ma astun vabatahtlikuna tribuudiks!" hüüdis neidis selge kõlava julge häälega ja teda saatis aplaus, kui Terra lavale kõndis. Saatja oli väga uhke tõdruku üle ja loosis siis poisi nime. Ka selle loositud nime eest astus välja vabatahtlik noormees, kellele samuti suure hoolega plaksutati ja hõisati. Seejärel juhatati tribuudid hoonesse nende selja taga, kus nende perekonnad nendega hüvasti tulid jätma. Ei mingeid pisaraid ega nuttu. Kõik olid uhked Terra üle. Neidis kallistas oma vanemaid ning suundus siis rongi peale, kus neile pakuti kõiksugu head paremat ja saatja kohe šampust kallas kõigile. Terra võttis lonksu oma joogist, aga vaid viisakusest, muidu polnud ta alkoholist huvitatud, see teeb meeled nüriks ja olgugi, et tal on mängudeni veel aega ei tahtnud neidis isegi oma klaasi tühjaks juua. Küll, aga istus ta laua taha, et veidi midagi süüa. Tema kaastribuut oli sama sõnaaher kui tüdruk ise, aga tunduvalt parema isuga.


Last edited by Terra Keene on Mon Jul 14, 2014 12:20 am; edited 1 time in total
Back to top Go down
View user profile
Akiva Valenti
II ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 164

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 5:31 pm

Akivale oli see viimane kord, kui ta pidi minema lõikusele, et kuulata, kas tema nimi hõigatakse mikrofoni. Siiski ei olnud kutt just eriti närvis, sest ta teadis, et keegi on vabatahtlik, kui ka öeldakse Akiva nimi. Aga see ei tähendanud, et ta eriti õnnelik oleks seal seismise pärast. Akiva kutt, Noach, oli juba piisavalt vana, et mitte Mängudele minna ja kuti nime ei olnud keegi kordagi välja ka hõiganud. Akiva vaatas sinnapoole, kus Noach seisis, ja sai nunnu julgustava naeratuse kutilt. Akiva naeratas talle vastu, aga siis vaatas taas lava suunas, kui seal inimesed rääkima hakkasid. Sama jutt, mis aastaid ennegi. Ja siis tuli see uhkeldav Saatja ning ta pidi ka pikalt seletama. Kutsuti välja tüdruk, kelle eest astus välja vabatahtlik, ning siis. Kõlas Akivale väga tuttav nimi: "Akiva Valenti!" Akiva hingas pahisevalt välja. Ei ole võimalik. Kõik tema mõtetes tõmbus tühjaks ja ta oli pigem paanikas, kui et rahulik. Sest tema nime ütlemisega kadus ka teadmine, et keegi tuleb vabatahtlikuks. Tema peab minema Mängudele. Praegu nägi kutt seda just nii. Ja vabatahtlik kutt ei reageerinud ka kohe, vaid Akiva pidi minema lavale. Noormehe silmad olid üsna vesised ja pilk hirmu täis, kui ta Jagole, kes ka laval seisis Võitjana, otsa vaatas. Kuti käed värisesid meeletult. Tema ei lähe Mängudele. Ta ei tohi! Ta ei saa hakkama seal ju!
Back to top Go down
View user profile
Roman Marcelo
XII ringkond // 18-aastane
avatar

Posts : 406
Ringkond : XII
Eelistatud relv/oskus : Kirka

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 6:23 pm

Romani jaoks oli tegemist üsnagi toreda päevaga. Alati oli tore näha neid lapsukesi nutmas, kui nende nimi välja hõigati ja üldse.. Õhus oli selline hirm ja ärevus, mis mehele meeltmööda oli. Hommikul oli ta üsna vara ärganud, mis sest, et kuskile minema ei pidanud, sest ega siis rahvas tööd ei saanud samal ajal teha, kui Lõikus käimas oli. Seda vaatas terve Panem. Kas siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Isegi need, kes polnud võimelised enam kuskile liikuma, panid teleri tööle, et ülekannet jälgida.
Sama toimus ka Romani majapidamises, kuna perepea polnud ilmselgelt mingis olekus kuskilegi minekuks. Ega ta telerit ka väga ei vaadanud, pigem magas peatäit välja, aga noh.. reeglid olid reeglid. Mehe ema seevastu oli enda kõige korralikuma kleidi selga pannud ning sättis ka enda hallinevad juuksed üles viisakasse krunni. Ka Roman oli enda kõige paremad püksid ja spetsiaalselt Lõikuse jaoks tehtud särgi selga pannud. Viimane kord kui ta neid kandma peab.. Tundus kuidagi eriti pidulik hetk. Pooleldi noormees lausa lootis, et see aasta valitaks tema. Mida tal kaotada oleks? Võita oleks see vastu palju. Saaks Kapitooliumi külastada ja sellest luksusest osa saada.. Ja Mängud võites ka välja kolida palju ilusamasse elamisse. Ohjaa, võita oli palju.

Väljakule jõudes saatis Roman enda ema rahva sekka ära ning suundus siis ise noorte juurde, kes end üles rivistasid. Kogu lõikus oli juba üsna tuttav teema. Isegi linnapea kõne tundus iga aasta sama olevat. Viimaks hüüti välja nimed. Esimesena kõlas tüdruku nimi ja esiti ei saanud mees arugi, kellega tegu, kui nägi endale tuttavat neidu nimele reageerimas. Oh. No.
Kui Romani enda nimi samuti välja hõigati, ei pannud ta seda esiti tähelegi kuni keegi selja tagant teda ette poole tõukas. Naeratuse näole mananud, suundus ta lavale, noogutades linnapeale ja Saatjale ning viis siis pilgu Marcale, pilgutades tüdrukule silma. This is gonna be fun.

_________________

Why be normal when you can.. not?
Back to top Go down
View user profile
Leonis Duncain
I ringkond // 18-aastane
avatar

Posts : 295

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 6:44 pm

Leonis ärkas Lõikuse päeva hommikul kindla teadmisega, et täna lahkub ta oma ringkonnast, et Kapitooliumi sõita. Nüüd oli ta enda arvates selleks juba valmis ning seega ei pabistanud ülearu. Ta ajas ema poolt valmis pandud riided selga, silus peegli ees oma juukseid ning suundus siis vanemate ning Wade'i ja Winnow'ga platsile, kus Lõikus pidi toimuma. Ta heitis enne teiste lõikuseas noorte juurde siirdumist rahustava pilgu oma emale, suudles õde-venda otsmikule ning surus isal kätt. Siis võttis ta enda koha sisse, heites kiire pilgu ka tüdrukute suunas, kus Emerald seisis ja oma korda ootas.

Kui mingi tüdruku nimi välja hõigati, mis Leole tuttavana kõlas, silmitses Leo uuesti Emmy't ning ei läinud kaua, kui too vabatahtlikuna lava poole suundus. Siis hüüti välja ka poisi nimi ning Leo nägi võõrast, kahe-kolmeteistaastast poissi korraks hirmust kühmu tõmbumas, kuid siis astus Leonis ette ning teatas valjult üle platsi: "Mina astun vabatahtlikuna tribuudiks!" Rahulike sammudega möödus ta esimesena valitud poisist, naeratas talle kergelt ja astus siis lavale, Emmy kõrvale. Nii. Korras. Nüüd oli ta kindel Mängudel osaleja.
Back to top Go down
View user profile
Viola Lee
X ringkond // 14-aastane
avatar

Posts : 271
Ringkond : X
Eelistatud relv/oskus : Lasso

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 7:17 pm

Leedel oli sel aastal kolm mängudeealist lapsukest. Õdedest vanim oli paar aastat tagasi loosikastist pääsenud ning pesamunal oli veel kolm aastat aega, enne kui tema nimi sinna topitakse. Õhtul istusid kõik pere naisliikmed ümber köögilaua ning pesid-nõelusid riideid nagu neil traditsiooniks oli kujunenud. Viola ülesandeks oli esemete pesulaual nühkimine. Kogu töö käis täies vaikuses õrna valgust kiirgava gaasilambi all, mis kergelt kõikudes varje moonutas. Vi oli esimene, kes oma töö lõpetas, asjad kokku korjas ning redelist üles teisele korrusele ronis, kus asus üks suur ruum, milles terve pere magas. Privaatsuse jaoks olid lakke tõmmatud nöörid ja riputatud õhukesed kardinad. Tüdruk istus oma lavatsile, mida pehmendas õlgi täis topitud kott. Kuigi aeg oli hiline ja ta oleks pidanud magama heitma, ei olnud neiul und. Tüdruku mõtted ekslesid eelnevatele mängudele ning võigastele surmadele, mis enamiku tribuutidest tabanud olid. Viola oli kindel, et tema nime välja ei tõmmata, kuid kartis oma õdede-vendade pärast. Ükski neist ei suudaks ilmselt esimest päevagi üle elada, rääkimata siis võitmisest. Neiu keeras end veidi lühikeseks jäänud asemel kägarasse, nägu seina poole ja sulges silmad. Eesootavast päevast mõtteid mõlgutades ta siiski viimaks uinus, veel enne kui ülejäänud pere üles tuli.

