Another crappy day

OT: kinni

Pärast Näljamängude lõppu on elu Rhodeste perekonnas tundmatuseni muutunud. Õigemini toimus suurem muutus juba siis, kui Hadrian suri. Ja seda tegi ei keegi muu kui tema kullakallis tüdruksõber, kes nüüd võitja rolli nautida saab. Kui varem Macon Emiliast suurt midagi ei arvanud, sest aega veetis ta ju Hadrianiga, mitte Maconiga, siis nüüd on poisi suhtumine oma langenud venna endisesse tüdruksõpra oluliselt muutunud: ta vihkas Emiliat selle teo pärast. Ka Maconi läbisaamine vanematega sai kõvasti kannatada, nii et ta nüüd nendega vaevu suhtles. Isegi oma sõpradest on noormees hakanud eemale hoidma, käies vabal ajal hoopis jooksmas või relvade käsitsemist harjutamas, sest poisi peas hakkas vaikselt küpsema mõte, mille ta kavatses järgmine aasta teoks teha.

Tänaseks oli Maconi tööpäev juba läbi saanud, kuid otse koju minna poiss ei kavatsenud. Ka enda viimaste päevade jooksul avastatud uue meelelahutuse ehk treeningu jaoks polnud Maconil praegu tuju, mistõttu hakkas ta pärast töö lõpetamist lihtsalt suvalises suunas edasi kõndima, et võita pisut aega, enne kui jälle enda vanemate silma alla satub ja enda tuju veel rohkem ära rikkuda laseb. Maconil polnud aimugi, kuhu ta hetkel teel oli, ning see poissi ei huvitanudki. Surm on nõme, aga elu on isegi veel nõmedam.

Kuigi Silver vihkas mänge ja kõike sellega seonduvat, oli ta sunnitud neid igal aastal aina uuesti ja uuesti vaatama, elades sellega enda peas läbi oma venna surma. Rudy jõudis isegi viimase kolme hulka, kuid võitluses teise tribuudiga sai noormees päris korralikult vigastada, kuid selle asemel, et tema piinad kiirelt lõpetada, jäeti poiss keset tühermaad aeglaselt surema, kuni üks mängumeistri saadetud mutant ta tükkideks rebis. Poisi surnukeha saadeti kaks päeva hiljem tagasi koju, kus perekond Rudy vaikselt maha matsid, kutsudes vaid kõige lähedasemad poisi sõbrad. Alates tollest päevast alates teadis Silver, et kaugel pole enam tema kord mängudele minna. May the odds be never in your favor.

Täna lubas Harry endale tööst pisikese puhkuse, kasutades seda vaba aega, et maja taga metsasalus enda täpsust noa ja vibuga treenida. Juhul kui mängudel tema vastane seisaks paigal ja vähem kui kümne meetri kaugusel, siis saaks Silver talle isegi surmavalt pihta, aga liikuva märklaua puhul võtaks neidis ennast lihtsalt kokku ja ründaks kasvõi puurondiga. Aga kaua ei viitsinud ta sellega tegeleda. Enne lõuna läbisaamist korjas neidis enda asjad kokku ja kõndis tagasi majja. Täna oli ta üksi kodus, kuna isa oli tööl ja ema nooremate lastega turu peal kauplemas. Kuigi puude raiumine toob neile ringkonna keskmise sisse, siis nii suure pere puhul ei jagu seda kauaks. Seega ei jäänud Silveri emal muud üle, kui hakata enda käsitööd turul müüma. Kuna tema hinnad pole kõrged ja kaup kena ja korralik, siis ostjaid jagub. Loomulikult ei istu naine igapäev seal, vaid käib ainult paar päeva kuus, mil on palgapäevad.
Puhtad riided selga pannud ja näo puhtaks pestnud, kõndis näitsik mööda tänavat täna hoopis teises suunas. Ta ei käi seda rada just tihti, kuid täna oli neidisel tuju sinna kõndida. Näitsiku jalutuskäik ei veninud just väga pikaks, kuna tema silma alla sattus üks kena suur puu, mille otsast on hea linna ja võitjate küla vaadata. Roninud selle otsa, jäädes üsna võra keskele, sättis neidis ennast mugavalt seljaga vastu tüvi ja lubas endale hetke nautida kena vaadet. Seda ta võis teha mõni minut, kui kellegi sammud tüdruku pilgu alla poole viisid ja ta eemalt kedagi kõndimas nägi. Kuna tegu oli väikese kohaga, siis kõik teadsid suht kõiki, eriti kui oldi koos üles kasvanud. Tundnud mööduja ära, ronis Silver alla poole ja kõige alumiselt oksale hüppas ta maha. "Keda jälle üle pika aja näha on?" muigas tütarlaps, silmitsedes Maconit. Harry teadis poisi venda paremini, aga Macon oli ka Silveri suhtlusringkonnas.

Spoiler:

Kuna Macon viibis sajaprotsendiliselt enda mõtetes, ei pööranud poiss teele erilist tähelepanu: vahepeal kõndis ta otse, siis pööras paremale või vasakule mõne käänaku taha ja nii edasi, kuni ta kusagilt kõrgemalt mingisugust sahinat kuulis. Automaatselt võttis noormehe keha kaitsva hoiaku, kuid puu otsas istuja talle endast ohtu ei kujutanud, sest tegemist oli kõigest naabriplika Silveriga. Miks peaks Macon tema ees hirmu tundma? Poisi tuju oli hetkel kõike muud kui hea ning peaaegu oleks ta jõudnud tüdruku suunas mõne nähvava kommentaari teele saata, aga Silver hakkas temast vähemalt sekundi võrra varem rääkima, seega jäi praegu ära. "Ei ütleks, et ma kuskile kadunud oleksin. Tööl tuleb käia," kehitas noormees õlgu. Paar vaba päeva sai nende perekond küll leinamiseks, aga see on ka kõik. "Ja mida sina õitsed seal üleval? " tahtis Macon teada. Tal oli vähemalt selle üle hea meel, et Silver poisi perekonnas toimunud hiljutist traagilist sündmust ei maininud, sest lohutavad sõnad on Maconi jaoks nagu hane selga vesi. Ta on neid praeguseks ajaks juba liiga palju kuulma pidanud.

"Sa käisid varem ka tööl ja sind nägi ikkagi ringi liikumas, aga nüüd ... tead vahet pole," naeratas Silver kergelt, vaadates tüübile otsa. Kuna nende pered elavad päris lähestikku, siis loogiline, et noored kasvasid koos üles ja mängisid pidevalt nina pidi koos. "Ega ma mingi lillekene pole," kortsutas näitsik noormehe küsimuse peale kergelt solvunult kulmu. Peagi oli tema suul aga jälle naeratus ja laup sile nagu Kapitooliumi teed. "Püüdsin mõelda moodust, millega näidata Kapa omadele, mida ma neist reaalselt arvan, ilma et minu pea peaks mingil põhjusel kõndima teises suunas kui mu keha," kehitas näitsik kergelt õlgu, lükates käed teksade taskusse. "Tegelikult mõtlesin tulevatest mängudest. Miski nagu ütleks mulle, et minu kord on minna," lisas Silver vaikselt, olles viinud enda pruunid silmad noormehelt tee lõppu. Hetkel oli täitsa irooniline nii seista - just kui jääks enda eluteel seisma ja vaataks edasi ja tagasi.

"Nojah, sul on ehk õigus. Ma olen tõesti viimasel ajal inimesi vältima hakanud," tunnistas Macon, sest ta ei leidnud põhjust, miks peaks seda väikest fakti Silveri eest varjama. Oma käitumise tagamaid ta tüdrukule lähemalt selgitama küll ei hakanud. Silveri kulmukortsutuse peale hakkas Macon isegi kergelt naerma, aga see kõlas kuidagi nii valesti, et noormees pani korraks käe oma suu ette. Ta ei olnud veel valmis nalja viskama ega midagi muud taolist. Macon oleks tahtnud Silverilt küsida, mida tüdruk välja mõtles, aga siis hakkas viimane rääkima hoopis millestki muust, mis kohe ka Maconi tähelepanu pälvis. "Ära parem kutsu kurja välja. Mul pole mingit tuju sind aasta pärast tapma hakata," sõnas Macon küllaltki vaiksel toonil. Kuti näoilmest võis aru saada, et ta mõtles oma sõnu tõsiselt. Igaks juhuks otsustas Macon tüdrukule ka täpsemat selgitust pakkuda. "Ma olen otsustanud, et lähen järgmisel aastal mängudele. Kui minu nime ette ei loeta, astun vabatahtlikuna ette. Ja ära küsi minult nüüd, miks ma seda teen." Kutt lootis, et Silver ei ürita teda ümber veenma hakata, kuna otsus oli juba tehtud - Macon läheb silmagi pilgutamata tapalavale ja väga suure tõenäosusega sureb seal. Võib-olla lõikuspäeval ronib temasse mingisugune kahtlus, aga praegu polnud tal kahtluseraasugi.

Kuulnud Maconit korraga naermas, turtsatas Silver endamisi, vangutades kergelt pead. Tüdruk ei oskanud isegi arvata, mis ajas noormehe nii naerma. Kindlasti oli aga selles süüdi neidis, sest siin polnud lihtsalt midagi muud sellist, mis võiks kellegi korraga naerma ajada.
"Ei pea just olema selgeltnägija, et põhjust teada. Sa teed seda Hadriani pärast," lausus Silver õrnal naeratusel, pruunid silmad Maconit jälgimas. "Ma käituksin täpselt samamoodi, kui ma oleksin sina. Rudy ei tulnud ka tagasi, vähemalt mitte sellisena, nagu ta sinna läks," lisas näitsik, viies enda pilgu nende kõrval oleva puu ladvale. Seda puud silmitsedes meenus Harryle koos vennaga veedetud aeg. Nad käisid ikka metsas mängimas, nende lemmikuks oli peitus ja sageli mängisid nad seda tunde, istudes seejärel niisama mõne harulisema puu otsas. Seda viimast tegid nad ka enne lõikust, aga peituse mängimise asemel harjutasid lähivõitlust. Mõlemad olid siiski sellises vanuses, et nende nime loosi teel valimine oli üsna tõenäoline. "Aga kahjuks või õnneks olen liiga argpüks, et sama teha," sõnas Silver kergel turtsatusel, viies enda pruunid silmad tagasi Maconile.

Maconit ei üllatanudki see eriti, et tüdruk õige põhjuse ära arvas, aga kutt ei kavatsenud sel teemal rohkem kommentaare jagada. Kui Silver just ise midagi ei küsi. Saanud need sõnad lõpuks välja öeldud, hakkas Maconil isegi mõnevõrra parem. Vähemalt praegu oli ta kindel, et teeb õige otsuse. Kusjuures oli Silver esimene inimene, kellele noormees oma kavatsusest üldse rääkis. Macon lootis, et ta ei pea oma liigset lobisemist kahetsema, sest kui jutud inimeste seas levima peaksid hakkama, jõuaksid need varem või hiljem ka tema vanemate kõrvu, aga Macon ei tahtnud, et nad veel teaksid. Tegelikult ei teadnud Macon, miks ta Silverile sellest rääkima soostus. Ju siis lipsas kuidagi üle huulte, ilma et poiss pikemalt midagi mõelnud oleks. "Ma ei soovitagi sul enda eeskuju järgida, kuna tõenäosus areenil viimasena elavalt lõpetada on naeruväärselt väike," kostis Macon tüdruku sõnade peale ning tõstis pilgu Silverile, et viimast natuke pikemalt silmitseda kui tavaliselt, nagu üritaks ta püüda kindlaks teha, kas tüdrukul on tapalaval lootust. Imeväike lootus on muidugi kõikidel tribuutidel, aga sellele lootma jääda ei tasuks. Isegi karjeristide väljavaated pole nii head kui nad ehk arvavad, rääkimata veel teistest.

"Sa pole ainukene, kes teda igatseb. Päris veider on käia metsas, kui ta kaasas ei käi ja enda halbu nalju ei räägi," muigas Silver kergelt. Hadrian oli talle päris lähedane sõber, kellega võis neidis kõigest rääkida. Eks sünnist alates koos üles kasvanud sõbrad ongi lähedasemad kui tavalised sõbrad. "Kusjuures kuni eelmiste mängudeni oli mul midagi sellist mõttes, aga siis kui Hadrian sinna saadeti, siis oli tunne, nagu oleks uuesti Rudy valitud ja siis ma mõistsin, et ükski mu tegu ei too teda kunagi tagasi. Ning vaevalt ta oleks tahtnud, et ma end sellise asja pärast mingil võõral tüübil tappa laseksin," muigas Silver ühe suu poolega. Tema pruunid silmad pöördusid uuesti metsale. Nende puude keskel tundis neidis ennast vabana ja mitte miski ei muuda seda, isegi mitte Kapitooliumi korraldatud mängud.
"Kuhu poole sa muidu teel olid?" tundus näitsik huvi, pöörates enda pilgu tagasi noormehele, kes teda hindavalt jälgis. Harry muigas õrnalt selle peale.

"Oot, ta meeldis sulle või? Rohkem nagu sõber?" küsis Macon ettevaatlikult, sest ta ei saanudki täpselt aru, mida Silver igatsemise all silmas pidas. Muidugi võis see oletus totaalselt vale olla, aga nagu elu on näidanud, öeldud sõnu tagasi võtta ei saa. Kuulnud, mida tüdruk edasi rääkis, langetas Macon pea, justkui tunneks ta nüüd piinlikkust. Vähemalt ei läinud ta näost punaseks. Kui Silver võrdles Hadriani Rudyga, siis ei saanud Maconi vanem vend talle 'selles mõttes' küll meeldida, oletas kutt. "Ja ütle siis, et elu ei ole ebaõiglane. Me mõlemad oleme kaotanud pereliikme mingisugusel ülimalt idiootsel areenil, kus inimesed, kellest enamusel  varem omavahel isegi mingisugust kokkupuudet polnud, rääkimata vihavaenust,  üksteist külmavereliselt tapavad," vangutas Macon pead. Kui Silver suutis praegu muiata ja isegi kergelt nalja visata, siis Maconi näoilme püsis endiselt surmtõsisena. "Mitte kuskile tegelikult. Ma üritasin leida endale väheke tegevust sihitu jalutamise näol, et kojuminekut edasi lükata," vastas noormees ausalt. Silveri näol ta isegi sai endale tegevuse - või pigem seltsilise. Aga kes muidugi teab, kui kauaks sedagi jätkub. Võib-olla saab tüdrukul juba õige pea tema mornis olekust kõrini.

"God no, see oleks olnud vägagi veider, kuna me teadsime üksteist põhimõtteliselt sünnist saadik või noh me mängisime koos sellest ajast saadik," turtsatas Silver lõbusalt, lükates enda blondid juuksed ühele õlale. Ta oleks pidanud need ennist kodus ikka patsi punuma. Pikad juuksed olid ilusad ja neil olid ka mingid eelised, aga lahtistena olid need Harry jaoks ülimalt tüütud.
"Ega elu polegi õiglane, vähemalt mitte siin riigis. Ma üldse imestan, et inimesed pole hakanud mängude vastu protesteerima, loobudes selleks laste saamisest. Raske on pidada mänge, kui pole ühtegi last, keda sinna saata. Ning ega ei imestaks ka, kui varsti saadetakse kümne- ja kuue-aastaseid üksteist tapma," vangutas näitsik pead, viies enda pruunid silmad taaskord Maconilt teele, silmitsedes selja taha jäävat linnakest.
"Tore ja ma loodan, et sul pole midagi seltskonna vastu," muigas Silver õrnalt, pannes käe ümber noormehe õlgade ja hakates temaga mööda teed edasi liikuma suunas, kuhu noormees enne teel oli. Väikene vaheldus kulus Harry'le ka ära.

"Selge. Unusta ära, et ma üldse sellise lollaka küsimusega lagedale tulin," palus Macon, sest ta tundis isegi natuke piinlikkust oma kohatu uudishimu pärast. Veider oli Maconist isegi midagi sellist mõelda, aga fakt, et Hadrian paljudele tüdrukutele meeldis, rääkis juba enda eest. Maconil pole kunagi tüdrukute seas suurt menu olnud, aga ta ei kurdaks selle üle. Praeguses olukorras on isegi hea, et ta kellelegi huvi ei paku, sest järgmisel aastal poiss nii või naa areenilt elusana ei naaseks. Pole tarvis ühtegi tüdrukut siia teda igatsema ja pisaraid valama.

"Loobuda laste saamisest? Kas seda natuke raske teostada ei oleks? Ma ei usu, et keegi suudaks seksile ära öelda," muigas noormees kergelt, kui oli kuulnud näitsiku sõnu. Ega neid rasestumisvastaseid vahendeid vaesemad endale lubada ei jõua ju. Silveri edasise jutu peale oleks Macon tahtnud mõne koleda häälitsuse kuuldavale tulla, aga parem vist ikka inimeseks jääda, seega jäi mõte ainult mõtteks.

"Kui mul oleks, siis sa juba teaksid seda," kinnitas Macon, kuid heitis juba hetke pärast neidisele segaduses pilgu, sest viimane pani talle käe ümber õlgade. Ega see otseselt noormeest ei häirinud, aga natuke veider oli küll. "Eeh, ma vist pole päris sant veel, aga tänan toetamast," kommenteeris poiss lõbusal toonil. Vau, tal hakkas isegi tuju vaikselt paranema. Vaid nende suund oli Maconi jaoks ikka veel segane, sest kuskile nad justkui läksid, aga kuhu, poiss ei teadnud. See oleks vist tibake jama, kui nad oma ringkonna piiridest väjuksid?

"Ma olen üsna kindel, et sa pole ainukene, kes oleks midagi sellist arvanud. Sünnist saadik ninapidi koos, loomulikult arvatakse, et sellised inimesed lõpetavad igas mõttes koos," muigas Silver lõbusalt, hoides enda pruune silmi noormehel. Näitsik poleks kunagi suutnud Hadriani sellise pilguga vaadatada. Tüüp oli talle nagu vend.
"Seda küll ning vaevalt oleks võimalik mehed naistest eemaldada. Ehitaks kasvõi müüri keset linna - ühel pool mehed ja teisel pool naised. Aga sul on õigus, see oli tõesti tobe idee. Tundub, et mängud jäävad vist igaveseks, kuni numbreid loomulikult jagub," pöördusid Silveri pruunid silmad tagasi metsale. Kui nende areen oleks selline ja näitsik peaks valituks osutuma, siis oleks neidisel päris vedanud.
"Naljatilk, sind oli vaja ju kuidagi ühe koha pealt liikuma saada," turtsatas Harry lõbusalt, hakates valjult naerma. Käe noormehe õlgade ümbert ära võtnud, surus neidis need enda teksade taskutesse.

"Kui nüüd positiivselt mõelda, ongi hea, et sa Rhodese poiste poole kunagi vaadanud pole. See perekond on neetud. Ausalt," pidi Macon tunnistama, aga tõi enda sõnade peale kuuldavale ka väikese naerupahvaku, kuna väljaöelduna kõlas see kõik palju hullemana kui noormehe peas. "Ja kui aus olla, siis mina ka sinu asemel poleks huvitunud inimesest, kes kutsub mind Sillyks," lisas Macon, kui talle tuli meelde Silveri hüüdnimi, mille ta Hadrianilt kunagi lapsepõlves sai. Loomulikult hakkas ka Macon pärast seda tüdrukut Sillyks nimetama. Praeguseks on ta muidugi sellisest harjumusest lahti saanud.
Silveri järgnevate sõnade peale naeratas Macon mõrult. Näljamängude kadumisest midagi ebatõenäolisemat on raske välja mõelda. "Vaevalt, et osalejatest kunagi puudus tekiks. Ja tekikski, saaks alati reegleid muuta, saates veresauna inimesi igas vanuses," arvas Macon, kuid lootis südamest, et selline mõte kellelegi Kapiooliumist kunagi pähe ei tule.
"Nojah, vähemalt siis saavutasid oma eesmärgi," sõnas kutt, viies pilgu naervale Silverile. Mingil määral ta isegi kadestas tüdrukut, sest Silveri suunurgad olid palju sagedamini ülespoole kui Maconil. Tüdruk võttis elu kuidagi vabamalt ja naeris palju rohkem. Macon on alati palju tõsisem olnud – ka lapsena. Kuna noored kõndisid üha edasi, hakkas peagi lähenema kõrge aiaga piiratud ala. Macon oli koos vennaga lapsepõlves korduvalt tahtnud üle selle aia ronida, sest põnev on ju teha midagi, mida ei lubata, aga kahjuks või õnneks nad erinevatel põhjustel ikkagi teisele poole aeda ei jõudnud.