62sed Näljamängud!

Valora pööritas Jade’i küsimuse peale silmi. “Mis, me peaks siin paar tundi sööki ootama, enne kui sellele ahvile järele lähme?” küsis ta kulmu kortsutades. Kui üks kala, siis üks kala, mida nad parata said? Valora igatahes oli valmis veel paar tundi tühja kõhtu kannatama, kui see andis võimaluse pahategija enne kinni püüda, kui too teise Areeni otsa jõuab või nende toidu mööda maapinda laiali puistab või mida iganes ta sellega teha plaanis.

Amberi jutu peale päästis Lora peaaegu ühe komplekti nuge reie ümbert lahti, aga jäi siis taevast silmitsema. “Nad on liiga kõrgel, sa loobiks need noad kes teab kuhu,” sõnas ta kulmu kortsutades. Niigi oli pooleldi vedamine, et tal tema noad üleüldse alles olid, niisama loopimiseks Lora neid küll kellelegi anda ei tahtnud. Ta silmitses kala Amberi käes, millega tüdruk ilmselgelt rahul oli, ning surus alla tahtmise jälle silmi pööritada. Mis tal viga toidupuudusest rääkida.

Ta järgnes Amberile ja Jade'ile jõe äärde, kuna siin seapesas oli natuke masendav olla, ning silmitses kaaslasi, kulm endiselt kortsus. Ta ei tahtnud neid torkida ka, sest ilmselt olid nad endiselt juhtunu pärast vihased - arusaadav, Valora oli ka - aga tema pidas parimaks tegutsemisplaaniks kohest liikuma hakkamist. Ta astus jõe äärde, et sealt lonks vett võtta - siin oli kuradi palavaks läinud.

Lora pöördus kaaslaste poole tagasi, kui piiksumist kuulis. Paremat aega kingituste jaoks vist polnudki. Talle küll pakki ei olnud, aga ta lootis, et vähemalt kaaslaste omades peitub midagi, mis nad rutem liikuma aitaks. Tegevusetus olukorras, kus ta teadis, et ta võiks lihtsalt minna, tegi teda närviliseks.

Jade eiras sujuvalt Valora kisa, praadides kalakest edasi. Kuidagi suutis ta sinna kõrvale veel teise kala ka pressida. Saab natukenegi kiiremini. Piiksumise peale tõstis ta pilgu just õigeks hetkeks, et näha kaht pakikest alla liuglemas. Neidis ei hakanud tõusmagi, kuna üks lendas otse tema juurde, kandes märgistust 4.C. Tüdruk oli pisut pettunud küll, aga samas.. mida tal vaja oligi. Tal oli oma relv pluss veel üks väike nuga ja priimus ja matkapott ja.. Tal oli ikka päris hästi läinud.
"Crucis, sulle on kingitus," hüüdis neidis poiste poole pilku viies. Tagasi söögipoolise poole pöördudes silmas ta ka teisel kaldal ahve. Need olid küll ohutus kauguses - jõgi oli siiski piisavalt lai - kuid äratasid siiski tähelepanu. "Ou, meil on seltsilisi," sõnas Jade kõige lähemal asuvale Amberile, viibates loomade poole. Need tundusid õnneks esiti vähemalt rahumeelsed. Aga varasemate aastate mänge meenutades võis ta pea anda, et sedasi asjad jääda ei kavatsenud.
"Okei, kellel veel kõht väga lärmi lööb?" uuris Penny pilku tagasi rahvale suunates. Temal endal, nagu mainitud, väga pressivat näljatunnet polnud. Marupalav oli ainult ja tal oli plaan matkapott vett täis panna kui praadimisega ühele poole saadi.

