Don't leave me hangin'

Jälle oli käes näljamängude aeg ja see tähendas seda, et Jago sai kõigepealt kolm päeva pealinnas veeta koos oma imearmsate tribuudikestega, kellel tema kohaololust suhteliselt savi oli ja pärast seda pidi ta lihtsalt pealinnas aega veetma ja endale tegevust otsima. See oli aeg, mil sai taas näha teisi võitjaid, kellega Jago siiani hästi läbi sai, välja arvatud Emilia, kellega kutt polnud üldse kohtunud ega suhelnud, aga tal oli see võimalus nüüd. Ühtlasi oli see parimate moosipirukate ja pidude aeg! Oligi esimese päeva õhtu või juba pigem öö, sest paraad oli läbi, tribuudid olid kenasti magama pandud ja Kapitooliumi rahvas pidutses. Jago, nagu ka kõik teised võitjad, oli pealinnas elava rahva jaoks üks lemmikumaid inimesi. Olid ju võitjad kõik nende kangelased ja teletähed ja mis iganes nad ka ei arvanud oma armastatud võitjatest. Parasjagu oligi Jago ühel peol, käes moosipirukas ja näitas kahele väga üles löödud värviliste juuste ja kleitidega tüdrukutele, kes kandsid jalgu murdvaid kõrgeid kontsi, oma robotkätt ja seda kui hästi ta seda juba liigutada oskab ja seletas midagi asjalikku sealjuures.

OT: Open thread! Run for it!

Roza ar-mas-tas Kapitooliumi ja seda puhtalt seetõttu, et elu seal kees. Kõik need värvid ja ehted ja toidud.. Kuigi sellest 'oksendame toidu välja ja sööme siis veel' asjast ta aru ei saanud ega seda järgi ei proovinud. Aga kõik muu oli lihtsalt vapustav. Kui neidis uue peokutse sai, nõustus ta kohe rõõmsalt ning asus enda riidekappi rüüstama, et sealt Kapitooliumi jaoks sobiv kleit leida. Õnneks oli tal valik päris suur ja tutvused stilistide seas aitasid tal leida perfektse outfiti, millega peol kõiki vaimustada.
Juba uksel tervitati naist kihiseva joogiga, mis seekord lõhnas maasikate järgi ning oli värvunud erkroosaks. Maitses sama hästi kui välja nägi! Roza jagas tervitusi ja õhusuudlusi ühele ja teisele poole ning peatus aeg-ajalt, et mõnd paremat tuttavat kallistusega tervitada. Viimaks peatus ta pilk ühel teisel võitjal, kes, nagu alati ja igal peol, naisi maha murdis oma võlukäega. "Oo ja kui te vaid näeks, mida see käpake voodis teha suudab.. Rawr!" sulandus naine kelmika naeratuse saatel vestlusesse, vaba käsi sujuvalt mehe käevangu libisemas. Mõlema tütarlapse ülevärvitud kulmud kerkisid vähe kõrgemale ning vähemalt üks neist oli sellise näoga, et tahaks kohe järele proovida.

OOTN:

Spoiler:

Ka Scipio ei maganud maha võimalust juua. Temagi oli vedanud end mingile peole ning nagu näha, oli seal palju teisigi võitjaid. Scipio ka pigem ei istunud seal korteris nende õnnetukestega, kes Areenile surema pidid minema. Okei jaa, ta jagas neile nõuandeid nii palju, kui sai, aga oli juba õhtu ja Scipio oli liialt kainenemas. Mees oli endale süstinud morfiini ning nüüd, kui peole jõudis, sai kohe mitmetelt austajatelt endale joogid kätte ja Scipiole kohe väga sobis see. Ta seletas mõne aja nendega, kes temaga rääkida tahtsid ning lõpuks liikus edasi. Ta märkas eelmise aasta võitjat, aga tüdruk oli kuidagi eemalolev ja nagu ei tahtnud vist kellegagi seletada. Siis nägi ta ka Jagot ja Rozat.

"No mida täpsemalt siis?" küsis Scipio muiates, kui nende juurde läks täpselt selleks hetkeks, et ta kuulis, mida Roza ütles. Scipio vaatas Jagot lõbusa pilguga ja siis ka neid neiusid, kes seal veel olid. Tea, kas Jago oli selle aasta jooksul endale silmarõõmu ka leidnud? Oh, Jago vend ju oli Mängudele valitud. Kuigi tema eest astus ette karjerist. Tea, kas see mõjutas Jagot kuidagigi, kasvõi selleks mõneks hetkeks? Scipio endiselt oli kurb Charitina pärast, aga nüüd oli tal Caius, kes mõtteid eemale viis. Ja Caius tegi seda kohe väga hästi, mis siis, et nad päris korralikult seksinud veel ei olnud. Kunagi see ikka juhtub.

Jago oli oma jutuga päris hoos, nii et kui järjekordne pisike tüdruk tema juurde tuli ja ta käe alt kinni võttis eeldas noormees, et tegu on järjekordse pealinna tüdrukuga, aga ei, Roza ja kohe väga ebasobiva kommentaariga. Jago punastas kergelt ja kaotas oma cooli mõneks hetkeks. Ta polnud kunagi kellegagi kuskil voodis mitte midagi teinud. Ta ei tee oma käega midagi. Appi kui imelik see oleks. Jago hammustas kiirelt oma moosipirukat, et tema vaikus põhjendatud oleks. Aga siis tuli Scipio sinna ja päästis kuti sellest kohutavast olukorrast kiirelt. "Jah, mida täpsemalt?" uuris ka teise ringkonna võitja nüüd huviga, samas oma pirukast võetud ampsu endiselt mäludes. Ta tõstis korraks tänuliku pilgu Scipiole, aga nägi üle tema õla baarileti ääres Emiliat istumas. Neidis oli seal nii üksi. Jago viipas oma robotkäega tüdrukule, et too nende juurde tuleks, ei kõlba üldse üksi olla peol sedasi!
"Oo, kas ma võin seda puudutada!" küsis üks pealinna mimm siis hoopiski, ning tõstis oma käe, et Jago robotkätt silitada. "Mida sa tunned?" küsis tüdruk meelalt.
"Midagi. See on robotkäsi, sellel pole selliseid närve nagu tavalisel inimkäel. Ma tajun kui ma midagi käes hoian, aga mitte puudutusi," seletas Jago asjalikult, saamata isegi aru, et mimmi küsimus oli flirtivalt mõeldud. Ilmselgelt puudus Jagol silmarõõm põhjusega.

Roza naeratas Scipiole kerge äratundmisrõõmuga ning vangutas siis kergelt pead. "No tead.. See käsi ju ei väsi ära," jättis naine vastuse kergelt poolikuks ning pilgutas siis Jagole kavalalt silma. Nii tore oli noori poisse kiusata. Eriti kui nad nii kergelt õnge läksid nagu see eksemplar siin. Roza viis pilgu sinnapoole, kuhu Jago viipas ning silmas siis samuti eelmise aasta võitjat. Kuuldavasti ei olnud tüdrukul pärast mänge kuigi hästi läinud. Ka Roza naeratas sõbralikult ja lehvitas neiule. Kahju, et osadega sedasi läks, aga ehk ta ikka tuleb välja sellest.
Tähelepanu tagasi vestlusele suunanud, pööritas ta Jago vastuse ja tolle tibi flirtimiskatse peale vaid kergelt silmi ja viis siis pilgu Scipiole. "Ja mida sina üldsegi pärid siin teiste armuelu kohta. Enda oma tuleb arendada!" noomis ta meest lõbusal toonil.

Scipio turtsatas pisut, kui Roza ütles, et see käsi ju ei väsi ära. Nojah, see käsi ei väsi ära, aga Jagot tundes sellel pole põhjust ka väsida. Tema reaalselgi käel pole põhjust väsida. Siis kommenteeris Roza juba tema armuelu ja Scipio kergitas tüdruku suunas pisut kulmu. "Sina alustasid selle jutuga, ärgem unustagem," muigas Scipio ja võttis lonksu oma joogist. Enda armuelu tuleb arendada. Kas Roza oli unustanud, et eelmistel Mängudel suri Scipio kihlatu? "Minu armuelul ei ole midagi viga, ma pigem muretseks sinu oma pärast, kui selline jutt siin käib," ütles Scipio lõbusalt. Tema oli jah tulnud pigem Jagot päästma siia, sest kutt nii lost tundus selle Roza kommentaari peale. Vaene väike süütuke. Kuigi olgem ausad, Scipio polnud kah juba aasta aega seksi saanud. Eneserahuldamine ei aidanud väga ja lõpuks muutus see abi, mida ta Caiuselt sai ja mehele ise pakkus, ka üsna.. kasutuks. Sest ta tahtis seksi ja reaalset lähedust. Aga ta ei julgenud ja Caius ka vist ei julgenud ja siis kumbki ei rääkinud sellest ja siis nad lihtsalt olid.

