So what was that about

Kuuekümnendatest Mängudest ja sellest, kui Scipio viimati Caiust nägi, oli möödunud päris mitu kuud, lausa seitse. Scipiol selleks ajaks eriti paremaks ei olnud läinud, ehk siis ta endiselt igatses Charitinat ja ta endiselt jõi ja süstis ennast. Valu ei olnud kuskile kadunud ja ikka iga kord, kui ta Charitinast mõtles, tundis ta tugevat emotsionaalset valu ja igatsust. Ta vajas seda tüdrukut!

Ühel õhtul väljus Scipio sedasi oma mõtete lahti saamiseks majast ning suundus metsa, et jalutada. Ta oli pisut joonud ja endale kuskil pool süstlatäit morfiini sisse süstinud. Seega päris sirgelt ta ei kõndinud ka, aga ta ei lähe kuskile kaugele. Ja ta oli piisavalt adekvaatne endiselt. Mees kandis tumedaid riideid, nagu ikka, ja kõik olid pikad. Pikad püksid ja pikkade varrukatega särk ning eest lahtine jakk. Varruka sees oli peidus väike nuga, nagu alati.

OT: Caius.

Caius oli Scipio juurest lahkudes meest võimalikult palju vältinud, mis polnud absoluutselt raske, arvestades seda, et Scipio suurema osa ajast enda kodus oli ja Caius samuti enamasti kodus oli või tööl käis. Samal õhtul, mil Scipio jalutama otsustas minna, oli ka Caius jalutama läinudja sellesse samasse metsa. Seal ei liikunud tavaliselt inimesi ning seal oli kuradi hea lihtsalt olla ja oma mõtteid mõelda, värsket õhku hingata. Mees oli juba vähemasti tunnikese metsas veetnud kui Scipio sinna alles tuli. Seega hakkas tema juba vaikselt metsast välja jalutama. Ta kuulis kellegi raskeid samme oksi purustamas ning seisatas. Metsas oli parajalt hämar ja Caius kissitas silmi, vaadates ringi. Ka tema kandis tumedaid riideid, aga tema jakk oli helehall ega sulanud pimedusse. Peagi märkas mees tumedat kogu, mis seda häält tegi. Ta tahtis end kuskile varjata, aga teadis, et kui ta nüüd puu taha varjuks, näeks see keegi seda ja see liigutus oleks tobe. Seega jäi Caius paigale ning ootas, et kogu temani jõuaks.

Scipio märkas teist kogu eemal seismas alles mõne hetke pärast. "Tere," ütles Scipio, kui temast paar sammu eemal peatus ja mehe ka ära tundis. Polnud teda tõesti ammu näinud, aga see ei olnud eriti üllatav kah. Ta ju ei käinud eriti palju väljas. Ja Caiusel kindlasti oli töö ja mis kõik muu huvitav veel. Aga ta tundis Caiuse siiski ära alles pärast seda, kui oli talle tere öelnud. "Umh." Scipio surus käed oma jaki taskutesse ja silmitses Caiust mõne hetke. "Kuidas läheb?" küsis ta siis ilmselt kõige mõttetuma küsimuse üldse. Ilmselt ei lähe mehel eriti hästi, eksole. Ta õde oli siiski surnud. Ammu, aga ka Scipio ei olnud sellest üle saanud. Ja Caius teadis Charitinat ilmselgelt kauem. Duh.

Caius tundis Scipio ära umbes samal ajal kui mees tema ära tundis. "Tere," pomises ta siiski vastu. Väga veider. Küsimuse peale kehitas mees õlgu. "Kuidagi läheb," vastas Caius. Ta isegi ei mõelnud, et see küsimus kuidagi veider oleks või mõttetu või imelik või midagi sellist. Ta lihtsalt võttis seda üsna normaalse küsimusena. "Kuidas sul endal?" uuris mees seejärel veidi ebalevalt.

Scipio noogutas pisut Caiuse vastuse peale ning surus käed sügavamale taskutesse. "Läheb kah," ütles mees siis kerget muiet huulile sundides. Jah, eriti hästi ikka ei läinud. "Elus ja terve." Jah, Caius rohkem ei olnud käinud teda peksmas. "Kuigi ma ikka ei saa rahu sellest, mis siis toimus, kui sa minu juurde tulid," sõnas Scipio siis pisut ebalevalt, kui teist meest vaatas. Ta ikka tihti leidis end mõtlemast sellele, mida Caius oli öelnud enne lahkumist. Ja ei saanud aru, mida mees mõelda võis.

Caius kortsutas kulme veidi ning vaatas häbelikult mujale ja mitte Scipiole otsa. "Mis mõttes?" pomises ta viimaks. "Midagi ei toimunud. Unusta see ära," arvas mees viimaks. Issand küll, miks Scipio endiselt sellele mõtles? Miks see endiselt teda piinas? "Ma pean nüüd minema," ütles kutt siis ning astus Scipiost mööda, et metsa väljapääsu suunas minema hakata. Ta süda tagus jälle kiirelt. Scipio ei tohi teada saada!

