Don't let me down now

Valora oli treeningkeskusega iseendalegi harjumatult kiiresti ära harjunud. Ta tundis end seal juba sama vabalt kui oma ringkonnas, olgugi et siinne treeningkeskus oli kodusest uhkem. Tõsi, ta tundis end enam-vähem igal pool vabalt, kus ta trenni teha sai. See oli talle kõige loomulikum.

Niisiis marssis ta pärast lõunasööki ja tunniajast voodis vedelemist treeningkeskuse ustest sisse, nagu oleks tema siin miskine valitseja või vähemalt kodune. Lõunasöögist tulnud laiskus oli täiesti kadunud ja Valora kibeles juba trenni tegema, ükskõik millist. Esialgu tal veel kaaslasi ei olnud, aga Valora lootis, et keegi temaga lõpuks ikka liitub - nii aukartustäratav ta vist ka ei olnud, et temast eemale hoitaks. Nojah, väikesed argpükstest tribuudid välja arvata. Nemad olid teda juba hommikul silmitsenud nagu ilmaimet. Ei tea, kas selles oli pigem süüdi suur number kaks tema riietel või ta võitlusoskused.

Olles end veidi soojendanud ja venitanud, astus Valora sinna, kus oli hommiku poole näinud kedagi lõuga tõmbamas. See tema tugevus ei olnud, aga võimlemiskangi sai ka teisteks asjadeks kasutada. Neiu hüppas kätega selle külge, vinnas end üles ja sättis jalad üle kangi. Hetkeks oma juukseid saputanud, et need talle ette ei jääks ja näkku ei roniks, lasi ta end pea alaspidi rippu. Veidi aega imetlenud seda, milline treeningkeskus selles ringi siblivate inimestega tagurpidi välja nägi - natuke naljakas, ausalt öeldes - sättis Lora käed pea taha, sulges silmad ning asus istessetõuse tegema.

OT: literally anyone, lahutage mu meelt

Crucis tundis ennast Kapitooliumi uhkes treeningkeskuses isegi paremini kui kodus. Neljandas ringkonnas treenis ta noortega, kes olid temaga enam-vähem võrdsed, siin oli ta kindlalt eliidis, kus ainult mõni üksik karjeristidest oli temaga võrdväärne. Noormehe jaoks oli ta loomulikult kõigist parem, tugevam ja osavam. Eks soov võita oli tal ka vaata et kõige suurem. Neljas ringkond polnud juba aastaid võitnud mänge ja Crucis kavatses seda muuta.

Crucis veetis hommikul mõned tunnid treeningkeskuses, õppides tundma teisi karjeriste, harjutades natukene nugade viskamist ja mõõgaga keerutamist, hoides samaaegselt silmanurgast pilku peal teistel tribuutidel, kes olid ikka eriti kohmakad ja saamatud. Eelmine aasta küll nii nukker seis polnud. Aga mida nõrgemad vastased, seda meeldivam ja lihtsam oli Crucise jaoks võit, kuigi ta oleks eelistanud pisematki konkurentsi.
Ka tema oli lõunaks tagasi neljandale korrusele läinud, natukene head ja paremat nosinud, lesinud mõnikümmend minut ja siis tagasi alla tulnud. Erilist võitlust ta ei viitsinud enam harjutada, aga enda kenasi muskleid võiks ikka treenida, et need näeksid veelgi kenamad ja ümaramad välja.
Sõrmedega läbi juuste tõmmanud, peatus Crucis korraks ukse juures, vaadates treeningkeskuses ringi. Igal pool olid nõrgemate ringkondade nolgid, aga tema otsis just teisi karjeriste, et hakata vaikselt juba plaane tegema. Märganud just soovitud nägu kangide juures, muigas kutt vaikselt ja kõndis neidise poole. "Vaata, et sa alla ei kuku. Vigane karjerist heidab meile kõigile ja Kapitooliumi treeneritele halba valgust," turtsatas noormees kergelt, asetades enda käe vaikselt Valora jalgade peale, et need üle kangi ei libiseks. Crucise näol oli see enesekindel muie nagu alati.

