Welcome to the Hunger Games!
 
HomeFAQSearchMemberlistUsergroupsRegisterLog in
Log in
Username:
Password:
Log in automatically: 
:: I forgot my password
Latest topics
» No arva ära
by Scipio Telarius Thu Jan 22, 2015 7:53 pm

» 62sed Näljamängud!
by Lacey Grune Thu Jan 15, 2015 5:01 pm

» Midagi veel huvitavamat
by Ziv Benesch Sun Dec 21, 2014 5:08 pm

» Secrets in plain sight
by Scipio Telarius Sun Dec 21, 2014 4:37 pm

» The Ovid Greenlav Show
by Saatja Sun Dec 21, 2014 4:22 pm

» Midagi huvitavat
by Scipio Telarius Wed Dec 17, 2014 12:34 am

» 62ste Näljamängude Küllusesarv
by Mängujuht Mon Dec 15, 2014 9:50 pm

» Don't let me down now
by Amber Llewellyn Mon Dec 15, 2014 9:18 pm

» Hindamine
by Mängujuht Sat Dec 13, 2014 2:57 pm

» Räägime asjast
by Ziv Benesch Sat Dec 13, 2014 3:12 am

» Next train home
by Akiva Valenti Sat Dec 13, 2014 12:15 am

» Tibulinnu nokib teil kõigil silmad peast välja
by Jago Valenti Fri Dec 12, 2014 11:24 pm

Näljamängud
1. päev

VII ringkonna neiu -platvorm lõhkes

V ringkonna neiu -tapja Amber

VI ringkonna kutt -tapja Valora

XI ringkonna neiu -tapja Valora

VI ringkonna neiu -tapja Jade

VII ringkonna kutt -tapja Amber

X ringkonna neiu -tapja Crucis

V ringkonna kutt -tapja I ringkonna kutt

IX ringkonna kutt -tapja II ringkonna kutt

XI ringkonna kutt -tapja I ringkonna kutt

XII ringkonna kutt -tapja II ringkonna kutt

Share | 
 

 Lõikus

Go down 
Go to page : Previous  1, 2
AuthorMessage
Savera Hayes
III ringkond // 18-aastane
avatar

Posts : 38

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 3:41 pm

Savera kõndis pikkade sammudega lava poole, kus seisis nende tribuudi võitja ning uhkelt riietatud saatja. Tüdruku kriitiline pilk liikus üle rahva ning tema näole tekkis sadistlik muie kui nägi, et enamus tüdrukud olid pisikesed. Oi, tänavune aasta tuleb põnev! Rahvas aina kogunes ja kogunes kuni lõpuks plats oli noori täis. Saatja astus migrofoni juurde ning rääkis oma rõvedalt kõrge häälega paar sõna ja mängis ette "presidendi kingi" neile. Savera pööritas silmi. Iga aasta sama jama. Siis aga hakati tribuute valima. Lõpuks!

"Savera Hayes!"

Savera kergitas imestusest kulme. Mina? Mis ime see on? Tüdruk kehitas märkamatult õlgu ning kõndis uhkelt lavale, pea kõrgel. Savera vaatas rahvast, üks suunurk kavalalt kõrvemalt kui teine. Nende ringkonna poiss kõndis lavale, silmis pisarad ning nägu kurvalt krimpsus. Tüdruk ei tundnud raasukestki kurbust. Mis mõte sellel oli? Niikuinii sureb ta ära või tuleb võitjana välja ja keerab ära. Aga ta on juba segi niiet tal pole eriti võimalust enam hullemaks minna. Vähemalt ta arvas nii. Savera surus poisiklutiga kätt ning naeratas talle võltsilt. See naeratus näitas ka, et kui ta tüdrukule ette jääb, on ta surnud. Ilmselgelt see töötas, sest poisi silmad vajusid suureks ning ta käsi hakkas värisema. Savera ei kavatsenud hakata liitusid looma ei oma ringkonna poisiga ega ka mitte kellegi teisega.
Back to top Go down
View user profile
Caius Murton
VI ringkond // 24-aastane
avatar

Posts : 288
Ringkond : VI

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 3:44 pm

Caius oli lõikuspäeval ilusti rahvaga koos kogunenud keskväljakule. Nagu tal olekski valikut või midagi eks ole. Ta jälgis hetke Saatjat, aga hoopis Scipio oli see, kes suuremas osas Caiuse tähelepanust endale sai. Scipio läheb pealinna, aga erinevalt kahest õnnetust tribuudist tuleb tema tagasi. Õnneks! Caius vaatas ka siis veel Scipio suunas kui nimesid loosima hakati. Oli raske kirjeldada, mida ta praegu tundis. Aastaid oli ta Lõikuspäeva kartnud. Küll enda pärast siis oma vendade ja Charitina pärast ja nüüd ei olnud tal vaja enam kellegi pärast karta. Tema vennad olid kõik liialt vanad ja Charitina oli läinud. Oi kuidas ta oma õe pärast muretsenud oli, aga nüüd oli aasta möödas ja see asi oli läbi. Nende perekonna jaoks. Siis, aga hõigati Norah nimi. Caius kortsutas tugevalt kulme ning viis pilgu tüdrukute sekka, püüdes neidist silmata. Üsna pea juba nägi ta Norah'd lava poole toimetatavat. Ta oli unustanud, et tal oli veel tuttavaid, kes võisid Mängudele minna ja nüüd läheb Norah. Aga siis juhtus midagi enneolematut ja Laurel astus vabatahtlikuks. Caius polnud kunagi selle tüdrukuga suhelnud. Tema ema oli võitja ja vähemalt need inimesed, kellega Caius läbi käis, pidasid seda perekonda väga veidraks omadega. Arusaadav ka miks. Kes astuks vabatahtlikuna mängudele. Isegi karjeristide puhul oli see Caiuse meelest loll. Aga ilmselt parem Laurel kui Norah, sest Norah ei olnud ju üldse treenitud, aga Laurel vähemalt oskas midagi käes hoida ja miskit teha. Ka poisstribuut oli Caiusele tuttav, aga vaid nägupidi. Mees viis veel viimase pilgu Scipiole, naeratas talle kergelt ja läks siis koju. Kuidagi kaugetena tundusid need mängud ja samas nagu need toimuks seal samas. Veider. Nüüd tuleb oodata, et Scipio koju tagasi jõuaks ja siis aasta pärast jälle. Ühtlasi võib hakata end vaikselt valmistuma nendeks tapatalguteks, mida neid vaatama sunnitakse. Kodus, tööl, tänaval. Kõikjal.
Back to top Go down
View user profile
Marca Keenan
XII ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 250

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 6:36 pm

Mida aeg edasi, seda vähem tundis Marca hirmu selle ees, et teda võidaks Näljamängudele valida. Eks muidugi ei oodanud ta seda enne, kui ta on 18 saanud, kuid ta tundis iga aastaga, et tema ellujäämisvõimalused on suurenenud. Kui peab minema, siis peab minema. Sinna pole midagi parata ja noh.. praeguseks oli tal kohe veel eriti savi, sest selleks hetkeks ei olnud tal enam tõepoolest mitte kedagi alles. Kui eelmine aasta oli vähemalt Kolgi, siis nüüdseks - täielik null. Tal ei olnud isegi hommikul kellegagi juttu rääkida või kedagi, kellega koos Lõikusele minna. Neidis oli enda põhimõtteliselt ainsa kleidi selga ajanud - jumal tänatud, et ta viimased aastad enam absoluutselt kasvanud ei olnud - ning juuksed lausa lahti jätnud, kammides need enne kindlasti ka ära. Jalga jäid endiselt tema natuke katki tennised, mida ta küll oli püüdnud parandada, kuid ei saanud sellega siiski kuigi hästi hakkama.

