Secrets in plain sight

Ei olnud esimene kord, kui Scipio seisis selle maja ukse ees, valmis koputama, aga siiski ei koputanud. Vähemalt mitte veel. Terve päev oli möödnud sellest, kui Caius tema juurest minema tormas, ning Scipio ei kannatanud selliseid lahkumisi. Ka Charitina puhul. Mis värk selle perega oli? Scipio ohkas raskelt, kui välisust silmitses, tõstis lõpuks oma käe ja koputas tugevalt ja nõudlikult uksele. Ta teadis, et tõenäosus, et uksele tuleb keegi teine, kui Caius, oli üsna suur, aga talle ei meeldinud see vaikus Caiuse poolt. Keegi peab järele andma, ning tundus, et selle perekonna puhul oli järele andjaks Scipio. Iseasi, kui kaua ta seda jätkata suudab.

Scipio surus pärast koputamist käed oma tumeda jaki taskutesse ja ohkas sügavalt, pilk ümbrust jälgimas. Mitmed inimesed kõndisid mööda ja vaatasid Scipiot veidralt, aga mees ei pööranud neile tähelepanu, vaid ootas, et keegi ukse avaks.

OT: Caius.

Uksele tõesti ei tulnud Caius, vaid tuli hoopis tema noorem vend, kes Scipiot nähes kulme kortsutas. "Mida sa tahad?" küsis kutt üsnagi ülbelt. Pärast Charitina surma saamist polnud Scipiot nende ukse taga näha olnud. Kõik aimasid, et Caius võib temaga nüüd sebida, aga samas tundus see natukene uskumatu. Kas Scipio lihtsalt võtabki kõik nende peres ette sedasi?

Scipio kergitas kulme, kui uksele tuli Caiuse noorem vend, kes sedasi ebaviisakalt kohe küsis, et mida ta tahab. "Caius on kodus?" küsis Scipio, otsustades, et ei hakka oma võimu seal kuritarvitama ja poissi kartma panema. Kuigi võiks ju täitsa. Näiteks ei käinud Scipio kunagi väljas ilma, et tal mingisugune terariist kaasas oleks. Tea, kui hirmunud kutt oleks, kui Scipio selle välja võtaks ja teda natukene ähvardaks?

"Mis see sinu asi on?" küsis kutt ikka ülbelt jätkates. "Jäta meie perekond rahule," sõnas nooruk. Õe juba võttis ja nüüd tahab venna ka võtta? Nooruk silmitses Scipiot veel hetke ülbelt, aga virutas siis ukse kinni. Paljud kartsid Scipiot, aga mitte tema. Ta oli meest nii mitu korda juba nende ukse taga näinud ja too ei tundunud üldse mitte nii hirmus.

Scipio kergitas pisukese lõbususe aga juba ka ärritusega kulme, ning torkas oma jala ukse vahele, kui Caiuse vend ust kinni virutada tahtis, ja lükkas selle taas lahti. "Kas sa oled unustanud, kellega sa räägid?" küsis Scipio, olek täielikult muutunud. Mees oli tõsine ja ähvardav, tema pilk oli külm. "Kutsu Caius. Sa ei taha, et ma sinu peale ärrituksin," ütles mees vaikselt, toon jäine.

Caiuse vend taganes paar sammu kui Scipio ukse lahti lõi ja teda ähvardas. "Sa ei või mult mu perekonda ära võtta!" nähvas kutt, aga sörkis siis trepist üles ja oli kuulda kuidas ta uksele koputas ja Caiuse nime hõikas. Varsti tuligi nimetatu alla, Caiuse vend oma nägu enam näidata ei julgenud. "Hei," sõnas Caius kui Scipiot märkas. Ta astus mehe juurde ning vajutas musi tema huultele. Kui tema vennad või isa seda nüüd ka nägema peaks, siis las näevad. "Lähme sinu poole?" eeldas Caius. Vaevalt Scipio seal aega veeta tahab eks ole.

Scipio turtsatas. "Ma ei võtagi." Tema ei olnud Charitinat tapnud. See ei olnud kuidagi tema süü, et Charitina Mängudele minema pidi. Ja Caius oli piisavalt vana, et ta ei läheks enam Mängudele, ning Scipiol ei olnud kavatsusi teda tapma hakata. Scipio rahunes selleks ajaks juba maha, kui Caius alla tuli, ning naeratas mehele põgusalt. "Oleks tore," ütles ta, olles pisut üllatunud, et Caius talle sedasi musi tegi. Aga ta astus tagasi, et nad saaksid Võitjate külla jalutada.

Caius tõmbas endale jalanõud jalga ning haaras oma jaki ja ust enda järel kinni tõmmates järgnes Scipiole. Kui ta jaki selga sai kiirustas ta mehe kõrvale, et temaga kõrvuti võitjate külla minna. "Mis sa vahepeal tegid?" uuris Caius olgugi, et ta vastust juba aimas. Äärmisel juhul käis Scipio vahepeal turul või jalutamas kuskil, tõenäolisemalt istus kodus ja jõi ning süstis ennast.

Scipio kehitas küsimuse peale õlgu. "Magasin, olin kodus." Mida ta ikka muud tegi. Mees tervitas kerge noogutusega neist mööduvaid inimesi, kes teda ja Caiust tervitasid, ning vaatas siis viimase poole. "Ja mis sina tegid?" Caiuse reaktsioon Scipio välja ilmumisele siiski oli teistsugune, kui Charitina oma. Aga aega oli, eksole. Nõuda vabandusi ja mis kõik muud.

"Mis ma ikka tegin, olin kodus," kehitas mees õlgu. "Käisin turupeal vahepeal," kehitas mees õlgu. Midagi huvitavat ta ei teinud. "Sind igatsesin," tunnistas Caius. Tal polnud mingit probleemi seda tunnistada Scipiole. Ta ju oli teda igatsenud ja arvas, et Scipio peaks seda teadma. Isegi kui ta oli sõnagi lausumata sealt ära läinud. Aga mida ta oleks pidanud tegema selles olukorras?

Scipio noogutas Caiuse jutu peale ja naeratas natukene. "Mina igatsesin sind ka," ütles ta vaikselt, kui mehe poole vaatas. Siis aga suunas ta pilgu taas teele. "Su vennale ma ei meeldi," muigas ta hetke pärast lõbusalt. Või kes teab, äkki tal ka crush Scipiosse? Sest käitus ta üsna sarnaselt, nagu Caius oli käitunud. Aga vaevalt küll, et oli.

Caius naeratas kergelt kui Scipio ütles, et igatses teda samamoodi. Seda oli hea kuulda. "Talle sa ei meeldi jah," noogutas Caius siis. "Talle ei meeldiks keegi teine ka," arvas mees muretult. Kui Caius semmiks kellegi teisega. Kuigi tõenäosus, et talle mõni suvaline kutt nende ringkonnast ei meeldi oli väiksem kui fakt, et talle just Scipio ei meeldi. Scipio pigem hirmutas neid kõiki ilmselt ja selle pärast ta neile ka ei meeldinud. Aga Caiusele ta meeldis. Väga meeldis kohe. Nad jõudsid peagi Scipio majja ning Caius pani oma jaki ja jalanõud ära.

"Mhmh, sest see keegi teine on teie pere jaoks sama halb, kui mina," nõustus Scipio lõbusalt. Kohe kindlasti. Ükskõik kes teine oleks Caiusele ilmselt parem variant. Ja meeldiks tema perele. Aga nad jõudsid tema majja, ning Scipio lükkas jalatsid jalast, pani jaki ära ja paterdas kööki, et isukalt oma alkoholi juua. Hakkaski juba liiga kaineks saama. "Sooviksid sa süüa, juua, midagi?"

Caius raputas pead pakkumiste peale ning liikus koos Scipioga kööki. Ta põimis käed ümber mehe. "Sa ei ole meie perele halb," arvas Caius siis. Ta ei tahtnud, et Scipio niimoodi mõtleks. "Nad lihtsalt on haavunud, neil on aega vaja," arvas Caius. Okei, neil oli olnud päris palju aega kui Scipio Charitinaga käis ja sellest neile ei piisanud. Aga Caius pole alaealine tüdruk. Ehk nad leebuvad. Caius vajutas musi Scipio huultele. Ta ei teinud vähimatki katset rääkida sellest, mis juhtus, kui ta minema oli jalutanud. Ta tundis endiselt piinlikust kõige pärast siiski.

"Muidugi," ütles Scipio noogutades. Ta muigas natukene, jõi veel ahnelt, pani siis pudeli ära ning mässis käed kindlalt ümber Caiuse, nohisedes vaikselt. "Sa siis ei taha midagi?" küsis ta pärast musi oma pead Caiuse õlale toetades. Hea oli, et mees siin oli jälle. Terve eilne päev oli Scipio jaoks nii tühi ja nõme olnud, aga ta oli lootnud, et mees tuleb ise tagasi. Aga ei tulnud.

"Praegu küll mitte," arvas Caius. Võib-olla ta hiljem tahab süüa või midagi. Aga mitte praegu. Mees vajutas musi Scipio juustele. "Kas sina tahad midagi?" küsis ta. Kuigi tundus, et Scipio ei taha praegu midagi. Ta oleks ilmselt juba maininud, kui ta tahaks end süstida või miskit. "Lähme istume," arvas Caius siis. Keset kööki seista oli ka natukene naljakas.

"Mina ei taha midagi." Scipio naeratas ja musitas rahulikult Caiuse huuli, kuni mees arvas, et nad istuda võiks. "Okei." Ta tõmbas Caiust endaga õrnalt kaasa, elutuppa, et nad seal istuda saaksid. Scipio tõmbas Caiuse endale sülle ja kaisutas teda tugevasti. "Vaatame, mis Kapitoolium meile meelelahutuseks pakub?" Scipio ei julgenud enam nagu mingit amelemist alustada või midagi. Ei tahtnud, et korduks see, mis enne.

"Ei huvita väga, mis Kapitooliumil meile näidata on," naeratas Caius kergelt kui end Scipio sülest leidis. Ta vajutas musi mehe põsele ja siis tema huultele ning muutis musi õige pea suudluseks. Tema küll oleks tahtnud veel ameleda. Tal oli eelneva juhtunu pärast piinlik, aga see ei tähendanud, et ta tahaks end lõputult Scipiost eemale hoida. Oh ei. Tugev füüsiline tõmme oli ka endiselt alles siiski.

Scipio muigas Caiuse sõnade peale. Ega jah, ei huvitanud Scipiot ka eriti. Lihtsalt mõnikord oli tore ajaviide. Viskad noole läbi teleri, kui president seal esineb ja nii edasi. Scipio naeratas pehmelt, kui mees teda suudles, ning suudles teda õrnalt vastu, kuid üsna pea tõmbus eemale, et meest kallistada. "Me võime homme näiteks jalutama minna. Sa tahtsid enne millalgi." Aga täna Scipio ei tahtnud.

Caius kortsutas kulme kui Scipio eemale tõmbus ja jalutamisest rääkis. "Ahjaa," noogutas kutt. Tal endal oli see juba meelest läinud. "Kas see tähendab, et sa tahad, et ma ööseks jääks?" küsis Caius lõbusalt naeratades. Seda see ilmselt tähendas jaa. "Aga ma pean homme tööle minema," mainis mees. Sest ta graafik oli üsna tihe ja vabu päevi oli väga vähe talle antud kahjuks.

"Kui sa tahad jääda," noogutas Scipio naeratades. See, et ta ameleda ei tahtnud, ei tähendanud, et ta ei tahaks enam Caiuse kõrval ja kaisus magada. Tahtis ikka. "Jälle tööle," torises Scipio siis ohates. See oli ikka jõle tüütus, et Caius tööl käima pidi. Scipio meelest oli nii hea kodus istuda.

Caius naeris kergelt kui Scipio torises, et Caius tööle peab minema jälle. "Jälle jah," sõnas mees. "Kõik ei saa niisama raha," mainis Caius ning vajutas musi Scipio põsele. Kuna tundus, et mees teda suudelda väga ei taha, toetas Caius oma pea tema õlale ning ei hakanud end peale suruma siis. Pole valmis endale veel rohkem häbi valmistada kui ta seda juba niigi teinud oli eks ole.

"Jõle jama," muigas Scipio, kui Caius ütles, et kõik ei saa niisama raha. No oli ju jama! Scipio vajutas musi Caiuse juustele ning peagi vajus teda kindlalt enda kaisus hoides diivanile pikali. "Minu meelest võiksid küll kõik niisama raha saada." Oleks nii hea ju. Scipio meelest polnud sedasi elamisel häda midagi. Kuigi ta teadis, mida tähendas töötamine, et elus püsida.

"Võiks, aga see pole võimalik siin," sõnas Caius kergelt naeratades ja Scipio teadis seda ometi. Kapitoolium tahtis, et nad tööd rügaks. Vaid võitjad said rahus elada ja nautida kodus olemist. "Aga sa võid homme tulla mu töö juurde kui mul lõppeb ja me saame siis jalutama minna," pakkus Caius välja. Siis ehk pole ka nii, et ta tuleb töölt koju ja on kohe väsinud.

"Jura." Tõesti jura. Kapitooliumi inimesed said rahus passida, ja nemad siin pidid rügama. Noh, need, kes polnud Võitjad. Edasise peale mees noogutas. "Võib küll nii," nõustus ta vaikselt. Miks ka mitte minna Caiuse töö juurde. Tea, kui paljud inimesed ta ära ehmatab oma kohalolekuga? "Ma pean siis süüa ka siia ostma."