Võitja intervjuu

Admin Posts : 92

Mängude lõppemisest oli möödunud terve päev, kui rahvas lõpuks kogunes taas suurde saali, kus pidi toimuma intervjuu selle aasta võitjaga. Saal ja lava olid samad mis siis, kui toimusid intervjuud kõikide tribuutidega. Lihtsalt tänane õhtu oli pühendatud vaid võitjale, Emiliale.

Varem selle päeva jooksul oli Emilia korda tehtud, vähemalt füüsiliselt. Ta haavadega tegeldi, ta puhastati korralikult, talle anti süüa ja juua. Samuti sai neidis magada. Õhtuks, kui intervjuu algama pidi, oli tema stilist välja mõelnud kena kleidi, mille tüdruk selga pidi panema. Ja loomulikult oli kõik üle paisutatud, nagu Kapitooliumile kohane.

Intervjueerija parajasti seisis laval ja juhatas õhtut sisse, rääkis pealtvaatajatega nii päriselus laval kui ka olid tema sõnad mõeldud kõigile ringkondade rahvastele, kes toimuvat teleritest vaatasid. Intervjueerijaks oli keskealine kuid siiski kena meesterahvas. Ta oli erkrohelises ülikonnas ja tema juuksed olid väga heledaks värvitud. Tal oli tugev meik ka näole tehtud ning see rõhutas tema läätsedega kaetud erksiniseid silmi.

Nüüd aga oli aeg jõudnud kätte selleks, et Emilia lavale tuleks. Mees viipas käega sinnapoole, kust Emilia tulema pidi, ning teatas tema nime: "Emilia Gray, kuuekümnendate Näljamängude võitja!"

VII ringkond // 17-aastane Posts : 107

The dress:

Spoiler:

Emilia füüsiline välimus oli tõesti korda tehtud ja kuidagi oldi lahti saadud ka tüdruku probleemist nägusid ära tunda. Ta ei teadnud, kas see oli mingisuguse paistetuse alanemine tema ajus või oskasid Kapitooliumi arstid tõesti selliseid asju ravida, aga vähemalt ei olnud tal enam seda probleemi. Probleemi, mille pärast ta Hadriani tappis. Sellele mõeldes tuli tüdrukule taaskord nutt kurku. Kuidas ta sai seda teha? Tappa inimese, keda ta kõige rohkem armastas?

Stilistid olid tüdruku riietanud kleiti, mis tundus ta ümber veider ja ebamugav. Samuti anti talle kõrgete kontsadega kingad, millega ta endiselt kõndida ei osanud. Ka tema meik oli niivõrd tugev, et tüdruk end enam ära ei tundnud. Kõik see ilu ja sära.. See ei olnud enam tema. Tema oli nüüd ju tapja.
Vaadates näljamänge ja sellele järgnevat jälestas tüdruk alati võitjat, sest kuidas saab üks inimene pärast selliseid tegusid veel laval seista ja kõigile naeratades arutleda, kuidas ta areenil teisi tribuute tappis. Kuid nüüd teadis ta, et see kõik oli vaid fassaad. Kõik võitjad tundsid end ilmselt sama sitasti, nagu tema praegu. Ta oli areenil teinud asju, mida ta enam eluilmas näha ei tahaks, kuid nüüd käskisid kõik tal "naeratada ja ilus olla".

Niipalju, kui Emilia oli kuulnud, ei olnud ta mitte favoriit, vaid pigem suur üllatusvõitja, aga praegu juubeldasid talle kõik. Astudes lavale, üritas ta näole manada naeratuse, et mitte nutma hakata. Ta ei tahtnud seda teha. Ta tahtis minna ajas tagasi ning surra areenil esimeste hetkede jooksul. Aga nüüd pidi ta olema siin ja tegema kõike veenvalt.

Admin Posts : 92

Intervjueerija naeratas, kui Emilia lavale astus. "Emilia, tere!" ütles mees entusiastlikult ja valjult. Ta võttis tüdruku enda käevangu, kui neiu tema juurde jõudis ning tõmbas ta lava ette, et tüdrukut ja tema kleiti kogu rahvale näidata, valju juubeldamise saatel. Siis juhatas ta neiu tugitoolile istuma, neid oli seal laval kaks. Otsekui eikusagilt võttis ta teise mikrofoni, et see Emiliale ulatada. "Kuidas sul tunne on, pärast nende Mängude võitmist?" küsis mees naeratades, kui rahvas oli juba maha rahunenud ja kuulas, mis laval räägiti. Rahvast oli suur mass, aga kõik ometi oskasid tasakesi olla ja miski nagu otseselt ei häirinud.

VII ringkond // 17-aastane Posts : 107

Kui intervjueerija tüdruku käevangu võttis, ei osanud too midagi öelda, ega teha. Vähemalt oli tal nende jubedate kontsadega niimoodi lihtsam kõndida. Rahvas juubeldas ja lavale paistsid eredad tuled ning see kõik ajas Emilial pea lihtsalt ringi käima. Jõudes lava keskele, nad istusid ja kui neiule ulatati mikrofon, võttis ta selle ebakindlalt vastu.

Intervjueerija küsimuse peale vaatas tüdruk teda kõigepealt segaduses näoga, nagu poleks talle sõnad kohale jõudnud. Siis kogus ta end paar hetke ja ütles hääle värinal "Ma tahaks koju minna." See oli lihtne vastus ning ainuke asi, mis neiu peas hetkel oli. Kodu. Kuigi kõik ilmselt vihkavad teda. Hadriani perekond... Tema enda perekond.. Tema pere nägi, kuidas ta areenil inimesi tappis. Silmagi pilgutamata. Emilia neelas alla pisara. Areenil toimunu oli nii veider, segane. Kõike sellest ta ei mäletanud täpselt - osad asjad olid udused. Enamus asjad, tegelikult.

Nüüd läksid ta mõtted tema vanemale vennale, kes hukkus areenil. Tüdruk ei mäletanud sellest kuigi palju, sest ta oli siis veel nii väikene olnud. Kas ka tema vend tappis kellegi? Kuidas ta täpselt surma sai? Nende peres ei räägitud sellest pea kunagi ja alles nüüd hakkas Emilia sellele rohkem mõtlema.

Admin Posts : 92

Mees jälgis Emiliat kannatlikult, kuni tüdruk nagu vastuse üle mõtles, või siis talle ei jõudnud üldse kohale, mis küsimus talle esitatud oli. "Muidugi, varsti sa saadki koju," lubas intervjueerija siis naerdes, kui tüdruk lõpuks ka midagi vastas. Kuigi mitte otseselt küsimusele. "Kuidas sulle Areen meeldis?" küsis mees naeratades järgmise küsimuse. Ei lase ju tüdrukut kohe ära, pärast esimest küsimust. Kui ta sellele isegi korralikult ei vastanud. Tuleb ju küsida kõiki küsimusi, mis rahvast huvitasid, ükskõik, kas Emilia tahab või mitte.

» Intervjuu