Lava juurde jõudnud, noogutades ta mõningatele tuttavatele tervituseks, hakkamata nendega väga pikalt rääkima. Ta jäi teiste tüdrukute juurde seisma, kuulates kannatlikult, mida linnapea ja Saatja räägivad. Ning seejärel tuli nimede valimine ning.. Marca seest käis tahtmatult külm jõnks läbi, kui ta enda nime kuulis, kuid ta hingas enese rahustamiseks sügavalt sisse ning kõndis lavale, eirates teiste pilke. Ta oli küll enda arust valmis olnud, kuid sellegipoolest lõi sees pisut värisema, kui ta mõtles sellele, et ta päriselt ka läheb nüüd Näljamängudele. Ta kuulas võõrast poisi nime, nähes peale seda mitte sugugi nii võõrast nägu. Isegi, kui ta korra oli ilmselt üllatusest silmad suureks ajanud, hoidis ta edaspidi pilku neutraalsena, justkui oleks tegu täiesti suvalisega olnud. Ta ignoreeris kuti silmapilgutust, surudes tolle kätt, kui vajalikuks osutus, vaadates tollele otsa nii napilt, kui oli võimalik.

Peale seda saadeti neid nende perekondade juurde ning kuigi Marca oli valmis juba otse rongi peale minema, sai ta enda üllatuseks teada, et ta peab siiski kellegagi kohtuma minema. Kes siis nüüd? Tuli välja, et tegu oli Koli vanematega, kes ilmselt otsustasid kaastundest, et annaksid tüdrukule võimaluse kellegagi hüvasti jätta. Jeah, nagu see oleks asjad nii palju paremaks teinud. Ta püsis siiski sõbralikuna, ise samal ajal mõeldes, et tema mäletamist mööda ei meeldinud ta Koli vanematele. Miks muidu nad kutiga eraldi elasid? Hüvasti jätnud, läks ta rongi peale, kus ta kahjuks pidi kohe ka söögilauda minema, et toosti öelda ja mida iganes veel. Ega muidu poleks ilmselt asi väga hull olnudki, aga ausalt öeldes ei tahtnud ta Romaniga kokku juhtuda.
Back to top Go down
View user profile
Silver Herriot
VII ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 115

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 7:25 pm

Jõudnud lavale, suutmata õnneks trepil kordagi koperdada, vaatas Silver hetkeks otsa enda kõrval olevale Saatjale, kelle välimus oli vist ainukene asi, mille üle võis tänasel päeval naerda. Peagi liikus näitsiku pilk poiste poole, oodates loositava noormehe nime. Erinevalt teistest teadis Harry ette, kes tema kaastribuudiks saab. Mingis mõttes oli tore enda kõrval tuttavat nägu näha, kes ei taha sind vist esimesel võimalusel tappa. Vähemalt on Silveril võimalik kellegagi liit moodustada, sest üksinda ei pea areenil tegelikult keegi vastu. Isegi karjeristid kogunevad suurde punti.
Kui Macon lava poole kõndis, neelatas Silver kergelt. Noormees võis olla hea kaaslane, kellega võimalikult kaua kokku hoida, aga kui peaks kätte jõudma hetk, millest tuleb välja kas tema või poiss, siis läheb raskeks. Silver ei taha kaotada, aga samas Hadriani venna vastu ta ei suuda kirvest tõsta. See oleks peaaegu sama, mis Hadriani endaga võidelda ja temaga oli Silver nii palju koos läbi teinud. Nad olid nagu pisikene perekond oma ette.
Märganud kätt enda ees, ärkas Silver kiirelt enda mõtetest. Surunud õrnalt Maconi kätt, kinkis ka neidis talle pisikese naeratuse. Aga mõlemad jäid lühikeseks. Peagi suunati noored juba linnavalitsuse majja. Harry juhatati ühte pisikesse kabinetti, kus oli ainult üks aken ja õnneks oli see suunatud nõnda linna poole, et majade taga oli tükikene metsa. See aitas tal natukene rahuneda, sest juhul kui ta enne laval oli rahulik ja isegi kergelt ükskõikne, siis nüüd tundis ta õrna soola maitset suus ja see tähendas, et pisarad polnud enam kaugel. Aga ta ei tohtinud nutta. Ei enda pere, Maconi, nende mentori ega kellegi teise ees. Pisarad jäävad selleks ajaks, kui ta üksi on.
Lühidalt enda perekonnaga hüvasti jätnud, kallistades veel kõvasti enda vanemaid ja pisemaid pereliikmeid, jäi Silver jälle üksi, kuid mitte kauaks, sest varsti viidi ta edasi rongi peale. Võtnud istet diivanil, mille pehmus ja värv oli näitsiku jaoks vägagi harjumatu, toetas Silver enda küünarnukid põlvedele ja pea kätele, sulgedes silmad. Neidise blondid juuksed, mis neidis võttis kabinetis oodates soengust lahti, moodustasid suurepärase seina tema ja ümbruse vahel.
Back to top Go down
View user profile
Roman Marcelo
XII ringkond // 18-aastane
avatar

Posts : 406
Ringkond : XII
Eelistatud relv/oskus : Kirka

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 7:28 pm

Roman oli eriti lõbusas tujus, kui ta oma lemmikneiul kätt surus ja see kõrgendatud meeleolu langes vaid õige pisut, kui rahuvalvajad ta kuskile ruumi suunasid, kus ta perega hüvasti pidi jätma. Eriti depressiivne ikka.. Kõik käitusid, nagu ta lähekski surema sinna. Mis polnud üldse nii kindel.
Nagu arvata, tuli ka sinna kohale vaid mehe ema ja toogi oli üsna ükskõikne toimuva suhtes. Aga noh, ta oli kõige osas selline nii et mida paremat ikka tahta. Roman lausus naisele mõned toetavad sõnad, juhendas teda, kuhu perepea palk peita, et too seda kätte ei saaks ning kallistas siis ema viivuks. Ta jäi küll naise pärast muretsema, aga polnud midagi teha. See kõik tuli selja taha jätta.
Õige pea suunati ka Roman rongi peale ning mehe hea tuju naases kiirelt, kui ta nägi, et tuttav neiu seal juba ees ootas. "Või et Marca.. Ilus nimi ilusale neiule," muigas mees laua taga neiu kõrval istet võttes ning krabas ka endale kohe šampuseklaasi, lüües seda teistega kokku, taustaks kõlamas sõnad "Mängude terviseks!". Oo ja nüüd sai hakata seda head ja paremat nautima. Rome ei lasknud end kellesti segada ning kuhjas enda taldrikule kohe parima valiku kõigest, mis vähegi käeulatusse jäi. Vahepeal poetas ta ka Marca taldrikule mõned ägedamad palad, saateks sõnad "seda sa pead kindlasti proovima" või "söö, saad liha luudele juurde". Vahepeal neiu poole silmapilgutusi ja naeratusi saates jutustas ta rahumeeli Saatjaga, kes oli vägagi rahul, et tal jutukaaslane olemas oli.

_________________

Why be normal when you can.. not?
Back to top Go down
View user profile
Macon Rhodes
VII ringkond // 16-aastane
avatar

Posts : 301
Ringkond : VII
Eelistatud relv/oskus : Kirves

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 7:43 pm

Niimoodi laval Silveri kõrval seistes tundis Macon, kuidas temasse jõudu justkui juurde voolaks. Varem oli noormees arvanud, et peab veresauna ihuüksi läbi tegema, aga pärast tüdruktribuudi loosimist Maconi mõttemall muutus. Vaevalt Silver kohe esimesena just temale kallale tormaks, kuna see oleks äärmiselt rumal idee. Nad on siiski küllaltki lähedased, nii et miks ei võiks noored teineteist toetada? Lõpmatuseni seda loomulikult endale lubada ei saa, aga mõne päeva võrra kauem elaksid mõlemad niimoodi kindlasti, kui Mängujuht või keegi kaastribuutidest vahele ei sekku. Kui jõudis kätte aeg lavalt lahkuda, pidi Macon natuke ootama, enne kui tal tekkis võimalus oma perega kohtuda. Ega sealt kedagi eriti alles polnud: vaid ema ja isa, sest vend suri eelmisel aastal. Tegelikult oli Macon salamisi lootnud, et vanemad ei tahagi teda viimast korda näha, aga ta eksis. Vastupidiselt noormehe ootustele ei hakanudki kumbki tema peale karjuma: ema vaid nuttis ja korrutas pidevalt küsimust, miks Macon seda tegi, mida ta tegi. Isa nägi samuti sünge välja ja meenutas rohkem surnut kui elavat. Isegi kui kutt arvas, et vanemad temast üldse ei hooli – Hadrian oli ju alati poeg number üks –, pidi ta nähtu põhjal tõdema, et hoolisid ikka küll. Aga nüüd on seda juba hilja välja näidata.

Pärast linnavalitsuse hoonest lahkumist transporditi Macon kohe rongile, et alustada sõitu Kapitooliumi poole. Rongi sisenedes oli Maconi ainus mõte see, kuidas ta Emiliat kägistada tahaks, kui too peaks kunagi välja ilmuma, aga kui kutt mõnda aega juba rongi ruumides ringi vaadata sai, ei jäänud Hadriani eks/mõrvar/eelmiste mängude võitja tema vaateulatusse. Ju siis häbeneb kuskil nurgas. Kauem selle üle juurdlemata sammus noormees diivani juurde, kus istus Silver, ja võttis istet.
Back to top Go down
View user profile
Roza Kennedy
I ringkond // 24-aastane
avatar

Posts : 151
Ringkond : I

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 7:52 pm

Roza seisis esimese ringkonna laval, omal kohal teiste võitjate seas. Selga oli ta pannud erkroosa kleidi, mille rinnaosal olid mõned hõbedased pärlid mustreid joonistamas. Jalas olid tal otseloomulikult kõrged kontsad, mis olid sama tooni hõbedad. Talle meeldisid kõik võimalused, mil sai enda ilusaimad kleidid kapist välja otsida ja selga ajada. Ning kuigi Lõikus oli üsna kurb päev nii mõnegi jaoks, oli esimeses ringkonnas see tähtpäev. Karjeristid olid terve elu selleks siiski valmistunud.
Roza aplodeeris koos rahvaga kui kaks vabatahtlikku ette astusid. Au ja uhkus tervele ringkonnale. Pluss oli nendel kõvasti suurem šanss võita, kui mõnel suvalisel pisikesel tüdrukul või poisil. Kui noored peredega hüvasti jätma läksid, suundus Roza juba rongi, tervitades sealset tuttavaks saanud rahvast. Naine tundis end üsna mugavalt, libistades kontsad jalast - ilusad küll, aga parajalt ebamugavad kui neis pikka aega olla - ning sättides end ühele pehmele istmele, mis suurest söögilauast veidi kõrvale jäi, tõsted jalad üle käetoe, nii et ta seal poolvildakil oli. Jutuvada teiste võitjate ja muu rongis oleva rahvaga läks kohe lahti ja kõigil oli lõbus olemine. Šampuseklaas pisteti talle kätte ja Roza jõudis enamuse sellest juba ära tühjendada ja paar suupistetki ära süüa, kui noored rongile jõudsid ja kõik liikuma asusid. Kingad sinna samasse jätnud, paterdas ta tribuutide juurde, näol ikka rõõmus naeratus. "Tere tulemast! Mina olen Roza, üks teie mentoritest," tutvustas ta end koheselt, vaadates kord ühele, siis teisele tribuudile otsa. Mõlemad olid temast pikemad, kuid naist see ei häirinud. Ta oli õppinud, et ta lühike kasv on pigem eelis ja ta oli piisavalt enesekindel, et lasta endale ülalt alla vaadata halvas mõttes. "Istuge, palun.. Süüa on palju ja juua veel rohkem. Sõit on piisavalt pikk, et seda kõike nautida saaks," juhendas ta seejärel noori laua äärde.
Back to top Go down
View user profile
Emilia Gray
VII ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 107

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:11 pm

Pärast viimaste mängude lõppu oli Emilia langenud sügavasse depressiooni ning leidis üsna pikalt lohutust alkoholist. Tema olukord muutus nii hulluks, et tüdruku perekond lukustas ta lõpuks oma tuppa ja hoidis teda seal päevi, vahepeal süüa tuues. Kuigi neiu suutis pärast seda natukeseks alkoholist loobuda, vajas ta endiselt ööpäevaringset valvet, et ta tagasi alkoholi küüsi ei langeks või et ta endale viga ei teeks. Enamasti veetiski Emilia oma aega oma toas nuttes. Kõik, mis oli areenil juhtunud, käis pidevalt ta silme eest läbi ja ei lasknud tal ei magada, ega ka ärkvel olla. Absoluutselt kogu aeg oli halb..

Ka Emilia oli Lõikuspäeval lavale veetud. Tal oli seljas mingi veider kleit, mille Saatja talle andnud oli ning pärast selle selgajamist oli neiu peaaegu, et lavale veetud. Enne lavale astumist oli Saatja Emiliale ka mingisuguse väikese roosa tableti sisse söötnud ja seega ei tundnud ta end hetkel üldse halvasti. Kõik oli justkui vati sees – nii pehme ja turvaline.

Kui välja hüüti tüdruku nimi, ei teinud Emilia seda kuulmagi – võõras mure. Ka poisi nimi oli talle tundmatu. Kuid siis astus vabatahtlikuna ette Hadriani väikevend ja Emilia pehme ja turvaline olek kadus hetkega. Kuidas ta julgeb seda oma perekonnale teha? Mis tal üldse arus on? See väike vastik jõnglane. Emilia vaatas Hadriani perest allesjäänud moodustist – nende tervis näis küll hea olevat, aga.. Pärast mänge aitas Emilia neid nii, kuidas oskas. Hadriani vanemad olid suutnud oma viha kõrvale panna ning mõista seda, mis tüdrukuga areenil toimus. Seetõttu olid nad alates võiduhetkest kuni praeguseni vastu võtnud tüdruku finantsilise abi, kuid seda tingimusel, et Macon sellest teada ei saaks. Ka Emilia oli sellega päri.

Kui Emilia rongi jõudis, läks ta kõigepealt ja võttis selle vastiku kleidi endalt seljast. Siis libistas ta selga pehme tumerohelise pidzaama, mis Kapitooliumi riidekapis oli. Pärast paari tableti neelamist tundis ta end piisavalt tuimalt ja rahulikult ning seega astus tüdruk kindla sammuga söögivagunisse ja nägi seal tribuute. Ta ei kartnud Maconit – kui tüüp teda tappa tahtis, oli tal selleks piisavalt võimalusi olnud – ta teadis, kus Emilia elas ja pealegi, rongis viibisid peale võitjate, tribuutide ja saatja ka avoxid ja rahuvalvajad. Mõrvakatse seal ja praegu oleks Maconist lihtsalt ülimalt loll olnud ning ilmselt oleks ta sellisel juhul juba enne areenile minekut surma saanud.
Back to top Go down
View user profile
Edan Moray
IV ringkond // 27-aastane
avatar

Posts : 55

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:13 pm

61. Näljamängude jaoks pidi ka Edan jälle Kapitooliumisse kohale sõitma, kuigi mees oleks parema meelega ürituse koduseks vaatamiseks jätnud. Paraku ei ole tal isegi tänu oma võitjastaatusele võimalik Kapitooliumi käskudele vastu hakata, nii et Edan oli loosimisel kohal; täpselt samamoodi ka hiljem rongis, sest uued hoolealused vajasid juhendamist. Selle aasta tribuutide kohta ei osanud mees loomulikult järeldusi veel teha, kuna kiired lüüasaamised eelmistel aastatel näitasid, et isegi karjeristide peale ei maksa alati liialt loota. Kui tribuudid rongi sisenesid, istus Edan juba mugaval diivanil, käes šampuseklaas, millest ta polnud veel lonksugi võtnud. Tribuutidega tutvuma mees ei kiirustanud, kuna ta ei ole ju ainus mentor neljandas ringkonnas. Küll aga tervitas mees neid viisakalt. Võimalike küsimuste puhul on Edan loomulikult alati valmis noortele nõu andma. Äkki läheb tänavusel aastal neljandal ringkonnal paremini ning üks tribuutidest toob jälle võidu koju? Võis ju loota. Tänase sündmuse puhul kandis mees viisakat üles keritud käistega valget triiksärki koos pika musta lipsu ning vestiga; pintsak pole Edani teema. Jalas olid tal tumehallid vestiga sobivad viigipüksid ja mustad nahkkingad. Edani juuksed polnud aga sel korral sassis, vaid korralikult läbi kammitud ning pisut ka geelitatud.
Back to top Go down
View user profile
Soren Dugald
IV ringkond // 23-aastane
avatar

Posts : 74

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:18 pm

Ringkonna võitjana oli Soren kohustatud osalema Lõikusest. Naisele absoluutselt ei meeldinud istuda laval ja silmitseda hirmunud noori, kes ootasid enda kohtuotsust - kaks saavad aeglase surmanuhtluse ja ülejäänud pääsevad tagasi vabadusse. Ta mäletas hästi, mis tunne oli seista, oodata ja palvetada ning seda igal aastal, kuni su piinad lõpetatakse. Vaevalt see palju muutunud oli. Meelega oli Soren täna selga pannud mustad rõivad - lühikese liibuva musta kleidi, musta jaki ja nööridega mustad põlvsaapad -, sest mingil määral oli see ju matus perekondade jaoks, kelle lapsed valitakse või neljanda ringkonna puhul pigem vabatahtlikuna ette astuvad. Karjeristide ringkond siiski.
Ühe jala üle teise asetanud, viis Soren enda pruunid silmad Saatjale, tuues endamisi kuuldavale vaikse turtsatuse. Enam idiootsemaks tema riietus vist minna ei saanud. Õnneks kõne sai kiirelt läbi, loomulikult ei kuulanud naine sellest sõnagi, ja peagi valiti tribuudid. Tudrukute puhul teadis Soren juba ette, kes nende vabatahtlikuks on. Kui Terra lavale astus, naeratas naine talle õrnalt. Poissi teadis ta vähem, kuna nendega tegeles põhiliselt Edan, Soren ise puutus poistega vähem kokku. Üldse puutus naine mängude väliste treeningutega vähe kokku. Ta eelistas istuda pigem võitjate külas ja püüda kõike, mis mänge puudutab, unustada. Erinevalt Edanist mõjutas areen ja seal juhtunu näitsikut kohutavalt palju.
Õnneks ei kulunud enam palju aega ja peagi võis Soren Edani kõrval rongi poole kõndida, kuna tribuudid kasutasid võimalust viimast korda enda perega rääkida, polnud neil kuhugi kiire. Jaki varrukad küünarnukkideni üles keeranud, nii et see paljastas ühel käel olevad tätoveeringud osaliselt, silmitses Willow kerge põlgusega eemal seisvat läikivat rongi. Aga reeglid olid reeglid.
Rongi sisenenud, kõndis naine esmalt enda vaguni poole, et veenduda, et kõik tema asjad, mida ta tahtis kaasa võtta, olid ikka omal kohal. Kiire pilgu ka peeglisse viinud, et soeng oleks enam-vähem aktsepteeritav, suundus Willow tagasi elutuba meenutava vagunisse. Võtnud endale klaasi vett, hoidudes meelega alkoholist, kuigi ta ei ütleks praegu ära suurest viskiklaasist, mis on ääreni seda kanget vedelikku täis, kõndis ta Edani ja tribuutide poole.
Back to top Go down
View user profile
Leonis Duncain
I ringkond // 18-aastane
avatar