Hommikul oli Vi viimane, kes ärkas. Ta ehmatas end alt kostva hõike "Viiiiiiiiiii!" peale üles ning paterdas nii kiirelt kui võimalik alla. Köögilaual ootasid teda eelmisel õhtul valmisseatud riided, mis ema veel hommikul kuuma rauaga üle oli käinud, nii et kuskil ühtki kortsu polnud. Neiu pritsis endale aknaalusest ämbrist veidi vett näkku, et virksamaks saada ning uni silmist uhtuda. Ta jõudis vilksamisi  silmata oma peegelpilti virvendavalt veelt, kui juba uus hõige väljast ta kiiremini liigutama pani. Viola kahmas laualt valge kleidi, mille ta vanemalt õelt oli saanud, kui too näljamängude nimekirjast pääsenud oli. Tüdruk küll jälestas esemeid, kus mõlema jala jaoks eraldi auku polnud, kuid ühel päeval aastast sunniti teda siiski säärast kandma. Neiu libistas eseme endale selga ning sidus vilunult oma ühe käega selle keskosas oleva pruuni paela selja tagant kinni. Vi tõdes, et on veidi kasvanud, sest kleit ulatus talle täpselt põlvedeni. Eelmisel aastal oli riiet jagunud, et ta õudsetest kriimulistest jalgadest enam kui pool kinni katta. Tüdruk pistis oma jalad maas ootavatesse kingadesse, mis olid üks kallemaid esemeid nende majas. Emale olid need pulmadeks ostetud. Õuest kostis juba kolmas hõike. "Tulen!" vastas Viola i-d veidi venitades ja avas ukse, et välja astuda. Valitses koidueelne hämarus, kuid kuna toas oli veel pimedam olnud, eristasid tüdruku silmad kõiki detaile. Perekond seisis värava juures, ema viipas Vile kannatamatult. Juba paistiski naabrimees, kes vastavalt kokkuleppele neid iga aasta ringkonna keskusesse sõidutas. Kuna Leed elasid peaaegu kagunurgas ning plats, kus lõikus toimus, oli Kapitooliumile lähemal, kirdes, siis oli sõit sinna üsna pikka ja vaevaline ettevõtmine.

Naabrimehe vankrile mahtus neid kolm perekonda. Vanemad vestlesid sõidu ajal omavahel, lapsed olid tavaliselt oma mõtetesse süvenenud. Võis ju juhtuda, et tagasiteel on neid koormaks ühe võrra vähem. Ka Vi oli terve tee vakka. Ta pilk eksles mööduvatel karjamaadel, väikestel puusaludel ja üksikutel taludel. Kui vahemaad, mille järel hooneid esines, üha lühemaks jäid, tähendas see, et nad on peagi kohal. Teeääred olid juba teiste kaugemalt saabujate vankreid täis ning perekondadel tuli väljakuni kaks kilomeetrit jala kõmpida. Saabudes kihas ka plats juba rahvast. Vanemad lehvitasid oma võsukestele ning eemaldusid, et kuskil ääres endale koht leida. Viola sammus oma õe ning naaberpere kaksikutest 16-aastaste tüdrukute kõrval naissoole eraldatud pingiridade poole. Nad võtsid istet umbes keskel. Tagumised read olid kõik juba viimseni hõivatud, aga eespool istus erinevaid tirtse üsna hõredalt, nii et hetkel oli Vil lavale hea vaade. Ta pilk käis üle valmis sätitud kahe klaasanuma, mis pilgeni pabereid nimedega täis oli. Masinlikult surus Vi oma ainsa käe sõrmed kleidiserva. Ta avastas sealt üksiku niidijupi ning asus seda keerutama, samal ajal silmadega üle vahekäigu vendi otsides.
Enne kui neiu nood üles leidis, kõlas Panemi hümn, mis rahva korrale kutsus. Lavale ilmusid nende ringkonna varasemad võitjad, keda oli paganama vähe, samuti üks kentsakas naine ning kohalik linnapea, vanem meesterahvas. Too sammus kohe lava ette, kus asus mikrofon, kentsakas metallist pulk, mis rääkija hääle üle terve väljaku võimendas. Mehe jutt jooksis Violal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta ema oli ühel aastal öelnud, et linnapea kõne on igal aastal samasugune, ta vahetab vaid mõned sõnad keerulisemate vastu välja, et intelligentsem kõlada.

Vi tähelepanu koondus taas, kui saatja, too veider naisterahvast, kes oma kirevas kostüümis siia platsile absoluutselt ei sobinud, oma pikkade küüntega käe esimesse, tüdrukute nimedega kaussi pistis. Väljakul valitses pahaendeline ootav vaikus. Viola oleks võinud, vanduda, et kuuleb naise kontsade tekitatud klõbinat, kui too venival sammul mikrofoni poole astus. Kohale jõudnud, ning dramaatiliselt veidi kummardunud, et huuled tehnikavidinale lähemal oleks, avas saatja viimaks suu ja lausus kolm lühikest silpi, mis Vi elu peapeale pöörasid. Nimelt seisis paberil, mis kümnenda ringkonna loosikastist välja tuli: "Viola Lee". Neiu tundis, kuidas ta õde kõrval tugevalt neelatas ning nägi silmanurgast, kuidas need vähesed, kes teda tundsid pilgu tüdrukule kinnitasid. Vi keeras pead, et õele otsa vaadata, kuid too pööras pea ära. Siiski jõudis neiu näha pärlendavaid pisaraid. Ta trügis vaikides mööda paarist tirtsust, kes tema ja vahekäigu vahel seisid. Üks tuttavatest kaksikutest riivas tema käekönti, justkui kaastunnet avaldades. Violale tundus kõik justkui unenäona. Rahuvalvajad juba ootasid teda vahekäigus, et neiu kiiremini teeks. Tüdruk tundis vajadust oma sammu kiirendada, sest niigi kaua oli venitatud. Paraku oli tulemuseks see, et Vi oleks oma jalas nii võõrana tunduvate kingade tõttu ninali lennanud, kui selja taga seisvad rahuvalvajad ta kätest poleks haaranud. Üks lasi könti nähes kohe vastikusest lahti. Ka rahvas oli tema puudust näinud ning kahinana levisid sosinad. Viola oli jõudnud lavaesise trepini ning ronis sealt üksi üles, rahuvalvajaid talle enam ei järgnenud. Vahepeal oli ette loetud ka poisstribuudi nimi, mille tüdruk kõrvust oli lasknud. Noorukil oli lavale jõudmiseks Vist tunduvalt vähem aega läinud ning too ootas teda juba ees, takseerides ühekäelist ringkonnakaaslast pilguga. Vi naeratas ebalevalt võõrale ning kuulas, kuidas saatja veel midagi sädistas. Seejärel juhatati kaks noort tribuuti uuesti lavalt minema ning ajutisest trepist alla topeltuste juurde, kust pääses linnavalitsuse majja. Nende teed läksid ühes koridoris lahku, kui kaks lambivalguses säravate valgete rüüdega rahuvalvajat Viola paremale ning teised kaks poisstribuudi vasakule suunasid. Tüdruk lükati ühtedest ustest sisse tühja ülevalgustatud ruumi. Talle jäi paar minutit hingetõmbeaega ning seejärel avanes toa ainus uks uuesti ning Vi pere sadas sisse. Kõik kogunesid tüdruku ümber kobarasse ja rääkisid läbisegi. Tüdrukul oli raskusi ühelegi jutule keskendumiseni. Ta kõige noorem vend ainult nuttis. Viola patsutas poisi pead ja kükitas, et pesamuna emmata. "Ära muretse, ma saan hakkama," sosistas ta poisile julgustuseks. Püsti tõustes olid teised vaiksemaks jäänud. "Ah, et nii on nüüd lood," lausus tüdruku isa nukralt. Neiu vanem õde astus lähemale, pani käed neiu õlgadele ning lausus: "Vi, sa tead, et võid vahel veidi tormakas olla. Pea meeles, et seal on palju noori, keda on treenitud, terve elu ettevalmistatud nendeks tappatalguteks. Kasuta oma pead, ära mine õnne peale välja." Viola vaatas õele silma ja noogutas süngelt. Emal õpetussõnu ei olnud, ta embas tütart kõvasti ja astus siis eemale, kõigest väest pisaraid tagasi hoides. Uksed avanesid ning Leed sättisid end minekule, olles nüüd üks liige vähemuses. Enne väljumist vaatas isa üle õla tagasi: "Ära esimesena surma saa!"