Lora oli teinud paarkümmend istessetõusu, siis jälle natuke pea alaspidi puhanud ja seejärel uuesti istessetõusudega alustanud. Kuna ta ei tahtnud, et maailm silme ees kirjuks läheks, oli ta silmi kinni hoidnud, ning seega tuli mingi kuti jutt ja kellegi käsi tema jalgadel talle ootamatuna. Neiu lõi veidi ehmunult silmad lahti ning vaatas otsa noormehele, kelle ta isegi tagurpidi olles ära tundis. Neljanda ringkonna kutt - Crucis, Lora oli päris kindel. Valora oli potentsiaalsete kaaslaste nimed ja näod endale meelde jätnud. Kuti lause peale pööritas neiu veidi muiates silmi ning tõusis taas istuli, haarates seekord ka kätega kangist, et end üleval hoida ja Crucisile korralikult otsa vaadata. “Ära ülearu muretse, ma olen üsna heas vormis,” vastas ta enesekindlal toonil. “Ja oskan ilma katki minemata kukkuda,” lisas ta üht kulmu kergitades. Ta oli juba harjunud sellega, et just hästi treenitud kutid kippusid teda esmapilgul mingiks hapraks nukukeseks pidama. Ta polnud päris kindel, kas see ka Crucisi kohta käis, aga esimene lause kõlas küll natuke sedamoodi.

Lõpetanud taktikatunni mentoritega, saabus ka Amber särades treeningkeskusesse. Pilgu üle ruumi lasknud käia, seadis ta sammud otsekohe kahe karjersti poole, kes rööbaspuude ja muu atribuutika juures ametis tundusid olevat. "Noh, igatsesite mind juba?" küsis ta naerulsui. Juba esimesel õhtul oli ta otsustanud, kes talle meeldivad ja kes mitte. Teistest väljaõpetatutest ei sallinud ta silmaotsastki ainult teise ringkonna noorukit, kes parasjagu aga kuskil ei paistnud. Vastust ootamata, asus ta mööda üht posti kõrgemale ronima. Tüdrukule kohe meeldis teistest peajagu ülalpool olla. Alla oli ju palju toredam vaadata, kui üles.

Jade oli hommikupooliku treeningkeskuses veetnud, samuti vahepeal söömas käinud ning nüüd jälle tagasi. Ta oli just lõpetanud ühe raundi odavõistlust, kui silmas pisikest karjeristide kogunemist. Kuna Crucis oli ka seal, otsustas temagi liituda ja asetas oda alusele, sammudes pundi poole. "Strateegiline koosolek?" uuris ta Crucise kõrvale seisma jäädes, viies pilgu viivuks rippuvale plikale ja ronivale tsikile. Esimene ja teine.. A kumb oli kumb, seda Jade ei teadnud. Polnud nagu oluline ka.

Nähes, et nendega veel karjeriste liitub, ajas Valora end sirgu ja libistas jalgu ettepoole, et nüüd kangi peal istuda. Neiu käed hoidsid lõdvalt kangist kinni. Amberi küsimuse peale kergitas Lora muiates kulmu. Talle oli lõbus ka see, et Amber samuti kõrgele ronida tahtis. Too tüdruk tundus samuti end liidriks pidavat või miskit, pealegi oli Lorale mulje jäänud, et tema ringkonnakaaslane esimese ringkonna neiule eriti ei meeldi, seega ei tundnud ta end Amberi juures veel sada protsenti mugavalt. Kui ta midagi vastuseks öelda tahtis, katkestas selle Jade’i saabumine. “Eks see veel paistab,” ütles ta neiule naeratades. “Praegu loobime one-linereid lihtsalt,” lisas ta ning vaatas siis Crucisi ja Amberi poole, et neile pilguga kinnitada, et märkus polnud halvustav.

Kui ta jalatalad umbes samal kõrgusel olid kui teise ringkonna tüdruku istumisalus, seadis Amber ennast posti külge mugavamalt kinni. Ta oli küllaltki palju ka koduses Akadeemias mööda nööre ja poste üles-alla roninud ning teadis, kuidas kõige kindlamalt kinni püsida. Noore naise jaoks polnud raske ka inimlipu mängimine, lihaseid oli tal selleks piisavalt, kuid hetkel polnud aega säärast oskustega uhkustama hakata. Ta hoopis ristas jalad nii, et sai käed vabaks lasta. Pilgu korra ümber kaugemal askeldavate tribuutide lasknud, pöördus ta tagasi väikese tekkinud pundi poole, hetkeksi naeratust näolt laskmata. "Esimesed laused on ikka rasked," ütles ta natuke nöökivalt, sest temal polnud kunagi olnud raske uusi tutvusi saada. "Mina pakun küll, et võiks juba kohe oma liidukese lüüa, ilma selleta me ju platsile ei lähe, ja otsustada, kelle esimesena maha notime," sõnas ta veidi vaiksemal toonil. Amberile tundus, et viimastel mängudel olnud karjeristide liidud eriti edukad olnud. Üleelmine lagunes pea kohe laiali ja eelmine oli kuidagi aeglasevõitu. Neiu särav ja soe naeratus oli praegu suunatud teise ringkonna tsikile, kes tundus üsna asjalik. Neljanda omad passisid siin ju niisama, aga tema vähemalt tegi trenni.