Kui suur pakk otse tema ette maandus, oli kustunud naeratus hoobilt Amberi näo vallutanud. Juba kasti suuruse järgi teadis ta, mida see sisaldab. Kärmed liigutused, millega neiu kasti avas, olid üsnagi aupaklikud ning täpselt nagu ta oli arvanud, lamas ta ees kümme säravat noolt. "Nüüd võime jahile minna," sõnas neiu üsnagi kavalal muigel Valora poole pöördudes, silmades verejanu säramas. Vibu abil saab ta raudselt selle raisast varganäo kätte.
Amber lutsutas veel viimased liharibad kala luude küljest lahti ning talle tärgatas pähe mõte. "Hei, Jade, kas keetes ei saaks kiiremini valmis? Kui teeks mingit kalasuppi?" küsis neiu nina krimpsutades, mageda kala järelmaitse polnud teps mis hea. Ise ta küll suppe jälestas, kuid teised võisid seda suust sisse ajada ju.
Vastikult palavaks kiskus ning Bambi pidi kõvasti end tagasi hoidma, et mitte supluseks vette hüpata. Ta astus Valora juurde vee äärde ning kükitas, et vett endale näkku piserdada. Peale seda jõi ta ka tubli sõõmu, taaskord nina krimpsutades, sest tundis mudamaitset. Esimese ringkonna neiuna oli ta harjunud, et veel pole kõrvalmaitset, vaid see on lihtsalt värskendav. Neljanda tütarlapse hoiatuse peale, tõstis ta tilkuva näo ning vaatas vastaskaldal patseerivaid loomi, kuni nood lahkusid. Hiljem tuleb nende tegelastega kindlasti probleeme, kuid Amber ei muretsenud veidi, sest tal olid ju vibu ja nooled.

Äkitselt katkestas Ashlyni tee eespool sisse langenud tunnel. Varingu tõttu polnud uut sissepääsu käikudesse tekkinud, maapind oli vajunud nii, et edasi sai liikuda vaid neljakäpukil. Tüdruk kaalus korra tagasi minemist ja teise harusse suundumist, kuid vaist ütles, et mida raskemat teed ta liigub, seda ebatõenäolisemaks põgenemisteeks seda teised karjeristid peavad. Võtnud kotid seljast, laskus ta kõhuli ning keeras lambi eredamaks, et edasist teelõiku uurida. Oma pead ta selle eest anda ei võinud, kuid tundus, et see oli läbitav, kuigi vägagi varisemiohtlik. Ash teadis, milline saatus teda tabaks, kui ta selle lahmaka alla jääks, kuid otsustas ikkagi edasi rühkida. Enne madalasse käiguossa pugemist krõbistas ta pool pakki kuivtoidust ning seejärel asus neljakäpukil edasi likuma, kotte enda ees lükates. Korra lõi ta pea valusalt ära, kui ülemine kivilahmakas veelgi madalamale oli vajunud. Viimased meetrit seda jubedat teed pidi ta läbima roomates. Pisike tüdruk pidi korra tegema pausi, kuna tundis, kuidas otse ta jalgade taga paar suuremat kivi laest lahti pääsesid ja teele langesid. Ta süda tagus ärevalt, kartes hullemat, kuid seekord ta veel pääses. Viimaks kadus rõhuv blokk ta pea kohalt ning Ashlyn ronis värisedes langenud tunneliosast tuttavama välimusega käiku, mis jätkus, nagu osa sellest poleks madalaks vajunudki. Pingutus oli neiuhakatise üsna higiseks võtnud ning nüüd hakkas tal jahedas käigus üsna külm. Tüdrukut piinas ka janutunne, sest kuigi ta oli üsna jõekaldal olnud, ei tulnud tal pähegi karjeristide varitsemise kõrvalt ka veidi juua. Tõmmanud jakihõlmad rohkem koomale, istus ta seina äärde maha, et nüüd pikem puhkepaus teha.

Jade'i jaoks tundus kuidagi mõttetu uisapäisa ja vihast pimestatuna röövlile järele tormata. Eriti kui Valoral oli plaan teineteisest kuuldekaugusesse jääda, mis tähendas, et kuigi palju maad nad sedasi katta ei saanud. Aga eks üldsusele ta vastu ei hakanud. "No okei, lähme siis.." nõustus neidis ja koukis kaks poolpraetud kala enda noa otsa, võttes siis matkapoti tule kohalt ja keerates viimase kinni.
Noa kaladega Crucisele ulatanud - tehku too nendega, mis tahab - suundus ta jõe äärde, et matkapott üle loputada ja veega täita.
"Ma lähen vaatan, kas mõni seljakott on kasutuskõlblik ka," sõnas tüdruk tagasi majja kadudes. Õige pea tuli ta sealt muidugi sama teed pidi tagasi, kaasas vaid mõned riideribad, mis ta maast leidis. "Noup.. Kõik on ikka suht ribadeks," sõnas Penny teistele, olles nüüd juba üsna rahulik. Ta viha oli kiirelt lahtunud, aga küll see vajadusel naases. Riideribasid kasutades sidus ta priimuse ja veega täidetud matkapoti vöö külge, pannes siis jaki tagasi oma kohale. Kuradi palav oli. Ühe riidejupiga sidus ta ka enda juuksed kõrgesse krunni, et need eest saada, pakkudes järele jäänud jupikesi siis ka Amberile ja Valorale. Noa, mille ta Crucise käest tagasi krahmas, pani ta endale saapasäärde ja haaras siis kolmhargi kindlalt kätte. "Mu poolest võime jahiretkele minna siis."

OT: sinu oma võtsin kaasa, rohkem teil küllusesarve teema järgi polnud, aga kui seal mõni oli, siis kasutuskõlblikuks poleks järnud, põhi ja rihmad lõhki või midagi

"Tänud," ühmas Amber kaks riideriba neljanda tribuudilt vastu võttes. Pikemaga sidus ta nooled kokku, sest ka tema noolepaun oli ribadeks kistud. Lühema abil sidus neiu oma juuksed hobusesabasse, paljastades higist pärlendava kaela. Krunni näitsik ei osanud ega tahtnud teha, sest tema sagris lakk oleks pärast veel sagrisem. Jaki oli neiu vahepeal palavuses pealt võtnud ning ümber õlgade sidunud. Kuigi ta armastas päikese poolt pruunistatud nahka, siis oli blondil Bambil kahtlus, et siin saaks ta tugeva põletuse maika väel liikudes. Jõest veel ühe sõõmu mudamaigulist vett rüübates, astus karjerist veekogust eemale, öeldes: "Lähme siis!"

Crim kergitas üllatunult kulme kui mingi pakike neile sinna tuli ja see Griffini nimele oli. "Tundub, et sa meeldid kellelegi," arvas kutt lõbusalt. Ei noh, paha ei tee kui ta on kambas kellegagi, kes sponsoritele meeldib ju. Ehk ta jääb ise ka silma sedasi ja saab endalegi mõne pakikese.

Noormees silmitses uudishimulikult paki sisu. Apelsinid. Ei olnud üldse halb kaup. Kuigi vesi oleks Crimile veel rohkem meeldinud. Kurk kuivas ja kutile tundus, et tema huuled juba vaikselt lõhenesid. Tuult ei olnud seal samuti. Tundus koguni, nagu nad oleks kõik kotti pandud ja õhku hakkas nappima.

"Lähme," noogutas Crim Griffinile otsustavalt. Ta hiilis vaikselt majast välja suundus naabermajja. Nüüd nad ootavad seal kuni tüdruk alla tuleb. "Kui ta varsti alla ei tule, siis ma lähen talle järgi," arvas Crim vaikselt. Ta ei teadnud küll, mida ta siis täpselt teeb, sest tappa ta neidu väga ei tahtnud. Kutt silmitses oma veriseid riideid. Tegelikult tahaks sinna jõkke kõige riietega ujuma minna, mitte lihtsalt pudeleid täiendada.

Valora silmitses samuti loomi jõe teisel kaldal, kuni need jälle kuhugi kadusid. Nendega võis veel jamaks minna, aga esialgu oli neil tähtsamaid muresid. Neiu ei öelnud Jade’i küsimuse peale midagi - tema kõht veel kannatas. Kui keegi teine kala endale krabada ei tahtnud, söönuks ta hea meelega, aga mingit metsikut vajadust veel ei olnud.

