How do you call this a home?

Järjekordsed mängud olid selja taga ning Edan ja Soren võisid tagasi enda ringkonda naasta, seljataga järjekordne aasta ebaõnnestumisi. Mõlemad nende ringkonna tribüünid leidsid enda lõpu areenil, mis oli see aasta isegi Sorenile üllatuseks. Juba ammu pole mängumeister valinud areeniks kinnist hoonet. See oli ilmselt üllatuseks isegi esimeste ringkondade tribuutidele, keda on lapsest saadik kasvatatud. Täpselt nagu Soreni ja isegi tema vanemat õde, kelle eest näitsik mängudele vabatahtlikuna läks. Erinevalt temast ei oleks neidise õde sealt elusalt tagasi tulnud. Seda, mida on vaja mängudel ellujäämiseks, tüdrukul lihtsalt polnud. Samuti oli ta liiga heasüdamlik ja sõbralik. Erinevalt Sorenist lasi Mirel inimesi endale lähedale ja ta sai nendega kiirelt sõbraks. Neidisel poleks mingit võimalust olnud areenil.

Istudes mere ääres kividel, silmitses Soren kaugel lainetel ulpivaid kalapaate ja nautis temani jõudnud lainete loksumist, kui nad vastu kive põrkusid, pritsides kergelt ka tüdruku märjaks. Uskumatu, et juba oli möödas seitse aastat tema enda võidust. Loomulikult pole näitsik õnnelik selle üle, mida ta pidi tegema, et võitma, kuid kaotus polnud tema puhul võimalik. Ta ei tahtnud kaotada ja ei tohtinud.
Viinud enda pruunid silmad vasakule käele, mida katsid peaaegu tervenisti tätoveeringud, meenus Sorenile iga pisidetail areeni kohta, kus ta pidi ellu jääma. Willow mäletas hästi päevast kuuma ja öist jäisust. Oli õhtuid, kui näitsik tõesti arvas, et homset ta ei näe. Esimesed kaks päeva kannatas ka tema kergete hallutsinatsioonide käes, olles saanud teise tribuudi saadetud noole, mille ots oli mürgiga läbi immutatud, käest riivata. Ning kui sellele nüüd mõelda, siis peale nende kolme noa otsa tema peas, mida pole tüdruk lasknud eemaldada, pole tal ühtegi suuremat armi, mis tavaliselt käisid võitjatega kaasas.

To Edan

Kui selle aasta mängude lõppemise juures üldse millegi üle rõõmustada sai, oli see kojuminek. Kapitoolium võis ju jätta endast väga uhke ja suurejoonelise mulje, aga Edanile pole see koht tegelikult kunagi meeldinud, kui välja arvata lühike kümne aasta tagune periood, mil noor Edan, kes veel isiklikult areenil käinud polnud, suutis kogu seda luksust nautida. Kapitooliumiga seostusid mehele praegu ainult julmused, mida korraldatakse iga aasta, et teatud haiglaste huvidega inimeste meelt lahutada ja 23 inimest ilma halastuseta surma saata. Olgugi et neljas ringkond on tuntud karjeristide poolest, ei saa öelda, et sellesse ringkonda kuuluvad tribuudid väga tihti võidaksid. Ka tänavusel aastal hukkusid mõlemad, mistõttu on Edan jälle see, kes langenute pereliikmete pahameele osaliseks saab. Nagu tema oleks saanud midagi teha, et neid noori elusid säästa. Areenil on paraku igaühe elu eest võitlemine ainult tema enda kätes.

Pärast seda, kui Edan oma ringkonda tagasi jõudis, kadus mees kohe terveks päevaks koju, kuna vajas aega üksiolekuks. See oli aastate jooksul Edani puhul justkui omaette leinarituaaliks muutunud. Kui ehk paljud arvavad, et kõik need tapmised igal aastal ei tähenda Edani jaoks midagi, sest ta on isegi sellisest olukorrast läbi käinud ja kelleltki teiselt elu võtma pidanud, siis nad eksivad. Ainult et Edan ei kipu enda emotsioone teiste ees paljastama. Vaid tema lähedased teavad, mida mees tegelikult mängudest arvab.

Järgmisel päeval tundis Edan ennast juba piisavalt hästi, et kodust väljuda. Alustuseks plaanis mees teha väikese jalutuskäigu mere äärde, kus talle alati käia on meeldinud, ja hiljem raskema ülesandena langenud tribuutide perekondi külastada, et neile kaastunnet avaldada.  Viimast sammu ei jätnud mees ühelgi aastal vahele. Otseselt ju Edanil niisugust kohustust polnud, aga ta võttis selle endale vabatahtlikult pärast oma võitu kümme aastat tagasi.

Ühel hetkel äratas mehe oma mõtetest mere tuttav natuke soolakas lõhn, mis andis Edanile märku, et ta on oma nii-öelda esimesse peatusesse jõudnud. Peagi aga selgus, et ta polnudki seal täiesti üksi, kuna mehe pilgu püüdis endale naine, kelle kehal oli tätoveeringuid rohkemgi kui Edanil. Sorenil oli õnnestunud tuua neljandale ringkonnale kuulsust 54ndate Näljamängudega, kust ta elusana tagasi jõudis. Edan oli veel sellel ajal Soreni juhendaja. Otsustanud neiu seltskonnaga mõneks ajaks liituda, sättis mees ennast istuma ühele suurele kivile Soreni kõrvale. "Poleks arvanudki, et võin sinu siit leida," väljendas Ed üllatust, sest tavaliselt käis ta siis alati üksi istumas, alati ühes ja samas kindlas kohas. Ta isegi istus alati samal kivil, aga täna oli selle hõivanud Soren.

Soren oli endale märkamatult hakanud loopima pisikesi kivikesi vette, mõeldes endiselt aastale, mil ta ise pidi tribuudina ellu jääma. Kuidas sai miski, mis oli nii palju aastaid tagasi, endiselt teda nii märkimisväärselt mõjutada? Nagu õudusunenägu, millel ei ole lõppu. Samas igavesti ei tahaks ühes unenäos elada. Eriti kui tegu on õudukaga. Willow tahaks selle kõige lihtsalt seljataha jätta.
Kui korraga Edan tema kõrvale istus ja teda omamoodi küsimusega tervitas, võpatas Soren märgatavalt. Oleks tal momendil midagi teravat käes olnud, siis oleks see üsna suure tõenäosusega leidnud enda koha mehe kehas. Samas oli tegu samuti võitjaga ning mees oleks osanud seda tabamust vältida.
"Ma loodan, et see oli ikka positiivset laadi üllatus," muigas neidis kergelt, viies enda tumepruunid silmad mehele. Kunagi oli Edan olnud tema mentor, aga nüüd jagasid nad seda mitte nii toredat ametit. Nad tegid küll kõik endast oleneva, et enda ringkonna tribüünid kõigeks ette valmistada, aga sellegi poolest naeratab õnn neile harva. Vähemalt viimastel aastatel. "Väga naiivne oleks vist loota, et tegu oli viimaste mängudega üldse. Aga kena oleks mõelda, et järgmine aasta enam neid pole ning noored saavad võimaluse elada enda elu, armuda ja seigelda," lausus Soren vaikselt, viies enda silmad mehelt tagasi merele. Näitsik kartis armastust ja armumist enne mängude võitmist ning nüüd kardavad kõik teda. Viis, kuidas Soren mängud võitis, oli natukene liiga julm.

Ka Edan mõtles mängudele, millel ta osales, päris palju, aga see oli tavaliselt kas kunagi päeval või öösel enne uinumist. Seda juhtus küll väga harva, et ta mänge unes oleks näinud, mis oli muidugi hea asi. Paljud teised võitjad, kellega Edan oma elu jooksul rääkinud on, kogevad õudusunenägusid sageli. Enda võidule järgnenud šokiseisundist on mees juba ammu üle saanud, kuid sellest ei saa ta kuidagi üle, et noori inimesi sellisel julmal viisil igal aastal hukkamisele saadetakse. Mitte et Edan midagi teha saaks. Tema ja nagu ka paljude teiste inimeste käed on seotud. Enne see veresaun oma lõppu ei leia, kui valitsusega midagi ette ei võeta.

Edan märkas neiu võpatust hetkel, mil mees Soreni kõrvale end istuma sättis. Ta ei plaaninud naist ehmatada, aga kukkus ikka niimoodi välja. Ilmselt on Edanil ikka veel küljes harjumus liikuda võimalikult helitult, nagu üritaks ta kellelegi selja tagant ligi hiilida ja üks-null ära teha. Vähemalt ühte relva kannab mees samuti endaga kaasas, kuna ilma selleta tunneks ta ennast täiesti kaitsetuna. Praegu aga polnud Edanil mingisugust tarvidust relva lagedale tuua, mistõttu jäi see hetkel Soreni silmade eest varjatuks. "Kaugel sellest. Ma püüdsin sinu tähelepanu vaid eesmärgil sind siit minema saada, kuna see on minu kivi," seletas Edan lõbusal toonil, aga tema hääletoonist võis kergesti välja lugeda, et mees tegi kõigest nalja. Loodetavasti saab Soren ikka aru. Leidub piisavalt inimesi, kes Edani naljade peale kas solvuvad või neid lihtsalt nõmedaks peavad. "Kindlasti ei jää need viimasteks mängudeks. Isegi mitte eelviimasteks, aga muidugi oleks kena vastupidist loota," noogutas Edan naise sõnade peale.

Peale esimest mängu, mille juures seisis ta mentorina Edani kõrval ja silmitses, kuidas nende ringkonna tribuudid ükshaaval tapeti, oli Soren isegi õnnelik, et tal pole õdesi-vendi ja veel vähem lapsi. Viimaseid ei julge neidis isegi saada, sest neid mängudel juhendada näitsik ei suudaks. Rääkimata siis veel nende surma vaadata. Ta põgeneks kasvõi 13. ringkonda, mis oli valitsuse sõnul endiselt surnud tsoon, aga ikka parem kui elada siin.
Edani sõnade peale valjult turtsatanud, hakkas näitsik kergelt naerma. "Kahjuks ma ei näinud siin sinu nime peal ega selle kõrval silti, mis väidaks, et tegu on eravaldusega," sõnas Willow kergelt õlgu kehitades, hoides suul lõbusat muiet. "Eks siis tuleb hakata lapsi ära peitma. Nad ei saa mänge pidada, kui pole lapsi, keda mängima panna," sõnas Soren, pöörates enda pruunid silmad tagasi merele. See pidi ikka tõeline idioot olema, kes tuli mõttele panna lapsed omavahel elu ja surma peale "mängima". Lapsed peaksid kodus aias mängima ja koolis käima, mitte üksteist kuskil areenil tapma.

Kuna ta elab ikkagi neljandas ringkonnas, kus päris paljud oma lastest karjeriste kasvatavad, ei  usu Edan, et kunagi tema lastel areenile minna tuleks, sest vabatahtlikke on neil siiani peaaegu igal aastal leidunud. Pealegi polnud mees üldse kindel, kas ta endale järeltulijaid üldse tahabki. Seda näitab vaid aeg. Ja kui peaks siiski juhtuma, et Edan kunagi isaks saab, ei hakkaks ta kohe kindlasti lapsi karjeristideks treenima. Samuti hoiaks ta neid vanaemast eemale, sest selle naise tõekspidamised erinevad suurel määral Edani omadest.  Mehe suhted emaga pole just parimad ning ega tema küsimused tulevaste ja võimalike 'erikasvatust' saavate lapselaste kohta neid ei paranda.

"Selge, järgmiseks korraks saab viga parandatud," muigas Edan, kuigi ta tegelikult siia mingisuguseid sildikesi küll üles panema ei hakka. Ei saakski, sest avalikes kohtades võivad käia kõik inimesed, kellel selleks parajasti tuju peaks tekkima. Kuulanud ära Soreni idee, kergitas mees kulmu ja lisas kohe enda täienduse sinna juurde: "Sigimine tuleks üldse ära keelata, sest siis ei sünnigi rohkem lapsi ning inimkond sureb välja. Nii kaob igasugune võimalus mänge edasi pidada." Olgu, Edanil tuli järele mõeldes tunnistada, et see viimane lause kuulub väga utoopilisse valdkonda. Oma lolluse peale lõpuks naerma hakanud, viis Ed enda siniste silmade pilgu merelainetelt hoopis Soreni näole. "Lastest rääkides... Kas sina ei taha endale kunagi mõnda?" uuris ta puhtast uudishimust. Nad polnud nende aastate jooksul, mil teineteist tundsid, seda teemat peaaegu puudutanudki.

"See on ka võimalus, väga ekstreemne aga sellegi poolest võimalus," turtsatas Soren õrnalt Edani mõtte peale. Selleks kuluks küll mitmeid aastaid, enne kui praegused lapsed on nii vanad, et saa enam mängudel osaleda ja kuna nad ei tohi lapsi saada, siis pole tõesti võimalik mänge pidada. Loomulikult juhul kui see reegel ei kehti Kapitooliumi omadele ning kui neil seal ikka väga igav hakkab, siis küll nad lõpuks ka oma lapsed mängima panevad. Kui mees ise ka oma mõtte peale naerma hakkas, ei saanud ka näitsik teisiti kui õrnast muigest naeratuse vormis ja seejärel valjult naerma hakkas. See kõlas tõesti tobedalt. Tegelikult kui vanemad ise suudaksid nõnda kaugele mõelda, siis ei hakkaks nad isegi laste peale mõtlema.
Edani küsimuse pealt vaibus Soreni naer ja ta viis kergelt üllatunud pilgu mehele. Mis ajast Edan soovis lastest rääkida? "Võib-olla, kuid üksinda on see keeruline. Mul oleks vaja veel ühte toredat tegelast ja soovitavalt sellist, kellega olla koos kauem kui viis minutit. Samas ma jälle ei tea, kas soovin saada lapsi sellises maailmas. Mängud on alles algus, kes teab, mille peale nad veel tulevad, kui igavus pähe hakkab," sõnas neidis tõsisel toonil, viies enda pruunid silmad Edanilt merele ja sealt juba kõrgemale silmapiirile, silmitsedes veepiiri kohal olevaid pilveid.

"Jah, kahjuks ei oska ma peale teostamatute tobeduste midagi välja mõelda," kostis Edan, hääl nüüd juba lõbususest kaugel. Sellele oli nii kurb mõelda, kui palju lapsi igal aastal sureb, aga mitte keegi ei saa sundida seda lõppema. Vaevalt keegi julgeks Kapitooliumi vastu sõtta minna, sest tagajärjed, mis sellega kaasneks, oleksid kohutavad. Ei usu, et leidub inimesi, kes ei tea, mida tehti kunagi 13. ringkonnaga. Kapitoolium kasutab pidevalt võimalust, et näidata oma võimsust.

Edan ei teadnud ise ka päris täpsel, kust tal see küsimus nii äkki tuli, aga kui juba sõnad välja öeldud, ei saa neid enam tagasi võtta. Kuulanud, mida Soren sellel teemal rääkis, noogutas Edan naise jutule kaasa, sest viimane rääkis ikkagi mõistlikku juttu. Enam-vähem samamoodi mõtles ka mees ise. "Ma ei usu, et mehe leidmisega sinul probleeme tekiks. Kui arvestada sinu seniseid saavutusi, hakkaksid mehed ennast koguni järjekorda võtma, et teenida välja võimalus sulle laps teha," üritas Edan nende liiga tõsiseks muutunud jututeemat vähekenegi lõbusamaks muuta. Ainult et ta ei saanud ignoreerida fakti, millega Soren veel välja tuli. Et sellises maailmas on riskantne järeltulijaid saada. "Võib-olla on see isegi hea, et me kumbki pole leidnud endale kedagi, kellega perekonda luua," jäi Edan mõtlema, lausudes need sõnad ka valjult välja, mitte ei hoidnud neid endale. Haaranud endale pihutäie väikeseid kive, hakkas Edan neid nüüd ühekaupa vette loopima, kuna tema kätel oli pidevalt mingit tegevust vaja.

"No mõnikord harva tuleb ka mõni brilliantne idee. Ära ole enda vastu nii karm," sõnas Soren õrnal naeratusel, hoides enda pruune silmi endiselt mehel. Edaniga on naine suhelnud põhimõtteliselt päevast, mil näitsik vabatahtlikuna ette astus ja enda õe päästa otsustas. Juhul kui neidis oleks ebaõnnestunud ja surma saanud areenil, siis oleks ka Mirel pääsenud mängudest, kuna oli liiga vana, et neil lihtsalt osaleda. Win-win situation. Mõnikord harva on Willow leidnud end mõtlemist, et mis oleks saanud, kui ta poleks vabatahtlikuna läinud ja hoopis enda õe surema saatnud. Kas Mirelil oleks olnud võimalust? Mingil määral on kõigil lootust võita, lihtsalt tuleb õigeid võimalusi leida, astumaks sammu võidule lähemale. Äkki oleks neidise nimi ikka tõmmatud? Võimalus oli ju täitsa olemas selleks.
"Kahjuks pean sinu ootusi lõhkuma. Just minu saavutuste pärast areenil hoiavad normaalsed inimesed, no offense, minust suure kaarega eemale. Isegi mehed kardavad mind," muigas Soren lõbusalt, olles viinud enda pruunid silmad tagasi merele, mis vaiksete lainetena vastu kive loksus. Juhul kui neidis ainult enda jalge ette maha vaataks, siis peale paari minutit tunduks, et kivi, millel ta istub, on nagu parvekene keset merd, loksudes lainetega kaasa. "Seega ei jää muud üle, kui leida sama katkine ja hull inimene nagu mina," lisas tütarlaps vaikselt, noogutades kergelt mehe sõnade peale ja viies pilgu üle õla Edanile. "Sa pole mulle siiani öelnud, mida ta tähendab?" lausus Soren, nõksates peaga mehe käe poole, millel oli fööniksi tätoveering. Jututeema vahetus tundus hetkel päris õige valik.

"Ma ei olegi karm, vaid üritan kahe jalaga maal seista ning loogilist mõtlemist arendada, aga see ilmselgelt kogu aeg ei õnnestu, " seletas Edan ning viis pilgu merele, kui Soren talle liiga kauaks otsa vaatama jäi. Sellised hetked on mehele alati mingil põhjusel pisut ebamugavust valmistanud, aga ta ei teadnud isegi, miks. Kui Soren tribuudiks sai ning Edan teda juhendama hakkas, üritas mees teha kõik endast oleneva, et neiu elusana areenilt naaseks. Muidugi huvitas teda ka oma ringkonna teise tribuudi käekäik, aga salamisi pooldas Edan ikkagi rohkem Sorenit. Ta ei saanud sinna midagi parata. Mängude ajal õnnestus Edanil Sorenile ka mõned sponsorkingitused hankida, kuid mängude võitmine oli sellegipoolest suuremalt jaolt näitsiku enda töö ja vaev. Edanil oli selles kõigest imeväike osa.

"Hm, seda ma ei teadnudki. Pole nagu märganud, et keegi sinusse kartusega suhtuks. Eks ma üritan siis edaspidi silmad rohkem lahti hoida," kommenteeris Edan naise juttu, mida ta hästi uskuda ei tahtnud. Mõne hetke Edan lihtsalt vaikis, aga kui naine edasi rääkis, hüppas talle üks mõte pähe, mida ei saanud ainult endale hoida. "Hull ja katkine? Ma arvan, et tean, missugusest seltskonnast neid leida võib," teatas mees lõbusalt ja tegi väikese pausi, justkui annaks ta Sorenile aega ise mõistatada. Kui mees jõudis ikkagi veendumusele, et Soren ilmselt ise selle peale ei tule, otsustas ta edasi rääkida. "Sa võiksid järgmisel aastal silmad Kapitooliumis olles rohkem lahti hoida. Ma tean, et sel ajal on raske keskenduda meeste peale mõtlemisele, aga Näljamängude võitjate seas leidub kindlasti hulle ja katkiseid inimesi." Nüüd tuleb Edanil vaid loota, et Soren teda selle jutu pärast välja ei naera. Kui Soren jututeema hetke pärast hoopis mehe tätoveeringule juhtis, muigas Edan kergelt. "Fööniks on nagu sümbol: võim, tugevus, uudsus – ma ei olnud pärast enda mänge enam sama inimene, " proovis Edan selgitada, aga ta ei teadnud, kas Soren sai pihta sellele, mida mees mõtles.

"Sellisel juhul peaksid sa koos minuga tihedamini turul ja üldse linnas käima," turtsatas Soren lõbusalt, hoides enda pilku merel, mis justkui maale lähemale tuli, aga kunagi kohake ei jõudnud. Kõik tema pingutused luhtusid. Selle koha peal oskas näitsik isegi sarnasusi endaga leida. Kui Edan korraga midagi rahvast, kes peaks tüdrukule sobima, jahuma hakkas, kergitas näitsik kergelt külmikusse, viies enda pilgu mehele enda kõrval. Õnneks sai ta kiirelt ka vastuse enda hääletule küsimusele. "Ei no päris tore oleks endale leida abikaasa teiselt poolt Panemit. Me saaksime küll kokku ainult kord aastas, aga see eest on see pikk ja sisukas kohtumine. Ning rääkides võitjatest - sa oled ka üks meist ja seega oled samuti hull ja katkine," muigas Soren laialt, viies enda silmad tagasi merele. Viimast võiks ta tunde vaadata, tüdinemata sellest. Mere puhul on alati midagi uut, justkui oleks tal miljon erinevat külge, mida ta pidevalt vahetab.
"Ning kas sa tõusid siis tuhast uue inimesena ka nagu fööniks?" küsis Willow vaikselt, leidis enda pilgu taaskord Edanil puhkamast. Tore oli omada nii lähedal vähemalt uhte inimest, kes teab, mida neidis on pidanud läbi elama ja kuidasta end hetkel tunneb.

"Kui sa peaksid mind kunagi kaasa kutsuma, siis ma tulen," lubas Edan, kuid erinevalt Sorenist püsis mehe ilme tõsine. Selles mõttes, et miks peaks Edan igal pool üksi käima, kui ta võiks kellegi endaga kaasa võtta. Arvatavasti on praegu asi lihtsalt harjumuses. Edan ei pelga inimesi, aga talle juhuslikult meeldib sageli üksi olla. Edan ei imestanud üldse, kui Sorenile tema pakkumine nalja tegi, sest ega see polnudki kuigi tõsiselt öeldud. "Aga miks mitte? Saaksite kokku korra aastas ja räägiksite teineteisele kõigest, mida vahepeal teinud olete. Seejärel veedaksite kirgliku öö. Kui meest ainult ühe korra aastas näed, siis ei saa sul temast tüdimust tekkida. Positiivne ju? Tunded püsivad aastaid kuumana ja muudkui õhkate teineteise järele," seletas Edan pikalt ja laialt, aga ei suutnud selle juures kuidagi tõsiseks jääda. Ta polnu ammu kellelegi nii jaburat juttu rääkinud. "Mis minusse puutub, siis kindlasti olen hull. Ühelgi normaalsel inimesel ei tule selliseid mõtteid pähe nagu minul. Katkise asemel ütleks pigem, et olen seest tühi," lisas mees oma varasematele sõnadele. Vastust naise järgmisele küsimusele pidi Edan pisut kauem mõtlema. "Kindlasti ma ei ole enam selline nagu kümme aastat tagasi, aga see on loogiline, kuna kümme aastat tagasi olin mäletatavasti veel teismeline. Mängudel mittekäinud inimesed muutuvad samuti aastate jooksul. Aga kui sügavalt mõelda, siis jah. Olen küll uus inimene," andis Edan lõpuks Sorenile vastuse, pilk hetkekski lahkumata naise silmadelt. See oli küll pisut isiklik küsimus, aga Sorenile võis ju rääkida.