Scipio kortsutas natukene kulmu, kui Caius jälle veidraks muutus. "Sa teed jälle seda," ütles ta mehe teele astudes. "Mis toimub?" küsis Scipio. "Ma saan ju aru, kui sa süüdistad mind, aga see ei ole see," seletas Scipio, laskmata Caiusel kuskile minna. Scipio tahtis aru saada sellest. Kuigi ega ta ei teadnudki, miks see teda painas. See lihtsalt painas ja Scipio tahtis mõista, miks Caius nii veider oli. Ta ju fukken vihkas Scipiot.

Caius tõstis oma pilgu Scipio silmadele ning vaatas meest natuke nagu piinatult ja natuke nagu nukralt. Ta ei osanud kuidagi mehele midagi vastata seega katkestas ta lihtsalt Scipio viimase lause kuskilt poole pealt, haarates mehe näo enda kätevahele ning suudles tormakalt tema huuli. Vat see oli. Vat mis!

Scipio vakatas, kui Caius korraga tema näo oma kätevahele võttis ja teda sedasi suudles. Oh kui ammu ei olnud Scipio kellegi huuli enda omadel tundnud. "Caius.." pomises Scipio tasa, kui eemale tõmbus, aga ta ei olnud endale teadvustanud, et tema käed olid libisenud ümber mehe piha ja ta ei lasknud Caiusel kuskile minna, kui mees ka tahtis. Sest see lähedus. Appi, kui väga oli Scipio seda lähedust igatsenud. Mis siis, et tegemist oli mehega, et tegemist oli tema surnud kihlatu vanema vennaga, kes teda temateada vihkama peaks. Scipio oli natukene liiga katki, et jaksata sellele mõelda, ta vajas lähedust! Scipio tõstis ühe käe Caiuse kaela ümber ja teist hoidis ikka tema keha ümber, kui seekord ise suudlust alustas, surudes enda huuled ahnelt Caiuse omadele.

Caius ohkas raskelt kui Scipio eemale tõmbus. Ka tema ei osanud või tahtnud hetkel mõelda sellele, et ta siin suudles oma õe kihlatut või et ta üldse Scipiost sisse oli võetud. Aga ta oli. Ta oli seda olnud juba siis kui Charitina veel elus oli olnud ja Scipioga tihedalt läbi käis. Nüüd oli see läheduse vajadus kuidagi eriti suur. Kui mees, aga eemale oli tõmbunud, oli Caius kindel, et nüüd tuleb sealt mingi "ma pole sinust niimoodi huvitatud" jutt. See oleks nii loogiline. See oligi nii loogiline, Scipio oli hetero ilmselt. Aga mees tõmbas teda hoopis endale lähemale ning suudles ahnemalt tema huuli. Caius liibus mehe keha vastu ning suudles teda ahnelt vastu. Ta hoidis oma vasakut kätt mehe põsel, aga parema käe viis tema ümber. Ta oli sellest hetkest nii kaua unistanud ja nüüd oli see lõpuks siin!

Scipio jätkas suudlusega ikka päris kaua, nautides seda, et ta saab kedagi lõpuks ometi taas suudelda ja see ei tee haiget. Mitte, et ta oleks vahepeal kedagi suudelnud. Lihtsalt ta oli eeldanud, et see teeb haiget, kui ta lõpuks edasi liikuda üritab. Aga ei teinud, mitte nii väga, kui ta arvanud oli. Lihtsalt Charitina tuli talle pidevalt pähe ja see ajas Scipiot sassi, aga ta püüdis keskenduda mehele enda käte vahel ning tema suudlemisele. Ta peab üle saama ja edasi liikuma, on see nüüd või mitme aasta pärast. Siiski pärast lõputuna näivaid minuteid oli tõmbus Scipio hingetuna eemale ja toetas oma lauba vastu Caiuse oma, silmad ikka suletud, käed tugevalt meest enda vastas hoidmas. Ta ei olnud kunagi meestest huvitatud olnud. Mitte ühtegi meest ei olnud ta vaadanud sedasi, et tahaks neid suudelda, ja siin ta nüüd oli. Ei suutnud korralikult eemalegi tõmbuda.

Caius jätkas samuti ahnelt suudlusega, teadmata kindlalt kuhu see teda viib, mis pärast temast ja Scipiost saab. Aga ta otsustas võtta seda, mis talle antakse ja rahul olla. Ikka parem kui mitte midagi. Mees suudles ahnelt Scipio huuli kuni viimane eemale tõmbus. Hetkeks avas Caius oma silmad, aga nähes, et Scipio omad olid suletud, sulges ka Caius oma silmad uuesti. Ta tõstis käe teise mehe põselt ümber tema piha ning tõmbas teda endale lähemale veidi. Nii palju kui see enam üldse võimalik oli. "Ma peaksin minema," sosistas Caius peagi tasakesi. Ta peaks. See polnud ju okei, mida nad seal tegid. Või oli?

Scipio hoidis Caiust kindlalt enda lähedal ja astus sammukese mehe poole, kui Caius teda lähemale tõmbas. Niimoodi oli hea. Scipio lihtsalt seisis ja hoidis oma silmi kindlalt kinni, hoides Caiust enda vastas, kuni mees rääkima hakkas. Scipio avas oma silmad ja vaatas mehe nägu, pilk segaduses ja nukravõitu. "Miks?" küsis ta sama vaiksel sosinal. Miks ta pidi minema? Jah, nüüd ta sai aru Caiuse käitumisest mitu kuud tagasi. Ta oli mehele meeldinud. Meeldis siiani. Huvitav, kui kaua see nii olnud oli? Kui kaua sellest ajast, kui Scipio Charitinaga koos oli? Võib-olla ta kunagi küsib. Üsna varsti küsib. Kuigi eks see oleneb sellest, kuidas nad selle siin praegu lahendavad. Et Caius ära minna tahab. Ja mida see kõik siin tähendab. See vist ei olnud jah okei, mida nad tegid, aga see lähedus oli nii hea ja Scipio ei tahtnud sellest loobuda. Mees oli alati lähedust vajanud. Ju siis ei olnud selle läheduse andja sugu oluline.

"Sest see pole õige," arvas Caius. Ei olnud ju. Ka tema avas oma silmad nüüd ja vaatas teisele mehele otsa. "Seda poleks pidanud üldse juhtuma," arvas Caius. Nad poleks pidanud suudlema. Aga nii hea oli tunda seda, kuidas Scipio teda vastu suudles. Sellest paremat tunnet polnud. Ta polnud isegi osanud oodata, et see nii hea tunde võib tekitada. Ta uskus siiski, et Scipio pole temast niimoodi huvitatud ja sellisel juhul oli see kõik vaid iseenda lollitamine. Pealegi oli Scipio olnud koos tema õega ja juba see oli vale.

Scipio vaatas teise mehe silmi, enda pilk ikka segaduses aga samas pehme ja tundus, et Scipio oli omadega rahul. Sellega rahul, et tal oli lõpuks ometi keegi sedasi käte vahel, nagu ta seda tahtnud oli. Kuigi see keegi tahtis lahkuda. "Charitina ei tule enam tagasi," pomises Scipio Caiuse sõnade peale vaikselt, hääl natukene murdumas. Jah, see siin ei olnud õige, aga Charitina ei tule enam tagasi ja see oli fakt. Kui Caiusel tõesti on Scipio vastu tunded... ja Scipio just ei tõuganud teda ju eemale. Ta tahtis seda lähedust ja kui Caius tahtis talle seda anda, siis tema tahtis meest ka hoida.

Caius ohkas raskelt. Selles oli Scipiol õigus, Charitina ei tule enam tagasi. Aga Scipio oli mingil ajahetkel tema õega koos olnud ja nüüd tundus nii vale olla mehega siin. Samas ei tõmbunud Caius ka eemale. Scipio lähedus oli nii hea, ta oli seda nii kaua igatsenud. Ja tundus, et Scipio ei tahtnud, et ta läheks, nii et see oli ka hea ilmselt. "Me ei saa siia metsa jääda," ütles Caius siis viimaks. Varsti hakkab jahe seal sedasi. Kuigi nad olid päris üksteise vastu surutud ja ehk ei hakka jahe.

Scipio sulges taas oma silmad, kui Caius nüüd vaikis ja sellest edasi ei rääkinud. "Lähme minu juurde?" pakkus Scipio selle peale, kui Caius jälle rääkima hakkas. Aga vähemalt ei tahtnud Caius enam ära minna, vaid ta pigem tahtis koos Scipioga ära minna. Kuigi Scipio kahtles, et jahe hakkab. Sest tal oli küll soe sedasi, Caiuse vastas olles. Ja nii hea oli. Veider, et mees temast pikem oli, aga lähedus oli lähedus.

"Okei," nõustus Caius. Ja no, Scipio juurde minek oli suhteliselt ainus variant. Mujale väga minna nad ei saanud ju. Caius elas ikka isa ja vendadega ning nende juurde Scipioga minna oleks kuradi veider. Seda enam, et nende kõigi meelest peaks Scipio ilmselt Charitinat leinama. Caius kõhkles hetke, kuid vajutas siiski musi Scipio huultele. Seejärel suundus ta koos mehega metsast välja.

Scipio naeratas natukene, pisut nukralt, kui Caius talle musi tegi. See oli armas ja samas tegi haiget. Muidugi tegi haiget. Ja Scipio leinaski Charitinat. Ta mõtleski selle kõige üle, kuni nad tema maja poole tagasi jalutasid. Iseenesest ei olnud Scipio eriti kaugele jõudnud veel, seega neil pikk maa minna ei olnud. Scipio avas maja ukse ja lükkas jalatsid jalast, kui tuppa astus, eeldades, et Caius teeks sama. Sest ta ju väga koristada ei viitsinud, kuigi sassis ka midagi ei olnud. "Tahad midagi süüa või juua?" küsis Scipio, kui kööki astus, et ise endale oma pudel otsida ja sealt paar lonksu võtta. Charitina. Caius. Tal ei olnud Caiuse vastu tundeid ju. Mitte selliseid, nagu Charitina vastu. Aga nüüd, kui nad olid suudelnud, ja see musi.. ta nagu tundis, et tahab enamat. Ta tahtis taas tunda kellegi käsi enda ümber, ta ei jaksanud olla üksi. Ta oli kurb ja tahtis Charitinat, aga kunagi peab see haav paranema hakkama.

Caius järgnes Scipiole ning võttis oma jalanõud jalast. Ta järgnes mehele ka kööki, aga jäi uksele seisma ning toetas oma õla vastu uksepiita, jälgides kuidas Scipio alkoholi endale sisse valas. "Ei taha midagi," raputas mees vaikselt pead ning ristas oma käed rinnal. Kuidagi veider oli olla seal. Ta ei osanud kuskile minna, mida teha, kuidagi olla. Caius tundis end nii omast elemendist väljas. Ta lihtsalt jälgis Scipiot, kes köögis seisis.

Scipio võttis paar lonksu veel ning pani siis pudeli ära, tundes, et ta nüüd on jälle meeldivalt surisev seest. "Okei," ütles Scipio mehe sõnade peale ja astus tema juurde, et pisut kõheldes oma käed talle jälle ümber libistada ning vaatas talle otsa. "Mida sa teha tahaksid?" küsis Scipio nüüd julgemaks muutudes ja mehele lähemale liibudes, surudes oma nina ja huuled mehe põse vastu.

Caius tõstis oma käed Scipio puusadele kui mees tema juurde tuli. "Ma ei tea," kehitas mees õlgu ning naeratas kergelt sulgedes oma silmad. Nii hea oli tunda mehe puudutusi ja teda enda lähedal. Caius libistas oma käed ümber mehe ning kallistas teda tugevalt. Nii hea oli tema lõhna sisse hingata. "Ma olen nõus tegema mida iganes sina teha tahaksid," sõnas Caius siis. Sest tal endal mingeid soove polnud otseselt. Ta tahaks lihtsalt Scipio lähedust.

"Okei," sosistas Scipio jälle. Ta seisis seal veel mõne hetke ja kallistas meest tugevalt, aga seejärel tõmbas teda temast lahti laskmata elutoa poole, et nad saaksid diivanil maanduda, Caius Scipio süles ja käte vahel. Scipio vaatas Caiuse nägu mõne hetke ning tõstis siis käe, et tema põske kergelt silitada. Kuti näos oli mitmeid jooni, mis meenutasid Charitinat. "Kui kaua sa juba..?" küsis Scipio mõne aja pärast tasakesi. Ehk siis kui kaua ta juba mehele meeldinud on. See tõesti huvitas Scipiot. Scipio sõrmed Caiuse põsel peatusid ja ta lihtsalt vaatas mehe silmi.

Caius liikus Scipioga kaasa ning maandus kuti süles. Veider oli. Tavaliselt ta ei istunud kellegi süles sedasi. "Kui kaua ma mida?" küsis mees, nautides teise mehe puudutusi enda põsel. "Tean, et mulle mehed meeldivad?" küsis Caius siis. Seda ta teadis juba päris ammu. Ikka kohe väga ammu. "Ma olen seda enda teada koguaeg teadnud," arvas mees siis. Tal ei olnud nagu mingit hetke, kust ta teada sai või midagi. Ta oli koguaeg teadnud, et temas on midagi teistmoodi.

Ja Scipio avastas alles nüüd, et äkki oleks võimalik ka mehega koos olla. "Ma pigem mõtlesin seda, et mina sulle meeldinud olen," selgitas Scipio siis. Aga seda ta oleks ka ilmselt varem või hiljem küsinud, et millal Caius avastas, et talle mehed meeldivad. Kuigi eks seda ei pidanudki alati avastama kuidagi veidralt, võib-olla lihtsalt alati on mehed meeldinud ja nii lihtsalt ongi. Scipio lihtsalt endateada oli alati naist tahtnud.