Vi suutis vaid tuimalt noogutada. Ka tema juhatati nüüd välja ning suure metallikolaka juurde, mis pidi teda pealinna viima. Taaskord oli meessoost tribuut enne teda kohal ning istus juba avaras rongivagunis akna ääres laua taga, peene pooltühi klaas käes. Ka Violale ulatati samasugune.
Back to top Go down
View user profile
Myles Winston
V ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 92
Ringkond : V
Eelistatud relv/oskus : Elekter

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 7:55 pm

Myles vihkas Näljamänge ja kõike sellega seonduvat hingepõhjast. Lõikuspäev oli kõige hullem, see röövis talt poole päeva jagu tööaega. Iga aasta valiti paar töölist, kes "peol" osalemisest vabastati, et nad elektrisüsteeme üleval hoiaks. Myles alaealisena nende hulka loomulikult ei kuulunud. Ta oli veel kaks aastat kohustatud end veidi üles viksima ja teistega koos ritta seadma, et kui sead tapamajas oodata, kes seekord maha lüüakse.

Torsis nooruk seisis koos kaaskannatajatega reas, oodates sünget kohtuotsust. Loositi välja mingi tüdruk, keda Myles kunagi kohanud polnud. Mitte, et tal ühegi tüdruku märkamiseks piisavalt vaba aega oleks. Seejärel tuli poiste kord. Myles oli alati arvanud, et tema kui elektritootmise tulevikulootuse nime tegelikult kaussi ei pistetagi ning ta kohalolek Lõikusel on pigem formaalsus. Ometi oli kuningas eksinud. Vali hääl käratas mikrofoni "Myles Winston". Hüvasti, odav elekter, hüvasti, Myles Winston! Polnud lootustki, et noormees mängud üle elaks. Kuskil areenil on päris võimatu elektrit tootma hakata ja muuga kuningas ju hakkama ei saanud. Kamoon, kutt ei saanud toidu valmistamisegagi hakkama. Mis siis saab, ku ta seda ise hankima peab? Nooruk mõistis ka ise, et varsti on ta surnud ning selle asemel, et vaikselt lavale ronida nagu enamik tapale saadetuid, pistis ta kisama. "Te ei saa mind sinna saatma," hüüdis ärritunud Myles. "Ma olen nii lähedal viisile, kuidas genereerida energiat kümme korda odavamalt kui praegu! Kui te mu ära tapate, siis te surete kõik ise ka maha. Kas te siis ei näe, kui lootusetult vaesed kõik on? Teie oma riigi inimesed, ei suuda endale lubada..." Rahuvalvajad olid Mylesini jõudnud, ning üks virutas talle kõvasti vastu põske, sulgedes poisi suu. Nooruk vankus tugevast hoobist, kuid kaks tugevat paari käsi ei lasknud tal langeda, vaid vedasid ta poolvägisi eemale tõmbunud teiste poiste vahelt välja ning mööda vahekäiku lavale. Myles avas nüüd uuesti suu, et paar hammast välja sülitada. Ta kisamistuju oli kuhugi kadunud. "Ära muretse, kallike, Kapitooliumis saad uued kikud," sosistas laval patseeriv Saatja talle rõõmsalt.

Myles saadeti nüüd kuhugi uhkesse majja, kus ühes ruumis ootas teda juba vanaisa Wyl. "Oh, pojake," lausus ätt talle, pisarad silmis, "sa oled neist kõigist üle, kuningas. Su vanemad oleks su üle uhked olnud. Kui palju vaeva sa oled näinud, kui suuri edusamme sa tööl kõigi hüvangu nimeks oled..." Mehe jutu katkestas räme köhahoog. Ta kõõksus, hoides kinni tooli käetugedest. Myles haaras vanaisa õlgadest, oodates, et hoog vaibuks. "Kuhu ma jäingi?" küsis vanamees, pühkides varrukaga silmadest soolavett. "Ahjaa, sa oled neist kõigist üle, kuningas," ütles Wyl, patsutades uhkelt Mylesi käsivart. Rohkem neile sõnavahetuseks aega ei jäetud.
Back to top Go down
View user profile
Mirena Leen
XI ringkond // 16-aastane
avatar

Posts : 40
Ringkond : XI
Eelistatud relv/oskus : Jahinoad

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 9:04 pm

Juba kuu aega enne näljamänge oli 11. ringkonnas tunda ärevust. Kes neist võis olla see järgmine? Kelle lapsed hukkuvad sellel kohutaval lahinguväljal mida kõik sealsed elanikud vihkasid? Mirena vaatas enda ümber ringi, nähes paljusid noori ja hirmunuid lapsi. Nad olid kõik vaesed. Kogu see vara, mis nad põldudelt said, viidi Kapitooliumisse ja kui keegi midagi varastas, siis sellele oli ka vastav karistus: piitsutamine, mis viis sageli kurnatud kurjategija surmani. Ja see oligi ju nende eesmärk, kas pole? Tappa nad kõik oma lõbuks, sest see maailm, kus domineerib sadism ja õelus, ei vaja neid kes ei suuda seda kõike üle elada.

Mirena ei teadnud endiselt miks ta oli nii kaua suutnud elus püsida. Ta oli mitu lõikust juba üle elanud, mitu mängu näinud ja hirmunult pealt vaadanud seda, kuidas mõned tema sõbrad oma elud kaotavad. Kord oli nende ringkond isegi võidu lähedal, kuid mida see oleks Neile toonud? Neile, lihtelanikele, ei oleks see toonud midagi. Nad oleksid endiselt näljas, töötaksid ja paluksid jumalatelt halastust.

Kui lõikuse päev viimaks tuli, andis Ember Mirenale neidise uhkeima kleidi, mis oli õrnast puuvillasest materjalist tehtud. See hele toon oli kontrastiks neidise tumedale nahale, kuid ta ei olnud seevastu ainus, kes kandis valget selle puhul. Ka teised, kes suutsid omale puuvillaseid riideid lubada või kes olid need ise teinud, kandsid sedasama "kleidi" moodi riiet seljas, mis vajus kõigil umbes põlvini. Mirena tõmbas vöö ümber oma piha, lastes siis materjalil pisut vastu oma nahka hõõruda. Nii. Veel üks lõikus. Nii tema kui ka tema õed-vennad elavad selle üle! Neil oli ju nii palju vedanud!

Saatja siblis edasi-tagasi mööda lava, vadistades seal kergelt aktsendiga, mis kõlas nii veidralt Mirena kõrvade jaoks. Esimesena tüdrukud. Neidis sulges oma silmad ja hingas sügavalt sisse. Sama tegid ka mõned tema ümber, kes ootasid süngelt järgmise lapse nime, kes lahkub ja ei tule enam kunagi tagasi.

