Tell me your secrets, I'm listening

"Nooh, heade mälestustega," selgitas neidis. Ta hammustas endale alahuulde ning liibus kutile lähemale jälle. Neiu hingamine muutus sügavaks ja raskeks. Nii hea oli kui Scipio kiusas, aga samas ei olnud ka hea. Ta läks ju nii märjaks jälle. "Kiusad," nurises tüdruk lõbusalt ning vajutas musi mehe põsele. Ta hingas raskelt mehe põse vastas ning sulges oma silmad.

Scipio muigas kergelt. "Nii hea on kiusata," sosistas ta tüdrukule kõrva ja suudles kergelt tema kaela. "Aga ei, head mälestused ei aita." Charitina oli üleni üks hea mälestus, ja see ei aidanud. "Ma arvan, et mitte miski ei suuda trumbata headusega seda, mis Mängud minusse jätsid." Ja ta ei olnud ainus Võitja, kes sedasi tundis ja kes jooma hakkas. Mõned muidugi valitsesid end paremini, eriti karjeristid, aga tema.. ta ei olnud karjerist ja ta oli nõrk. Vaimselt oli ta nõrk.

Charitina muigas samuti kergelt, aga tema hambad olid ikka huulde surutud. Kui mees tema kaela suudles, mõmises neidis rahulolevalt. Hea oli kiusatud olla. Vähemasti niimoodi ja Scipio poolt. Siis kuulas ta meest ja kortsutas veidi kulme ning silitas mehe põske. "Aga kas mõned head hetked panevad halva unustama?" küsis ta siis. "Kasvõi natukeseks?" uuris neidis. Miks ta muidu morfiini süstis. See tegi olemise heaks. Ja mis tegi olemise heaks pani halva unustama. Seega tavalised head mälestused võisid ka halva mõneks ajaks unustama panna.

Scipio naeratas kergelt ja vajutas musi Charitina huultele. "See kõik on vaid ajutine lahendus. Morfiin, alkohol, head hetked. Sina paned mind seda kõike unustama, aga see ei tähenda, et see tagasi ei tuleks," sosistas Scipio vaikselt. Charitina oli nii hea mõtete eemale viimiseks. Aga Mängud olid domineerivad, Mängud ei lasknud end unustada. Ta ei suutnud unustada seda põletavat Areeni, ta ei suutnud unustada mitte ühegi tribuudi nägu, kelle ta tapnud oli. Kõik tema unenäod Mängudest olid täiesti elavad ja täpselt see, mis ta läbi elanud oli. Need valud, need surijate karjed, see kõik. Mitte miski hea ei suutnud seda täielikult summutada.

"Kui kuidagi saaks mälu kustutada," ohkas neidis. See oleks päris hea ju. Ta jälgis meest ning naeratas talle kergelt. "Aga vähemalt on mingid ajutisedki lahendused," arvas neidis. Ta vajutas musi mehe põsele. "Kas sa tahaksid midagi?" uuris tüdruk siis. Ta võiks mehele tuua või pakkuda midagi ju. Aga ilmselt Scipio ei taha praegu midagi. Jama kui mees pidi mingeid mälestusi koguaeg eemale tõrjuma.

"Kapitoolium kindlasti tuleks mingi huvitava idee peale, aga ma väga ei ole huvitatud. Need võivad olla kohutavad mälestused, aga need teevad minust minu." Ja ta ei tahtnud teada, mis siis saaks, kui need mälestused kaoksid, kui suur osa Scipio olemusest lihtsalt kustutataks. Scipio ohkas pisut ning naeratas Charitinale nukralt. "Mkm, siin on hea sinuga." Ta sai Charitinat katsuda ja kiusata ja tal oli hea olla sedasi. Soe oli ka. Ta silitaski tüdrukut asjalikult edasi ja musitas tema huuli õrnalt. "Kas sa tahad midagi?"

Neidis naeratas mehele ja noogutas. No kui mees ise tahtis, et need alles oleks, siis las nad olla. "Aga võib-olla sa peaks püüdma nendega siis olla ja nendega leppida?" pakkus tüdruk. Ta ilmselgelt ei kujutanud seda ette, mida mees tundis ja mida ta näinud oli. Kuidas mängud kedagi mõjutasid niimoodi. Ta lootis, et ta ei saagi kunagi teada, kuidas mängud kedagi mõjutavad. "Ma ei taha midagi," arvas neidis ning naeratas kutile kergelt. Hea oli kui Scipio teda silitas endiselt. "Niisama on ka hea olla," arvas tüdruk ning hingas korra jälle sügavamalt sisse.

"Seda ma üritangi teha," ütles Scipio muiates. Ta üritaski nendega olla ja nendega leppida. Aga kui ta ei kasutaks muid abivahendeid, siis ta lihtsalt upuks nende mälestuste alla ja see oleks lihtsalt õudne. "Okei," sosistas mees siis. Ta musitas kergelt tüdruku huuli ning nad jätkasidki õhtut suudeldes ja teineteist puudutades. Ja rääkides. Lõpuks nad sõid jälle midagi ning kolisid Scipio voodisse kaissu. Mees oli jälle vahepeal rohkelt joonud ja morfiini süstinud ja oli omadega üsna uimane ja sassis. "Head und," sosistas Scipio Charitinat endale kaissu tõmmates.

Charitina nautis mehega musitamist ja kaisutamist. Kui nad viimaks magama läksid, võttis neidis end seekord alasti ja puges mehe kaissu. "Head und," sosistas tüdruk vastu ning vajutas musi mehe huultele. Seejärel sulges ta oma silmad. Nii kiirelt kui Scipio ta magama ei jäänud, aga siiski üsna kiirelt. Mehe kätevahel oli nii hea ja turvaline magada.