Lootusetu värk

Silver noogutas õrnalt Milesi vastuse peale, jäädes mõneks minutiks kahte poissi kuulama. Peagi aga eemaldus neidis Maconist veidi, liikudes harjutamiseks välja pandud kirveste poole, mis olid siinsamas ja kuna keegi neid ei kasutanud, siis kasutas Harry juhust. Pealegi tundis ta end Milesi ja Maconi seltskonnas hetkel üleliigsena. Las poisid räägivad poiste jutte. Sõrmed ümber kirvevarre pannud, tõstis Silver selle kergusega üles. Ese polnudki nii raske kui silmapilgul paistis. Samuti oli see kõvasti kergem kirvest, mis Silverist koju maha jäi. Kirvest korra käes keerutanud, libistas näitsik ettevaatlikult nimetissõrmega üle selle tera. Mõnusalt terav, et läbi lõigata kõigest. Kuigi neidise sõrmeotsale jäi alles peenikene verine triip, ei lasknud Silver end sellest häirida. Pisikeseks kuulikeseks kogunenud vere pükste sisse ära pühkinud, keerutas näitsik kirvest veel paar korda käes, tehes ka mõned ründe elemendid, testides pigem end. Ta on harjunud raskema kirvega, mistõttu on näitsik õppinud ründama jõulisemate liigutustega, kasutades kogu oma jõudu, nüüd ei pidanud ta end nii palju vaevama ja loodetavasti ei väsi ka nii kiirelt. Visanud kirve teise kätte, keerutas Harry seda korra, tegi kiire pool pöörde ja lõi enda kõrval seisval mannekeenil pea maha. Areenil tuleb selline tore asi kindlasti endale saada. Kirve tagasi enda kohale pannud, muigas Silver hetkeks maas olevat pead silmitsedes, kõndides tagasi poiste juurde.

Jah, midagi oli Macon mõelnud, aga veel oli vara loota, et sellest ka piisab. Võib-olla ootab neid sellel aastal nii ennenägematu areen, et kõik plaanid pöörduvad pea peale. Vähemalt andis seltskond Maconile julgust juurde, sest üksi ta vaevalt midagi seal ära teha suudaks. Kauaks liit püsima jääb, on aga teema, mille peale noormees praegu mõelda ei tahaks. Tähtis oli liikuda üks samm korraga. Juba see oleks suur pluss, kui nad kõik end pärast platvormilt lahkumist karjeristidest ja teistest ohtlikematest tüüpidest mööda nihverdada ja kuskile kokku koguneda suudaksid. Kui Myles ärritunult uue noa kahmas, oletas Macon, et seegi vihiseb nüüd mööda, aga tema ja arvatavasti ka mitme teise tribuudi üllatuseks tegi terariist tubli õhulennu ja kukutas Maconi enda noagi põrandale. See näitas talle, et ei tasu mitte kedagi maha kanda. Macon oli selle viskega kohe nii rahul, et isegi plaksutas oma kaaslasele. Ja kui ta pilk mõneks hetkeks ruumis ringi uitama hakkas, nägi ta üht karjeristi nende poole vaatamas, kuid viimane pööras siis pilgu kohe mujale ja seletas midagi hoogsalt oma kaaslasele. Tundus, et neid on märgatud. Kui Silver seltskonnast natukeseks lahkus ja ühe kirvega toimetama asus, jälgis Macon tüdrukut huviga. Ilmselt püüdsid ka need osavad liigutused karjeristide tähelepanu, näidates nondele ülbikutele, et polegi nad kamp saamatuid, mis andis omakorda lootust, et neile esimesena kallale ei tungita. Kui Silver tagasi tuli, tõstis Macon püstise pöidla. "Sa oleksid pidanud selle karjeristitšiki nägu nägema, kui Myles oma viske just lõpetanud oli, aga ma usun, et sinagi neile märkamatuks ei jäänud," muheles noormees. Enesekindlus ja tuju koos sellega hakkas vaikselt tõusma.

Plaksutamine oli asi, mida kuningas nautis üle kõige. Sellest oli õige kaua möödas, kui tema auks viimati üks aplaus oli kõlanud. Myles vaatas samuti, lõug kõrgel, ruumis ringi, märgates, et kirvenaine oli nende juurest ära läinud ja vehkis oma terariistaga veidi eemal. Kutt kujutas ette, kuidas vihane näitsik sedasi tervet metsa maha raiub. Tema mõtted pöördusid sellele, kuidas seitsmenda tüdruk äkki puude asemel tema sihtmärgiks peaks võtma. Noorukile meenus, et tegu on ta liidukaaslasega ning raputas end võikast kujutluspildist lahti, suunates pilgu eemale, täheldades karjeriste, kellest nii mõnigi nende poole pilke heitis. Myles vaatas kähku tagasi seitsmenda kuti poole ise mõeldes, kas tapamasinate punt tema suurepärast noaheidet näinud olid. Endiselt oli tal vaja hoida oma mainet sellisena, et teda mängude alguses kohe maha ei notitaks ning siiamaani ei läinud see just kõige paremini. Kutt oli üsna veendunud, et ta tormab kohe küllusesarve juurest eemale ning laseb tiimikaaslastel asju rabama minna. Ilmselt on seegi hea, kui ta nad pärast üles leiab, arvestades, kui halb suunataju ja orienteerumisvõime viienda tribuudile antud oli.
Juba sai kirvenaisel vehkimisest küllalt ning ta tuli tagasi. Myles tõmbus veidi eemale, et veel noaloopimist harjutada. Nooruk heitis teele kolm tükki järjest, esimesed kaks kukkusid ohtutult maha ning kolmas põrkas vastu seina märklaua kohal. Kutt kiristas meeleheitest hambaid, võttes veel kolm terariista. Ta meenutas asendit, mida Macon enne näidanud oli ning üritades rahulikuks jääda, saatis neljanda noa lendu. See tegi ilusa pöörde õhus, enne kui märklaua äärmisesse ringi pidama jäi. "Hurraa!" kisendas Myles, nii mõndagi pilku endale tõmmates. Ise märkamata, et teised vahtima jäid, heitis nooruk oma käest viimased relvad, mis mõlemad küll märki tabasid, kuid siiski põrandale kolksatasid. Jõudu kutil veidi nappis.

Tundus, et noad ongi Mylesile paras relv, kui mitte arvestada poisi head läbisaamist elektriga. See omakorda tähendas, et Maconil tuleks lisaks kirvele ja mingile traadiasjandusele küllusesarvest kätte saada ka viskenugade komplekt. Plaani miinuspooleks oli see, et esiteks ei pruugi kõiki neid asju seal ollagi – mine tea, mis mängujuhtidel sel aastal peas toimub. Teiseks ei pruugi karjeristid anda talle piisavalt aega, et sellises koguses kraami näpata ja ühes tükis minema joosta. Kedagi teist Macon aga küllusesarve lähedale ei saadaks, kui tal just tugevaid liitlasi juurde saada ei õnnestu. Mylesi saaksid karjeristid liiga kergelt seal rajalt maha võetud ning Silveri saatmisega ei tahtnud kutt riskida. Ainus võimalus oli minna ise ja vaadata, kas õnnestub ellu jääda või mitte. Macon oli piisavalt hulljulge, et selline risk võtta.
Vaadanud, kui hoolsalt Myles nuge loobib, ristas Macon käed rinnal. Kõik visked just suurepärased polnud, aga paar viimast olid paljulubavad. Ainult et see, kas poiss ka liikuvale objektile niimoodi pihta saaks, on küsitav. Sama küsimus käib ka Maconi enda kohta, sest nuge ja kirveid vastu puid loopimine pole sama, mis nendega inimese sihtimine. Kui viienda ringkonna poiss rõõmust kisendama hakkas, lubas Macon endale kerge muige. Natuke ootamatu oli tema jaoks liitlase äkiline õnnejoovastus, aga mida kurja see neile ikka teha sai? Karjeristid jäid järjekordselt kahtlaste nägudega passima, kuid kas nad ei tee seda mitte kogu aeg?

Rõõmusööst oli viimasteks viseteks jaksu andnud, kuid kutt, kes sellise hobiga tegelenud polnud, tundis nüüd, kui väsinud ta käed nendest paarist heitest on. Elektriga tegelemine ei nõudnud just erilist lihasmassi ning enda treenimisele polnud Myles kunagi rõhku pannud. Kodus polnud tal selleks isegi oma poolsest tahtest hoolimata aega jagunud. Niigi nappis noorukil töö tõttu unetunde ning süüa sai ka haruharva. Kapitooliumi toiteaineterikkaid roogi nautides oli ta nii mõnegi kilo juurde võtnud, mis paari päeva pärast mängudel ilmselt kohe kaovad. Kehakaal oli viimane asi, mille pärast areenile minnes muretseda. Seda jälgisid vaid rikkamate ringkondade printsessikesed ja need kapitooliumi ebardid.
Myles mudis oma käsivart ning õlgu, üritades veidrat tuima ja torkivat tunnet eemale peletada. Ta oli ringkonnas erinevate vigastustega kokku puutunud küll, kuid lihasvalu oli poisi jaoks uus. Ehmunud noormees arvas, et on kuidagi suutnud endale viga teha ning palvetas endamisi, et Kapitooliumi imearstid selle ebamugavustunde eemaldada suudaksid. Mõte sellest, et peab mängudele vigasena minema, nagu too kümnenda tüdruk, hirmutas kuningat. Ta vaatas Maconile otsa, esimest korda pealinnas viibitud aja jooksul oli ärritus kuti kehast täiesti kadunud, asendudes hirmuga. "Ma kardan, et ma olen vigastatud," vuristas Myles kiirelt, pilgus abitus. "Mu käsi," jätkas kutt, peatudes oskamata teda valdavat tunnet kirjeldada.

Macon ei osanud praegu midagi halba oodata, sest kõik kulges isegi paremini kui ta arvata oskas, kuni Myles teatas, et tal olevat mingisugune vigastus. Selle põhjal tundus, et viienda kutt tõmbas lihase ära. Ai, see on kindlasti valus löök nende liidule, kui tegemist peaks olema millegi tõsisega. "Oled kindel, et just vigastus? Võib-olla on tegemist valuga, mis tekib, kui inimene füüsilise tegevusega üle pingutab," pakkus Macon. Seitsmendast ringkonnast pärit kutile polnud lihasvalu midagi uut, sest tema peab iga päev füüsilist tööd tegema. Kui see muidugi just päriselt vigastus polnud. "Muidugi on siin kuskil arstid olemas. Kui tahad, vaatavad nad sind üle," lisas Macon igaks juhuks. Vigasena ei olnud tõesti hea mõte areenile minema hakata.

End veidi kogunud, alustas Myles uuesti, osutades oma õlapiirkonnale: "siit nagu torgib ja käsi on kuidagi jäik." Kutt vaatas uurivalt Maconit, kui too pakkus, et ta on füüsiliselt üle pingutanud. Mõni sekund pidi teadmine settima ja siis korraga noorukile koitis, kui rumal ta on. Uus ärrituslaine pühkis üle Mylesi näo, kui ta üritas oma lollust varjata. Kuningas oli äsja mõistnud, et tegu oli tõesti üsna kiirelt üle mineva valuga, mis tekib, kui üle pingutada. Homme on ta käsi ilmselt nagu uus. End täbarast olukorrast välja keerutada üritades sõnas noormees hädiselt: "Ma peaks ilmselt minema ja laskma kellelegi selle üle vaadata jah." Ta pilk liikus üle treeningkeskuse, otsides tuttavat sümbolit ristiga, mis iidsetest aegadest saadik viitasid arstiabile. Sissepääsu juures, kust sai ka liftiga tribuutide korteritesse sõita, märkaski nooruki pilt soovitut. "Ma siis lähen," sõnas ta ebalevalt, asutades end üpriski kiirel sammul ukse poole kõndima.

Mylesi kirjelduse järgi ei tundunud tõesti midagi väga hullu olevat, aga parem ju karta kui kahetseda. Ega areenil neist kellelgi – isegi mitte karjeristidel – sellist luksust pole, et mine vaid arstipunkti ja oled pärast kiiret ülevaatust ja mingisuguste imekreemidega määrimist terve ning kõikvõimalikest vigastustest vaba. "Mine. Kunagi hiljem enne mänge räägime jälle," noogutas Macon viienda ringkonna kuti sõnade peale. Macon vaatas veel natuke aega Mylesi eemalduvale kogule järele, enne kui pilgu Silverile suunas. Kuna vahepeal oli see tüdrukutepunt, keda Macon ja Myles ennist jälgisid, juba laiali läinud, tuleb noormehel ilmselt nad kunagi hiljem ühekaupa üles otsida. Praegu aga tundus talle, et tänaseks aitab kaaslaste otsimisest. Küll kutt homme sellega jätkab.

OT: Sellega nüüd lõpetaks ka