"Mul on õnne," sosistas Mirena, sõrmed tugevasti kokku surudes nii, et tema peopesadesse tekkisid poolkuu kujulised armikesed. "Mul on õnne."

"Mirena Leen."

Kõik tundus justkui ära vajuvat. "Mirena Leen? Kus sa oled kullake?" kutsuti teda ettepoole. Nimetatu avas oma silmad ja vaatas ahastunult ringi. Talle vaatasid vastu kõik need kummituslikud näod, millelt peegeldus hirm ja leevendus. Nemad ei läinud tapatalgule. Tema saadeti nende kõigi asemel. Inimesed astusid vaikselt tema ümber laiali, tehes Mirenale teed. Tüdruk, kelle käed ja jalad hakkasid korraga värisema, ei mõistnudki kuidas ta suutis kõndida, et seda ta tegi ja ta hakkas aeglaselt platvormi suunas vaaruma.
Back to top Go down
View user profile
Ziv Benesch
II ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 387

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 9:22 pm

Ziv seisis koos teiste noormeestega seal, ootamas. Tema kehahoiak oli täiesti vaba ning ta oli täiesti enesekindel. Tema läheb sel aastal Mängudele ja see teadmine ei häirinud teda. Ta oli seda alati teadnud. Ziv ootas, kuni Selina oli lavale jõudnud ja siis poiss välja valiti. Aga ta ei hakanud kohe karjuma, et ta on vabatahtlik, vaid tahtis, et see poiss, kes seal valiti, natukene närvis ka oleks. Alles siis, kui Saatja küsis, et kas vabatahtlikke leidub, kerkis Zivi käsi. "Olen vabatahtlik tribuut," teatas Ziv enesekindlalt, astudes ette, kui teda kutsuti. Ziv muigas ja sammus enesekindlalt lavale, Rahuvalvajad teda saatmas, ja pilgutas Akivale lõbusalt silma. Kutt nägi välja, nagu hakkaks kohe nutma. Aga ei imesta ka. Akiva polnud eriti sedasi treeninud ennast, mis siis, et ta vend oli Võitja. Zivi käest aga küsiti tema nime, kui Akival lahkuda lubati, ja kui see formaalne osa oli lõppenud, liikus Ziv Rahuvalvajate saatel veel viimast korda oma perega kohtuma. Ziv kallistas oma vanemaid ning oma vanemat venda ja vanemat õde, jättis nendega ilusti hüvasti enne, kui rongi astus. Väga hea, et Zivil kedagi rohkem ei olnud, kui vaid tema vanemad ja ta õde ja vend. Ziv muigas, kui Saatjat silmitses, kes seal nende juures askeldas, ja võttis hea meelega šampuse ja sööki ka sealt. Polnud põhjust nutta ega midagi.
Back to top Go down
View user profile
Jago Valenti
II ringkond // 22-aastane
avatar

Tsitaat : Here's some advice. Stay alive.
Posts : 476
Ringkond : II
Eelistatud relv/oskus : Kamad

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 9:37 pm

Jago oli ennast ilusti riide pannud ja seisis koos teiste võitjatega laval, nagu Lõikustel ikka. Aasta oli möödunud ja ta oli vahepeal jõudnud juba neid vaarikamoosipirukaid meeletult igatsema hakata. Ta kuulas igavlevalt kuidas Saatja seal seletas ja jälgis noorte nägusid. Keegi ei paistnud hirmul olevat. Olid neil ju toredad vabatahtlikud seal. Loositi tüdruk, astus vabatahtlik ette. Loositi kutt... Ja see oli tema vend. Jago kortsutas kulme ning jälgis kuidas tema vend lavale tuli. Ta otsis pilguga kiirelt üles Zivi, miks ta venitas seal? Jago naeratas julgustavalt Akivale. Tema vend ei lähe mängudele. Õnneks astus Ziv ikkagi ette ja Jago hingas kergemalt. Kui tribuudid oma perekondadega hüvasti läksid jätma, suundus Jago juba rongi. Ta ootas, kuni tribuudid vagunisse astusid, ning silmitses siis Zivi pahaselt. "Sa ei pidanud praadima teda niimoodi," ütles mees pahaselt. Tema venda sedasi kiusama!
Back to top Go down
View user profile
Norah Daniels
VI ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 48

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 9:41 pm

Norah'l oli taaskord selja taga üks unetu öö, kui ta istus maja ees trepil ja silmitses enda värisevaid käsi. See oli viimane kord, kui tema nimi sinna suurde klaaskaussi satub. Kui suur see tõenäosus ikka enam on. Teisi tüdrukuid oli nende ringkonnas palju, kui suur on ikka tõenäosus, et tema nimi teiste kõrvalt üles leitakse ja valjult ette loetakse. Päris väike ju tegelikult. Nagu pisikene tigu tehase kõrval. Aga neidis polnud ainukene, kelle nimi loosirattasse läks. Luke oli veel noor ja tal on palju rohkem õnne vaja, et mängudele mitte sattuda. Kui tema vend valitakse, siis läheks Norah vist ainult sellepärast mängudele, et enda vend võitjana koju tulla. Ta oleks absoluutselt kõigeks valmis, et Luke elaks ja sureks vanana, mitte 16-aastasena kuskil Kapitooliumi areenil.
Tagasi majja läks tüdruk alles siis, kui öine jahedus, mis väljendus väljahingatavas õhus, muutis Jamesi kangeks ja kergelt uimaseks. Endale vana kergelt katkise ja kulunud salli õlgade ümber pannud, istus neidis lihtsalt elutuppa ukse ette põrandale maha, toetas selja vastu viimast ja silmitses pisikeselt peeglikillult akna peegeldust, oodates päikesetõusu, et enda vennad üles ajada. Kuna homme oli lõikus, siis ei pidanud Mica tööle minema ja aitas pigem Norah't hommikuste toimetustega.
Päikesetõus saabus nende koju kiiremini, kui neidis ootas. Need mõned tunnid tundusid pigem minutitena ja kui ta vaevus ennast viimaks püsti ajama, kõndis Mica juba köögi poole, viies mureliku pilgu enda õele. Ta teadis, kui palju James seda päeva kardab ja ootab, et see saaks kas kiiremini läbi või oleks olematu.

Linnahoone poole kõndides oli Norah enda vendade vahel, hoides mõlemal käest kinni. Mica pidi olema tema lohutus ja julguse allikas ning Luke'le pidi sama olema Norah, kes oli näost kergelt kahvatu ja hirmust tingitud kerge värin halvas endiselt tema keha. Aga liiga hilja oli tagasi minna. Ennast ära registreerunud, kõndis James teiste neidudega lava poole, jäädes oma rea äärde seisma. Kuigi tal oli soov enda venda otsida, silmitses James ainult enda ees oleva tüdruku kleidipaelu, mis olid selja tagant lipsuks sõlmitud. Kleit ise oli õrnalt kollakas, meenutades esimeste päikesekiirte valgust, mis läbi akna hommikul tuppa tungisid. Norah ise kandis helesinist lihtsat kleiti, mille lühikesed varrukaa katsid tema õlanukid, kuid mille natukene sügavam dekoltee rõhutas tema naiselikumat poolt, samas kui pikkuselt ulatus see natukene üle põlve. Neidise pruunid juuksed olid lahti, kuid pealmised juuksesalgud olid punutud lihtsasse patsi, mis langes ühele õlale.
Kui nende ringkonna saatja koos Scipio ja linnapeaga lavale astus, tundis James, kuidas terve tema sisikond kokku tõmbus. Ta tahtis siit kaugele ära minna ja kohe, kuid neidis ei suutnud ennast liigutada. Isegi tema silmad jälgisid endiselt eesseisva tüdruku kleidipaeltest moodustatud lipsu. Kõned ja ülistused Kapitooliumi suunas kõndisid samuti temast suure kaarega eemale. Norah ei pannud isegi toimuvat tähele, kui kuulis korraga enda nime igast suunast vastu kajamas. See polnud lihtsalt võimalik. Viimane lõikus, mille ta pidi üle elama ja seejärel enda eluga edasi minema, kuid selle asemel valiti tema nimi ja nüüd pidi ta astuma vabatahtlikult surma. James tundis soovi karjuda kõigest kõrist 'ei', saata kõik mängudega seotud inimesed persse ja siit minema joosta, aga selle asemel astus ta vahekäiku, mida Rahuvalvajad turvasid ja kõndis lava poole. Kuidas ta suutis hetkel üldse kõndida, kui ükski rakk neidise kehas ei reageerinud. Tõstnud enda pilgu kõrvale, otsis ta enda vendi, kuid leidis ainult haletsusevaid nägusid, kes justkui leinaksid neidist juba enne viimase surma. Pööranud pilgu lava poole, silmitses Norah paluva näoga, pruunid silmad kohe nutma puhkemas, Saatjat, linnapead ja isegi Scipiot, kuid keegi neist ei saanud teda enam aidata.
Back to top Go down
View user profile
Akiva Valenti
II ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 164

