61sed Näljamängud!

Terra vastas suudlusele pehmelt. Küsimust kuuldes kehitas neidis õlgu. "Parem on vist, aga ikka jahe ja pea tundub uimane," ohkas neidis. See ei olnud kohe kindlasti hea asi. See tähendas, et ta oli ilmselt korralikult haigeks jäänud ega saanud võitluses osaleda 100%. Kui neil enam mingeid võitlusi ette peaks tulema enne lõppu. "Peaks vist ärkama ja välja minema," arvas neidis, kui ta teiste hääli kuulis. Kuigi neidise nahk oli vastikult higine, oli sellel ka omad plusspooled. Ta oli lahti higistanud kuivanud vere oma kaelal ja jalal. Siiski tundis tüdruk end vastiku ja räpasena ja oleks pessu tahtnud. Karjeristide suurimateks muredeks olidki ilmselt söök ja hügieen.

Ziv ohkas vaikselt ning musitas õrnalt taas neiu huuli. "Ma arvan, et sa peaksid telgis soojas püsima," ütles kutt tasakesi. Ta silitas pehmelt tüdruku alaselga ja jälgis tema nägu. "Vähemalt selle päeva. Meile kõigile kuluks ära üks puhkus, ilma selle meeletu matkamiseta," arvas Ziv. Ta tundis küll, et lebotaks hea meelega veel natukene ja sööks ja midagi. Mitte ei jookseks jälle ringi. Homme võib ringi joosta. Aga see oli vaid tema arvamus.

Kui Macon kuulis selja tagant kellegi samme, ei vaevunud ta isegi pead pöörama, et veenduda, kas tegu pole mitte vaenlasega, sest hetkel oli noormehel rohkem kui ükskõik. Rusuv olustik tema peas ei lasknud loogilist mõttekäiku arendada. Mõnikord kippus ununema seegi, et ta siin kellegagi koos oli ning kedagi toetama pidi. Alles siis, kui temaga liitunu noormehe kõrvale kükitas ja rääkima hakkas, soostus Macon tulija pole vaatama, kelleks osutus tüdruk viiendast. "Tere hommikust," vastas Macon tervitusele puhtast viisakusest, kuigi jututuju tal tegelikult ei olnud. Sellegipoolest arvas Macon, et vaikimisest ja niisama vette vahtimisest samuti kasu tekkida ei saa. "Ma ei tea, kui kaua siin enam vastu pidada suudan," sõnas poiss vaikselt. Ta oli mängude algusest saati seda gruppi juhtinud ning näidanud end tugeva ja meelekindlana, aga nüüd oli Macon väsinud. Noormees küll ei tahtnud, et nad laiali läheksid, sest talle olid mõne koos veedetud päeva jooksul need inimesed isegi meeldima hakanud, aga Macon kahtles, kas suudaks enam mõistlikke otsuseid langetada. Kui ta iseennast hukatusse juhib, pole sellest väga midagi, aga teisi ei tahaks poiss endaga sinna kaasa tirida. Psühholoogiline nõustumine oleks praegu hädavajalik, kuid sellist luksust pole areenil mitte kellelgi.