Posts : 295

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:23 pm

Leo vastas Emeraldi naeratusele kavala muigega ning surus Saatja vastavaid sõnu kuuldes neiu kätt. Praegu oli hinges veel rahu. Nad kõndisid koos lavalt ära, kumbki oma pere juurde, et nendega vähemalt natukeseks, kuigi tõenäoliselt päriseks hüvasti jätta. Kuna tema isa oli Võitja ja juba rongis, olid seal vaid tema õnnetu ema ning ringi siblivad Wade ja Winnow. Leonis embas oma ema, sosistas talle julgustavaid sõnu, mida ta praegu veel uskus, ning suudles teda põsele. Siis püüdis ta Winnow kinni ja Wade järgnes oma õele kohe. "Teie olge tublid, eks," ütles ta lastele. Ta oli pannud isa lubama, et kaks noorimat Duncaini oma jalga treeningkeskusesse ega Areenile ei tõsta. "Varsti näete mind telekast." Kummagi kaksiku laubale musi surunud, samal ajal iseendale korrutades, et näeb neid veel (see oli ainuke asi, mis pidevalt hirmu tekitas - et ta õde-vend temast ilma jäävad), tõusis ta püsti, sasis kaksikute juukseid ning astus siis naeratades ruumist välja, et rongile minna.

Nii pea, kui Leo oli Emmy'ga koos rongile jõudnud, tõusis üks Võitjatest püsti, et end neile tutvustada. Leonis küll arvas, et ilmselt teab Roza ta nime juba nagunii, aga tutvustas ka end ning sirutas käe välja, et Roza oma suruda. Ta vaatas naisele küll ülevalt alla, aga tunne oli ikka selline, et too kõrgub oma kogemustepagasiga tema kohal. Ilmselt oli tal hunnikutes nippe, mida neile edasi anda. Ta astus Roza sõnade peale naeratades lauale lähemale, silmitses sellel olevaid toite-jooke veidi ning haaras siis šampuseklaasi. Emeraldi toosti peale kergitas ta seda korraks ning võttis siis lonksu. Rahulolevalt mõmisedes istus ta nüüd laua äärde maha - kõige muuga oli aega, kõigepealt tahtis ta seda kulinaarset meistriteost tükkhaaval sisse ahmima hakata.
Back to top Go down
View user profile
Terra Keene
IV ringkond // 18-aastane
avatar

Tsitaat : Destroying things is much easier than making them.
Posts : 643
Ringkond : IV
Eelistatud relv/oskus : Kolmhark

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:30 pm

Terra oli end mugavalt laua taha sättinud ning silmitses toite mis seal olid. Hetkel tal väga isu polnud, aga parem oli seda kõike nautida. Ta teadis, et tema nõrgimaks küljeks saab ilmselt naeratamine, sest ta oli koguaeg keskendunud ja tahtis võita ja võidelda. Ta oli treenitud võitlema, aga mitte naeratama ja ilus olema. Kuidas ta neid kuramuse sponsoreid enda poole võitma hakkab. Rong hakkas vaikselt liikuma ning nende Saatja seletas uhkelt oma tribuutidele midagi. "Kui kaua me sõidame?" küsis Terra. Ta ei olnud väga huvitatud sellest, et neid ülistati seal. Ta tahtis oda või kolmharki käes hoida juba!

_________________

Back to top Go down
View user profile
Silver Herriot
VII ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 115

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:31 pm

Silver võpatas kergelt, kui Macon tema kõrvale istus, aga õnneks suutis näitsik ennast kiirelt koguda, peites enda hirmu kõrge paksu seina taha. Ta saab sellega hakkama. Ta peab saama. Juuksed üle pea lükanud, ajas näitsik selja sirgeks, toetades selle vastu diivanit ja viies enda pruunid silmad korraks noormehele ja seejärel vagunisse sisenenud mentorile. Uskumatu, et Emilia võitis kõigest aasta tagasi. Tundus küll kordades pikem aeg. Silveri enda jaoks on need ilmselt viimased päevad, mis ta elusana veedab. Tüdruku võidulootus on ju minimaalne. Noh, ta oskab mõne korraliku lõksu teha ja loomi püünistega püüda, aga jahtida inimesi. Ta võis neile küll lõkse tee peale sokutada, aga oma käega ei suudaks ta kunagi kellegi elu võtta. Vähemalt arvas Harry seda hetkel ning teadagi hetkearvamused ei ole kunagi õiged.
Back to top Go down
View user profile
Macon Rhodes
VII ringkond // 16-aastane
avatar

Posts : 301
Ringkond : VII
Eelistatud relv/oskus : Kirves

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:42 pm

Näinud Emiliat temaga samasse vagunisse sisenemas, tõmbus Macon pingesse, kuid ei liigutanud ennast. Veel vähem kavatses poiss püsti tõusta või Emiliale midagi öelda. Tšikk teadis juba niikuinii, mida Macon temast arvab, seega polnud noormehel vajadust praegu suud pruukida. Emiliat ei sallinud Macon juba siis, kui tüdruk Hadrianiga käis ja mõlemad veel elus olid, kuid ta hoidis selle arvamuse endale, kuna oma venda tundes teadis ta, et midagi ei muutuks nii või naa. Kiusatus Emilia kõrvaldada oli loomulikult suur, aga Macon pole seda siiani teinud, kuna teab, et tšiki psüühikaga pole kõik parimas korras, seega las piinleb oma luupainajate käes elu lõpuni. Surm oleks tema jaoks liiga leebe karistus. Mis puutus rahasse, mida perel paistis vaatamata ühe paari töökäte kadumisele olevat ikka samas koguses kui enne – või isegi rohkem –, aimas Macon, kust see tuleb, aga ta ei rääkinud oma teooriast kunagi. Lõpetanud Emilia põrnitsemise, viis Macon pilgu hoopis ühele teisele mentorile, kes seisis kaugemal ja keda ta tunduvalt rohkem usaldas. Crux oli vist tolle nimi. Poiss tegi otsuse, et laseb ennast juhendada just Cruxil, kuna Emiliga Macon tegemist teha ei kavatsenud. Loodetavasti on ka Silver ettevaatlik.
Back to top Go down
View user profile
Laurel Erwin
VI ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 97
Ringkond : VI
Eelistatud relv/oskus : Kaks mõõka

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 8:48 pm

Kuna Yuno oli lugenud enda tütrele juba hommikul kõik sõnad, mis talle pähe tulid, peale ja kõik võimalikud õpetussõnad ja üldise mentori stuffi juba päevi varem ära rääkinud, siis polnud Laurelil põhjust peale Lõikust linnavalitsuse hoonesse kauem jääda, vaid lasi ennast kohe rongi viia. Saanud nende nelja metallseina vahele, otsis näitsik kohe üles enda toa, et peegli ees see nõme krunn lahti harutada ja juuksed lihtsasse hobusesabasse panna. Saaks ta nüüd ka riided ära vahetada dresside või vähemalt teksade ja mingi pluusi vastu, siis oleks super, aga hetkel pidi Laura veel leppima selle kleidiga. Viimased polnud kohe üldse tema teema. Tagasi üldvagunisse kõndinud, võttis näitsik endale ühe piruka ja sättis mugavalt diivanile istuma. Peagi peaks ta ka teiste enda mentoritega kohtuma ja loomulikult ka kaastribuudiga. Poissi oli Laurel küll linna peal näinud, aga tegelikult ei teadnud ta tema kohta midagi.
Back to top Go down
View user profile
Acheron Klassen
Kapitoolium // 28-aastane
avatar

Posts : 49

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 9:16 pm

Uuesti kõlas hümn ning juba purjakil pealinlastest ümises nii mõnigi tuttale helile valjuhäälselt kaasa. Ekraanil ilutsev embleem hammasratastega teavitas pidutsejaid, et nüüd näidatakse neile kolmandat ringkonda. Kõnede kuulamise asemel mängis Ash oma kõrval istuva kiisukese juustega, kuid pööras pilgu ekraanile, kui saatja käe loosikaussi pistis ning sealt "Savera Hayes" luges. Tüdruku nimi Acheronile meeldis, selline sobiks Kapitooliumigi. Ta kommenteeris seda ka näitsikule oma embuses. Too ainult nurrus. Mees imestas kui sirge seljaga neiu lava poole sammus. Tõde teadmata võinuks ta arvata, et tegu on järjekordse karjeristiga, kuid kolmas ringkond neid ei tootnud, ainult peeneid tehnikavigureid. Neiu muigest võis järeldada, et talle justkui meeldiks seal rahva eest seista. Ash üritas meelde jätta, et seda neidist tasub silmas pidada. Juba liikus kaamera poisi poole, kes hoopis teise emotsiooniga silma paistis. Ekraan näitas sisse suumitud nägu, kui rübliku nina otsast kukkus üks iseäranis suur tilk alla. "See sureb esimesel päeval," kommenteeris Acheoni kiisu. Mees noogutas kergelt nõustumiseks. Kaks tribuuti surusid kätt ja juba liikus ülekanne edasi neljandale ringkonnale.
Ashile olid alati meeldinud selle vapp hüppavate kaladega. Külmad lõhevõileivad olid mehe menüüs hommikuti üks eelistatumaid. Ta uuris oma kassikeselt, mis kalu too eelistab. Selgus, et kiisu on eriti maias suitsulesti noolima. Mees viipas kelneri lähemale, et see neile lõhe ja lesti serveeriks. Kui too oma ülesannet täitma suundus, oli paras aeg, et näha, kuidas kohe peale nime ette lugemist üks tšikk kuskilt tagareast püsti kargas ja end vabatahtlikuks kuulutas. Too oli üsna tüdinud näoga, mitte elevil nagu Ash mäletas ilmeid I ja II ringkonna karjeristidelt. Meest huvitas, kas mängudele minek on neiule pigem tüütu kohustus või tõesti suurim soov. Küll see varsti selgub. Ka neljanda ringkonna meestribuut oli tüüpiliselt vabatahtlik, ei mingeid pisaraid ega meeleheidet.
Nüüd läks pidu alles huvitavaks, sest algas emotsioonirikas osa. Mida ringkond edasi, seda vaesem oli rahvas, seda rohkem oli emotsiooni. Vahel Acheron mõtles, et kas ka tema on oma raha tõttu tuim. Ta esitas kohe selle küsimuse oma kiisule, kes ainult naeris ja taas kõlavale hümnile kaasa nurrus. Kui suur aatom vaatajate silme eest haihtus, hõiskasid mitmed pidulised, sest ka nemad ootasid ahastuses laste nägusid. Parajad sadistid olid need pealinlased.
Back to top Go down
View user profile
Viola Lee
X ringkond // 14-aastane
avatar

Posts : 271
Ringkond : X
Eelistatud relv/oskus : Lasso

PostSubject: Re: Lõikus   Mon Jul 14, 2014 9:33 pm

Vaikselt hakkas tribuudiks valituks osutumise šokk Violale kohale jõudma. Pärast seda, kui ta vend paar aastat tagasi läks ja surma sai, oli tüdruk naiivselt arvanud, et nüüd Leed mõneks ajaks pääsevad. Samas oli ta näinud, kuidas teisteski ringkondades järjest ühe pere lapsi tapatalgutele saadeti. Ainuke helge mõte, mis tüdruku peas oli, kui ta ettevaatlikult käes olevast klaasist võõrast kihisevat jooki maitses, lubas tal rõõmustada, et valiti tema, mitte ta õrnahingeline õde või verinoor vennaraas. Julgusest Vil puudust ei jäänud, kuid pelgalt sellega mänge ei võida. Ta kaastribuut ootas vist parajat momenti, et tüdrukuga paar sõna vahetada, kuid neiu seda teha ei lasknud vaid vajus sügavamale mõtisklusse oma tugevate külgede üle. Ta oskas hästi lambaid karjatada, kuid sellest vaevalt ühelgi areenil kasu oli. Oma karvapallide eest hoolitsemine vajas tähelepanu, mis võitluses ilmselt oli kasulik. Kui juba käsipidi kähmluseks läheb, on Viola kindel langeja, kuigi oma käekondiga suudaks ta ehk tugevalt virutada, kuna see valu ei tunne. Noaga oskas neiu küll kujukesi vesta, aga võidelda küll mitte. Vastase noahoope annaks aga ehk jällegi oma tuima käsivarrega blokeerida.
Mingi hääl ehmatas Vi mõtetest välja. Ta märkas, et lisaks poisile ta vastas, on ruumi ilmunud ka laval kekutanud saatja ning ka paar eelmist võitjat nende ringkonnast. Pentsikutes riietes daam naeratas talle ning valas imelikku jooki neiu klaasi juurde. Ta viipas ka käega roogade all lokkas olevale lauale, öeldes: "Laske hea maitsta, kullakesed!"
Viola ei lasknud end kaks korda paluda. Tüdruk polnud nii suurt hulka toitu elus varem näinud. Ta võttis taldriku, balanseerides seda osavalt oma tuimal käsivarrel, ning keeras pea ebalevalt viltu, sest ei osanud valida, mida võtta. Neiu otsustas, et võtab igast toidust väikse palakese, sest soovis kõike proovida. Varsti enam ei saa ju.
Back to top Go down
View user profile
Acheron Klassen
Kapitoolium // 28-aastane
avatar