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 9:53 pm

Akiva oli täiesti sassis omadega juba vaimselt, selleks hetkeks, kui Ziv teatas, et ta siiski on vabatahtlik. Silmad pisaraid täis, vaatas Akiva taas Jagot, ning kui Rahuvalvajad ta eemale juhatasid, jõudis talle kohale, et ta ei lähe Mängudele. Ziv siiski oli vabatahtlik. Akiva ei lähe Mängudele. Kõik on okei. Rahuvalvajad lasid Akival minna, kui ta lavalt maha oli saanud, ning Akiva tormas kohe Noachi juurde, et teda tugevalt kallistada ja nutma puhkeda. Jaa, ta ei läinud Mängudele ja selles suhtes oli kõik väga okei, aga see, et tema nimi üldse valiti, et Ziv laskis tal nii kaua seal oodata, see kõik ajas teda nii sassi ja ta vajas praegu Noachi kaissu ja kindlasse kohta. Õnneks nad saidki kohe minema hakata ning kui Akiva oli veel korra Jago suunas vaadanud, lasi ta Noachil end Võitjate külla Jago majja talutada, ning seal nad terve päeva ka veetsid, Noach Akivat lohutamas.
Back to top Go down
View user profile
Ziv Benesch
II ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 387

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 10:03 pm

Ziv naeris, kui rongis Jago kohe pahane oli tema pihta. "Ole nüüd, natukene kiusamist käib talle ära küll," muigas kutt. "Pealegi, kes ütleb, et ma teda veel kiusata saan," ütles kutt lõbusalt. Kuigi ega ta niisama ka ei kiusanud. Ta tundis Akivat suhteliselt hästi, aga nad ei suhelnud niimoodi väga. Akiva oli oma sõpradega või oma kutiga või Jagoga ja Ziv oli.. Ziv tegi trenni. "Pealegi saab ta nüüd juba koju ja saab seal maha rahuneda." Zivi meelest oli nii põnev, kuidas ta sai kutti selle kohe mitte vabatahtlikuks astumisega kiusata. Aga ta ei oleks nii teinud, et lasebki kutil minna. Temal vähemalt on võimalus võita, Akiva oleks kohe surnud vist, lillelaps, nagu ta oli.
Back to top Go down
View user profile
Silver Herriot
VII ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 115

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 10:07 pm

Enne Rudy surma oli Silver kartnud Lõikust ja tema vanem vend oli ta alati endale kukile võtnud, et nad saaksid koos linnavalitsuse poole kõndida ja Rudy oleks mõelnud eriti totakaid nalju, mis oleksid Harry naerma ajanud ja viinud pisikese tüdruku mõtted mängudelt eemale. Eriti veel Lõikuselt. Silver mäletas hästi enda pinginaabrit koolis, kes valiti tribuudiks enda esimesel lõikusel ja mängude esimesel päeval pidi näitsik vaatama, kuidas ta tapeti. Kõigest kaks aastat hiljem kordus see uuesti, kuid siis oli tegu Rudy'ga. Nüüd kõndis vanuselt teine Herriotide laps üksi Lõikusele. Ta ei tahtnud enda perekonda näha enne, kui see läbi on. Olgu tulemus milline tahes.
Seljas roheline põlvedeni ulatuv ja laiade õlapaeltega kleit, oli näitsik pununud enda blondid juuksed tavalisemast uhkemasse punupatsi. Tema samm oli üllatavalt reibas, kui ta kõndis linnavalitsuse poole. Täna ei suutnud vist miski teda murda. Juba tookord peale 60ndaid mänge kui ta Maconiga rääkis, tundis neidis, et nüüd tuleb tema kord ja neidis võis endale tunnistada, et kuigi ta pole kõige tõenäolisem võitja, oli ta sisimas valmis.
Enda koha teiste tüdrukute seas sisse võtnud, pöördusid Silveri pruunid silmad korraks poiste poole, otsides silmadega Maconit, kuid ei leidnud teda hetkel. Pilk uuesti lava poole pööratud, neelatas neidis kergelt, kui Saatja oma kõne ette luges, et seejärel loosimisega alustada. Kui naise sammud tüdrukute nimesid sisaldava kausi poole suundusid, ristas Silver harjumusest enda nimetissõrme ja keskmise sõrme. Aga täna see ei aidanud. Ette loeti tema nimi. Üllataval kombel ei tabanud Silverit ei hirm ega paanika ega kangestus. Ta oli tõesti selleks valmis. Rahulikul sammul Rahuvalvajate poole kõndinud, lasi ta ennast lava peale viia, silmitsedes kaugel ääres olevat perekond, kes jagas temaga sama perekonnanime, kuid nendega polnud ta kunagi nii lähedane kui Rudy'ga. Nad nutsid.
Back to top Go down
View user profile
Jago Valenti
II ringkond // 22-aastane
avatar

Tsitaat : Here's some advice. Stay alive.
Posts : 476
Ringkond : II
Eelistatud relv/oskus : Kamad

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 10:37 pm

"Jaa, ta saab minna koju maha rahunema ja sa suure tõenäosusega ei näe teda enam kunagi, aga see ei anna mingit õigustust sulle, et sa niimoodi käitusid," jäi Jago endale kindlaks. Tema väikevend sedasi! Akiva ilmselt nutab kodus Noachi kätevahel. Vähemalt tal on keegi, kes teda lohutab. Jago raputas pahaselt pead. Saatja tuli nende juurde seletama, šampuse klaasid käes ja käskis neil hoopiski juua ja lõbutseda. Jago vaid pööritas silmi. "Sa peaks juba teadma, et ma ei joo," pomises kutt ning astus naisest eemale. Ta haaras laualt endale paar moosipirukat ja läks istus ühte tugitooli maha. Vähemalt on seal hea söök. Jago oleks palju lõbusamas tujus, kui ta ei peaks oma venna pärast muretsema praegu. Õnneks ei läinud tema vend mängudele. Jumal tänatud selle eest.
Back to top Go down
View user profile
Ziv Benesch
II ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 387

PostSubject: Re: Lõikus   Sun Jul 13, 2014 11:12 pm

"Ah ära jonni," arvas Ziv muiates. "Ta on praegu juba oma Noachi kaisus ja rahuneb maha," muigas Ziv. Ta jõi oma šampust ning võttis ka mõned pirukad endale. Aah, need tõesti olid head. Kutt oligi nagu reisi nautimas siin, mitte muretsemas, et ta läheb Mängudele. Aega muretseda küll. Ja ilmselt ta nagunii sureb. Ei pruugi, aga kes teab. Kõigil oli sama suur tõenäosus. Ja Ziv veel ei teadnud, kes need teised tribuudid on. Neid saab hiljem tundma õppida.
Back to top Go down
View user profile
Selina Dawlish
II ringkond // 18-aastane
avatar