Lora muigas rahulolevalt, kui Amberi paki sisu nägi. See tegi nende olukorra oluliselt lihtsamaks. Naeratus laienes veelgi, kui Amber samuti liikuma tahtis hakata. Ta silmitses oma kaaslasi - ka tema ja Amberi ringkonnakaaslased olid valmis minema, kuigi esimese ringkonna kutt peaks kõigepealt natuke rahunema. Pimeda vihaga polnud mõtet kuhugi minna. Seda Valora talle ütleski, kulm veidi kortsus, kui Jade oli tagasi tulnud: “Enne ei saa kuhugi minna, kui me asja mõistusega ei võta. Räägime asjad läbi, enne kui kuhugi läheme. Kas see, mis ma enne välja käisin, sobis, või on kellelgi mõni muu idee?” Ta vaatas ükshaaval oma kaaslasi, veidi pikemalt neljanda omadel peatudes. Jade tundus küll veidi ebakindel selle suhtes olevat. Ta võttis riideriba Jade’ilt noogutusega vastu, ning kuigi ta ülearu tihti juukseid patsis ei kandnud, pani ta need nüüd kinni - ehk oli veidigi vähem palav.

"Ma arvan, et su idee käib kah," sõnas Amber seda tõsiselt mõeldes. Hargnedes sai tõesti rohkem maad kiiremini katta, sest neil ei olnud aimugi, mis suunas varas liikunud oli. Siinses liivas ja tolmus ei jänud just kõige rohkem jälgi maha. Eelmise aasta lumeareenil oleks pätti palju lihtsam otsida olnud. "Võib-olla jätaks selle kuuldekauguses püsimise ära või teeks seda paarisiseselt," lisas ta peale hetkelist mõtlemist. "Kui üks paar põhja ja teine lõunasse suundub, siis ei saa kumbki eriti kaugele liikuda nii ju. Samas, kui keegi midagi avastab, ei saa teistele teatada," arutas Bambi edasi. "Oleks meil ometi mingi muu vahend, kuidas teistele teatada, et midagi on lahti, nagu rakett või pasun."

"Ma nõustun Amberiga.. Sedasi ei kata me praktiliselt üldse maad," sõnas Jade mõtlikult tagasi maha istuma potsatades. Tundus, et siin tuleb pikem jutt. Pluss - liivale oli hea mingeid liikumisplaane joonistada, mida tüdruk noaga tegema ka hakkas. Esiti märkis ta ära lihtsalt nende pelgupaigaks oleva maja, jõe ja ala, kuhu röövel arvatavasti suunduda võis. Sest noh.. neist ta mööda polnud läinud. "Raketti kuulevad kõik teised ka," tuletas tüdruk Amberile meelde, et nad polnud areenil üksinda. Hetkeks oli tal lausa meelest läinud, et nad mingi hetk teineteist ka tapma hakkavad. Õnneks polnud see aeg veel käes.

Esimese ringkonna neiu liikus Jade'i kõrvale, tema kritseldust liival silmitsedes. Areeni kaart oleks üsna kasulik asi, mille sponsorid neile järgmise pakikesega saata võiks. Ala, kuhu varas liikuda võis oli nii suur. "Kas me mingi suuna peale selle, kus me ise oleme, veel välistada saaks kuidagi?" uudishimutses Amber. "Või, kuhu varas tõenäoliselt suundus? Me teame, et süüa ja relvi on tal hulgim. Äkki on meil mingi pundiga tegemist hoopis," pakkus tüdruk veel.
Jade'i kommentaari peale kortsutas Bambi kergelt kulmu. "Hõikumist kuuldaks ka," sõnas ta mõttesse vajudes. Mingi võimalus pidi olema ju.

"Ega tegelikult ei saa sajaprotsendise kindlusega seda ka välistada.. Varas võis suurema ringiga ikkagi sinna suunduda," nentis Jade ohates. Keeruline. Viha oli lahtunud ja nüüd oli ta lihtsalt tüdinud, et sellise juraga tegelema peab. "Ma siiralt loodan. Saakski suurema verevalamise ära teha," muigas tüdruk seejärel, joonistades kaardile veel mõned detailid juurde.
See suhtlemise värk oli iseenesest jama küll. Kõik võisid neid kuulda. Ka Jade vajus mõttesse, püüdes mingi lahenduse peale tulla. Abiotsivalt viis ta pilgu ülejäänud pundile. "Noh, kutid.. Pange ajud tööle."

Valora oli üsna tänulik, et mõlemad tüdrukud asja tõsiselt võtavad. Ta silmitses neid kordamööda, heitis iga natukese aja tagant pilgu ka liiva sisse joonistatud kaardile ning näris veidi kulmu kortsutades oma huult. “Kui muidu ei suhtle, siis kahuripaukudega,” ütles ta süngelt muiates, aga siis käis välja ka reaalse idee. “Mingi kood, äkki? Ma pakun, et kaugelt kuulates meid hääle järgi ära ei tunta, eriti kui me eraldi oleme. Nii et kui midagi valesti läheb, teeme mingit ahvikisa või…” Ta silmitses teist jõekallast, kus ahvid natuke aega tagasi olnud olid. “Pigem midagi muud. Loomahääled on ju okei, sest kust teised teavad, mis elukaid siin on.” Muidugi taipas ta, et selle plaani peale võis Mängumeister kohe ka samad loomad Areenile panna, et neid segadusse ajada, aga ta võis ju loota, et Kapitooliumi pahameele ja sponsorite kaotamise hirmus seda ei tehta. Lora silmitses poisse, kes praegu ausalt öeldes natuke kasutud tundusid, ja muigas, kui Jade neid ka mõtlema ajas. Natuke tuli jalgalaskmise isu peale, aga veel oli vara.

Griffin järgnes Crimile naabermajja, pilk ülespoole suunatud. Kuna Lacey oli ta ringkonnakaaslane, hoidis ta igaks juhuks ka lõksude suhtes silmad lahti - äkki oli ka Lacey nendega osav. Talle tundus, et kuulis ülaltpoolt mingit krõbinat, aga polnud kindel, kas see oli päris või mida see tähendas. Pilku laes oleval aval hoides võttis ta köierulli vöölt ära ning tegi selle otsa libiseva sõlme. Lassoheitmises ta nüüd mingi proff küll ei olnud, aga vähemalt sai ta Crimile katet teha, kui ülesronimiseks minema peaks. Mõne aja pärast, kui keegi veel nende juurde ilmunud polnud, heitis Griffin küsiva pilgu Crimile. Ühtki sõna ta praegu öelda ei tahtnud, aga edasine tegevusplaan pidi selgeks saama. Kas nad lähevad üles või ootavad veel veidi?

Väiksemana oli Amber küll üritanud loomahääli järgi teha, enne kui talle mainiti, et see lapsik on. Juba noorena oli tüdrukul soov tõeliseks tribuudiks saada ning, et teda tõsiselt võetaks, ei saanud ta vallatusi lubada. Neiueas tuli küll vana harjumus flirtimisel mäuguvaid kiisuhääli teha tagasi. "Sobib," sõnas esimese karjerist Valora idee peale, vaikselt kassihäält tehes, et mõista anda, millega ta nüüd täpselt nõustub. Niimoodi võis end ehtsa metsloomana kujutada, kui nad oma saaki taga ajama lähevad. Ikka lõhna ja jälgede järgi ju. Viha Bambis oli asendunud veretöö eelse õhina ja elevusega. "Lähme juba ometi, enne kui päike jälle looja läheb," sõnas ta läbematult, korra vibu ilma nooleta vinna tõmmates. Alles eile oli ta tapnud, kuid tahtis uuesti näha oma noolt kellegi pehmesse ihusse tungimas. Särtsakas lõvilakas oli ehtne verejanu pinnale pääsenud ja kui keegi varsti teele ei asu, siis laseb ta kellegi lihtsalt maha. Selle häiriva teise ringkonna kuti näiteks.

Crim sättis matšeetet enda käes ja jälgis pääse teisele korrusele. Ta ohkas kergelt. "Ma ei tea, ma arvan, et ootame veel siin veidi," arvas kutt sosinal kui Griffin teda küsivalt vaatas. Ta hea meelega sinna üles ei kippunud praegu, sest karjeristid passisid neile kuradi lähedal ja nad olid vihased, et nende asjad ära varastati, mis tähendab, et kui karjeristid neid märkavad, võivad nad neid varasteks pidada. Üleüldse oleks hea, kui karjeristid neid ei märkaks. Seega too neiu võiks kenasti alla tulla ja seda vaikselt teha. Crim oli üsna kannatamatu juba.

"Me ei tee sulle haiget!" hõikas Crim viimaks üles, püüdes oma hõiget hoida piisavalt vaiksena, et see ei kanduks jumal teab kuhu tänavatele, aga samas oleks piisavalt vali, et tüdruk seda kuuleks.