Next train home

Mängud olid läbi ja lõpuks oli ka Ziv paranenud piisavalt, et nad saaks koju minna. Suurema osa rongisõidust veetis Jago oma kupees, vaid veidi suhtles teistega, aga üldiselt ta kedagi näha ei tahtnud. Kui nad jaama jõudma hakkasid, pakkis Jago Akivale kaasa hunniku koogikesi ja pirukaid ning ootas, et saaks nüüd rongi pealt maha. Rong peatus ja Jago oli üks esimestest, kes maha astus. Ta silmas Akivat üsna kiirelt. "Hei," tervitas mees teda ning ulatas talle võrdlemisi suure karbi. "Head isu," sõnas kutt naeratamata ning embas kergelt oma venda. "Kuidas sul läinud on?" uuris Jago vaikselt kui nad hakkasid võitjate küla poole astuma.

OT: Akiva

Akiva oli loomulikult jaamas üks esimestest, kes tulijaid vastu võttis. Ta naeratas laialt, kui Jago rongist välja astus. Tema järel tuli Ziv, aga temaga Akiva rääkida nagunii ei tahtnud, ning Zivi ootas tema enda pere. Seega pööras Akiva oma tähelepanu Jagole ja võttis ilusti pakutud karbi vastu, kortsutades natukene kulme, kui Jagot silmitses, sammudes temaga tagasi kodu poole. "Mul läheb okeilt, mis teil seal juhtus?" küsis kutt murelikult. Jago ei olnud kunagi selline!

Jago kehitas õlgu. "Midagi. Kapitoolium ja värki. Väsinud olen," selgitas mees. "Me olime kauem kui teised seal," lisas ta juurde. "Ziv pidi paranema ja värki," Jago sirutas ennast ja haigutas siis. "Noach on meil?" uuris mees. Või tööl või hoopis kuskil mujal? Mitte, et Jagot väga huvitaks, aga ta tahtis rääkida ükskõik millest, aga mitte Kapitooliumist.

"Ahsoo," ütles Akiva, aga tema kulmud olid ikka natukene kortsus ja ta väga ei tahtnud uskuda seda juttu, mis Jago talle rääkis. Mees oli kuidagi teistmoodi. Kui ta ka oli väsinud, siis ta tavaliselt oli ikka rõõmsam. Või noh, teistmoodi. "Ta on tööl," ütles Akiva pead raputades. Ta hammustas natukene huulde ja silmitses Jagot. "Ta pakkus mulle, et me võiksime sinu juurest ära kolida," sõnas Akiva siis.

Jago noogutas kergelt. Tööl. See on hea. Kuuldes Akiva järgmisi sõnu jäi Jago seisma ja silmitses kutti kulm kortsus. Väga tore jaa, andke aga veel halbu uudiseid talle. "Miks?" küsis ta siis mõistmatult. "Teil on ruumi vaja või midagi? Hakkate oma perekonda looma?" Jago ei tahtnud halvustavalt kõlada, aga ta ikkagi kõlas. Miks neil on vaja tema juurest ära kolida? Mis neil seal halb olla oli?

Akiva astus paar sammu edasi, enne, kui taipas, et Jago seisma jäi, ning seisatas ise ka, pöördudes rohkem mehe poole. "Ma ei tea. Tema tahab iseseisvat elu, oma vanemate juurest välja kolida ja ta ei taha sinu turjal elada. Ja ta oli saanud Kapitooliumi lähedalt tööpakkumise, et me koliksime sinna lähemale, et ta saaks Kapitooliumis töötada," rääkis Akiva, ütlemata endiselt, et tema ei olnud kolimisega nõus. Vähemalt mitte nii kaugele kolimisega.

Jago kergitas kulme. "Kapitooliumisse? Nalja teete või? Kuskile sa ei lähe," sõnas Jago kindlalt. Sinna ta neid küll ei lase. Naljamehed. Noach võib teha mis ta tahab või heaks arvab, aga oma väikevenda Jago sinna põrguauku ei lase. Vot nii! Muul ajal oleks mees ehk leebemalt reageerinud, aga praegu oli iga rakk tema kehas Kapitooliumi vastu. Jago hakkas edasi võitjate küla poole astuma.

"Mina ei lähekski sinna, me elaksime ikka siin ringkonnas, aga Kapitooliumi lähedal," ütles Akiva pead raputades, hakates Jagoga edasi minema. "Aga ma ütlesin talle juba, et mina nii kaugele kolida ei taha. Ta vaatab siin lähemal nüüd maju," seletas kutt. "Ta ikka tahab oma kodust välja kolida, ja et mina ka läheks."

Jago silmitses Akivat tähelepanelikult, aga vaatas siis taas teed mida mööda nad kõndisid. Ta raputas pead. "Sul on minu juures ka hea," arvas Jago vastuvaidlemist mitte sallival toonil. Ta ei tahtnud, et Akiva ära koliks ja praegu polnud ta tujus, et nad võiks seda asja reaalselt arutada. Ta ei tahtnud kuulda ka midagi sellest, et tema väikevend kolib minema. Mida tema siis teeb? Jääb täitsa üksinda?

"Mul ongi hea sinu juures," nõustus Akiva muiates. Ta silmitses siiski Jagot murelikult, aga otsustas, et ta räägib kodus temaga ja uurib, mis tal juhtus sedasi. Jago oli isegi pärast Mängudelt tulekut lõbusam. "Ma ei peagi kolima," ütles ta rahustavalt. "Ma ei tahagi kolida."

Jago silmitses taas Akivat ja noogutas siis. "Väga hea," sõnas mees. Ei olegi vaja kolida kuskile Akival. "Ja Noach võib ju meie juurde kolida, mida ta pirtsutab," ei saanud Jago aru üldse. Milles probleem oli? Ta ei peagi tema õlul elama ju. Ostab ise süüa omale ja asju. Jago ei taha küll Akivat kuskile lasta.

"Ma ei tea, te vist ei saa kuigi hästi läbi enam," ütles Akiva õlgu kehitades. "Ma ei tea, mis juhtunud on," sõnas ta ohates. Noach oli nii lühikese aja jooksul sedasi muutunud, et Akiva ei tundnud teda korralikult äragi enam. Nad muudkui vaidlesid, Noach tahtis ära kolida ja mis kõik veel. Ja varem oli Noach Jagoga ju läbi saanud.

Jago kergitas veidi kulme. "Minul pole ta vastu midagi," sõnas kutt. Polnud kunagi olnud. Ta jälgis oma vennakest hetke. Siis astusid nad juba võitjate küla väravatest sisse. "Mis saab siis? Lähete lahku?" uuris mees. Sest Akiva jutt kõlas praegu natukene niimoodi, nagu ta tahaks Noachst lahtu minna või midagi. Ja miks ka mitte? Kui polnud ikka see õige siis tuli ju ikka lahku minna.

"Ma ei tea," ohkas Akiva raskelt. "Võib-olla lähmegi." Eks nad peavad sellest rääkima. "Ära maini talle midagi palun," ütles Akiva siis. Ta ei tahtnud, et Noach hakkaks selle pärast muretsema enne, kui Akiva ise talle midagi öelnud on. Kas ta üldse suudaks Noachist lahku minna? Ta ei suutnud ju üksi olla!

"Ei ütle mina talle midagi," lubas Jago ning tõstis oma terve käe, et Akiva juukseid sasida pehmelt. Ta avas oma maja ukse ja lasi Akival enne teda sisse astuda. "Ma lähen viskan pikali natukeseks," sõnas Jago siis ning sörkis trepist üles, et enda tuppa minna, riided seljast visata ja voodisse heita ning magada veidi. Lõpuks kodus!

Akiva kortsutas kulme, kui Jago sedasi ära tormas kohe, kui nad majja jõudsid. "Jago," ütles Akiva, aga kutt ei kuulanud. Akiva ohkas, ja viis karbi pirukate ja koogikestega kööki, võttis sealt ühe ja mõmises oi kui rahulolevalt. See oli tõesti hea. Siis aga läks ta üles, koputas Jago toa uksele ja astus sisse. "Mis teil juhtus seal Kapitooliumis?" küsis Akiva edasi astudes ja Jago voodi äärele istudes.

Jago oli juba kenasti oma voodis ja keras ja vaata, et jääb tuttugi kui Akiva tuli sinna. "Ma magan," mõmises Jago vaikselt. Ei taha rääkida kapitooliumist ja sellest mis tal seal juhtus. Mitte veel. Võib-olla kunagi. Ziv tahtis ka veel teada. Oh jumal küll.

Akiva muigas natukene ja puges rohkem voodile ja mässis oma käed ümber Jago, hoolimata sellest, et mehel väga midagi seljas ei olnud. "Räägi mulle," ütles ta vaikselt, toetades oma lauba vastu venna oma. Ta ju tahtis teada, ta muretses oma venna pärast nii väga. Ja Jago polnud kunagi selline olnud.

Jago ohkas ja avas oma silmad ning vaatas väikevenda nukralt. "Kas ma saaks lihtsalt natukene üksinda olla enne kui ma pean vastama nendele küsimustele?" palus ta vaikselt. Ta ei suutnud ega tahtnud neist kohe rääkida. Ta tahtis mõnda aega omaette olla. Ta ei tea kui kaua ta omaette olla tahtis, aga mõnda aega kindlasti. Akiva ju saab aru.

Akiva pilk muutus ka nii palju nukramaks, kui ta nägi, kui õnnetu Jago oli. Ta nohises vaikselt ja kallistas Jagot tugevamini. Ta ei tahtnud, et Jago nukker oleks. "Ma võin sulle siia kaissu jääda," sosistas ta vaikselt, hakkamata enam nokkima. Aga ta tahaks ju teada. Ta tõesti tahtis teada. Ja ta tahtis oma vennale toeks olla, ükskõik, mis seal ka ei juhtunud.

"Okei," sosistas Jago. Ta tõstis oma pead ning vajutas venna laubale musi ja seejärel libistas oma käe teki alt välja, et Akiva endale kaissu võtta. Mees sulges uuesti silmad ja püüdis magama jääda. Ta oli loomulikult väsinud ka mängudest ja sõidust ja kõigest. Aga kõige enam tahtis ta magada, et reaalsuse eest põgeneda. Mees magas mitu tundi liikumatult, enne kui läbi une tõmblema hakkas ja niutsumisele sarnast häält tegi.

Akiva puges Jagole lähemale, hoides käsi tugevalt ümber oma venna. Ka tema jäi peagi tukkuma, unustades, et ta oli tahtnud Jagole süüa teha ja neid pirukaidki nautida. Ta oli praegu oma vennale toeks! Kutt aga virgus, kui Jago järsku sedasi tõmblema ja niutsuma hakkas. "Jago?" küsis Akiva murelikult, kui end tema käte vahel siputas ja siis teda õrnalt raputas, et mees ärkaks. See polnud nüüd küll hea! Mis nad tema vennaga teinud olid?

Jago ärkas võpatades kui Akiva teda raputas. Tema robotkäsi tõmbus rusikasse, aga see oli teki all ja rohkemat ta midagi ei teinud. Mees silmitses Akivat hetke ehmunult, aga kogus siis end ning tõstis oma terve käe, et oma nägu triikida veidi. Ta hingas pahinal välja. "Kõik on korras," pomises Jago vaikselt ning ohkas. Ta puges Akivale lähemale ja surus oma näo vastu venna rinda. "Kõik on korras," kordas Jago, aga ta ei öelnud seda Akivale, ta kinnitas seda endale.

Akiva vaatas murelikult, kuidas Jago ehmatas sedasi. Ta silitas õrnalt mehe selga ja vajutas musi oma venna juustele. "Kõik on korras," sosistas temagi vaikselt, aimates, et Jago pigem kinnitab seda iseendale, kui et talle. "Sa oled kodus nüüd, keegi ei saa sulle midagi teha." Akiva ei lase kellelgi talle midagi teha!

Jago värises veidi ja kaisutas Akivat tugevamini. Keegi ei saa talle mitte midagi teha enam. Varsti ta rahunes ja tõmbus eemale. "Vabanda selle pärast," pomises Jago. Oli vist Akiva päris ära ehmatanud sedasi. Aga nüüd ta oli kombes jälle. Nii kombes kui ta olla sai. Läheb vist ikka veidi aega, et ta suudaks end koguda. Hea, et ta enne uut aastat tagasi ei pea minema.