Posts : 343
Ringkond : II
Eelistatud relv/oskus : oda

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 12:22 am

Ja oligi käes järjekordne lõikuspäev, mida Selina oli oodanud juba kaua. Neiu oli, erinevalt ilmselt nii mõnestki teisest noorest teistest ringkondadest, vägagi rahulikult öösel magada saanud ning astus nüüd säravate silmadega tähtsale päevale vastu. Lina oli oma vahepealsetest kõhklustest üle saanud ning rahulik enesekindlus täitis teda, kui ootas väljakul kuni ta lõpuks saab oma sõnad öelda. Neiu ei olnud kunagi aru saanud, miks linnapeal oli vaja veel kõnet pidada ja miks kogu see tegevus üldse nii kaua aega pidi võtma, aga lõpuks oli käes see hetk, kus oli välja valitud naistribuudi nimi. Seli isegi teadis seda tüdrukut, aga rahulikult ja kindlalt tõstis ta ruttu käe, et siis kõva häälega kuulutada: „Soovin astuda vabatahtlikuna tribuudiks!“ Neiu juhatati lavale, kus ta laialt naeratades jäi ootama meestribuudi nime. Akiva.. Aga Selina teadis, et Ziv tuleb koos temaga mängudele ning jäi rahulikuks, vähemalt esialgu, kui aga Akiva juba laval oli otsis Seli segaduses pilguga noormeest. Isegi tema teadis, et Akiva ei ole absoluutselt valmis Mängudele minema, ta oleks tahtnud nooremat Valentit kallistada, kui see võimalik oleks olnud. Kus Ziv on? Kas ta jättis tulemata? Alles siis, kui Saatja lõpuks vabatahtlike kohta uuris, andis noormees endast märku. Nojah, Ziv oli alati kergelt üleolev olnud, vähemalt Selinaga, aga see kuidas ta praegu Akivat kohtles oli ikka nõme. Ta saatis noormehele pahase kulmukortsutuse, kui temaga kätt suruma pidi ja siis saadeti neid juba perekondade juurde.
Lina ei kavatsenudki hüvastijätuks kaua aega võtta – nad olid kõik teadnud, et ta läheb ja hüvasti jätnud juba varem. Pealegi oli endiselt suur tõenäosus, et neiu tuleb tagasi. Ta ju ometi pidi tulema. Ta kallistas kergelt oma vanemaid ning lehvitas neile naeratades, kui siis juba ruumist välja astus, et teda saaks rongi transportida. Viisakalt naeratades võttis ta Saatjalt šampuseklaasi vastu ning sealt ka lonksu, jäädes kuttide vaidlust kuulama. Seekord oli ta kogu täiega Jago poolt. Ohates istus ta ning vaatas esialgu lihtsalt ringi, suutmata valida, mida süüa võiks. Kõik tundus nii isuäratav ja kõike oleks tahtnud proovida. „Te võiks nüüd selle jagelemise jätta,“ kommenteeris ta kuttidele, samas lõpuks ühte eriti isuäratavat kreemikoogikest vaagnalt võttes. Mm, kui maitsev.
Back to top Go down
View user profile
Jago Valenti
II ringkond // 22-aastane
avatar

Tsitaat : Here's some advice. Stay alive.
Posts : 476
Ringkond : II
Eelistatud relv/oskus : Kamad

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 12:34 am

"Me ei jagelegi," arvas Jago kohe, endal suu saia täis. Aga nii hea pirukas oli! Vaarikamoos, tema lemmik! Jago tõstis oma jalad mugavalt väiksele lauale, mis tema ees oli ning sättis end tugitooli mugavamalt. Saatja ahhetas selle peale natukene ja sõimas Jagot matsiks, aga keskendus siis taas oma toredate tribuutide poputamisele. Kui mees oli pirukad ära söönud, mis ta võttis, limpsis ta sõrmeotsad ükshaaval tuhksuhkrust puhtaks ning tõstis siis oma mõlemad käed kuklale ning jälgis tribuudikesi, kes seal hea maitsta lasid. Oh neid nunnukesi küll, kesköisel liharongil. Nad isegi ei teadusta endale ilmselt, kuhu nad sõidavad. Noh, selles suhtes, et nad ilmselt surevad ära. Teisel ringkonnal oli juba paar viimast aastat sitasti läinud, samas polnud Jago end võidust nii kaua aega möödas.
Back to top Go down
View user profile
Acheron Klassen
Kapitoolium // 28-aastane
avatar

Posts : 49

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 1:39 am

Kui ringkondades inimesed Lõikuspüha väga ei sallinud, siis Kapitooliumis sai sellest päevast alguse aasta suurimate pidustuste jada. Acheron viibis parasjagu ühe tuttava hiiglaslikus korteris, kus kõik seinad olid muudetud suurteks ekraanideks, et kõigil oleks võimalik tribuutide loosimisi jälgida. Peopaik oli varustatud ka tippklassi jookide ja snäkkidega, et vaatamine võimalikult mugavaks teha. Peo jaoks oli kutt end loomulikult üles löönud. Ta kandis tumesinisest sametriidest ülikonda, musta triiksärki ning hõbedast, pisikesi teemante täis lipsu. Ashi laud olid ülevõõbatud hõbedaga ning huul oli tavapäraselt mustaks toonitud. Tähtsa päeva puhul oli mees viitsinud isegi peenetest sulgedest kunstripsmed oma silmanurkadesse kinnitada. Suled kaunistasid ka tema pikki patse, mis parema kõrva juurest vallatult alla liuglesid. Hetkel istus Acheron, jalg üle põlve, shampanjaklaas sõrmede vahel. Ta oli just joogi viimased riismed kurku kallanud ning ootas, kuni üks avoxitest ettekandjatest seda täitma tuli. Kihiseval joogil oli kergelt lillakas varjund, mis rõhutas joogi kerget lavendlilõhna. Pealinnas sai tõesti igasuguseid imeasju proovida. Ash lasi endale ka mõned tikuleivad tuua. Väikeste leiva ja kurgi ja kreveti ja mingi eksootilise vilja, mille nime mees ei teadnud, tornikeste otsas lehvisid Panemi lipud. Parasjagu kõlas ka hümn, mis ülekande algust teatas. Kõigepealt ilmus ekraanile loomulikult esimene ringkond. Kõik ruumis viibijad juubeldasid, löödi omavahel klaase kokku, sest õige pralle läks lahti alles nüüd. Acheron vahetas paar sõna oma kõrval istuva neiuga, kes oli otsustanud end tähtsaks õhtuks metskassiks riietuda. Too kostüüm oli väga napp ning Ash nihkus näitsikule veidi lähemale, et vestlust rohkem käima tõmmata. Parasjagu sammus lava poole I ringkonna vabatahtlik, kes oli samuti ilus brünett ning oli näha, et kaamera lausa armastas teda. Mees süvenes uuesti vestlusesse oma kiisukesega ning koondas tähelepanu vaid korraks tagasi ekraanile, kui ka vabatahtlik meestribuut oli ette astunud. Igav, tüüpiline I ringkond, kus pea kunagi lõikuse ajal midagi uut ei sünni.
Ekraani kaunistas nüüd II ringkonna embleem ning külas lühike jupp hümnist, et teavitada vaatajaid, et nüüd näeb kiviraidurite võsukeste lõikust. Acheron pidi jälle keelekastet juurde tellima. Jutlemine muutis nimelt suu nii kuivaks. Parajasti rääkis mees neiule, kuidas ta väiksena ükskord Lõikuse ajal nutma puhkes, kuna esimesest ringkonnast valiti välja üks nunnu nöbininaga blond tüdruk, kuid kahjuks astus ette vabatahtlik ja Ash ei saanudki oma esimest crushi rohkem kunagi näha. Vestlus soikus, et noored saaks jälgida, millised karjeristid seekord üles astuvad. Tüdruk, kes vabatahtlikult ette astus nägi välja väga enesekindel ja blond. Seevastu kõigi ruumis olijate üllatuseks poistest vabatahtlikku ei tulnud. Lavale ronis brünett kahupea, kes värises nagu lambuke. "Vaeseke!" kõlas hõige kuskilt Ashi selja tagant. Korterist kõlas ka nunnutavaid awwisid ja nawwisid. Sellest toast oleks tollele kutile küll sponsoreid leidnud, kuigi lõpuni ta poleks ilmselt suutnud elus püsida. Kahjuks tõusis lõpuks ikkagi mingi kuti käsi ja lambake saadeti lavalt minema. Sellist kiusamist esines harva ning neiu, keda Acheron parajasti kaisutas tõi kuuldavale nördinud hüüatuse.
Back to top Go down
View user profile
Macon Rhodes
VII ringkond // 16-aastane
avatar

Posts : 301
Ringkond : VII
Eelistatud relv/oskus : Kirves

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 9:43 am

Macon teadis juba pärast eelmiste mängude lõppu, et 61. Näljamängude aasta on tema aasta. Ei, noormees pole kunagi arvanud, et võidab, aga surma ta ei karda. Ühel päeval sureks ta niikuinii, täpselt nagu kõik teisedki, seega pole ju vahet? Mängudele otsustas Macon minna oma eelmisel aastal langenud venna Hadriani mälestuseks. Ja kuna tal polnud enam põhimõtteliselt kedagi, kellest noormees hooliks, tuli otsus üllatavalt kergelt.