Posts : 49

PostSubject: Re: Lõikus   Tue Jul 15, 2014 1:31 am

Pidulistel ei tulnud kaua oodata, peale kõnesid valiti välja viienda naistribuut, kes nägi täpselt välja nii šokeeritud oma nime kuulmisest, kui publik ekraani ees oodanud oli. Löödi klaase kokku ja õnnitleti üksteist nagu oleks uus aasta. Acheron vajutas oma kiisu pruntis huultele matsuva musi, kui värisevate jalgadega bambie üles poodiumile oli roninud. Nüüd loeti ette ka poisi nimi. Kaamera pöördus rahvale, et valitu üles otsida, kui järsku ülekande heli kadus. Toas kostus õige valjuhäälset nurinat ning ka Ash ütles paar käredamat sõna. Korraks vilkus ka pilt, mis näitas blondi noorukit midagi söekalt hüüdmas. Paari sekundi pimeduse järel ilmusid korraga tagasi nii kahe rahuvalvaja poolt lava poole tassitav poiss kui ka selle juurde käiv heli. "Esimene vastuhakk," hüüatas Acheron põnevusega ja pigistas kiisukese kätt. "Ju too oli mingi kurjategija, ära muretse, varsti on ta mängudel ja tõenäoliselt ruttu surnud," kussutas ta nunnule pealinnaplikale kõrva, tolle kunstvurrud mehe põske kõditamas.
Viimaks tõi ettekandja ka nende tellitud kalaroad. Ash hammustas oma lõhevõileba ja kiisu näksis oma suitsulesta, mõlema pilgud ekraanile naelutatud, kus nüüd juba kuues ringkond ringi patseeris. Valitud oli mingi neiu, kes üsna masinlikult lava suunas kõndis, ilmselt mõtteis kurva saatusega leppimas. Samas tüdruku lubivalge nägu rääkis hoopis muud juttu. Enne kui tšikk kokku jõudis kokkuda, kõlas kindel hääl, mis end vabatahtlikuks kuulutas ning kaamera pöördus tagasi rahvamassi, kust üks tumedapealine tüdruk teiste vahelt läbi trügis ja seejärel mööda vahekäiku tõtakal sammul lava poole astus. Pidulised olid sellisest ootamatust etteastujast loomulikult pöördes. Kuskil Acheronist vasakul arutati juba, kes mis summaga teda toetada kavatseb. Mees pööras pead, et näha, kes nii innukad on ja magas maha hetke, kui kuuenda meestribuuti esitleti. "Oli ta armas?" küsis ta veidi pettunud toonil oma kiisu käest, kes ikka lestakala nosimisega ametis oli. Neidis noogutas innukalt pead ning Ash muutus kurvaks. Oli aeg kangemat märjukest tellida. Saatnud sama vaese ettekandja talle long islandeid, mehe lemmikkokteile, vorpima, asus mees oma kiisukest naerutama, teda kõrva tagant kõditades. Siiski pööras ta pilgu tagasi ekraanile, et mitte magada järgmisi tribuute. Järg oli jõudnud ringkonnani, mis eelmised mängud võitnud oli. Korra vilksatas ekraanil ka Emilia, kes ilusti teiste võitjatega lavanurgal ootas. Kassike Acheroni kõrval ohkas veidi pettunult, kui valitud neiu hüsteeriasse ei läinud. Eelmine ringkond oli olnud rahulik, ette astus ju vabatahtlik, ja ka nüüd sammus kena punupatsiga blond täiesti sirgelt lava poole, ei värisenud ta käed, ei alahuul, ei põlved. "Oota-oota, me oleme alles poole peal," sõnas Ash, libistades sõrmega mööda neiu katmata õlga ning käsivart pidi alla välja, põimides lõpuks enda sõrmed teise omadega. Ekraan näitas imearmast punapead, kelle nime saatja ilmselt just loosinud oli. "Temast saab mu lemmik!" hüüatas kiisu, kelle enda peakarvad samuti ruuged olid. Järgmisel hetkel hüppas jälle mingi kutt püsti, et tema asemel mängudele sõita. "Ei!" nuuksatas kassike ja surus näo Acheroni rinnale. Ka mees ise oli šokeeritud. Kuidas nii palju vabatahtlikke? Tõotas tulla huvitav mäng. Seda sosistas kutt ka ta sules värisevale neiule, kes kohe mõnevõrra rahunes. Ka mujalt ruumist kõlas sarnaseid kommentaare.
Back to top Go down
View user profile
Marca Keenan
XII ringkond // 17-aastane
avatar

Posts : 250

PostSubject: Re: Lõikus   Wed Jul 16, 2014 12:23 pm

Kui Romani-nimeliseks osutunu lõpuks rongi tuli, viis Marca hetkeks pilgu talle, pöörates seejärel oma silmad tagasi söögile, mõeldes, kas ta võib juba midagi proovida või mitte. Tal küll otseselt ei olnud isu, aga kui ta suu toitu täis toppinuks, siis oleks tal olnud mingigi vabandus, miks mitte midagi öelda. Ta ei vastanud midagi kuti kommentaari peale tema nime kohta, võttes hoopiski šampuseklaasi, sest teised paistsid sedasama tegevat. Löönud midagi ütlemata nendega kokku, jõi ta pisikese lonksu joogist, sest ta ei olnud seda varem proovinud ning tal polnud aimugi, kuidas see maitsta võis. 12. ringkonnas ei olnud šampus just kõige populaarsem jook. Ta oli ainult selles kihisevast alkoholist jutte kuulnud. Mõned ütlesid, et see on hea, mõned väitsid vastupidist.. Marca arvates oli šampus naljakas, kuid joomiskõlblik, mistõttu ta veel mõned lonksud võttis. Ei tea, kas see tegi liiga kiiresti purju või võis ta rahumeeli ainult selle peale välja minna? Ta polnud just suur alkoholisõber, kuid kui ta jõi, siis jäi ta päris kiirelt purju, sest ta oli oma kasvult päris pisike. Otsustanud, et kainuse kaotamine oleks natuke riskantne tegevus, võttis ta ükshaaval ka laual olevaid suupisteid ja muid asju. Ausalt öeldes talle see söömise värk seal meeldis, sest ta sai nii harva midagi täiesti teistsugust proovida, kuid kuna ta magu oli päris pisike, ei suutnud ta väga palju endale sisse ajada. Eriti veel siis, kui Roman talle pidevalt midagi nina ette toppis. Õnneks ei pidanud ta midagi rääkima, sest ringkonnakaaslane ja Saatja paistsid vestlusesse süvenenud olevat.
Back to top Go down
View user profile
Acheron Klassen
Kapitoolium // 28-aastane
avatar

Posts : 49

PostSubject: Re: Lõikus   Tue Jul 22, 2014 6:43 pm

Oma kiisukest rahustades, enamasti nii aktiivse musitamisega, et pärast mõlemad pealinlased üsna oimetud olid, suutis Acheron silmist lasta nii kaheksanda kui ka üheksanda ringkonna tribuutide valimise. Nüüd olid ka joodud kokteilid pea mõnusalt sumisevaks teinud ning mees ei hoolinud sellest enam nii väga. Veidi uniselt jälgis ta, kuidas saatja neiu nime hõikas, kaamera mingile lühikeste juustega üsna noorele plikale suundus ja too veidi kohmitses, enne kui liikuma hakkas. Pisaraid peoliste pettumuseks näha ei saanud, kuid kui neiu tüdrukuteridade vahelt välja jõudis, levis ruumis imestuste, ehmatuste, õuduse ja ka rõõmuhüüded. Kui plika komistas, suumis ekraan sisse kätt, mis neiul puudus. Selle asemel oli võigas könt. Kassike Ashi kaisus oksendas põrandale, kas siis sellest harjumatult ehedast vaatepildist või üleliigsetest jookidest. Mees kuulis kuidas mitu tuttavat ruumis lubasid neiut sponsoreerida. Ise suhtus ta sellesse puudusse kerge uudishimuga. Mängujuhil tekivad raudselt selle plikaga huvitavad plaanid. Mõnikord oli äbarikke ekraanilt huvitav jälgida ning seetõttu hoiti neid mõnda aega elus. Võitjaks loomulikult sellised ei saa.
Acheron lasi pilgu üle käia ka meestribuudil, kes värvika puudusega neiu tõttu üsna ilmetu tundus. Kui 11. ringkonna embleem seinale ilmus, oli ta poisi näo juba unustanud. Neiu, kelle saatja valis, värises oma nime kuuldes meeldivalt või võbeles Ashi pilk. Ta oli just endale uue joogi tellinud, sest õhtu oli õige lõbusaks pööranud. Ka sumin toas oli mitu detsibelli valjem kui enne. Mees silmitses tribuudi kontrastseid tumedat nahka ja heledat kleiti, mõeldes, kas nahavärv võib ka areenil mõne eelise anda. Mõtle kui oleks selline mäng, kus päeva polekski, ainult pimedus ja öö. Üheteistkümnes ringkond oli üks vaesemaid ja võitjaid oli neil kõigest käputäis. Neiu hirm oli seletatav, sest päevad läbi põllul rassides ei suuda ükski inimene end tapalavale minekuks ette valmistada. Hea kui tsikk teab, mispidi nuga käes hoidagi. Acheron toetas tavaliselt küll pigem tugevaid, kuid iga aasta sattus mõni nõrguke ka tema lemmikute hulka. Kohe lõikusel ta neid aga veel ei valinud. Mees rüüpas suure lonksu oma klaasist, kui lavale ronis juba meestribuut. Oma lihtsate riiete ja päikese käes põlenud jumega mõjusid nad heleda nahaga ja kirevalt kaunistatud saatja kõrval nii veidralt. Ash kujutas vaimusilmas ette, millised erakud nad pealinlaste pidudel oleks, kus salaja käib võistlus, kes oma detailidega teised üle trumpab.
Kiisuke oli ta kõrval kerra tõmmanud ja alkouimas tuttu jäänud. Ash märkas kurvastusega, et too ei löögi nurru, kui magab. Mõni aasta tagasi oli moes olnud endale kurku masinake paigaldada, mis sinu eest häält teeb, kui sa unemaal oled. Ju siis oli too punapea liiga noor või ei jälginud ta trende. Kuigi oli kõlanud hümn, ei märganud mees, et ringkond ekraanil vahetunud oli. Mehe lemmiknõrguke oli tavaliselt 12. ringkonnast, kuna sealsed olid kuidagi eriti meeleheitlikud mängudel. Nad olid oma kodukohas harjunud puudust kannatama ja kui neil lasti korra Kapitooliumi luksusi nautida, olid nad kohe areenil valmis selle säilitamiseks kõvasti pingutama. Kahjuks valiti sageli pisikesi plikasid ja alatoidetud poisiklutte, kes südikusest hoolimata kiirelt otsa lõppesid. Acheroni mõtted olid üsna hägused, kui ta pea uuesti ekraanile pööras ning jälle üht pisikest neiukest lavale kõndimas nägi. Korraks vilksatas mehe peast läbi, et nüüd valitakse ju tema hoolealuseid, neid keda ta kohe-kohe riietama hakkab. See kainestas teda veidi ning kutt tõdes, et pisike plikatirts näeb täitsa 16-17 välja. Ash kujutas teda juba enda loodud kleidis ette, punased läätsed silmis hõõgumas. Hetkel kirtsutas ta veidi kulmu neiu räpaka kleidi ja räbalate tenniste vastu. Unustades, kui vaese ringkonnaga tegemist oli, pahandas pealinlane oma peas. Kes kannab selliseid asju koos? Mehe arvates oli naisterahva jalga ainus paslik asi kontsaking. Mida kõrgem seda parem pealegi. Sisimas oli Acheron uhke, et tema tribuudike ei nutnud. Kuigi teistele ruumist oleks see rohkem meeldinud, tahtis Ash ikkagi, et ta tugevaid karaktereid stiliseerida saaks. Kui jube see oleks, kui paraadil mõni lapsekestest nutma puhkeks. Meik läheks ju laiali ja kõik sponsorid poeks peitu. Alkohol kutsus esile mitmeid mälestusi ja mees meenutas, et kunagi mingi pisike plika oli pisaraid valanud ja kohe pärast areenil esimesena sussid püsti visanud. Vaene asjake. Ta tähelepanu koondus korraks taas, sest saatja oli just mingi nime välja hõiganud. See oli vist Roland? Kaamera ei leidnud kuti esialgu rahvahulgast üles, too paistis ise ka jokutavat. Äkki oli tegu mingi 12aastasega kes lootis, et kui ta end ei liiguta, siis teda mängudele ei saadeta? Ekraanile oli aga ilmunud mingi täisealise naeratav lõust. Peale tema olid nii veenvalt suutnud hambaid paljastada ainult karjeristid. Ash leidis end mõttelt, et tol tüübil peab küll silma peal hoidma, kui tundis, kuidas joodud kokteilid, teda kuskile ruumist eemale kisuvad. Läbi udu nägi mees veel, kuidas kaks tribuuti kätt surusid. Oli selge, et tegu on vanade tuttavatega. Peomelu kestis sel õhtul veel kaua, kuid Acheron vajus sügavale oma unelmamaailma, nähes oma vastvalitud tribuute juba kavandatud kostüümides pimedal areenil võitlemas karja mutantide vastu. Mees kohendas alateadvuslikult oma asendit diivanil enda kõrval magavat kiisukest kaissu tõmmates.
Back to top Go down
View user profile
Sponsored content




PostSubject: Re: Lõikus   

Back to top Go down
 
Lõikus
Back to top 
Page 2 of 2Go to page : Previous  1, 2

Permissions in this forum:You cannot reply to topics in this forum
Hunger Games :: Varasemad Mängud :: 61sed Mängud :: Enne mänge :: Lõikus-
Jump to: