Welcome to the Hunger Games!
 
HomeFAQSearchMemberlistUsergroupsRegisterLog in
Log in
Username:
Password:
Log in automatically: 
:: I forgot my password
Latest topics
» No arva ära
by Scipio Telarius Thu Jan 22, 2015 7:53 pm

» 62sed Näljamängud!
by Lacey Grune Thu Jan 15, 2015 5:01 pm

» Midagi veel huvitavamat
by Ziv Benesch Sun Dec 21, 2014 5:08 pm

» Secrets in plain sight
by Scipio Telarius Sun Dec 21, 2014 4:37 pm

» The Ovid Greenlav Show
by Saatja Sun Dec 21, 2014 4:22 pm

» Midagi huvitavat
by Scipio Telarius Wed Dec 17, 2014 12:34 am

» 62ste Näljamängude Küllusesarv
by Mängujuht Mon Dec 15, 2014 9:50 pm

» Don't let me down now
by Amber Llewellyn Mon Dec 15, 2014 9:18 pm

» Hindamine
by Mängujuht Sat Dec 13, 2014 2:57 pm

» Räägime asjast
by Ziv Benesch Sat Dec 13, 2014 3:12 am

» Next train home
by Akiva Valenti Sat Dec 13, 2014 12:15 am

» Tibulinnu nokib teil kõigil silmad peast välja
by Jago Valenti Fri Dec 12, 2014 11:24 pm

Näljamängud
1. päev

VII ringkonna neiu -platvorm lõhkes

V ringkonna neiu -tapja Amber

VI ringkonna kutt -tapja Valora

XI ringkonna neiu -tapja Valora

VI ringkonna neiu -tapja Jade

VII ringkonna kutt -tapja Amber

X ringkonna neiu -tapja Crucis

V ringkonna kutt -tapja I ringkonna kutt

IX ringkonna kutt -tapja II ringkonna kutt

XI ringkonna kutt -tapja I ringkonna kutt

XII ringkonna kutt -tapja II ringkonna kutt

Share | 
 

 It never rains, it pours

Go down 
AuthorMessage
Caius Murton
VI ringkond // 24-aastane
avatar

Posts : 288
Ringkond : VI

PostSubject: It never rains, it pours   Sat Jul 19, 2014 3:41 pm

Kuuekümne esimeste mängude lõikus oli möödas. Täpsemalt oli lõikus olnud üleeile. Täna oli kuuendas ringkonnas juba tunduvalt rahulikum päev. Kõik hologrammtelekad töötasid ja aeg-ajalt näidati neile ülekandeid kapitoliumis toimuvast. Paraad oli neile kenasti ette kantud, olgugi, et kedagi väga ei huvitanud, mis tribuutidel seljas oli. See oli naeruväärne ja mõnitav, kui Caiuse arvamust küsida. Tribuudid topiti head toitu täis, nad elasid luksuses, neile topiti uhkeid riideid, mida nad said kanda ainult kahel ühtul ja siis saadeti nad üksteist tapma. Kõik mis seal toimus oli täielik narrus. Ükski terve mõistusega inimene ei vaadanud mänge ja saanud neid nautida. See tähendas vaid seda, et kapitooliumis olid kõik peast puhta soojad. Caius polnud küll kunagi Pealinnas käinud, aga kui sellist asja seal lubatakse ja korraldatakse, peavad nad kõik peast soojad olema.

Vaatamata sellest, et Caiuse õe surmast oli möödas juba aasta ja noormees oli sellest isegi juba üle saanud, tegid uued Lõikused ikka haiget ja teadmine, et kohe algavad uued mängud, kus iga tüdruku surm talle tema õe surma meenutab, murdis mees. Seda enam, et nüüd oli Scipio ka pealinnas ja Caiusel polnud kedagi, kelle kätevahele pugeda, kui tundus, et elu raskeks muutub. Seega oli vaid loogiline, et kutt end täna süstinud oli, enne kui õe hauale lilli viis. Tema väike õde. Polnud veel täisealinegi ja juba oli ta siit ilmast läinund. Caius poetas õe haual paar pisarat, kui oli sinised meelespead kalmule asetanud. End sirgu ajanud ja pisarad pühkinud lahkus mees surnuaialt. Tema pupillid olid pea täielikult katnud tema silmaiirised. Kuna Caiuse silmavärv oli pruun, ei torganud ebaloomulikult suured pupillid ilmselt kohe silma. Lähemal vaatamisel aga küll.

Terve selle päeva oli väljas vihma kallanud. Juba homikul, kui Caius oli tööle läinud, oli väljas kallanud ja kui ta oli kella kaheksa ajal autotehasest välja tulnud, kallas endiselt. Ilm oli väga sobilik noormehe tujule, nii et oli vaid loogiline, et ta oli pärast tööd kodust läbi käinud, end süstinud ja nüüd õe hauda külastanud. Koju tagasi mees minna ei tahtnud, aga veel vähema tahtis ta istuda surnuaial, kuhu oli rohkem maetud noori lapsi kui vanu ja põduraid. Kogu maailm tundus just täna eriti ebaõiglane. Päris metsa Caius minna ei viitsinud, nii et ta istus metsaveerele ühe maha langenud puu peale maha. Nooruki käed olid surutud tema süsimusta ja läbi vettinud jaki taskutesse. Samamoodi olid läbi vettinud noormehe mustad püksid ning isegi mustad nahast saapad ei tundunud enam vett pidavat. Tema tumedad juuksed kleepusid nooruki laubale ja vesi voolas alla mööda kuti nägu. Tänu morfiinilaksule ei tundnud Caius külma ega märga. Vastupidi, füüsiliselt oli tal kuradi hea olla ja see lükkas eemale ka seda halba emotsionaalset tunnet. Ta istus sellel puutüvel ning vaatas surnuaia väravaid. Sinna on maetud tema õde, keda ta enam kunagi koju viia ei saa. Tema õde ei tule enam kunagi koju.

OT: Norah
Back to top Go down
View user profile
Norah Daniels
VI ringkond // 19-aastane
avatar

Posts : 48

PostSubject: Re: It never rains, it pours   Sat Jul 19, 2014 8:21 pm

Pärast lõikust koju saanud ehk põhimõtteliselt tassis Mica Norah süles koju, kuna neidis ei suutnud end liigutada, magas neidis vähemalt 30 tundi jutti, olles diivanile kerra tõmbunud ja avamata kordagi silmi. Näitsik oli korraga väsinud, kurb ja hirmul. James ei suuda siiani uskuda, et tal jäi nii vähe puudu, et minna mängudele. Kui poleks olnud toda tüdrukut - Laurel oli vist tema nimi. Norah on teda ikka turu peal ja poes kohanud. Neidis tundus päris tore olevat, aga päris sõbrannadeks ei saaks neid nimetada.
Ärganud alles kuskil kaheteistkümne paiku, valitses majas vaikus. Mica ja Luke olid juba välja läinud, esimene ilmselt tööle ja teine sõpradega väljas. Vähemalt ei valitud noormeest see aasta. Kaks korda on vaja veel üle elada. Norah ei elaks seda üle, kui tema noorem vend valitakse tribuudiks ja poiss ei tule mängudelt elusana tagasi. Ta ei tahtnud enda venda kaotada.
Söönud paar võileiba ja ühe õuna, otsustas neidis turule minna. Tal oli värsket õhku vaja. Kuigi õues oli hommikust saadik sadanud ja maa oli porilompide alla mattunud, ei teinud Norah vihmast ja kergest külmast välja. Natukene kartuleid ja juustu ostnud, silmitses neidis hajameelselt ka pisiasju, leidmata midagi huvitavat, kuid peagi kõndis ta juba tagasi kodu poole. Kuna kell oli juba suht nii palju, et tema vennad varsti koju jõuavad, keetis Norah kummalegi peotäie kartuleid, tehes kõrvale ka natukene kastet. Mõlemad pärast valmissaamist rätiku alla sooja jätnud, jättis neidis neile söögi kõrvale pisikese märkme, et läheb välja ega tea, kui kaua ta ära on ja et nad teda ootama ei jääks. Koju tulles ja asju kappi pannes oli Norah leidnud paar küünald, mis olid mõeldud nende vanemate hauale, ja siis korraga tabas teda, et ta pole juba kuid seal käinud. Täna oli küll liiga märg, et küünal nende haual süüdata, aga üks vihm ei takistanud surnuaeda minemast. Enda ruudulise särgi peale õhema musta jaki pannud, väljus James majast ja kõndis pilku teelt tõstmata külast välja, pöörates mingi hetk vasakule. Tee pealt korjas neidis pisikese kimbu lilli. Jõudes kohale olid Norah tumepruunid juuksed, mis olid üle pika aja lahti, vajudes kergete lainetena neidise õlgadele, läbi märjad nagu ka tema riided. Tõenäosus, et tüdruk peale tänast haigeks jääb, suurenes vähemalt 100%. Õige hauaplatsi, mida ilmestas üks suur kivi, kuhu oli graveeritud nende perekonnanimi, mille ette Norah kimbukese pani. Igakord kui ta siia satub, meenub Jamesile päev, kui ta tuli koju ja leidis eest enda isa ema, kes jäi nende elutuppa järgmiseks kümneks aastaks. Norah oli neljane, kui nad jäid orbudeks. Enda isa kaotas tüdruk aasta pärast enda sündi, kui mees 18-aastaselt tribuudiks valiti. Nende perekonda vaadati alati imelikult, kuna neidise ja Mica isa oli 15, kui ta kohtus enda laste emaga, kes oli 17, ja kõigest aasta hiljem sündis nende esimene laps. Kaks aastat hiljem oli Norah kord siia maailma tulla, kuid enda isa ei õppinud ta kunagi tundma. Pool aastat hiljem leidis nende ema juba uue mehe, kellega paar aastat koos elati ehk siis nii kaua, kuni selgus, et naine ootab kolmandat last. Tüüp lasi kohe jalga, kui lapsest kuulis, kuna polnud just selline inimene, kes sobiks isaks. Aasta pärast Luke'i sündi tappis teadmata põhjusel end nende ema. Uskumatu, et James oli ainult neljane tookord olnud ning kümme aastat hiljem maeti juba uus inimene siia ja nad jäidki kolmekesi üksinda.
Märkamatult oli Norah nutma hakanud. Põsele tikkunud pisarad lükkas näitsik pöidlaga ära ning tõstis enda pilgu taevasse. Ta seisis seal minuteid, lastes vihmal enda nägu pesta, kuni viimaks lihtsalt ümber keeras ja minema kõndis. Norah värises üle keha nii külma kui ka kurbuse tõttu, mis oli paljugi segunenud vihaga, jäänud värava juurde seisma, ristas neidis käed rinnal, emmates ennast kõvasti, püüdes justkui end koos hoida. Tõstnud enda pruunid silmad ümbrusele, sest teiste ees vihkas neiu koost pudeneda, ehmatas ta kergelt, kui märkas eemal kedagi istumas.

Spoiler:
 
Back to top Go down
View user profile
 
It never rains, it pours
Back to top 
Page 1 of 1
 Similar topics
-
» The 1943 Film (Claude Rains)
» May 2016 - It Never Rains But It Pours...

Permissions in this forum:You cannot reply to topics in this forum
Hunger Games :: Panem :: VI ringkond :: Arhiiv :: 61sed Mängud-
Jump to: