I'm fragile, no really

Oli mängude kolmanda päeva keskpäev ja mitmed võitjad olid kutsutud kellegi rikka ja asjaliku härasmehe poole teepeole või mis iganes see ka polnud. Suures osas pakuti pisikesi suupisteid ja teed ja kohvi. Jagole väga meeldis seal, sest ta sai moosipirukaid ja küpsiseid! Noormees sättiski endale taldrikule piisavalt suure hunniku maitsvaid moosi ja kookose ja šokolaadiga küpsiseid ning liikus siis suuremast rahvast veidi eemale. Seal oli ka palju kapitooliumist pärit inimesi ilmselgelt. Inimesed arutasid peamiselt mänge ja siin-seal olid ekraanid, kust neid ka üle kanti. Nii mõnigi mentor ajas asjalikku juttu kuskil. Jagot ei huvitanud nii väga kapitooliumi inimestega jutustamine praegu. Ta oli üldiselt väga seltskondlik, aga hetkel tahtis ta keskenduda nendele maitsvatele küpsistele. Nagu sellistel üritustel ikka kombeks oli, olid kõik väga kenasti riides. Jago kandis musti kenasid pükse ja musti kingi. Seljas oli tal, aga tumesinine triiksärk ja selle peal must vest. Särgi üks varrukas oli küljest rebitud, demonstreerimaks mehe robotkätt. Lipsu polnud ta viitsinud ette panna ja pintsakut ei kandnud Jago samuti.

OT: Scipio

Ka Scipio oli teepeole läinud, kuigi kahtles, kas ta tõesti tahtis. Lõpuks oli ta siiski otsustanud, et läheb, ning oli end kenasti riidesse ka pannud. Ta kandis tumehalle pükse ning musta triiksärki. Tal olid paar ülemist nööpi avatud ja lips oli tal lõdvalt kaelas. Kingad olid tal ka kenad ja mustad. Mees suhtles nii mõnegi Kapitooliumi isikuga, kuni lõpuks teda rahule jäeti paariks hetkeks ja mees endale midagi süüa võtta sai ja otsida, et kas seal äkki on keegi selline ka, kellega ta tegelikult tahaks nagu suhelda ka. Scipio märkaski varsti Jagot, ning vahepeal laudadelt enda taldrikule suupisteid kogudes liikus mehe suunas. "Hei," ütles Scipio, kui mehe juures seisatas. "Kuidas sul läheb?" Mehed polnudki praeguste Mängude ajal üleliia palju veel suhelnud ja Scipio natukene nagu tundis, et midagi oli kohe puudu. See oli neil nende paari aastaga, kui Jago võitnud oli, mingi traditsioon, et korra vähemalt ikka saavad kokku ja arutavad elu ja Mänge.

"Hei," naeratas Jago äratundmisrõõmus kui Scipio tee temani leidis. "Mul läheb nii nagu ikka, ootan sooje moosipirukaid," muigas Jago lõbusalt ning nosis küpsist. "Kodus on kõik ikka vanaviisi. Kuidas sul endal läheb?" uuris mees kohe palju energilisemaks. Üldjuhul suhtles Jago teiste karjeristidega, aga Scipio oli tore, kellega Jagole meeldis suhelda. Neil oli selline vastastikune mõistmine alati. Talle meenus ka nende vestlus aasta tagasi, et äkki Jago on endale armastuse leidnud selleks ajaks. "Ma endiselt pole endale armastust leidnud muide," märkis mees lõbusalt.

"No muidugi," muigas Scipio, kui Jago ütles, et ta ootab sooje moosipirukaid. Scipio enda taldrikul olid väikesed koogikesed ja mõned küpsised, ja ühe ta nüüd pistiski suhu. "Mul läheb okeilt," arvas Scipio noogutades. Ta oli Caiusega tutvunud, või noh... avastanud need tunded. Ja see oli hea. Aga Scipio ei teadnud, kas ta tahaks seda Jagole mainida, et mida mees arvab ja nii. Jago tõi hoopis ise armastuse jutuks ja Scipio naeris vaikselt mehe sõnade peale. "Nojah," muigas mees. "No aega on veel ja veel, sa oled noor alles," ütles Scipio lõbusalt. Ja ega ei pidanudki kedagi leidma. "Kuidas su vennal on? Või noh, ma tean, et sa kindlalt ei tea, aga saab ta ikka korda?" küsis Scipio siis naeratades. Ta oli ju näinud, kuidas Jago vend kartnud oli, kui Ziv seal venitas ette astumisega.