Lõikuspäeval teiste tribuudikandidaatide seas ülesrivistatuna ei tundnud Macon erilisi emotsioone, kuid teadis selgelt, mida tegema peab. Noormehe näoilmest ei saanud samuti mitte midagi välja lugeda. Ja ilmselgelt ei osanud keegi arvata, mida Macon teha kavatseb – peale Silveri, kes oli ainus, kellele Macon sellest ühel nõrkushetkel rääkis, kuid Silver pidas Maconi nii-öelda saladust. Kannatamatult ootas kutt linnapea kõne lõppu ja loosimise algust, sest siis saaks ta lõpuks ometi selle kaelast ära. Kaoks ka kõige väiksem lootus, et Macon mõtleb ümber ja loobub plaanist. Kahjuks või õnneks ei jõudnudki poiss kahtlema hakata, sest enda suureks šokiks kuulis ta peagi, kuidas tüdruktribuudiks loositi Silver. Nagu näha sai, polegi Rhodeste perekond ainsana neetud. Saatnud pilguga Silverit, kes lavale juhatati, ootas Macon järgmist nime. Hõigati välja üks punapäine ja lühikest kasvu poiss, kes paistis Maconist vähemalt aasta võrra noorem. Rahuvalvajad ei jõudnud poissi lavalegi eskortida, kui Macon oma kohalt liikus ja selge häälega teatas, et astub vabatahtlikuna välja. Seitsmenda ringkonna puhul ei ole vabatahtlik osalemine tavaline, seega vaadati Maconit pigem nagu suitsiidset hullu kui kangelast. Kui keegi üldse teda kangelaseks pidas, siis see punapea, kes üle noatera pääses.

Ikka veel ainsatki emotsiooni välja näitamata sammus Macon reipal ja enesekindlal sammul lavale. Kui poisi pilk kohtus Silveri omaga, päästis ta lõpuks mingigi emotsiooni valla, saates tüdrukule julgustava naeratuse. Nad on koos selles supis, millest elusana välja ei uju. Muidugi oli Maconil tüdrukust kahju, aga nüüd pole niikuinii enam midagi teha. Saatja ei jõudnudki oma lauset, mis käskinuks tribuutidel kätt suruda, lõpetada, sest juba sirutus Maconi käsi tüdruku suunas ning haaras selle mõneks hetkeks kindlalt pihku, enne kui kutt Silveri käe uuesti lahti lasi. Rhodestel ja Herriotidel tuleb vist kurb aasta, kui mingit imet ei juhtu. Aga Macon ei usu imedesse.
Back to top Go down
View user profile
Juniper Phox
V ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 65

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 10:13 am

Juniper tundis end lõikuspäeva hommikul veel võrdlemisi hästi, olgugi et tema võimalus valitud saada oli üsna suur. Mängud olid Phoxide perekonna siiamaani enam-vähem rahule jätnud ja nii ei osanud ka June Lõikust väga karta. Ta pani selga tavapärasest veidi uhkemad riided ning kõndis oma perega koos platsile. Tal oli veel võimalus Kapitooliumi sõita, sel ja ka järgmisel aastal, aga enda ümber seisvat teismelistesumma nähes viskas neiu selle mõtte peast - neid oli nii palju, see võimalus oli imetilluke.

Seepärast tardus ta täiesti paigale, kui Saatja tema nime välja hõikas. Misasja...? Kuidas...? Neiul kulus paar sekundit, enne, kui ta jalad tööle sai, ning siis astus ta aeglaselt ja veidi värisedes lava poole, Rahuvalvajad teda kannatamatult silmitsemas. Ta heitis pilgu tagasi, aga oma peret enam ei leidnud - ilmselt viidi neid juba lava taha, kus neiu nendega... hüvasti pidi jätma. Ilmselt igaveseks. Okei, oma mõõgaoskustes Juniper ei kahelnud, aga kes teab, kas ta üldse mõõgani jõudagi sai. Pealegi karjeristid ja teised tribuudid ja hirmutav Areen ja... June pidi sügavalt sisse ja välja hingama, et mitte paanikasse minna. Nüüd oli ta peaaegu lava juures ja Saatja silmitses teda ootusäreva naeratusega. June isegi ei üritanud samaga vastata.

Kui Juniper lõpuks Saatja kõrval laval seisis, hüüti välja ka poisi nimi, mis neiu jaoks võõras oli. See noormees oli valituks osutumise üle palju pahasem ning June tegi valugrimassi, kui too hambaid välja sülitas. Poiss jõudis lavale ning June heitis talle pilgu, mis tahtis ideaalis sõbralik olla, aga oli selleks ilmselt liiga kabuhirmu täis.

_________________

Back to top Go down
View user profile
Emerald Lovejoy
I ringkond // 18-aastane
avatar

Posts : 178
Ringkond : I
Eelistatud relv/oskus : Viskenoad

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 10:29 am

Kuna Emeraldi oli suurema osa tüdruku elust karjeristiks kasvatatud ning neidise vanus jõudis arvuni 18, teadis temagi juba ammu, et nüüd tuleb minna. Tagasiteed pole. Kui vahepeal suutis Emmy isegi pisut kõhklema hakata, siis Lõikuse ajaks polnud näitsiku kahtlustest enam midagi alles jäänud. Emerald teadis, et on Näljamängudel üks favoriitidest. Mida ta kartma peaks? Platsile saabus tüdruk oma parimas kleidis, seega nägi ta kahtlemata hea välja. Emerald polnud juba ammu enesega nii rahul olnud kui täna.

Oodanud kannatlikult ära linnapea kõne ja Saatja sissejuhatavad laused, valmistus näitsik tähtsaks hetkeks, mil ta ette peab astuma. Ema oli paar päeva tagasi tal koguni kõndimist ja miimikat harjutada käskinud, aga Emerald saatis naise pikalt. Ta teadis ise ka suurepäraselt, kuidas tuleb käituda. Emmyle ootuspäraselt ei tõmmatud loosiga välja tema nime, vaid hoopis üks teine tüdruk, kes elas naabruskonnas, kuid kellega Emmy läbi ei käinud. Emerald teadis, et see tšikk teda ei salli, kuna on ilmselgelt Emmy peale sajal eri põhjusel kade. Need faktid viskas aga Emerald kiiresti peast, sest ei saa ju ometi iseenda hiilgehetke maha magada. Nii astuski tüdruk üleolevalt ette, et lausuda sõnad, mis kajasid üle terve platsi: "Esindan vabatahtlikult esimest ringkonda!" Tšikk, kelle viha Emmy vastu vaatamata Emeraldi etteastele kuidagi lahtuvat ei paistnud, saatis neidisele mürgise pilgu, aga Emerald ei lasknud end sellest häirida. Las see nohik nüüd vaatab, kuidas kogu ülejäänud ringkond - ja Kapitoolium lisaks - teda jumaldab.

Astunud lavale, naeratus ikka veel näkku kleebitud, kohendas Emmy oma niigi täiuslikku soengut, enne kui rahvahulgale tervituseks viipas. Tüdruk ei pidanud kaua laval üksi olema, sest varsti ühines temaga Leonis, nagu juba ammu oli kokku lepitud. Ka noormees sai Emeraldilt paljulubava naeratuse, pärast mida tribuudid kätt surusid. Möödusid veel mõned minutid, millele järgnes varsti hüvastijätt perekondadega ja rongi sisenemine, et Kapitoolimi poole sõitma hakata. Emeraldi vanemad olid oma tütre etteastega muidugi rahul ja täiesti kindlad, et Emmy võidab. Ruby pilgust võis Emerald välja lugeda kerge kahtluse. Kui tüdruk natuke kummarduma pidi, et endast kümmekond sentimeetrit lühemat õde kallistada, sosistas Emmy vaikselt Rubyle, et too mitte mingil juhul ennast kahe aasta pärast, kui teatud vanus kätte jõuab, Näljamängudele saata ei laseks - seda juhuks, kui Emerald ikkagi elusana ei naase ja hiljem Rubyl enam silma peal hoida ei saa. Kui õde talle nõustuvalt noogutas, andes sellega lubaduse, langes ka viimane kivi Emmy südamelt, sest teadis, et Ruby on sõnapidaja.

Jõudnud rongi, suunati mõlemad tribuudid kohe söögilauda, kus ulatati neile klaasikesed alkoholiga. Emerald tõstis hetkeks klaasi, et toost öelda, ja võttis siis lonksu kihisevast joogist. Meeleolu üle endiselt kurta ei saanud; pigem ootas Emmy huviga Kapitooliumisse jõudmist, et viimaks ometi seda uhket linna oma silmaga näha. Järgmised paar päeva on kahtlemata tema elu parimad. Nii arvas tüdruk vähemalt praegu.
Back to top Go down
View user profile
Ziv Benesch
II ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 387

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 1:13 pm

Ziv naeris Selina sõnade peale kergelt. "Me ei jagele jah," ütles kutt lõbusalt. Ta sättis end mugavalt istuma ning sõi mõned koogikesed ja siis jõi šampust peale. Ziv teadis väga hästi, kuhu nad sõidavad, aga ta ei leidnud, et ta peaks põdema selle pärast. Kui ta sureb seal ära, siis sureb, kui võidab, siis on kõik suurepärane. Senikaua, kuni mingit otsust tehtud ei olnud ja ta Areenil ei olnud, kavatses kutt olla pigem omaette ja nautida toite, mida Kapitoolium neile pakkus. Täiega head pirukad ja asjad olid.
Back to top Go down
View user profile
Laurel Erwin
VI ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 97
Ringkond : VI
Eelistatud relv/oskus : Kaks mõõka

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 2:47 pm

Erwinite kodus oli Lõikuse päev nagu iga teine päev, peaaegu vähemalt, sest Laureli ema oli tänase päeva üle ikka eriti õnnelik ja ootusärev. Kuna nende ringkonnal on juba päris mitu võitjat, siis loobus naine juhendamisest pärast Scipio võitu, et pühendada rohkem aega enda tütre treenimisele. Kuigi kuues ringkond polnud just tüüpiline karjeristide sünnipaik, siis loomulikult vaadati naisele viltu otsa, kui ta pisikesele Laurelile juba kuue aastaselt kaks ülimalt teravat lühemat mõõka kätte andis. Loomulikult lõikas näitsik endale vähemalt esimesed kaks aastat igas trennis kas kätte või jalga, aga tänu enda ema positsioonile ringkonnas ja tutvustele, mis ta tribuudina Kapitooliumis sõlmis, polnud ühtegi suuremat kriimu tüdruku kehal. Olgu tänatud imekreemid selle eest, sest vastasel juhul oleks Laurel triibulisem kui sebra.
Enda tumepruunid juuksed kuklale krunni pununud, libistas neidis selga piimakohvi karva kleidi, mida kaunistasid mõned üksikud pitsiribad kaeluse juures, aga just riie ise muutis hilbu kenaks ja eriliseks. Laurel ise vihkas seda kleiti, kuna iga aasta tähendas see ühe lähemale jõudvat võimalust, et neidisest saab uus 6. ringkonna tribuut. Milline au ja uhkus.

Seistes teiste endavanuste tüdrukute vahel, mõlemal pool kätt endast vähemalt kümme sentimeetrit lühem tüdruk, kartis Laurel sirgelt seista. Ta paistab niigi teiste seast silma, miks püüda ennast veelgi rohkem märgatavaks teha. Aga tema liiga hea kasvatus nõudis seda. Hinganud sügavalt sisse, sulges Laura hetkeks silmad ja ajas vaikselt selja sirgu. Nüüd paistis ta peaaegu pea jagu pikem. Miks küll pidi loodus teda õnnistama 172 cm-ga. Oleks täitsa piisanud ka 160-st.
Saatja kõne suutis Laurel maha magada, olles hetkeks enda mõtetesse kadunud, aga märganud silmanurgast liikumist, pöördusid neidise pruunid silmad tüdrukule, kes loosi teel nende tribuudiks valiti. Polnudki tema, seega ei jää Laurelil muud üle ... "Ma olen vabatahtlikuks!" tõusis tüdruku käsi kiirelt sirge noolena üles, hääl vali ja selge. Ei ühtegi kahtluse nooti ja isegi mitte uhkust. Lihtsalt üks sihikindel hääl. Rahuvalvajad peatusid Norah'ga paar meetrit enne lava peale viivaid treppe. Too tüdruk nägi nii kahvatu välja, nagu minestaks iga hetk ja ilmselt oleks ta isegi ümber kukkunud, kui kaks tursket meest poleks tema õlavartest kinni hoidnud.
Eirates teiste pilke, millega näitsikut lavani saadeti, kõndis Laurel lava poole kindla ja pika sammuga. Miks raisata veel rohkem aega? Möödudes Rahuvalvajatest ja Norah'st, saatis Laurel viimasele ühe pisikese naeratuse. Ta teadis, et oli tüdruku viimane aasta oma elu eest palvetada ja nüüd on Norah'l võimalus elada. Loodetavasti teeb ta seda nende mõlema eest. Lava peale kõndinud, jäi Laurel Saatja kõrval seisma ja ootas loositava poisi nime.
Back to top Go down
View user profile
Scipio Telarius
VI ringkond // 22-aastane
avatar

Posts : 1073

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 3:14 pm

Scipio seisis laval teiste juures ning silmitses rahvast vaikides, käed taskutesse surutud. Caiusega oli mees juba hüvasti jätnud. Nad olid olnud juba päris mitu kuud koos ning nad olid rääkinud, et mis tasandil nende suhe siis lõppkokkuvõttes on. Nüüd aga pidi Scipio minema Kapitooliumisse nende pisikestega, kes seekord tapalavale viiakse. Kui kõnesid peeti, leidis Scipio pilk Caiuse ja ta naeratas mehele kergelt enne, kui Saatja lõpuks loosima hakkas, kes Mängudele lähevad. Tüdruku nimi kõlas väga tuttavalt. Norah. Vot just selliste asjade pärast ei tahtnud Scipio enam mingeid suhteid inimestega, kes võisid Mängudele minna. Scipio vaatas nukrama pilguga, kuidas Norahit sinna toodi, aga siis kõlas hääl, et keegi on vabatahtlik. Mida ta tegi? Loll oli või? Scipio kortsutas tugevalt kulmu, kui uus tšikk lavale tuli. Kas ta oli peast sassis? Scipio kortsutas ikka kulmu, kuni ka poiss loositi ja siis noored peredega hüvasti jätma saadeti. Scipio vaatas veel korraks Caiuse suunas ja viipas talle käega enne, kui lahkus, et minna rongile, kus ta endale kohe joogi valas, Saatjaga paar sõna vahetas ja tribuute ootama jäi.
Back to top Go down
View user profile http://gamesofhunger.forum.co.ee
Sponsored content




PostSubject: Re: Lõikus   

Back to top Go down
 
Lõikus
Back to top 
Page 1 of 2Go to page : 1, 2  Next

Permissions in this forum:You cannot reply to topics in this forum
Hunger Games :: Varasemad Mängud :: 61sed Mängud :: Enne mänge :: Lõikus-
Jump to: