61sed Näljamängud!

Ziv jälgis, mis seal kõik toimus, ning kui mingid pisikesed pudinad sinna tulid relvi võtma, siis ilmselgelt kutt ei seisnud, käed rinnal, aga nad olid päris kiired ja suutsid tõrjuda ka tema kirka hoope. Ziv urises pahaselt, kui viimane neist Sarvest lahkus, aga siis pööras tähelepanu väljas toimuvale, et kus Selina ja Terra on. Terrat nägi ta mingi tšikiga kaklemas ja ka see Macon oli Terra ringkonnakaaslase tapnud. Kurat, nüüd on üks karjerist vähem. See polnud hea, aga küll nad hakkama saavad. Ziv jälgis, kuidas Terra sinna tuli ja muigas teda silmitsedes. Tüdruk oli nii pahane. Ja verine. "Sa näed väga seksikas välja," kiitis Ziv muiates, kui käe tema ümber libistas ja tema huultele häirimatult musi vajutas. Mis see väike veri ikka ära ole. Siis korjas ta aga maast puhast lund, et see Terrale ulatada ja et tüdruk saaks end ära puhastada. Keda neil veel tappa on? Sest nendele teise liidu moodustanud inimestele nad järgi ei lähe.

Terra kortsutas kulme kui Ziv oma käed talle ümber põimis ja musi tegi. "Sa oled ees," urises neidis vaikselt. Lume pakkumise peale ei teinud ta väljagi, vaid surus tugevalt matšeetet ühes käes ja kolmharki teises. Siis märkas ta metsaserval teisi võimalikke sihtmärke. Unustades kõik nende plaanid ja kokkulepped, rühkis Terra vihasena teiste tribuutide poole. "Macon, ma löön su maha!" käratas Terra vihaselt ja piisavalt valjult, et kõik ümbruses teda kuuleks. Raisk! Kahju, et see kuradi lumi nii faking tüütu oli ja tema hoogu aeglustas. Terra ilme oli maruvihane ja ta verine nägu võis ilmselt päris hirmutavana mõjuda.

Ziv ohkas lõbusalt, kui Terra minema tahtis joosta. Ta läks tüdrukule järgi ja mässis käed taas talle ümber, relvad käes. No mis seal ikka. "Ei lähe. Sa saad hiljem neid kõiki tappa, eks," lubas Ziv, tõmmates neiut endaga tagasi, haare tüdruku ümber tugev. Ta ei lase Terral praegu surma marssida. "Tule, teeme su puhtaks," ütles kutt. Ta vajutas kergeid musisid tüdruku kaelale, üritades teda natukene distractida ja rahustada. "Pärast saad Maconi tappa." Ziv ei keelaks tüdrukule seda. Aga lihtsalt praegu polnud see aeg.

See, et seitsmenda ringkonna puuraidur Terra ringkonnakaaslase tappis, oli osaliselt Emeraldi "teene", sest tema pidi koos poisiga küllusesarve lähedal valves olema ning madalamate ringkondade omi maha võtma. Viskenoad olid kaugemalt sihtimiseks, mistõttu polnud Emmy jaoks võitluse keskmesse tormamine mõttekas. Kui Emerald poleks väärtuslikku aega kasutanud kümnenda ringkonna tüdruku abistamiseks, ei oleks kaheksanda poiss talle nii lihtsalt ligi hiilida saanud. Samal ajal kui Emmy aga vastasega tegeles, kasutas seitsmenda poiss juhust ning tegi ühele Emeraldi kaaskarjeristile otsa peale. Kõige tipuks sai veel põgenema ka. Lasta ta niisama lihtsalt minema oli väga suur viga, aga nii juhtus, sest tüüp suutis tabada just sellise hetke, mil kõik karjeristid muuga hõivatud olid. Alguse õnn ilmselgelt. Kui mõne aja pärast küllusesarve lähedal rahulikumaks läks, korjas Emerald üles mõned viskenoad, mida üheteistkümnenda kutt vahepeal edutult lennutanud oli, asendades nendega enda noad, mis Vi käsutusse läksid. Sellega lõpule jõudnud, läks Emmy kaaslaste juurde. Kuigi mõtteis Emerald naeris selle üle, missugune Terra välja nägi, tuli tal ikkagi õnnelik olla, et liitlane veel elus püsis. Ühe nad niikuinii kaotasid juba. "Kes su näo ära rikkus?" tundis näitsik huvi.

Selina jälgis küll, kuidas sekundid aina väiksemaks jooksid, aga siiski võpatas ta, kui kahuripauk käis. Neiul läks sekund, enne kui ta aru sai, et nüüd peaks jooksma. Kurat, niimoodi aega kaotada, sellega jõudsid ta ümbruses olevad tribuudid juba Küllusesarve poole jooksma hakata. Niipea kui ta taipas, pistis Selina jooksu. Lumi oli tõepoolest võrdlemisi sügav, mis takistas teda ja see häiris. Rääkimata sellest, et päikese ja lume kooslus pimestas endiselt, seega liikus ta üsna taju järgi. Lina jooksis siiski võrdlemisi kiiresti ja õnneks ei olnud ka kellelgi esialgu väga soovi teda rünnata. Järsku koperdas ta millegi otsa ning lendas ninali, sajatades mõttes ennast, et oleks ikka võinud ka oma jalgade ette lumele vaadata. Õnneks oli suurem möll juba küllusesarvele lähemal ja keegi tema läheduses polnud ta kukkumist tähele pannud. Selina võttis hetke, et vaadata, mille otsa ta siis koperdanud oli, jääkirves – see ei olnud küll ideaalne relv, aga enese kaitsemiseks siiski päris hea ja arvestades kogu seda lume hulka võis ka hiljem kasuks tulla. Imekombel ei olnud neiu tänu lumme lendamisele enam nii hullult pimestatud, või siis olid ta silmad lihtsalt ära harjunud. Igatahes nägi ta nüüd üsna okeilt, seega hüppas ta jääkirvest endale tugevalt pihku surudes uuesti püsti, et keegi ei jõuaks teda tapma tulla ning jätkas teekonda küllusesarve ja teiste karjeristide poole. Silmanurgast nägi ta veidi eemal küllusesarvest minema jooksvat Marcat ning ahhetas siis omaette, kui pööras pilgu veidi rohkem sinna poole ning märkas ka neiu käes olevat kahepoolset oda. Ta kaalus neiu poole jooksmist ning talt selle kätte saamist, aga ilmselgelt oli neidis tunduvalt paremini relvastatud kui tema ja ilmselt ei jääks tast mitte midagi järgi, seega jooksis ta edasi endises suunas ning jõudis ka lõpuks küllusesarve juurde, kus juba olukord rahunema hakkas. Täiesti jama, et ta niimoodi aega kaotas. Võib-olla oleks ta siis isegi oma oda saanud, kui ta poleks toppama jäänud ja koperdanud. Oma õnneks leidis ta sarve seest siiski ka teise oda, mis polnud küll kahe otsaga ega nii vägev kui see teine, aga siiski tegi ilusti töö ära. Mõttes lubas ta endale, et saab Marcalt selle ilusa relva veel kätte, maksku mis maksab. Oda kätte haaranud liikus ta teiste karjeristide juurde. „Kuidas olukord on?“ küsis ta vaevumärgatavalt hingeldades, tegemata väljagi sellest, kuidas Ziv Terrale musi tegi, eks nad ise teavad. Neiu vaatas teistele otsa, samas jääkirve küljes oelva paela käeümber lükates, et relv paremini käes püsiks. Ta ei näinud küll kuskil neljanda ringkonna noormeest, kes ometi oli üsna tema lähedal olnud ja ilmselt peaks ka kuskil siin olema. Kas nad tõesti olid juba ühest liitlasest ilma? Siiski oli hea näha, et kõik teised elus on, kuigi Terra juba veritses. Ja hetk hiljem tahtis Terra tema üllatuseks jooksu panna? Misasja? Kas sellel tšikil aru ka peas on või ta lihtsalt tegutseb? Ta teadis, et Terra on ta liitlane ja puha, aga praegu tundis ta küll neiu suhtes kerget vastikust.

Macon kuulis seda vaikset oiet, mis Silveri suust väljus, aga miski tüdruku pilgus justkui ütles talle, et praegu pole õige aeg seda tähelepanekut mainida. Ei tundunud, et tüdruk oleks raskelt haavatud. See ei vähendanud küll Maconi muret, aga praegu liikus tema peas nii palju teisigi mõtteid, et üks asendus peagi järgmisega. Kus kuradi kohas see Myles nüüd on? Kas tõesti lasi ennast maha lüüa? Selle traadipuntraga Macon üksi küll midagi teha ei oska ning vaevalt tüdrukudki teda aidata mõistaksid. Kuulnud korraga, kuidas kaugemalt kellegi vihane hääl teda tappa ähvardas, pääses noormehe huultelt valla pisike muie. Tulgu jah siia praegu, leiab ise ka oma otsa. "Nagu näha, suutsin ma hoobilt neljanda ringkonna tšiki peamiseks sihtmärgiks muutuda," kommenteeris Macon, pilk suunatud kaugustesse, kust ta lootis Mylesi saabumas näha, aga poissi ei tulnud ega tulnud.

Leonis ehmatas Terra verist nägu nähes veidike - üheksanda tüdruk oli veidi paremini võidelnud, kui eemalt tundus - ja pidi talle juba peaaegu appi minema, aga Ziv võttis selle enda ülesandeks. Ka Emmy tundus millegagi ametis olevat, seega pöördus Leo Selinat otsima. Ta hingas kergendunult, kui Selina Sarve juurde ilmus. Pisut nõrgalt naeratades pani ta käe neiu seljale ning sulges hetkeks silmad. Praegu oli kõik peaaegu okei. Neiu küsimuse peale avas ta need uuesti. "Neljanda kutt sai surma. Macon," ütles ta napisõnaliselt, peaga sinna suunda osutades, kus teine liit veel seisis ja vist surma ootas. Selline mulje jäi igatahes. Ja neid jobusid oli seal veel - mida nad seisavad seal? Tõesti loodavad, et karjeristid neile sinna järgi jooksma hakkavad? Ta silmitses Terrat veidi murelikult - okei, kaine mõistus ütles küll, et Maconile järele joosta on lollus ja enesetapp, aga samas ta teadis, et kui keegi Emeraldi tapnud oleks, teeks Leo kõik, et selle värdja järelejäänud elunatuke põrguks muuta, maksku mis maksab. "Teeme kõigepealt nendega midagi?" küsis ta siis ka teiste karjeristide poole pöördudes ning osutas taas lumevälja ääres seisjaile. Millalgi tuleks üle vaadata, mis neile üldse jäänud oli, ja ka Sarve ümbrus tuleks läbi käia ja sealt kõik vajalik kokku koguda, aga kõigepealt peaks teistest lahti saama.

"Lase must lahti raisk!" karjus Terra maruvihasena ja rabeles Zivi kätevahel. "Ma tahan ta maha lüüa!" käratas neidis. Miks teda kinni hoiti? Ta ei kavatsenudki rahuneda. Terra oli maruvihane! Tema ringkonnakaaslane oli tapetud, seal samas Sarve all. "Mida vittu te vahite munad peos?!" käratas Terra maruvihasena Leonise ja Emeraldi poole vaadates ning virutas siis tugeva hoobi Zivile ribidesse. "Nad vahivad seal praegu ega tee sittagi, võtke vibud ja laske neid! Kuradi karjeristid või asjad! Esimene ringkond on nii putsis! Kuradi kullakaevajad. TEHKE MIDAGI!" röökis Terra peaaegu hüsteeriliselt Leonise ja Emeraldi pihta püüdes samas Zivi haardest vabaneda. Miks nad lasevad neil teistel ära minna? Miks nad ei ründa neid? Hetkel ei suutnud Terra end mitte kuidagi koos hoida.

Ziv aietas vaikselt, kui Terra talle küünarnukiga ribidesse lõi. Vot see nüüd küll hea ei olnud. "Rahune maha," käskis Ziv kurjal toonil, kulmud kortsus. Ta tõmbas tüdrukut endaga kaasa, rohkem Sarve alla ja varju. "Võtke vibu või midagi," käskis Ziv siis teiste poole hetkeks vaadates. Ta hingamine oli tsipa raskem sellest Terra hoobist. Kurat küll. "Nad teevadki midagi, me ei lase neil niisama ära minna, aga sa ei saa talle järgi joosta, nad tapavad su ära," ütles Ziv. Need teised, kes sinna veel jäänud olid, olid suhteliselt mõttetud ja Ziv nende pärast ei kartnud. Ja Selina ning teised ikka vaatavad, et nad viga ei saaks.

Terra vihapurse tuli Emeraldile nagu külm dušš. Nad olid sunnitud küll läbi saama ning Emmy austas seda kokkulepet – vähemalt siiani –, aga neljanda tšikk keeras täiesti ära. Jah, üks seltskond äpusid pääses esialgu minema, kuid ega nad kauaks ellu ei jää. Emerald oli selles täiesti kindel. Tahtmata aga rohkem pinget üles kruvida, astus näitsik Terrast kaugemale ning suundus küllusesarve, kust kaks vibu nooletuppedega kaasa haaras. Ühe jättis endale, teise ulatas Leonisele. Äkki kahepeale siiski suudavad mõne seisva luuseri seal maha võtta. Võtnud endale mõne sekundi keskendumiseks, saatis Emerald kaks noolt teele, aga kumbki ei tabanud sihtmärki. Kurat küll. Kähku võttis Emmy nooli juurde ning proovis uuesti. Viimase noolega õnnestus tüdrukul lõpuks peamist pahategijat ehk seitsmenda kutti ka vasakusse õlga tabada, aga vaid riivamisi. Vähemalt sai ta pihta.

Laurel silmitses suht haletseva pilguga sarve juures olevaid karjeriste ja eriti veel neljanda tüdrukut, kes pööras päris korralikult ära. Ja seda kõigest sellepärast, et Macon ühe nende karjeristidest maha lõi. Huvitav, kuidas neidis veel siis käituks, kui ühe asemel oleks nende seas kolm surma saanud. "Me ei saa teda igavesti siin oodata. Me peame minema, Macon," lausus Laurel, pöörates enda pruunid silmad seitsmenda poisile, kes tundis ennast päris hästi. Selle ajaga, mil näitsiku tähelepanu oli mujal, oli Terra juba sisse viidud ja kaks karjeristi olid varustanud end vibu ja nooltega. Viimaseid ei pannud Laurel enne tähele, kui üks maandus täpselt tema jalge ees. Pilgu kiirelt Sarve poole viinud, taganes näitsik paar sammu. "Ning see oli märguanne minna. Me ei pea areeni teise otsa põgenema. Otsime ta hiljem üles," sõnas neidis urisedes, astudes veel kaks sammu tagasi, sest muidu oleks ta samuti ühe noolega pihta saanud. Nad võivad ju mööda metsa äärt liikuda ja toda viienda poissi otsida, juhul kui viimane üldse veel elus on.

Leonis silmitses Terrat paar sekundit, üritades tema öeldut mitte üleni tõsiselt võtta. Tema mõtteist käisid läbi enam-vähem samad asjad, mida Ziv Terrale välja ütles, samas oleks ta ausalt öeldes tahtnud Terrale ka kõrvakiilu anda või midagi, aga otsustas neidu mitte torkida. Vähemalt niikaua, kuni Ziv temaga enam-vähem hakkama saab. Ta haaras Emeraldilt teise vibu ning nooletupe, heitis hetkeks ka Selinale veel ühe pilgu, enne kui eemal seisvate idiootide poole pöördus. Vibud polnud endiselt ta parimad sõbrad, eriti sellistel kaugustel, aga midagi pidi ta tegema. Sügavalt välja hingates pani ta esimese noole vibule. See läks teele veidi liiga julge kaarega ning tabas ühte puud nendest jobudest mitte väga kaugel. See ei teinud aga midagi rohkemat kui lasi lumel okstelt alla tribuutide peale sadada. Ohates võttis ta teise noole, mis läks üsna lähedale, kusagile sinna jalgadesse, aga Leo polnud kindel, kas see tabas või mitte. Ta lasi igaks juhuks ka kolmanda noole, mis tungis läbi viienda ringkonna tüdruku seljakoti kanga. Persse, kuradi lollid vibud. Õnneks oli Emeraldil veidi paremini läinud ja Macon polnud päris puhtalt pääsenud.

Alles nüüd taipas Macon, kui suur viga siia nii kauaks passima jäämine oli olnud. Myles ei pruugi mitte kunagi nendega ühineda, sest tõenäoliselt on ta juba surnud või mõne teise tribuudiga võitlusesse sattunud. Saanud noolega oma vasakusse õlga, tundis Macon äkilist valusööstu. Tema suureks õnneks selgus, et nool vaid riivas kutti, aga pisut haiget tegi haav ikkagi. "Jah, lähme," nõustus seitsmenda kutt kohe Laureli sõnadega, sest teist noolt ta enda suunas enam lennutada ei lase. Hoidnud traadirulli ikka veel igaks juhuks kaenlas, hakkas Macon juba ees liikuma, viibates Silverit ja Juniperi järgnema. Nad peavad siit kähku kaduma, sest Maconit riivanud nool ei jäänud viimaseks: neid hakkas veelgi tulema, aga õnneks kõik mööda. Neil vedas tohutult, et karjeristide seas ühtegi osavat vibukütti pole.

Selina naeratas õrnalt hetkeks, kui Leo kätt enda seljal tundis, aga siis jõudis reaalsus kohale tagasi. Seega neljanda kutt on surnud, neid on alles viis ja vastaseid on võimatult palju. Olukord oli halb ja Terra vihapurse ei teinud seda sugugi paremaks. Õnneks Ziv tegeles temaga, aga siiski oli see mõnes mõttes neile kõigile ohtlik. Viha oli küll iseenesest hea, aga seda oleks võinud ka kuidagi kasulikumalt rakendada, mitte üritada surma söösta. Vibud oli hea mõte, kahjuks oli neid ainult kaks ja loomulikult andis Emerald teise Leonisele. Ega Selina vibuga just väga hea ei olnud, aga ilmselt oleks kellelegi veidigi pihta ikka saanud, aga samas oleks tal nii või naa olnud suhteliselt keeruline ja aeganõudev jääkirves käeküljest ära võtta ja ühe käega ju ometi vibu lasta ei saa. Seega võttis Selina endale hoopis kaitseülesande. Nii Ziv ja Terra kui ka Leonis ja Emerald olid ju ometi selles olukorras üsna haavatavad, seega oli tema ülesanne jälgida, et keegi neile enam rohkem kallale ei tormaks. Vähemalt ei olnud neil seal metsaall omakorda relvi. Ta oleks ju iseenesest võinud neid ka oma odaga visata, aga nii suurel kaugusel ei olnud ta enam nii täpne kui muidu ja ta ei tahtnud oma relvast ka ilma jääda.

Juniper teadis samuti, et siin passimine midagi paremaks küll ei tee, ning kui üks nooltest Maconi õlga riivas, tahtis June ausalt öeldes jooksu pista. Nooli tuli veel mitu ja kui June ei eksinud, lõpetas üks neist otsapidi tema kotis. Lootes, et see seal midagi hullu ei teinud, astus June mitu head sammu puude poole, samal ajal jälgides, et ega Myles ikkagi kusagilt välja ei ilmu. Ta tõmbas pea veidi rohkem õlgade vahele ning tegi paar kiiremat sammu, et võimalikult kiiresti puude kaitsvasse varju jõuda. "Kuhu me läheme?" küsis ta siis oma liitlastelt. Kuhu nad üldse oskasid minna?

Terra urises vaikselt kui Ziv ta sarve põhimõtteliselt lohistas. "Lase mind lahti!" nõudis tüdruk. Ta vaatas üle õla ja nägi, et Emerald ja Leonis lennutasid nooli. Terra hingas sügavalt sisse ning lasi oma matšeetel ja kolmhargil maha kukkuda. Ta sulges hetke oma silmad, kallutas end siis veidi ette ja viskas Zivi üle oma õla, maandudes kohe kuti peal. Ta vaatas külmal pilgul Zivile otsa, aga ei teinud midagi enamat ega hoidnud isegi ta käsi kinni. Oleks Zivi asemel Leonis olnud, oleks Terra ehk midagi lolli teinud, aga Ziviga ta ei suutnud. Tal oli mingi veider kiindumus kutti. "Ta tappis mu ringkonnakaaslase," sosistas Terra. Tema ringkonnakaaslane oli surnud! Nad lasid tal karjeristi tappa! See meenutas talle liiga palju Kyani surma. Terra ei öelnud midagi vaid ajas end Zivi pealt püsti, haaras maast oma relvad ja marssis õue. Kõik tundusid olevat laiali jooksnud suht. Terra heitis Selinale ühe külma pilgu ja kõndis siis oma ringkonnakaaslase elutu keha juurde, vajudes sinna põlvili. Praegu polnud parim aeg leinaks, aga Terral võttis aega, enne kui ta end kokku suutis võtta. Neidis asetas oma relvad maha ning sättis verise noormehe kenasti selili lamama, tema käed rinnale ja tõmbas kapuutsi noorukile pähe. Tüdruk ohkas raskelt Nad olid nuumsead, kes olid mängudele saadetud, et mingit rikkad võsukesed ellu jääks. Raisk! Oma verisest näost neidis ei hoolinud. Tänu külmale enam tema ninast verd ei lahmanud ja punane ollus ta näol oli nüüd suuresti kuivanud või külmunud. Terra oli hetkel emotsionaalselt liialt fucked up, et hoolida. Ta peab sellest välja snapima, aga ta ei suutnud.

Ziv aietas taas vaikselt, kui Terra ta üle oma õla heitis. Kurat küll, tüdruk võtab tal hinge täiesti ära, ja mitte heas mõttes. Ziv ajas end pahisedes püsti ja hõõrus oma rinda, kui oma relvad taas võttis ning tüdrukule järgnes. Ta andis neiule paar hetke ta ringkonnakaaslase juures põlvitamiseks ja mõtlemiseks, aga siis astus ta lähemale, vajus teisele poole surnukeha põlvili ning asetas oma relvad maha. Ta võttis Terra näo endale käte vahele ja pani tüdruku endale otsa vaatama. "Sa ei saa praegu sinna midagi teha, ja meid on sind mõistusel olles vaja," ütles Ziv vaikselt. Siis tõstis ta käe ning lõi käeseljaga üsnagi tugevalt vastu Terra põske, et tüdruk sellest jamast välja snapiks. "Kas sa saad nüüd aru, et sind on elusana vaja?"

Nende neljasel grupil ei jäägi muud üle kui lihtsalt kaduda, sest võib-olla läheb ühel nendest vibusid teele saatvast karjeristist jälle õnneks ning keegi saab veel pihta. Ka pole välistatud võimalus, et terve punt neile mingi aeg järgneb, kui mujal olukord maha rahuneb. Vähemalt tundis Macon kergendust selle üle, et tal üks karjeristidest jalust koristada õnnestus, vähendades sellega otseste vaenlaste arvu. Inimese tapmine ei tohiks tunda kergendusena, aga hetkel Macon just nii mõtles. "Ma ei tea. Meist keegi ei tunne areeni veel piisavalt hästi, et osata kuskile varju pugeda. Peame vaid siit lähedusest kaduma. Kui õnnestub mõni üksik uitaja teelt tabada, võtame maha. Muud ei oska ma praegu soovitada," vastas noormees Juniperi küsimusele, liikudes samal ajal edasi. Mylesi hoidus kutt rohkem mainimast, aga sisimas lootis, et viienda poiss on veel elus ja leiab nad üles. Viiekesi oleks ikka natuke kindlam liikuda.

Kõlas järjest seitse kahuripauku. Päike näis madalamale vajuvat ja enam ei pimestanud nii väga. Ühtlasi tundus, et tuul vaikselt tõusis. Metsa pagejad võisid näha siin seal valgeid jäneseid miskit lume alt kraapimas ja nosimas või niisama ringi silkamas. Surnukehade juurde, mille vahetus läheduses inimesi polnud, tulid hõljukid ja viisid need ära.

OT: Püüdke mainida ka, kus suunas te liigute ja mida te näete. Rägastikku, tihedat metsa, hõredat metsa, mäejalameid, jõge, järve, lumekoopaid. Püüdke meeles pidada, kus miski asi asub ja püüdke ümbrust kirjeldada.

Terra kortsutas tugevalt kulme, vaadates Zivile otsa, kui noormees tema näo endale kätevahele võttis. Siis sai ta laksu vastu nägu ja neidis ahmis selle peale õhku, vaadates suurte silmadega eemale kui ta pea saadud löögist järsult küljele nõksatas. Neidis viis nüüd pilgu aeglaselt Zivile ja siis maas lamavale laibale ja tagasi Zivile. Kõik tundus justkui aegluubis olevat. Miski vilises ta kõrvus, ümbrus tundus vaikselt ja tasaselt reaalseks muutuvat ja siis jõudsid kõik hääled ka korralikult neidisele kohale ja ta tundis külma oma näol, mis tuli kleepunud verest. Ta nägi hingeauru, mis iga kord kui nad Ziviga välja hingasid, õhku hetkeks täitis nende ümber. Neidis hingas sügavalt sisse ning tõmbus eemale ja ajas end püsti. "Me ei saa siia jääda," pomises tüdruk. Ta vaatas metsa poole, kus enam kedagi näha polnud. Tüdruk korjas oma relvad üles, matšeete jaoks on tal vööd vaja. Parim oli kolmharki kahe käega hoida. Neidis silmitses taas Zivi, tundus, et eluvaim tuli tagasi. Siis vaatas neidis ringi. Mets, mets, mets, eemalt paistsid mäed. Neidis sumpas tagasi Selina, Leonise ja Emeraldi juurde. "Okei, kogume kokku, mis me saame, eriti telgid, magamiskotid, tikud, taskulambid on siin kuskil, ühega ma sain vastu nina," seletas Terra ning lõi oma kolmhargi maasse kinni. Inimesed olid laiali ja tundus, et nüüd saavad nad plaani pidada. Tüdruk korjas maast puhast lund, et sellega oma nägu puhastada. Vastik külm oli. "Süüa, vett, relvad, milega te parimad olete," seletas Terra, nagu ta oleks selle grupi liider või miskit. Fakt oli see, et nad pidid liikuma hakkama. Kuuldes esimest kahuripauku, vakatas neidis ning luges kokku, mitu pauku kõlas. Seitse. Seitse tribuuti oli langenud. Ta vaatas metsa poole, kuhu Macon ja teised läinud olid. "Ma pakun, et liigume metsa ja otsime vett ja tuulevarju," arvas tüdruk. Nad ei võinud teada kui tõenäoline oli see, et neil seal mingi lumetorm tuleb. Metsas oleks selles suhtes hea olla. "On puhas?" küsis Terra nüüd Zivi poole vaadates. Lumi, millega ta nägu oli puhastanud, oli sooja kokkupuutel sulanud punaseks veeks ja tilkus maha, Terra ette ning tema riiete peale. Neidis teadis tegelikult, et ta peab teistega häid suhteid hoidma ja ta oli oi kui tänulik, et Ziv ta tagasi lohistas ja talle mõistuse pähe lõi. "Aa ja sorry, et ma korraks ära keerasin," vabandas neidis nii muuseas ei kellegi ees. Ta ei tahtnud pingeid nende vahele. Mitte enne kui nad on kõik teised maha tapnud. Ja ta teadis, et ta kippus muutuma emotsionaalseks ja ta teadis, et ta ei langeta siis alati just kõige targemaid otsuseid. Tegelikult langetas ta siis just kõige halvemaid otsuseid, aga ta ei tahtnud seda ometi endale tunnistada.

Kui nende poole hakkas korraga nooli lendama, tõstis Silver kirve enda sõrmede vahel kõrgemale, lüües sellega eemale kaks noolt, mis oleksid teda muidu tabanud. Kui Laurel hakkas metsa poole liikuma, tegi seda ka näitsik, hoides samal ajal pilku Maconil ja karjeristidel. Õnneks noolesadu lõppes peale paari minutit, kui nad olid juba kaugemale liikunud. Silmad ringi käima lasknud, lootis Silver sisimas, et Mylesiga oleks kõik hästi. Kui nad juba metsa sisse said, pööras näitsik end ümber ja kõndis Maconi kõrvale. "Sa said pihta," sõnas neidis vaikselt, kui märkas verd noormehe õlal. Õnneks oli õues piisavalt külm, et haav mädanema ei läheks ja puhastada on ka lihtsam, kui on lund käepärast võtta. Nüüd tuleb ainult vett leida. Siin peab kindlasti kuskil mõni jõgi või järv olema, kus oleks puhast vett. Viimane on küll vist jäätunud, aga jõgi oleks päris hea. Silmad tagasi enda ette viinud, silmitses Silver hõredalt seisvaid puid. Lumi polnud küll enam nii sügav kui Sarve juures, aga ebamugav oli siiski liikuda.

Kui Silver juhtis tähelepanu haavale tema õlal, liikus ka Maconi pilk sellele. Suures ärevuses oli poiss haava juba sootuks unustanud, aga kui ringkonnakaaslane seda mainis, jõudis tema õlga riivanud noole poolt tekitatud valu taas Maconile kohale, pannes noormehe nägu krimpsutama. "Ma tean, aga see pole midagi hullu," üritas Macon jääda nii positiivseks kui vähegi võimalik. Tal on võimalik selle väikese veritseva haavaga elada küll. Ehk jätkub kunagi isegi aega see ära puhastada, kuid hetkel oli kuti ainus mõte pääseda võimalikult kaugele karjeristidest. Olgugi et Macon ühe neist kõrvaldas, on karjeriste ikkagi inimese võrra rohkem. Noormees ei soovi arvulises vähemuses olles nendega enam kokku puutuda. "Ja sina? Mulle tundus, et sa ei pääsenud samuti päris puhta nahaga," meenus noormehele hetkest, mil ta oli Silverit kallistanud ja viimane vaikse valuoige kuuldavale tõi.

Kui Macon juhtis omakorda tähelepanu Silveri enda haavale, mis enne pani ta oigama, puudutas neidis seda õrnalt näppudega, värvudes nende otsad punaseks. "Kerge kriimustus. Poiss 11ndast äsas noaga," raputas näitsik pead, väites, et see polnud midagi hullu. Õnneks see paks jope päästis ta suuremast vigastusest. Ilmselt tahab see ainult kerget puhastamist ja midagi peale. Sidet ega plaastrit neidisel polnud, aga küll leiab midagi selle asendamiseks. "Me peaksime leidma ööseks mõne koopa või midagi sellist," lausus Silver vaikselt, jälgides kuidas hakkas juba pimedamaks minema. Vähemalt ei teinud valgus enam nii haiget silmadele.

Kui Silver väitis, et tema haav on kõigest väike kriimustus, jäi Macon teda uskuma ega hakanud täpsustavaid lisaküsimusi esitama. Hoolimata sellest, et mõlemad on juba mängude esimesel päeval haavatud, läks neil siiski võrdlemisi hästi, sest märkimisväärne osa kambast elas alguses toimunud suurema veresauna üle. Ühe liitlase saatus on küll siiani teadmata, aga küll siis kõik selgub, kui järjest langenute pilte näitama hakatakse. Macon lootis, et viienda ringkonna poissi nende seas ei ole ning ta jõuab kuidagi ikka ülejäänud seltskonna juurde. Olgugi et poiss ei tundunud eriti tugev, on ta kaval. Ka sellest omadusest võib areenil palju abi olla. "Mhm, koobas kõlaks hästi. Siis saaks seljakotis leiduva ka üle vaadata. Ma loodan, et sel korral varustati meid samuti magamiskottidega," vastas Macon ringkonnakaaslase sõnade peale. Pimedamaks hakkas tõesti minema, seega oleks kasulik leida koht, kuhu mõneks ajaks varjule minna.

Niipea, kui kahuripauk oli kõlanud, märkas Viola viimaks Emmyt, kui too platvormilt maha sööstis. Ka kümnenda tüdruk potsatas metallist aluselt maha, hetkeks vankuma lüües. Ta nägi, kuidas teise ringkonna poiss kiirelt lumes Küllusesarve poole sumpas ning talle vähimatki tähelepanu ei pööranud õnneks. Samuti oli kuhugi kadunud viienda kutt. Vi pööras pead, tehes kindlaks, et keegi tema poole mõrvarlike kavatsustega ei tule, ning suundus seljakoti poole, mis temast metsa poole jäi, samal ajal pidas ta silmas ka areeni keskel toimuvat taplust. Neiu silmas, kuidas tuttav näitsik Küllusesarveni jõudis ning midagi endale jala külge kinnitas. Viola jäi seisma, lootes, et Emmy teab, kus ta asub. Peagi lendasidki kaks nuga vihisedes tema poole. Esmalt arvas ühekäeline plika, et teda on reedetud, kuid sees pöördus tera napilt eemale. Tüdruk ootas hetke, et näha, kas on tulemas ka lisa. Hea, et ta seda tegi, sest muidu oleks lumes noa järgi kobades järgmisega pihta saanud. Nüüd nägi Vi, et Emmy pöördus eemale ning ta torkas terve käe lumme. See oli külm ning torkis veidi, kuid tüdruk ei hoolinud sellest. Ta sõrmed leidsid käepidemed ning klammerdusid peenete relvade külge. Kergendustundega rapsas Viola käe välja ning tormas nuge kõvasti pigistades nähtud seljakoti poole. Ta heitis pilgu selja taha, et näha ega keegi teda ei jälita ning oleks peaaegu komistanud. Tasakaalu tagasi saanud, torkas ta köndi ühest kotisangast läbi ning seejärel liikus ummisjalu edasi. Lumekiht väsitas kiiresti ning metsapiir oli veel üsna kaugel. Tüdruk julges sammu aeglustada, sest võitlus käis ikka veel Küllusesarve ümbruses ning ta oli laskmiskaugusest väljas. Ta julges korraks seisatada ning kotisuu avada, et oma noad sinna sisse susata. Seejärel tõmbas ta selle korralikult selga ning pingutas rihmu. Hääled olid vaiksemaks jäänud ning tundus, et suurem võitlus on möödas. Oli viimane aeg kaitsva laane rüppe varjuda. Lumes oli tema rada selge ning üksik tüdruk on hea saak. Viola tegi teise peatuse, kui esimeste puudeni jõudis, et veel pilk heita suurele lagendikule, kus varjuda polnud võimalik. Ta lootis, et puud saavad teda sellega abistada. Eespool tundus tüvesid ning laia kuusevõra olevat nii tihedalt, et kaugele silm ei seletanud ning oli üsna hämar. Okastega kaetud oksi nähes, tuli neiule järsku mõte. Ta astus kiiresti ühe tihedama kuuse juurde ning üritas üht madalamat oksakest ära murda. See ei tahtnud väga õnnestuda ning neiu pistis terve käe kotti, kobades ettevaatlikult, et nuge leida. Ta sõrmed puutusid vastu mingisuguseid pakikesi. Vi lootis, et need sisaldavad toidupalu, sest kuigi alles oli olnud hommik ning ta oli korralikult einestanud, oli lumes sumpamine olnud äärmiselt väsitav ning ta tundis, et vajab energiat juurde. Viimaks sai ta ühe tera kätte ning ta asus selle abil oksa saagima. Oskus puukujukesi vesta kulus siin marjaks ära, sest ta teadis, kuidas kõige kiiremini ning noatera minimaalselt nüristades puu pooleks saada. Paari minutiga oli tal ilus tihe uus tööriist käes. Uuesti noa kotti pannud ning selle sulgenud, liikus Vi sügavamale metsa, pühkides okkalise luuaga edukalt ära jäljed oma selja tagant. Tüdruku silmad kammisid tüvesid, otsides mõnda, kuhu oleks võimalik ronida. Tema hetke plaan oli jääda üsna metsaserva, mitte liikuda sügavamale.
Peagi kõlasid juba kahuripaugud, mis märkisid surmi. Tüdruk suutis loendada seitse. Mängude kohta oli see üsna vähe. Neiu kirtsutas nina mõeldes, kes surnud võisid olla. Ta peaaegu ei märganudki, et päike madalamale vajus, sest puude all oli endiselt hämar. Enam ta sügavamale ei tunginud. Kõikjal vedeles langenud puid, mis kerkisid peaaegu müürina. Ta märkas paari jänest, mis pani tüdruku mõtlema, kas tal õnnestuks mõni neist kinni püüda. Viola nägi üht eriti jändrikku langenud puud, mis oli kukkunud nii, et püsis ühe kuuse najal veel pooleldi püsti. Kahe tüve vahel tundus olevat üsna varjatud laagripaik. Ta pidi küll madalate okste alt läbi roomama, et kuuse südamikku jõuda, kuid seal oli ta täiesti peidus ning sai samas ise ümbrust jälgida. Vi kontrollis, et sai oma jäljed korralikult pühitud ning asus siis seljakoti sisu uurima.