Kapitooliumi peod polnud küll väga Soreni teema, aga kui kord aastas meie uhkesse pealinna sattuda, siis oleks patt peole mitte sattuda. See oli justkui kirjutamata kuldreegel. Enda musta kleidi teise musta kleidi, mis oli uhkem ja sitsilisem kui eelmine, vastu vahetanud, värskendas naine ka enda meiki, astudes seejärel korterist välja. Võitjana pole vähemalt raske pidudele sisse sulanduda, ükskõik kas sul on kirjalik kutse või ei, sest mingil määral su nägu ja nimi ongi kutse asemel. Kapitooliumi ja presidenti kullakesi hoiti ju.
Ruumi sisenes Willow võiduka naeratusega näol, tervitades tuttavaid nägusid. Soreni teadsid pealinnas paljud ja seda ilmselt tänu tema tätoveeringutele, mis olid isemoodi reklaamiks ja visiitkaardiks. Pruunid silmad aga rahva seast teisi võitjaid otsima läinud, leidis Soren kiirelt Jago, kes enda käega lihtsalt torkas teiste seast silma, ning kus oli tema, seal olid ka teised võitjad. Endamisi muianud, tegi naine endale teed nende juurde. "Hello, sweeties," lausus Willow lõbusalt, jõudes tuttavate nägude sekka. Seitsmes aasta juhendajana siiski. Loomulik, et ta teab suht kõiki teisi mentoreid ülejäänud 11 ringkonnast.

Spoiler:

Meh.. Lähisuhted polnud Roza teema ja ausalt öeldes ei saanud ta aru, milleks endale selliseid piinu valmistada ja kellessegi kiinduda, kui nende elu oli seal selline nagu ta oli. Ja fakt, et Scipio oli kihlatud tribuudiga.. Täielik hullus. Nii et naine lihtsalt ei uskunud, et selline asi väga tõsine on. Nojah, kui ise pole selliseid tundeid kogenud, siis ongi raske neist aru saada.
Temale meeldis lihtsalt lõbutseda. Ilmselgelt. "Ära vaeva oma kaunist peakest. Minu alumine korrus on vägagi rahul elukesega," naeris Roza. Jeah, talle ei valmistanud muret aeg-ajalt üsna siivutu olla. Muidu nunnu plikakese välimusega näitsik oli siiski täiskasvanud naine. Ja antud hetkel alkoholiaurude all naine.
Kuuldes karjatust kusagilt enda lähedalt viis ta pilgu kärmelt Emiliale ning hetkeks mõtles ta juba sekkuda, kuid otsustas siis mitte. Ta polnud neiuga ühtki korda kokku puutunud ja vast poleks parim kui mõni võõras veel teda torkima läheks.
Taas leidis keegi tee nende seltskonda ja Roza naeratas laialt tuttavat neidist nähes. "No tere, pesamuna," muigas naine. Ei saa üle ega ümber faktist, et too väike rebel nii noorena teistele ära tegi.