"Noor jah," naeris Jago lõbusalt. Nii mega noor oli ta ikka, nii palju noorem kui Scipio. Aga jah, eks aega oli ilmselt. Kui Scipio Akiva kohta küsis kehitas Jago õlgu. "Ma usun, et ta taastub kenasti oma kuti kätevahel praegu," sõnas mees. "Täiesti sitt, et ma ei saanud minna tema juurde korrakski ja pidin kohe ära sõitma," ohkas Jago. Ta oleks ka tahtnud teada, kuidas Akiva vastu peab ju. "Mul endal jättis süda paar lööki vahele. Mõtlesin juba seal kiirelt läbi, mida ma talle nii kiirelt selgeks õpetan," muigas Jago veidi murelikult ning ohkas isegi. "Aga õnneks Ziv ikka astus ette lõpuks. Ma oleks ta munad maha võtnud, kui ta olekski sinna kössitama jäänud," muigas Jago lõbusalt. Nüüd õnneks oli kõik korras. Akiva ka taastub kenasti ja. "Aga mis mõttes sul okeilt läheb? Vana arm ikka roostetab?" küsis Jago pisut murelikult. Tema ju ei teadnud, kaua sa peaks oma armastust taga leinama.

Ega Scipio väitnudki, et ta vana oleks. Nad olid ühevanused, ja Scipio arvas endagi kohta, et ta on noor ja aega on igasugusteks asjadeks. Edasise peale kergitas Scipio natukene kulme. Akival oli kutt? Seda ta ei oleks arvanud. Kuigi samas ta nägi pisut välja küll, et tüdrukuga teda näha oleks veider. "Kapitoolium iseenesest täitsa ootas, et Akiva tuleks mängudele," muigas Scipio siis. "Aga mul on hea meel, et Ziv ikka astus ette." Sest ta ei oleks uskunud, et Akival oleks olnud võimalus võita. Eriti sellisel lumisel Areenil. Kindlasti mitte. Kui Jago aga tema armide kohta küsis, kehitas Scipio õlgu. "No eks ikka. Lihtsalt.. läheb vaikselt paremaks," arvas Scipio siis, naeratades natukene. "Ei tea, kas täielikult ongi võimalik sellest üle saada." Ta siiski oli Charitinat armastanud.

Jago noogutas aeglaselt. "Ma olen ka siit-sealt kuulnud jah, et nad ootasid Akivat siia," sõnas kutt. Tema vend ikkagi ja väike ja tupsununnu ja kõike muud kui karjerist eks ole. Aga Jagol oli kuradi hea meel, et Akivat seal polnud. Ta oleks ilmselt esimese ööga surnuks külmunud. "Aga kui täielikult üle ei saa, kas see siis tähendab, et jääd teda igavesti igatsema?" küsis Jago edasi. Armastus oli ikka huvitav teema tema jaoks. "Ei leiagi endale kedagi kunagi?" uuris mees. Enda kohta ta rääkida ei osanud, aga näiteks Akiva puhul teadis ta surmkindlalt, et kui Noach peaks surema, leiaks Akiva endale üsna pea kellegi teise. Seda, kui kiirelt see juhtuks, ei osanud Jago ennustada, sest ta ikka ei tajunud seda armastuse värki, aga ta tajus väga hästi seda, et tema vennaraas kaua üksi olla ei kannataks.

Eks Akiva oli nunnu jah, isegi Scipiol oleks olnud huvitav jälgida, et kuidas noormees hakkama saab. Aga Akiva ei tulnud ja Scipiol oli hea meel, sest poiss oli ikkagi Jago vend. Edasise peale Scipio ohkas vaikselt ja noogutas. "Ma arvan küll. Armastus on.. ikka päris tugev tunne ja sellest niisama ei saa üle," arvas Scipio. Ja kui tal ka enam ühel hetkel ei ole valus, siis mälestused jäävad ikkagi ja Scipio ikkagi igatseb tüdrukut. Siis küsis Jago kellegi teise leidmise kohta ja Scipio muigas, mõeldes Caiuse peale. "Ma olen juba leidnud kellegi... aga see ei tähenda, et ma Charitina unustanud oleks või et mul valus ei oleks," selgitas Scipio. Tal oli ikka valus. Eriti, kui Caius tegi midagi, mis tüdrukut meenutas.

Jago kergitas kulme üllatunult ning naeratas siis lõbusalt. "Oledki leidnud kellegi juba?" küsis kutt muiates. "Kes see õnnelik on siis?" uuris kutt lõbusalt. "Mitte, et ma teaks," naeris nooruk seejärel. "Kaua te koos olete olnud üldse?" uuris mees ikka edasi. Väga huvitav teema. Jagole pakkus see lausa nii suurt huvi, et ta unustas koguni oma küpsised ära näed sa. Oli vaja uurida, et kuidas Scipiol ikka läheb.

Scipio muigas Jago uudishimu peale lõbusalt. No küll oli vaja uurida. "Me oleme.. mingis mõttes koos olnud umbes viis kuud," arvas Scipio siis, kui oli hetke mõelnud. Jah, päris kaua oli läinud, kuni nad uuesti kohtusid pärast seda, kui Caius teda süüdistamas käis. "Ja ta on Caius. Ta on.." Scipio ohkas ning võttis ühe küpsise, silmitsedes seda huviga. "Ta on tegelikult Charitina vanem vend." Jah. Oli ikka vaja perekonnas püsida või midagi. Aga talle tõesti meeldis Caius nüüd, kui ta teda tundma oli õppinud. Õnneks ei pidanud ta selle pärast muretsema, et Jago seda veidralt vaatab, et Caius mees on. Kui Akival kutt oli.

Jago kuulas huviga mis Scipio rääkis. Ta muigas lõbustatult, aga samas pisut üllatunult, kui kuulis, et tegu oli Charitina vennaga. "Või nii. Sul on mingi tõmme siis selle perekonna vastu?" uuris Jago lõbusalt. Võis tunduda, et ta tegi nalja, aga tegelikult ta päris siiralt arvas, et Scipiol oli tõmme selle perekonna vastu. Tema ju ikka ei teadnud kuidas see armastus ja muu värk toimima peaks. Äkki sulle meeldiski mingi kindel perekond ja sa võtsid kõik ette. Sedasi ta muidugi Scipiot imelikult ei vaadanud, et oi, sebib mehega. Jagole ei meeldinud üldse keegi, seega kes oli tema, et teistele piire hakata seadma.

Scipio kergitas küsimuse peale kulme, naeris vaikselt ning raputas pead. "Niimoodi see ka ei käi," ütles Scipio lõbusalt. "Lihtsalt... Caiusel olid juba pikka aega tunded minu vastu ja siis... lihtsalt juhtus nii." Mees kehitas õlgu. "Tunded on ikka vaid ühe inimese vastu, mitte perekonna vastu." Aga noh, Jagol polnud ju kunagi kellegi vastu tundeid olnud, seega ta äkki ei saanudki päris täpselt aru. "Ja sa siis kohe üldse ei tunne, et keegi võiks olla erilisem, kui vaid lihtsalt sõber?" küsis Scipio huviga. Jago oli ju kena mees. Teda kindlasti taheti, aga jah, eks see vastumeelsus tuli Jagolt endalt.

Jago kuulas Scipiot ja püüdis ikka aru saada, aga iga uus vastus tõi aina uusi küsimusi. "Ühesõnaga, kui kellelgi on sinu vastu tunded, siis sul tekivad ka tunded?" küsis Jago huviga. Päris huvitav. Kas see siis tähendas, et kellelgi polnud tema vastu tundeid? Aga kuidas need esimesed tunded üldse tekkisid? Mees oli nii segaduses nüüd. Küsimuse peale ei osanud ta kohe reageeridagi, ta oli endiselt päris segaduses. "Eeh, ei tunne," raputas ta pead. Seejärel kehitas ta õlgu. "Ma ei tea, tundub jõle tüütu iga hommik kellegi kõrval ärgata ja kedagi musitada koguaeg," arvas mees kerge lõbususega muiates.

Scipio raputas pead. "Ei, päris nii ka ei ole, et kui kellelgi on, siis on sul ka. Lihtsalt... Caiusel olid juba ammu minu vastu tunded, aga ta ei näidanud neid eriti välja. Ja nüüd siis mingiaeg ta ütles mulle ja mina avastasin, et tema meeldib mulle ka. Aga see ei pruugi alati juhtuda. Alati võib olla nii, et mulle meeldib keegi ja mina neile ei meeldi, või vastupidi," seletas Scipio. Oh seda väikest Jagot küll. Edasise jutu peale Scipio naeris ja kehitas õlgu. "Minu meelest on just hea," arvas Scipio. "Üksi on palju nukram ärgata." Jaa, tema peab nüüd siin ni kaua olema, ilma oma kallimata. Ja Caius pidi ka üksi olema ja Scipiol igatahes oli küll kurb magama minna ja ärgata.

