Paranemas

Zivi jaoks olid tema viimased hetked Areenil üsnagi hägused. Noormees mäletas küll, kuidas ja kelle ta tappis, ning kuidas viimased päevad möödusid, aga tema pea ajas kõiki neid asju sassi. Siiski ei olnud noormees siiani veel midagi rääkinud, vaid lebas sõnatult voodis ja üritas paraneda. Muidugi see oli üsna tüütu.

Zivil olid päris suured vigastused, kui ta Areenilt lõpuks pääses. Enamikud tema ribidest olid kas mõrased või täiesti puruks. Tema parema käe enamikud luud olid murdunud ja paigast ära, tema sääreluudes olid mõrad. Kuti näos ja igal pool mujal kehal olid mitmed haavad, mis arstide järlevalve all ebaloomulikult kiirelt paranesid. Kapitooliumi ravimite võlud. Tema endale neid arme jätta ei tahtnud, eksole. Samuti oli Zivil meeletu külmetus, tal oli kõrge palavik ja metsik veepuudus. Kõhtki oli väga tühi olnud, kui ta lõpuks süüa sai.

Praegu lebas nooruk oma voodis ning vaatas tuima pilguga seina. Siiski kogus ta ennast iga hetkega rohkem. Lihtsalt veidralt tuim oli olla ja ta ei osanud sellega kuidagi tegeleda ja siis ta parem oli vakka ja püsis paigal, et võimalikult ruttu terveks saada.

OT: Jagokesele!

Jago oli mänge jälginud põnevusega. Nii palju kui tal oli aega seda teha. Ta oli populaarne kutt siiski ja aeg-ajalt tuli väljas käia ja inimestega suhelda või neid lõbustada. Mängude lõppu Jago siiski nägi, paraku aga alles järelsalvestust sellest. Ta oli väga hõivatud olnud kui see kõik reaalajas toimus. Nüüd, kus Ziv kenasti haiglas paranemas oli, sai Jago viimaks teda vaatama minna. Jago kui tema mentor eks ole. Mees koputas vaikselt uksele, olemata kindel, kas Ziv üldse ärkvelgi on ning astus sisse. Tavaliselt kaunistas mehe nägu alati lõbus muie, aga mitte täna, mitte praegu. Ta avas ukse ning astus palatisse, märgates kohe, et Ziv on ärkvel. Mees kõndis voodi juurde ning seisatas. Ta pigistas oma robotkäe sõrmed rusikasse. "Arstid ütlesid, et sa saad paari päeva pärast välja," sõnas Jago tõsiselt. Pärast seda saavad nad kõik koju. Aga mitte enne kui Ziv on paranenud. Nad peavad kõik seal põrgus olema seni kaua kuni Ziv paraneb.

Ziv pööras oma pead, kui tema palati uks avanes, ning kergitas peaaegu, et märkamatult kulme, kui tundis sisenejas ära Jago. Ta väga ei imestanud, et mees teda vaatama tuli, sest noh, mentor siiski ja mis kõik, aga ta imestas selle üle, kui tõsine kutt oli. Ja et paari päeva pärast saab välja. Nojah. Ziv pööras pärast mõnehetkelist Jago silmitsemist pea taas otseks ja vaatas seina suunas, tõmmates ninaga vaikselt. "Ja mis sinu nii tõsiseks muutis?" küsis Ziv siis, surudes muige enda huulile. "Fakt, et mina võitsin?" Oli ju Jago nii kindel olnud, et Ziv ei võida. Noormehe pilk liikus jälle teisele Võitjale. Ta oli mõelnud, et ei ütle midagi, aga ta tahtis ikkagi teada, miks Jago enam nii lõbus polnud.

Jago kergitas kulme ja ristas käed oma rinnal. "Sul vedas," vastas Jago ikka tõsiselt. "Sul vedas, et sa surnuks ei külmunud, et teised karjeristid sind ära ei tapnud ja et sa selle kaheteistkümnenda ringkonna tüdruku napilt ära tapsid. Muud midagi," sõnas mees ikka tõsiselt. Ei, ta ei tunnista, et Ziv oli osav ja tugev ja tänu sellele pääses. Kõik oli ikka vedamine. Ühtlasi ei kavatsenudki ta vastata küsimusele, miks ta nii tõsine on, see pole Zivi asi. Talle ei meeldinud Ziv endiselt siiski ja ta oleks parema meelega näinud Selinat võitmas, aga asjad ei läinud nii. Kõigele vaatamata oli tal siiski hea meel, et vähemalt üks nende ringkonnast eluga pääses, aga seda ei hakanud Jago Zivlile tunnistama.

Ziv turtsatas vaikselt, aietas siis, ning sulges hetkeks oma silmad, tahtmata end liigutada. "Küll ma su tunnistama panen, et ma osav olen," ütles mees muiates. Ta avas silmad, kui valuhoog üle läks ning vaatas taas Jagot, pilk pisut tühi ja samas kriitiline. "Mis sul siis juhtus?" küsis ta vaikselt. Jago ei olnud kunagi tõsine. Okei, ta oli tõsine, aga mitte selline. Sellist Jagot ei olnud Ziv kunagi näinud, ning see oli veider. See oli väga veider, ja Ziv tahtis teada, miks Jago selline oli.

"Vaevalt," arvas Jago vaikselt. Ta ei tunnista eluseeski, et Ziv on osav. Vähemalt praegu ei tahtnud ta seda mitte mingil juhul tunnistada. "Sul on ilus nägu see meeldis sponsoritele ja sul vedas," arvas Jago ikka. Ei mingit osavust, puhas vedamine. "Ära päri nii palju ja puhka," arvas mees. See pole endiselt Zivi asi siiski. "Paari päeva pärast saad välja kui sa vagusi istud, aga kui sa ei parane kiiremini siis läheb meil siin veel kauem ja mul on vaja, et sa terveks saaks," sõnas Jago lausa nõudlikult. Ta ei tahtnud seal enam olla. Ta tahtis koju minna!

Ziv kortsutas üha rohkem kulme, kui Jagot kuulas. "Kuule.. räägi minuga," pomises Ziv vaikselt ja nüüd juba murelikult. Mis juhtunud oli, et Jago sedasi Kapitooliumist põgeneda tahtis? Olgu jaa, siin olid mingid haiged inimesed, aga siin olid ka Jago lemmikud pirukad ja mis kõik muu, mis mehele nii väga meeldis. "Mis nad tegid sulle?" küsis kutt, eeldades, et Kapitooliumi inimesed olid talle midagi halvasti teinud.

"Ma räägin sinuga," sõnas Jago endiselt tõsiselt. Ta kortsutas kulme. "Parane ja ära esita lolle küsimusi," sõnas Jago ikka tõsiselt. Ta langetas oma käed. "Ma tulen homme ka sind vaatama," lubas mees siis. "Teised võitjad tahavad ka sind näha. Ma lähen," kippus Jago nüüd ära sealt. Ta ohkas kergelt, aga keeras siis selja, et lahkuda. Ta ei tahtnud mitte kellegagi rääkida sellest, mis temaga nüüd juhtunud oli. Mis karmi tõe ta õppinud oli. Ta tundis end selles täiesti üksi ja mitte keegi ei saa temast aru. Ta ei tahtnud isegi Akivale sellest rääkida, vaevalt ta siis Zivile sellest räägib eks ole.

"Jago," ütles Ziv nõudlikult. "Sa ei lähe kuskile," ütles kutt, ning aietades ajas end istuma. "Ma keeldun paranemast," torises noormees, aimates, et Jagole see variant üldse ei sobi, et Ziv end seal istuma ajas ja püsti tõusta tahtis. Nüüd juba oli kuulda Zivi kiirenevat südame rütmi, ning tal oli ikka päris valus, aga Jagol oli midagi pahasti, ning kuigi Ziv oli haige ja tal oli valus ja ta leinas ja oli muidu sassis, tahtis ta teada, mis juhtunud oli.

Jago peatus ja keeras end ümber kui kuulis, et Ziv end seal siputama hakkas. "Mida vittu sa teed?" küsis Jago etteheitvalt. Ta astus tagasi Zivi juurde ja surus ta voodile selili, püüdes talle mitte haiget teha, aga raske oli end kontrollida praegu. Siiski midagi väga ei juhtunud vist. "Sa ei saa keelduda paranemast," sõnas Jago tõsiselt. "Lõpeta see lapsik lolli mängimine või ma löön su siin samas ise maha," ähvardas mees, hoides Zivi õlgu endiselt vastu voodit. Ta ei taha minutitki kauem olla seal põrguaugus kui vaja.

Väga hea! Ziv aietas, aga lasi end tagasi pikali suruda. Mitte, et tal enam eriti palju jõudu oleks. Ta oli nagu väike laps pärast neid Mänge. Täiesti võimatu oli midagi teha. Aga küll ta paraneb. "Siis sina pead rääkima mulle, mis sinuga tehti, sest sa ei saa mind siin iga minut valvata ja ma võin ise ka oma kätt vastu seina peksta või midagi," ütles Ziv Jago poole silmi vidutades. Ta tahab teada, mis Jago nii pahaseks tegi. "Mina pean ka siia tagasi tulema järgnevatel aastatel, pole aus, kui sa ei räägi mulle."

Jago silmitses Zivi pahaselt ning raputas kergelt pead. Viimaks lasi ta noormehe õlgadest lahti. "Siis sa saadki teada," arvas Jago. Ta ei räägi. "Siin on silmad ja kõrvad igal pool. Ma ei saa nagunii," raputas mees pead ning vaatas kahtlevalt ringi. Nad olid Kapitooliumis endiselt siiski. "Lihtsalt... Parane ja ole rahulikult," palus Jago. Seekord peegeldus tema näolt hirm lausa. Ta tõesti ei tahtnud seal enam kauem olla.

"Jago," ohkas Ziv raskelt. "Palun räägi," ütles kutt vaikselt. "Sa ei pea seda valjult kuulutama kõigile. Ma ei parane, kui sa ei räägi mulle." Ta tahtis teada! Eriti, kui ta nüüd kinnituse sai, et kunagi juhtub see temaga ka. Mis kurat seal toimus? Jago nägi nii hirmunud välja. Ja Ziv arvas, et pärast Mängude võitmist saab ta rahus elada.

Jago ohkas kannatamatult. "Kodus," lubas ta viimaks. "Mitte siin," sõnas mees. Ta ei tahtnud seda mitte mingil juhul teha seal. Kes iganes võis neid kuulda. Seal võisid kaamerad või mis iganes olla. Ilmselgelt oli Jago väga paranoiline. See paranoilisus tuli peamiselt mängudelt ja nüüd oli see lihtsalt süvenenud. "Lihtsalt saa tervemaks ja püüa mitte mõelda mängudele," sõnas Jago. Ta teadis, et see on raske eriti mängudele mitte mõtlemine. Eriti ilmselt Zivile, sest ta oli Terraga nii lähedane olnud. Samas uskus Jago ikkagi, et see Terraga värk oli puhas näitemäng, et Ziv ei mõelnud seda tõsiselt.

Ziv ohkas raskelt ning vaatas Jagot ikka pisut mureliku pilguga. No mees tundus nii hirmul. "Nagu see oleks kerge," torises Ziv, kui Jago arvas, et ta võiks mitte mängudele mõelda. Mängud olid põhimõtteliselt ainsad asjad tema mõtetes. "Noh, muidugi ma võin ka mõelda, et kuidas su vend reageeris faktile, et ma võitsin," lisas ta natukene muiates. Noh, et õhkkonda kergemaks teha, ja Jago mõtteid ka eemale viia.

Jago kortsutas kulme kui Ziv ta vennast rääkis. Ilmselgelt see mõjus. Viis tema mõtteid ka eemale. "Ma usun, et tal on hea meel," sõnas Jago siiski selle peale. Akiva vaevalt mingit viha Zivi vastu pidas. Jago oli see, kes tige oli. Akiva sai oma ehmatusest ilmselt üle ja nüüd juba oli õnnelik selle üle, et keegi nende ringkonnas võitis. Ta lihtsalt oli selline nunnu. Hoolis alati kõigist ja kõigest. Oh kuidas Jago oma väikevenda juba näha tahtis.

Ziv naeratas kergelt ning sulges siis silmad, kui aevastust alla surus. On nüüd vaja siis haige olla. "Ma loodan ka, et tal on hea meel," muigas Ziv. "Varsti saan juba ise küsida temalt, ja sina ka," ütles kutt naeratades. Oli näha tõesti, et Jago muutus pisut vabamaks selle peale, kui Ziv tema vennast rääkis. Akiva tõesti oli selline nunnu ja armas. Jagol oli vennaga vedanud.

"Varsti saad tõesti," noogutas ka Jago. Parem oleks, et Ziv kiiresti paraneks. "Sind ka keegi ootab kodus?" uuris mees. "Noh, peale uue maja muidugi," lisas ta juurde. Sest selle toreda asja sai Ziv ka. Tahtis ta seda või ei. Ja tüdrukud kindlasti ootasid teda seal ja mõni kutt ka ehk. Huvitav kas Akiva meelest oli Ziv kena kutt. Mitte, et see otseselt mingit tähtsust omas, aga Jago eelistas oma mõtteid igasugustel suvalistel asjadel hoida. Oi Ziv hakkab soovima, et ta oma näo lõhki oleks kukkunud seal mängudel.

Ziv kavatses jah kiiresti paraneda. Ja siis välja uurida, mis Jagot nii väga hirmutanud oli. Küsimuse peale raputas Ziv pead. "Peale perekonna küll mitte," ütles ta muiates. Seega oma uues majas saab ta üksi elada. Tema vanematel oli väga uhke maja, tema vend ja õde elasid omaette oma peredega. Või noh, õde elas perega, vend oli Rahuvalvaja. "Ja kui ka keegi oleks olnud, siis arvad, et pärast seda, mis ma Areenil korraldasin, enam on?" küsis Ziv muiates. Ta ikka päris avalikult seksis Terraga seal ju.

Jago suutis isegi muiata kergelt nüüd selle peale, mis Ziv rääkis Uskumatu. "Tõsti," tunnistas Jago. "Aga mine tea, mõni ehk mõistab. Mina näiteks sain küll aru et see kõik oli näitemäng," ütles Jago rahulolevalt. Võib-olla mõni sai veel aru ja suudaks andeks anda. Aga nagu selgus, siis Zivil pole kedagi, kes oleks potensiaalne andeks andja või midagi. Ja Jago sai ka aru tänu sellele, et oli ise mängud läbi käinud ja teadis, et kui oli midagi, mis sponsoritele meeldis tuli seda üle mängida ja neid meelitada ja kui neile meeldis seks ja armastus, siis tuli neile seda anda et ise ellu jääda.

Ziv kergitas muiates kulme, kui Jago ütles, et sai aru, et see oli näitemäng, kuid tema pilk muutus tühjemaks ja kurvemaks. "Kas ikka oli?" küsis ta vaikselt, ning jälgis veel mõne hetke meest enne, kui end sättis ja palatis ringi vaatas. "Kapitooliumile see meeldis, seda teab iga loll." Aga Zivi jaoks tähendas see ka midagi. Olgu, mitte nii palju, kui kahtlemata oleks võinud tähendada, aga see tähendas midagi, ning see oli oluline.

Jago jälgis Zivi tähelepanelikult ning ohkas. Ta tõmbas tooli voodile lähemale ja istus sellele. "Siis on sitasti kui see kõik näitemäng polnud," sõnas mees kui ikka Zivi jälgis. Siis oli väga sitasti, sest Terrat ta enam kunagi tagasi ei saa. "Vähemalt polnud sina see, kes talt elu võttis," arvas Jago vaikselt. Ja see oli ometi hea asi või mis? Oeh, ta ju ei teadnud, ta polnud kunagi midagi sellist tundnud kellegi vastu, et ta oskaks sellest rääkida või seisukohta võtta.

Ziv muigas lõbusalt, kui Jago seal talle mingit pep-talki teha üritas. "Ega ma nüüd nii armunud ka ei olnud," ütles Ziv lõbusalt. "Kahju on lihtsalt. Ta oli tore tüdruk. Aga ma tean jah, et ma teda tagasi ei saa." See ei tähendanud, et ta ei võinud oma sõpra leinata. Ta oli Terra süütuse võtnud. Tema jaoks ei olnud tüdruk esimene, aga ta oli esimene, kelle vastu Ziv tundis midagi enamat, kui lihtsalt füüsiline tõmme.

Jago kehitas õlgu. "Mina ei tea kuidas see armumine ja värk toimib ju," ohkas Jago. Nii et ta tegelikult polnud üldse keski hindamaks, et mis on näitemäng ja mis on päris. Selle toreda tüdruku osas vaidleks Jago vastu, aga kuna Terra oli siiski Zivi sõber olnd keda kutt leinas ei hakanud Jago parem midagi kommenteerima. Eks Ziv tea kõige paremini, kas Terra kruvid päriselt ka logisesid või näitaks Kapitoolium neile vaatajatele lihtsalt kõige mahlasemaid klippe.

Ziv muigas lõbusalt Jago sõnade peale, ning sirutas oma terve käe Jago poole, tahtes, et mees sellest kinni võtaks ilusti. "Ma nüüd ka ausalt öeldes ei tea, kuidas see päris õige armumine käib." See, mida ta Terra vastu tundnud oli, ei olnud just päris see, millest räägitakse. Lihtsalt... Terra oli tema sõber ja talle truu. Ja sama oli Ziv Terrale.