Üks pidu ei olnud õige pidu, kui Acheron seal ei viibinud. Sel õhtul oli ta aga otsustanud ise külalised kutsuda, et tähistada oma esimest edukat stilistitööd. Mees ei korraldanud just sageli midagi, aga kui ta otsustas, et nüüd läheb lõbutsemiseks, siis pärast räägiti sellest õhtust veel nädalaid. Ka täna tõotas tulla legendaarne öö, eriti just seetõttu, et kohale oli tulnud juba märkimisväärselt võitjad, nende hulgas ka eelmiste mängude staar Emilia. Ash muheles omaette ning tahtis juba minna tüdrukuga rääkima, kuid tolle meeldiv näolapike oli kuhugi rahvamassi haihtunud. Kutt tõi kuuldavale nördiva häälitsuse ning sukeldus kohta, kus seda viimati näinud oli, jõudes välja baari juurde. Ta lasi endale valada ühe Long Islandi ning joogiga ümber pöörates nägi lõpuks oma otsitud neidu teiste võitjate seltsis. Acheron astus loomulikult ligi, oma parim naeratus näkku liimitud. Ta tumepruuniks võõbatud huuled rõhutasid pärlvalgeid hambaid. Enda arvates nägi Ash välja sama hea kui alati. Ta kandis eriti kitsaid musti teksaseid, mis vöökohast altpoolt veidi pitsitasid. Seljas oli mehel bordookarva võrksärk ja suuga sama tooni nahkvest.
"Hei, tupsununnud, kuidas teile mu pidu meeldib?" küsis mees võluvalt, samal ajal käsi kahe endise tribuudi õlgadele pannes, kes ta kõrval juhtusid seisma, et end ringi sisse murda.

Jago kortsutas veidi kulme. "Kuulge, miks me räägime ma ei tea millest nüüd?" küsis kutt. Ta ilmselgelt tundis ebamugavust kui jutuks tulid suguelundid ja sekselu. Ta võis kahekesi olles kellegi privaatelu arutada, aga peol, no ei. Need tüdrukud, kellega Jago algul koos oli olnud, igal juhul väga särasid seal nende seltskonnas nüüd, sest nii palju kuulsuseid ju kohe ühes kohas ning kuna Roza oli põhimõtteliselt ühe neist ära lükanud, hõivates Jago moosisaiakäe, liimis too tüdruk end Scipio külge. "Aga kuidas su ülemine korrus on, Roza," uuris Jago siis lõbusalt ning tõstis oma robotkäe, et tüdruku juukseid õrnalt sasida. Õnneks too kapitooliumitüdruk tema robotkäest kinni ei hoidnud. Vist pelgas. Siis aga hakkas Emilia seal kiljuma ja Jago kortsutas viivuks kulme. "No hei, kõik on korras," kinnitas noormees sõbralikult naeratades. "Katsu ignoreerida neid, sa oled kuulsus nüüd," naeratas kutt rahulolevalt. Jeap, tema oli rahul, et ta kuulus oli. Come on, ta sai moosipirukaid süüa! Kutt tõstiski oma käe, et poolikust moosipirukast amps võtta taaskord. Jumalikult hea! Sorenile viipas Jago laisalt oma robotkäega, sest ta mälus parasjagu saiakest ja ei hakanud pudistades rääkima rohkem. Siis ilmus sinna kurikuulus peopermees Acheron ise. Jago tõstis enda robotkäe ning pigistas selle sõrmed rusikasse jättes vaid pöidla püsti. Hea pidu oli. Kui moosipirukaid sai, oli alati hea pidu!

Scipio muigas kergelt, kui teisi kuulas, aga pööras mureliku pilgu Emiliale, kui tüdruk seal valjemat häält tegi. "Kõik on okei," kinnitas Scipio tüdrukule vaikselt. Ta sai täiesti aru, et neiu oli omadega sassis. Scipio oli ka ju üsnagi. Endiselt jõi palju ja endiselt süstis endasse suurtes kogustes morfiini. Praegugi ei olnud ta täiesti selge. Scipio naeratas Emiliale kergelt, aga pööras siis pilgu peoperemehele. Õõh, Kapitooliumi inimesed. Sellele tüdrukule ei osutanud Scipio üldse tähelepanu, kes end tema külge liiminud oli. Ta lasi tal seal olla, muidugi, aga ei vaadanud teda ega rääkinud temaga. "Täitsa kena pidu on, tõesti," ütles Scipio lõbusalt. Ta jõi siis oma klaasi tühjaks ja pani selle lauale, mis sealsamas oli.

"Ise sa murrad siin naisi. Otsekohesus viib sihile!" naeris Roza. Jago oli ikka naljakas küll. Ise selline rebija oma robotkäega, aga kui asi vähegi kippus sinna suunda, et ta saab löögile, siis olid palged punased ja jutt otsas. Vaeseke.. Tuleks talle ikka naine voodisse sokutada. Plaan oli Roza peas juba küpsemas, kui Jago oma kommentaariga lagedale tuli. "Igati vormis, nagu alati," muigas naine vastuseks, ajades pooleldi alateadlikult selja rohkem sirgu ja selle tulemusena ka rinna ette. "Heeii.. Sa ei kujuta ette ka, kui palju lakki läks, et see lõvilakk paigal püsiks," sõnas naine seejärel pead eest ära tõmmates, nügides mehe kätt eemale. Temal küll mingit probleemi selle robotkäega polnud. Osad nagu pelgasid. Ja ahvivaimustust tal ka polnud. Kuigi see 'ära ei väsi' osa võis küll päris hea tegelt olla..
Jago moosipirukast pisukese ampsu näpanud, pöördus Roza pilk Ash'ile, kes nende seltskonda sulandus. "Oh. My. God.. Ma armastan seda värvi su seljas!" kilkas naine, panemata mehe küsimust tähelegi. Prsh.. Ilmselgelt kõigile meeldis ta pidu. See oli pidu!

"Sa ei lõpeta vist iialgi selle pesamuna naljaga," turtsatas Soren lõbusalt. Mängud võitnud vabatahtliku karjeristi kohta oli ta tõesti tavatult noor, mõni isegi ütleks, et liiga noor. Aga areenil tuli see näitsikule ainult kasuks, kuna keegi ei arvestanud teda kui tõsist konkurentsi ja see maksis neile kõvasti kätte. Enda pruunid silmad hetkeks Emiliale viinud, keda tabas vist kerge paanikahoog, kortsutas Soren vaevumärgatavalt kulmu. Loodetavasti on tüdrukuga ikka kõik korras.
"Ning see ongi hea viis testida, kas see lakk on ikka nii hea, kui kohalikud väidavad seda olevat," muigas Soren, viies enda pilgu Rozale ja Jagole ning nende pisikesele norimisele. Peagi liikusid naise tumedad silmad aga Ashile, kes end tema ja Roza vahele pressis. "Õhtust, kaunitar," tervitas naine meest vastu. Täna võis Willow natukene enda segast poolt vabadusse lasta, sest keegi ei saaks sellest nagunii midagi aru. "See on kõige totram küsimus, mida ma kunagi kuulnud olen," turtsatas Soren mehe küsimuse peale.

Scipio muigas kergelt, kui jälgis Roza katseid oma rindu näidata ja mida kõike teha. "No Jago, kas sulle hakkab silmarõõm ka nüüd tekkima?" küsis Scipio lõbusalt just selle peale, mida Roza tegi, pilk Jagol. Scipio meelest oleks kohe päris lõbus vaadata ka, kuidas Jago ja Roza üritavad mingis suhtes olla või niisama sebida. Samas oli talle jäänud ka mulje, et Jago ei tahtnudki midagi sellist, eriti kuna ta pigem ei rääkinud sellistest asjadest. Äkki Jagole meeldisid mehed? Scipio nüüd küll ju avastas, et mehega võib ka olla. Kind of. Äkki Jagol on ka? Sest kui oldi seda näidatud, et Jago vend lavalt ära läks, oli see kutt langenud mingi teise poisi käte vahele hoopiski. Seda täitsa näidati. Akiva või mis iganes ta ka polnud, oli päris armas ju ka ja Scipio oli kuulnud, et Kapitooliumile oleks meeldinud, kui tema oleks tulnud Mängudele, mitte Ziv. Siis üritas tõmmata Kapitooliumi tüdruk Scipio tähelepanu, silitades tema kätt ja sosistas talle kikivarvukile tõustes mingit nunnut värki kõrva. "Jamh, ei ole huvitatud," ütles Scipio otsekoheselt, lõbus muie siiski huulil. Ei olnud absoluutselt huvitatud. Pealegi poleks eriti tore, kui Caius peaks telekast nägema mingeid imelikke tšikke tema ümber.

"Ma rebin moosipirukaid, vat mis ma rebin," arvas Jago. Mingeid naisi ta ei rebinud seal, ega mehi. Ega üldse kedagi. Ta kortsutas kulme kui Roza tema pirukast ampsu võttis ning viis käe neiu suu juurest kohe kiirelt eemale. "Minu!" urises Jago, lõbusus siiski hääles tajutav. Ta pistis viimase osa oma pirukast endale suhu ning viis siis silmad Scipiole, kes küsis midagi silmarõõmu kohta ja kortsutas kulme. "Mihs mhõih eha mohuaeh mhüsiva?" mõmises Jago suu saia täis. Aga tegelikult ka, miks kõik koguaeg muret tundsid, et ta üksinda on ja tal silmarõõmu pole, kas ta nägi kurb välja? Ei, ta polnud üldse kurb! Polnud üldse vaja mingit silmarõõmu. Kapitooliumitüdruk silmitses hetke Rozat ja siis Jagot, aga tundus, et tal hakkas igav või tundis ta, et mees ei pööra talle enam piisavalt tähelepanu nii et ta jalutas nüüd minema. Jago vaevu pani seda tähele. Ta sõi oma suu tühjaks ja limpsis siis hoolega oma sõrmi puhtaks.

Naeratus Ashi näol venis veelgi laiemaks. Kellele ei meeldiks kuulda, et ta pidu on hea. Kui juba komplimentideks läks, pidi ka peoperemees sõna sekka ütlema. "Oh, kullake, ma tänan. Ma jumaldan su soengut, sa sulandud siia meie sekka suurepäraselt. Ma ei tundnud sind lausa äragi" sõnas mees Rozale. Ta tõesti oli näitsikut hetkeks mõneks pealinlaseks pidanud, kuna too nägi niivõrd erinev välja sellest pisikesest plikast, kes mängudel ringi sulistas ja need lõpuks kinni pani. Acheron oli ka varem temaga pidudel kokku puutunud, kuid seda üsna minimaalselt. Vaevalt võidukas neiu seda ise mäletakski.
Edasi pöördus Ash Jago poole, kuna ka temal oli küsimusi tolle võimsa käe kohta. "Hei, kapten ükskäsi," alustas ta. "Mind on alati huvitanud, kuidas oma käe eest hoolt kannad?" Acheroni jaoks oli enda keha püha. Tal kulus tunde, et end vannitada ja nahka koorida ja kreemitada ja muud säärast. Mees arvas, et endine tribuut kruvib oma kätt iga hommik lahti ja kokku, et seda õlitada ja kulunud juppe vahetada. Ash küll toimiks nii.

Edan kahtles alguses, kas minna peole, kuhu kuulduste kohaselt väga palju võitjaid kohale ilmub, aga pärast mõningast mõtlemist otsustas mees ikkagi mineku kasuks. Mida ta ikka seal korteris passib ja tribuutidega mässab, kui nood enda arust isegi liiga targad on? Vähemalt poisstribuut küll jättis endast sellise mulje. Selga ajas mees endale helesinise triiksärgi, mille paar esimest nööpi olid avatud, ja sellega sobivad tumedad viigipüksid ning jalanõud. Lipsu ta sel korral ei kandnud. Edan ei leidnud, et peaks ennast ehtima nagu need narrid Kapitooliumis, kes kirevaid värve armastasid ja endale igasugust jama selga, näkku ja kuhu iganes toppisid. Astunud viimaks ruumi, kus pidu juba täies hoos käis, märkas Edan, et rahvast oli tõepoolest palju, nii et kuulujutud vastasid tõele. Mida iganes - jooma ta igatahes siia ei tulnud. Piisas ka sellest, et vanu tuttavaid jälle näha. Mängude ajal muutub õhk alati pingest paksuks ja siis ei tule vestlustest ka suurt midagi välja. Märganud kõigi teiste seas ka Sorenit, seadis mees sammud ringkonnakaaslase poole, kuna temaga sai Edan sellest seltskonnast kõige paremini läbi.

Jago kortsutas kulme kui tema poole pöörduti. "Selle kapteni osaga ma olen okei, aga ükskäsi ma küll pole," sõnas mees kergelt mossitades vaata, et isegi. Tal oli kaks kätt olemas! Jah, mõlemad neist polnud lihast ja luust, aga tal olid need käed siiski olemas! Järgmise küsimuse peale silmitses Jago oma robotkätt ning liigutas sujuvalt selle kõiki sõrmi. Olgugi, et tal oli see tore asi juba kolmandat aastat, õppis ta ikka veel seda aina rohkem ja rohkem kasutama. Endiselt ei olnud see sama suures kasutuses kui tema tavaline käsi. "Selle eest ei ole eriti midagi hoolt kanda," kehitas kutt õlgu. "Aeg-ajalt peab mõni tehnik selle üle vaatama, aga muidu see on mul koguaeg küljes ja ega ma seda lahti ei monteeri," muigas Jago taaskord lõbusalt. Ta sõi, pesi ja magas selle käega. Käsi oli kinnitatud poltidega tema külge, selle ära võtmine oleks faking valus. Pluss nad olid kunstnahaga pooleldi katnud tema robotõla, nii et stiililiselt jäi mulje, nagu terve Jago keha oleks robotist, aga ainult paremalt käelt on nahk maha rebitud. Tema meelest nägi see badass välja, aga talle meeldis ta robotkäsi kuradi palju ka.

"See oligi plaan.. Hea, et õnnestus siis!" naeris Roza Ashi kommentaari peale. Kapitoolium oli ainus koht, kus ta võis vabalt nii pööraste outfittide ja soengutega ringi käia kui vähegi tahtis. Seal jäi ta pigem teistele alla kui et paistis liialt silma. Küsimuste peale viis neidis pilgu Jago käele. Päris huvitav asjandus tõesti, aga teisalt jälle käsi nagu käsi ikka. Oleks see mingi konkskäsi või liikumatu prosteetiline asjandus.. Aga see, et ta sai kõiki sõrmi liigutada ja üldse kätt igatpidi kasutada muutis käe üsnagi tõeliseks. Nagu teistsuguse välimusega päriskäsi lihtsalt.
Üks avox möödus neist, kandik käel tasakaalus, ning Roza kasutas võimalust et endale päris oma pirukas haarata, võttes siis kohe kaks tükki ja ulatades ühe neist Jagole. Las maiustab siis.

Soreni kuulas mõnda aega veel, mida nende seltskond rääkis, kuid peagi läks neidise pruunid silmad uuesti ruumi peale ringi liikuma, otsides veel tuttavaid, keda naine pole aasta või koguni kaks näinud. Kui tema pilk peatus Edanil, kes nende poole kõndis, ilmus Soreni suule õrn naeratus, mis tõi esile lohukesed tema põskedel. "Vaata aga, kes kohale ilmus," muigas Willow, kui mees viimaks nende juurde jõudis. Tüübi enda kõrvale lasknud, nügides mingi Kapitooliumi beibe eemale, asetas Soren käe mehe õlale. "Sinust saab peagi minu väljapääsu pilet, seega aitäh tulemast," lausus naine mehele kõrva, viies enda pruunid silmad tagasi rahvale. "Aga, Ash, räägi millest me selle aastaga ilma oleme jäänud," pöördus Willow peoperemehe poole.

"Kuna peaaegu kõik on niikuinii siin, tuli ju kohale ilmuda," lausus Edan õlgu kehitades. Kuna tema näol püsis lõbus ilme, ei osanud ehk teised arugi saada, et tegelikult polnud sellised peod päris Edani teema. Kui Soren üsnagi üllatavad sõnad kohale tõi, ei saanud Edan naeruturtsatust tagasi hoida - nagu oleks naine talle päeva parima nalja rääkinud. "Miks sa siis üldse tulid, kui sa nii ruttu juba lahkuda tahad? Minu teada pidu alles algas," esitas mees Sorenile küsimuse, kuigi tal polnud selle vastu tegelikult midagi, et mõne aja pärast vaikselt ära kaduda. Kuna inimesi oli siin palju, siis vaevalt kellelegi nende puudumine eriti silma torkaks või häirima hakkaks.

"Vabandust, kullake" sõnas Acheron Jagole, tõdedes, et mehel on õigus ning kaks kätt täitsa olemas. "Aga kuidas sobiks kapten robotkäsi?" ei jätnud pealinlane siiski veel jonni. Hüüdnimed olid tema eriala, selle aastase stilistitöö kõrvalt. Mees kuulas huviga endise tribuudi vastust oma kunstliku kehaosa hooldamise kohta. "Ja nii lihtne see ongi?" imestas Ash, kuuldes, et Jago seda iga päev siiski lahti ei kruvi. Vaata, et peaks endale ka sellise muretsema. Peale mehevõitu olid robotkäed ja -jalad mõnda aega Kapitooliumis isegi in olnud. Nii mõnigi Acheroni sõpruskonnast oli oma käest loobunud, et moeröögatusega kaasa minna. Päris nii ekstreemseid muudatusi Ash ise ei harrastanud, kuna tal oli muutlik meel. Esimesel päeval oleks talle tehiskäsi ehk meeldinud, aga järgmisel oleks mees kindlasti sellest tüdinud olnud. Samal põhjusel ei lasknud ta end ka tätoveerida ning eelistas kehamaalinguid. Hetkel jooksis keeruline geomeetriline muster mööda ta selgroogu alla, kuid vest, mida ta kandis, kattis ilusa kaunistuse kinni.
Ka Ash haaras mööduva avoxi kandikult piruka, veendunud enne, et see on külm. Tal polnud täna väga aega süüa olnud, kuid isegi tühja kõhu peale ei kannatanud mees kuumi toite. Väkk. "Te olete ilma jäänud aasta jagu võimsatest pidudest," võttis Acheron oma viimased 12 kuud lühidalt kokku. "Üks on olnud võimsam kui teine. Oh, ma soovin, et saaks ka igal neist osaleda. Markusepäeval oli eriti vinge festival. Meile tutvustati erinevaid iidesete aegade toite. Kas te sushist olete kunagi kuulnud?" lisas ta.
Peoperemees ei jätnud ka Edani küsimust kommenteerimata. "Ega te mind ometi siia üksi maha jätta ei taha?" uuris ta ilmselgelt liialdades.

Jago naeratas laialt kui Roza talle piruka andis ning haaras selle rõõmsalt oma inimkäe sõrmede vahele. Nom! Moosipirukas! Acheroni kommentaari peale kortsutas mees kergelt kulme. "Kuidas oleks, kui ma oleks lihtsalt Jago?" pakkus kutt lõbusalt. Ta oli võitja olnud nüüd kolmandat aastat, ehk siis ta oli üks neist nii nimetatud pesamunadest veel ja kippus ikka pealinnlastega vaidlema ja üritas oma identiteeti läbi suruda. "Nii lihtne see ongi jah," muigas mees lõbusalt kui Acheron ikka tema käe üle imestas. "Ma olen väga tänulik Kapitooliumi tehnika arengule," sõnas kutt rahulolevalt. Kõik teadsid, et tehnika tuli kolmandast ringkonnast ja tegelikult peaks tänulik olema sellele kolmanda ringkonna geeniusele, kes suutis välja mõelda robotkäe, mis inimkehaga kohaneb ja millel on töötav närvisüsteem. Pluss muud toredad lisad nagu see, et käsi oli tegelikult kerge, kuigi tundus raske, aga palju tugevam kui tema tavaline käsi ja et see oli veekindel ja mis kõik veel.
Siis ilmus nagu eikuskilt sinna Edan ja Jago tervitas meest oma robotkäega lehvitades. "Sind pole ka ammu näinud, vana," muigas Jago lõbustatult. Ta oli alati Edani ja teiste vanemate võitjate kõrval end poisikesena tundnud. "Näkkab ka?" tegi Jago mingi eriti mageda neljanda ringkonna nalja. No aga mida? Nalja peab ka saama! Kutt haukas suure suutäie oma pirukast. Moos valgus tema tervele käele ja Jago kirus seda vaikselt, aga limpsas keelega kiirelt vaarikamoosi sõrmedelt ära. See moosi ja suhkru värk oli põhjus, miks Jago kunagi toitu oma paremasse kätte ei võtnud. Pole vaja hakata tuhksuhkrut oma käelt maha nühkima. Midagi mingist sushist kuuldes, teritas Jago kõrvu. "Kas see on pirukas?" uuris kutt huviga. Kui see pole moosipirukas siis ta enam nii väga huvitatud pole enam. Moosipirukad olid need, mille nimel tasus elada noh! Nüüd viis Jago aga oma pilgu Edanile ja Sorenile. "No kuulge, kullakesed. Te näete teineteist iga päev oma ringkonnas, kui tihti te meid näete? Ei lähe kohe minema. Come on, pidu alles algas. Räägime parem, mis te arvate, kes seekord mängud kinni paneb?" uuris Jago lõbusalt ning püüdis ikka peo tuju üleval hoida. Nad näevad kõik üksteist korra aastas ja nüüd need kaks tahavad ära minna. See ei ole küll eriti tore.