Jago kuulas jälle Scipiot huviga, aga midagi nagu selgemaks ikka ei saanud. Iga kord kui tal selliseid vestlusi oli, pidi ta seedima neid asju tükk aega ja siis tekkisid jälle uued küsimused. Aga Jagole meeldis uurida ja pärida. Huvigav oli ometi. Ta kehitas lõbusalt õlgu kui Scipio arvas, et just on hea kellegi kõrval ärgata. "Aga mulle meeldib varavalges jooksmas käia ja ma ajaks ta koguaeg üles ja see oleks tüütu. Üksi oma asja ajada on ikka parem, kui pidevalt kellegi teisega arvestada," arvas Jago lõbusalt. Noh, ta ikka sai teistega arvestatud ka, oma vennaga ja nii, aga olles kellegagi romantilises suhtes, see tähendaks mingit suuremat pühendumust ja Jago ei tahtnud oma aega üldse jagada sedasi.

Scipio naeris Jago sõnade peale ja raputas pead. "Ega sa ei pruugiks alati seda kedagi äratada. Ja kui ka ärataks, siis küll ta magaks edasi," muigas Scipio. "Sa mõtled seda asja üle," arvas mees. "Aga eks sul ei ole kogemust ka." Scipio ka ju mõnikord ärkas vara üles, varem, kui Caius. Aga Caius ei kurtnud väga, kui Scipio ka ajas ta üles kogemata. "Kui sa kord leiad endale kellegi, kui leiad, siis küll sa saad aru kõigest," arvas Scipio naeratades. Ta võttis ühe koogikese sõrmede vahele, et seda hammustada. Nii hea. "Mis sa Mängudest arvad praegu?"

"Kui leian?" küsis Jago muiates. "Sa kõlad, nagu ma ei leiakski kunagi endale kedagi," märkis kutt. Aga mis siis kui ta ei leiagi? Kas ta peaks siis arvama, et ta on katki? Äkki ta läks katki akadeemias. Karjeristiks treenides? Paljud teadsid, et karjeristidel oli armueluga probleeme. Samas olid nii mõnedki karjeristid kenasti endlae perekonna loonud. Võta siis kinni. Mängude küsimus oli juba Jagole palju tuttavam teema ning noormees lülitus kohe rõõmsalt sellele üle. "No areen on paras katsumus, aga vähemalt pole neil putukaid," muigas kutt lõbusalt. Ai, ta vihkas putukaid. Nooruk pistis küpsise suhu. "Tundub, et asjad kisuvad põnevaks, nüüd, kus karjeristid vaikselt lagunema hakkavad. See neljanda tüdruk tundub üsna kohutav mess olema. Peaks Edani ja Soreniga temast rääkima," seletas Jago lõbusalt muiates. "Ma panustaks võidu kas Leonise või Maconi peale," sõnas kutt viimaks. Ta ei tahtnud Zivi endiselt üldse tunnistada. "Mis sa ise arvad?" uuris Jago lõbusalt.

"No kes teab," kehitas Scipio õlgu. Ega ei pidanud ju tingimata leidma kedagi. Scipio teadis mitmeid juba üsna vanu inimesi, kes ei olnud kellegagi koos. Selles ei olnud iseenesest midagi veidrat. Kui on nii, siis on nii, ja sinna ei saa midagi teha. Järgneva jutu peale Scipio naeratas lõbusalt. "Neljanda tüdruk on tõesti üsna sassis. Ma ei usu, et teda enam väga kaua elus hoitakse.." Arvatavasti tüdinevad karjeristid ise ka sellest varsti ära. Ja Mängujuhil oli kogemusi sellega, kui võitis keegi, kes oli täiesti sassis peast. Ei olnud parim idee, ja Scipio uskus, et nad leiavad kindlasti mingi viisi, kuidas Terrast vabaneda, kui ta kohe eriti sassi minema peaks. "Ma ei imestaks, kui Ziv võidaks," arvas Scipio seejärel. "Aga Leonis tundub ka tugev. Maconil on need... ülejäänud seal kuidagi mõttetud. Myles eriti, ei saa mina aru, miks neil teda ilmtingimata vaja oli. Ainult veab neid alla."

Jago kirtsutas kergelt nina ning muigas siis. "Ma Zivi peale ei panustaks," sõnas kutt. Ei noh, hea oleks muidugi, kui võit nende ringkonda tuleks, aga jahm, ta ei tahtnud lihtsalt mingi põhimõtte pärast öelda, et jaa, Zivil on võiduvõimalusi. "No ma ei tea, neil võib veel mingi kaval plaan olla, ma ausaltöeldes ootan, et mida nad huvitavat korda saadavad," muigas Jago lõbusalt. "Ma ootaks väga nende kamba ja karjeristide kokkupõrget," sõnas kutt. Ta uskus, et seda ootasid ka teised seal, kes mängudest vähegi huvitatud olid.

"Muidugi ei panusta," ütles Scipio lõbusalt. Ta sai aru küll, et Jagole ilmselt on Ziv vastumeelne selle pärast, mis ta Akivale teinud oli. "Ma ka täitsa ootan, et nad kokku põrkaks," muigas Scipio. "Ma usun, et neid juba vaikselt juhitakse kokku." Muidugi oli teisi ka veel, keda seal tappa, aga ka nende kokkupõrget tahaks näha. Eriti, kuna Maconil eriti tugevaid inimesi seal tiimis ei olnud.

Jago pigem just uskus, et see kohtumine on põnev, kuna kaks kampa võivad osutuda võrdsemaks, kui teised seda arvavad. Olid ju mitmed mängud näidanud, et karjeristid pole kõikvõimsad. Jah, Jago oli võitnud omal ajal, aga samamoodi oli Scipio võitnud eks ole. Eelmisel aastal suutis pisike poiss karjeristi üllatada. Eks kõik olenes situatsioonist. "Ma ootan ka, ma arvan, et Mängujuht ei taha neid veel nii varakult kokku juhtida, samas oleks jällegi väga põned kohe kaks kampa laiali peksta," muigas Jago. "Noh, tapavad üksteist maha ja siis muutub asi põnevaks teiste jaoks ehk. Mind huvitab, et kaua Macon endaomadega üldse paigal kavatseb püsida. Aga loomulikult on imetlemistväärt ka see, et juba kolmas päev ja endiselt pole keegi surnuks külmunud," seletas Jago analüüsivalt.

Scipio noogutas Jago arutlemise peale. "See imestab mind ka, et nad surnuks külmunud ei ole. Hädaldavad küll külma üle, aga just need üksinda olijad. Ma ei usu, et seal nii soe on, et nad saaksid hakkama selles kliimas eriti kaua," arvas ka Scipio. Neil said mitmed kuumarabandusi ja asju, tema ajal. Ja kui olid olnud külmad Areenid, kasvõi eelmine aasta, siis ikka toimus ju alajahtumist. Kohe veider, et seekord ei ole seda veel juhtunud. "Aga eks aega on. Ja ma usun, et kunagi satuvad need karjeristid teistega kokku ka. Võib-olla mitte kohe, aga varsti ikka. Päris mitmeid on seal veel, keda maha lüüa."

"No jah, need kes kampas on, teevad sooja omavahel," naeris Jago lõbusalt. Eks kuidagi pidi sooja ka saama eks ole. Ja olgem ausad. Igasugune show meelitas sponsoreid ligi ning sponsorid olid alati head. Iga kord ei saanud kätt kaotada ometi, et sponsoritelt nänni saada ja seal külmas oli neil sponsoreid ometi vaja. "Tea, mis karjeristid nüüd teevad, kus nad ärkavad Emeraldi lakumise peale," mõtiskles Jago valjult. Saab põnev olema.

"Nad teevad sooja jah," ütles Scipio lõbusalt. Ja sõna otseses mõttes tegid seal sooja. Ziv ja Terra siis. Aga Scipio oli üsna kindel, et selle soojategemise eest saavad nad midagi head ka. "Ei tea jaa. Ma usun, et mingi jama tuleb," muigas Scipio. "Niimoodi ikkagi ei tehta. Ja see juba teine aasta, kui esimene ringkond mingi jama korraldab." Esimene ringkond lihtsalt kaevas ja kaevas endale seda auku ja varsti ei suhtle keegi nendega enam. Kui Scipiol kaks aastat selline näide ees oleks, siis ta karjeristina enam nendega koos ei oleks, tõsiselt.

Jago noogutas mõtlikult. "No seda nüüd küll. Samas mina oleks nad ka päris kiirelt jätnud, see neljanda ringkonna tüdruk on liialt ohtlik oma ebastabiilsuse ja liigse emotsionaalsusega," arvas Jago lõbusalt naeratades. Üks asi oli loomulikult see, mida nad seal arutavad ja teine asi see, mida nad reaalselt teeks. Nad olid kordades targemad kui praegused tribuudid, sest nad olid juba korra mängud läbi käinud, aga reaalselt selles situatsioonis teeksid ehk ikka midagi muud. Hindad olukorda kuidagi teisiti. Siiski sai Jago aru, miks Emerald lahkus. Siis, aga keerati peol olevatele telekatele volüümi juurde. Karjeristid nimelt olid ärganud ja kisendasid seal tigedalt. Päris laivis asju üle ei kantud, aga päev oli siiski õige. "Läheb põnevaks," arvas Jago lõbusalt muiates.