Kuigi Laurel oli tuttav Kapitooliumi imekreemiga, mis ravib kõik haavad, ärkas neidis ikkagi üllatusega, et eilsed verised kergelt rebitud ilmega hammustushaavad tema jalal olid kahanenud pisikesteks punasteks täppideks. Vähemalt nüüd pole ta see üleliigne viies ratas, vaid suudab uue rünnaku korral end kaitsta ja võidelda. Loomulikult ka enda liidukaaslaste eest võidelda. Kuigi näitsiku peast käis eile läbi mõte peagi eemale astuda ja üksinda hakkama saada, siis hommikuse kaine mõistusega lükkas näitsik selle idee kõrvale. Neid on endiselt liiga palju alles. Isegi kui ta metsloomade katsed tüdrukut tappa või külma üle elaks, siis karjeristide nina alla neidis ei soovinud sattuda. See lihtsalt ei lõppeks tema jaoks hästi.
Soojad vammused endale selga ajanud, puhus Laurel juuksed uude punupatsi, väljudes seejärel telgist. Hommikune ere valgus tegi korraks tema silmadele haiget, pannes need kissitama, kuid pilgutanud mitu korda silmi, harjus ta sellega kiirelt. Vähemalt nii kaua, kuni ta peab jälle pikemaks ajaks kuhugi pimedasse kohta minema ja sealt jälle valguse kätte kõndima. Ta märkas viivuks enda liidukaaslast jõe poole kõndimas, kuid enne kui ta suutis aru saada, kellega tegu oli, kadus viimane. Või pigem sulas taustaga ühte. Tõusnud telgist lumele kahel jalal, tundis näitsik hetkeks kerget surinat ja hästi nõrka valu enda jalas, aga kuna see läks kiirelt üle, astus Laurel ka teise ja kolmanda sammu edasi. Kuna eilsest lõkkest polnud eriti midagi alles, võttis kuuendik suuna metsa poole, et puid tuua. Vaevalt keegi toorest või külma hommikusööki tahavad.

Selina naeratas kergelt, kuuldes, et Leo oli ilusti magada saanud lõpuks siiski. „Hästi ikka jah,“ vastas ta noormehe küsimusele heledal häälel. Neiul oli üllatavalt hea tuju, kuigi ta oli endiselt kergelt väsinud. Sellest möllust mis areenil käis ei maganud nii kiirelt välja. „Ma arvan, et peaks vist küll,“ vaatas Selie siis ka ise uuesti jäneste poole, „ma lähen toon noad.“ Lina tõusis ning sammus telgi juurde, et uks lahti teha ja seljakotid välja tõsta. Ta otsis nii enda kui Leonise seljakotist noad ning läks siis tagasi noormehe juurde, ühe noa talle andes ning endale siis jänese võttes enne kui maha istus. Kerge vastikustunne käis Selina mõtteist läbi, aga ta jättis selle tahaplaanile ning keskendus hoopis oma tegevusele. Nad olid akadeemias kõike õppinud, kaasa arvatud loomade nülgimist, seega see tegevus talle võõras ei olnud. Kiirelt käisid neiu käed üle looma.

Terra kortsutas kulme kui Zivi jälgis sedasi. "Telgis?" küsis neidis kahtlevalt. "Ma ei taha lihtsalt passida ja me ei tea, mis seal väljas on. See, et meie siin puhkame ei tähenda, et kõik teised seda teeks, me peame valmis olema," seletas Terra kindlameelselt. Ükskõik kes võis neid iga hetk rünnata ja seal pesu väel magamiskotis kösutades pole Terrast kellelegi abi. Pigem on temast abi väljas, isegi kui ta on palavikus. Neidis tõstis käe ja silitas Zivi põske. Kutt saab ometi aru ju? Ta ise ka ei passiks lihtsalt telgis ometi?

"Me saame valvet pidada," lubas Ziv vaikselt. "Sina vähemalt peaksid telgis olema. Sa võid end pisut rohkem riidesse panna, aga ma arvan, et sa peaksid natukene puhkama, nii kaua, kuni meile seda võimalust antud on," ütles noormees. Ta naeratas neiule õrnalt ja liibus talle lähemale, et ta huuli pehmelt suudelda. "Me peame muidugi uurima, mis Selina ja Leonis arvavad," lisas ta suudlusest eemale tõmbudes.

"Kuidas see telgis olemine mind aitab?" ei saanud Terra aru. "Me pidime hoolitsema, et sina võidaks ju," sosistas neidis. Nad ei saa seda teha, kui Terra haige on telgis. Neidis suudles pehmelt Zivi huuli. Külmavärinad jooksid üle tema selja ning panid kogu neidise keha värisema. Aga ta ei tõmbunud suudlusest eemale. Hoopis liibus lähemale. Alles mõne minuti pärast eemaldus ta Zivi huultest. "Lähme nüüd välja, seal on lõke ja saab ehk süüagi," seletas neidis.

Leonise naeratus muutus Selina vastust kuuldes veel laiemaks. Tundus, et ka Selina oli eilse õhtu selja taha jätnud ja heas tujus inimesed tema ümber aitasid ka tema tuju kombes hoida. Kuni Selina nuge toomas käis, otsis Leonis kokku korjatud okste seast veidi sirgemad ja korralikumad üles ja pani need teistest eemale, et nülitud ja puhastatud loomad hiljem vardasse saaks lükata. Kui ta neidu naasemas nägi, haaras ta ühe jänestest kätte ning võttis neiult noa vastu. Ta tuletas akadeemias õpetatut meelde - vähemalt see nülgimise jutt oli talle meelde jäänud - ning alustas jänese puhastamist. Naer tahtis peale tulla, kui ta Terra peale mõtles. "Müstika, kuidas sellise töö juures mingit laulukest ümiseda saab," ütles ta Selinale lõbusalt. Vähemalt oli tal millestki muust mõelda kui jänese naha seljast sikutamisest.

"Ma võidangi, aga me peaksime puhkama ikkagi," ütles Ziv vaikselt. Ta ohkas tasa, aga vastas suudlusele pehmelt, tõmbumata eemale. Ta leidis ka soojakotikesed, mille ta Terra naha vastu toetas, et tüdrukul ikka soe oleks. "No kui sa kindel oled," nõustus noormees lõpuks. "Aga vaatame ikkagi, äkki saab täna rahulikumalt võtta, oleme paigal ja peame lihtsalt vahti," arvas kutt. Annab Terrale aega paraneda. Kui ta paraneb ikka. Ei pruugi ju.

"Ma olen kindel," sosistas Terra. Ta oli täiesti kindel, et ta ei kavatse ega taha seal telgis istuda. Pigem väljas olla, koos teistega ja midagi. "Kas ma näen nii jube välja, nagu ma ei suudaks liikuda kuskile?" küsis Terra veidi üllatunult ja samas murelikult. "Meil saab varsti vesi otsa, me peaks vett otsima," arvas neidis. Nad ei saa istuda niisama. Ta ei suudaks ka, ta hakkab liialt mõtlema igasugustele asjadele. Ta peaks Leonisega ka rääkima aga Terra ei teadnud, mida kutile öelda. Kuidas seda teemat alustada.

Maconi vastus lõi Juniperi ausalt öeldes veidi rööpast välja. Ta oli Maconit alati nende liidriks ja tugevaimaks lüliks pidanud, ja poisi võrdlemisi lootusetuna kõlav lause hirmutas June'i. Kui ka tugevaim neist hakkama ei saa, kuidas siis teised seda tegema peaksid?

Natuke aega ei osanud Juniper midagi vastata, mõeldes, mis üldse sellises olukorras aitama peaks. Tema jaoks oli kellegi lohutamine ja tuju tõstmine üsna võõras, seega oli õigete sõnade leidmine raske. "Me oleme tegelikult ju hästi hakkama saanud," ütles ta lõpuks. "Meid on rohkem alles kui karjeriste," lisas neiu mõtlikult. Kui eelmine õhtu välja arvata, oli neil paremini läinud, kui June oleks osanud loota. "Ja inimeste poolest on üle poole mängudest läbi." Lisaks olid peaaegu pooled alles jäänud tribuudid nende liidus koos, veel polnud mõtet meelt heita.

Õige pea lõpetas Selina esimese jänese nülgimisega, eemaldades seejärel ka looma sisikonna ning viskas selle veidi eemale. Ilmselt oleks tegelikult pidanud enne augu kaevama nende jaoks või midagi. „Eks see veider ole küll veidi,“ naeris ka Selina kergelt. Mitte, et iseenesest oleks väga kole töö isegi ja esimesed päevad areenil olid isegi võrdlemisi ilusad veel. „Kui sult praegu küsitaks, siis kelle peale sa panustaks?“ küsis neiu siis naeratades Leolt. Ei pruugi küll just väga aus vastus tulla, aga vähemalt on millestki rääkida. Ise haaras ta samal ajal järgmise jänese, et siis ka see ära nülgida.