we'll never be as young as we are now

Kell oli pool kümme, kui Leonis treeningkeskuse uksest sisse vajus, padjanägu veel peas ja treeningriiete kott lohakalt üle õla. Veidi seal ringi liikuvaid inimesi silmitsenud ja korra sügavalt ringutanud, suundus ta riietusruumi, et end valmis seada. Lõpuks vaevus ta isegi näo veega üle kastma, et mitte välja näha, nagu oleks ta just riietusruumi pingil üles ärganud. Ta kõndis õlgu ja kaela aeglaselt venitades saaliserva poole, kus ta end tavaliselt trennivalmis sättis. Soojendus tuli talle pärast mitut aastat juba loomulikult ja peaaegu refleksselt, seega oli tal veel mõni minut lisaks kehale ka mõtted üles ajada.

Ta nägi Emeraldi saabumist juba eemalt ning saatis talle lõbusa naeratuse. Noored ilmselgelt tundsid teineteist - nad olid selleaastaste Näljamängude kõige tõenäolisemad tribuudikandidaadid ja treenisid üsna tihti koos. Leo lõdvestas käsi-jalgu ja astus siis saaliservast eemale, Emmy poole - soojendusest aitas nüüd küll ja võis päris trenniga pihta hakata. Ilmselt oli nüüd neil juba enam-vähem vajalik koos treenida, seega tundus mõistlik sammud sinnapoole seada.

OT: Emerald, clearly.

Emeraldile meeldis võimalikult kaua magada ja end alles viimasel hetkel voodist lahkuma sundida, mistõttu jõudis ta treeningkeskusesse väikese hilinemisega. Jäi vaid üle loota, et keegi seda täna tähele ei pannud, kuna vastasel juhul oleks peapesu neidisele garanteeritud. Poleks enam esimene kord, mil ta hilineb. Jõudnud riietusruumi, proovis Emerald võimalikult kähku oma rõivastuse trenniriiete vastu vahetada, mis tal isegi õnnestus. Uimerdamist sai endale lubada vaid siis, kui ta mingil põhjusel siia liiga vara jõuaks, aga midagi sellist juhtus heal juhul korra aastas.

Pärast riietusruumist lahkumist suundus Emmy trennisaali, nähes eemalt Leonist, kes juba kohal oli. Enne kui näitsik mõned soojendusharjutused tegi, tervitas ta noormees kerge naeratuse ja silmapilgutusega, nagu tal ikka kombeks oli. Emerald jõudis veel mõned venitused teha, kui Leonis tema juurde jõudis. Põhimõtteliselt võiks juba alustada küll. Emmyle ei meeldinudki ennast pikalt venitada ja väänata, sest ta ei pidanud seda vajalikuks. Aitab natukesest kah. "Jätsid öö vahele?" alustas Emerald lõbusal toonil juttu. Väsimus paistis noormehe näost päris hästi välja. Tõenäoliselt näeks tüdruk ise samasugune välja, kui ta hommikuti ennast erinevate kreemikeste ja muu toredaga ei plätserdaks.

Leonis muigas Emmy küsimuse peale. "Mitte päris, aga õhtu venis natuke pikale küll," ütles ta vaevu haigutust tagasi hoides. "Täitsa häbi hakkab nüüd, sina särad nagu alati ja mina olen poolenisti ärkvel ainult. Selline tunne on, et täna saan küll kolki su käest," lisas ta siis lõbusalt. Tavaliselt olid noored enam-vähem ühel pulgal, kord üks parem, siis teine; sõltus täiesti alast ning kummagi keskendusvõimest ja teotahtest. Ja noh, kui metsa hakkas minema, võis Leo tüdruku alati üle õla heita ja mööda saali uhkelt ringi jalutada, kuniks neiu tal seda teha lasi. Koos treenitud aastate jooksul olid mingid harjumused juba tekkinud.

Leo silmitses saali, üritades otsustada, mida esimesena harjutada. Nii mõõgad kui käsivõitlus olid iseenesest hea mõte - või siis ehk pigem miski, milles ta nii osav ei olnud. Ta ringutas, käed pea kohale sirgu ajades, ning naeratas siis Emeraldile uuesti. "Kust me pihta hakkame?" otsustas ta ka neiu arvamust küsida.

"Mille huvitavaga sa siis tegelesid, et õhtu pikaks venis?" uuris Emerald uudishimust. Näitsiku enda jaoks oli eilne õhtu tavalisest igavam, aga see ei tähenda, et ta oleks vara magama läinud. Emmyle meeldis hommikuti voodis pikalt põõnata, kuid öösiti oli tal peaaegu alati uinumisega probleeme, sest näitsiku peas tiirlevad mõtted ei lasknud tal magama jääda. Eriti sagedaseks oli säärane olukord muutunud pärast viimaseid Näljamänge, kuna Emmy teadis, et järgmisel aastal on juba tema kord minna. "Mul pole midagi selle vastu, et sulle kolki anda. Kuluks ära," muigas Emerald kulmu kergitades. Järgmised mänud polnud enam mägede taga ning ettevalmistust pidi jätkama, kuni selleks on veel võimalust, kui ei taha, et areenil olukord väga hapuks muutuks.

Emerald jälgis, kuidas noormehe otsiv pilk mööda ruumi ringi rändas, nagu üritaks ta parajasti otsustada, millega nad täna alustada võiksid. Emmy tugevaks küljeks on terariistad, seega on ta vastasele kõige ohtlikum lähedal viibides. Relvad, mis nõuavad korralikku sihtimist ja täpsust, polnud tüdrukul nii hästi käpas. Viskenugade käsitsemisega võis ta isegi juba rahule jääda, kuid oda ja vibu - eriti viimane - tahtsid veel tublisti harjutamist. Selle peale mõeldes tegigi Emmy oma valiku: "Prooviks alustuseks märki lasta? Ma pean selle nii või naa enne mänge selgeks saama." Oma lause lõpetanud, tegi tüdruk taas Leonisele silma. Kena kutt on ju. Ega väike flirt paha ei tee.

"Ei olnud ülearu huvitav," vastas Leonis muiates. "Wade ja Winnow on mõlemad haiged, nii et ma aitasin emal nendega kuidagi hakkama saada. Need kaks on pöörased, kui neil halb olla on. Nad vajusid alles kuskil kolme ajal ära," lisas ta silmi pööritades, kuid tema hääletoonist oli selgelt kuulda, kui olulised tema vend ja õde talle on. Poiss oli nende eest pea terve nende elu hoolitsenud, kuigi ka ta ema-isa olid oma laste jaoks pea alati olemas.

Kui Emmy ütles, et kolkisaamine kuluks Leole ära, müksas poiss teda mühatades küünarnukiga. "Kõss, sellise jutuga võid ise kolki saada," lausus ta muiates ning raputas aeglaselt pead. "Võib-olla kuluks sulle ka ära." Emeraldi otsuse peale märgilaskmist harjutada noogutas Leonis veidi tõsinedes - see polnud kaugeltki ta tugevaim ala ja ausalt öeldes ei meeldinud talle eriti, võib-olla just sellepärast, et ta väga osav ei olnud - aga neiu kavala silmapilgutuse peale naeratas ta laialt. Ta tõstis käe, et Emmy juukseid sasida, ning vibutreeningu ala poole pöördudes pani selle tüdruku õlgade ümber. Selline lähedus polnud nende jaoks ebatavaline. "Vibud it is," ütles ta ning naeratas Emeraldile.

Kuulanud Leonise juttu, Emerald noogutas. See polnud tõesti parim viis pool ööd üleval olla, aga kui olud sunnivad, siis ega midagi muud üle ei jää. Emmyle on samuti tema noorem õde väga oluline. Neid võiks nimetada justkui parimateks sõbrannadeks. Teiste tüdrukutega Emerald eriti läbi ei saanud, kuna alati suutsid nad Emmy millegagi välja vihastada, seega suhtleb ta kuttidega tunduvalt rohkem. "Loodan, et nad saavad ruttu terveks," sõnas Emmy kutile otsa vaadates. Olgugi et ta ei tundunud just kõige kaastundliku inimesena, oli tüdruk Leost aastate jooksul hoolima hakanud, seega oleks parem, kui noormehe siblingutega ikka kõik korda saaks.

"Ma oskan ennast kaitsta," teatas neidis ja näitas siis tüübile keelt. Proovigu too ainult mõne jõhkra võttega lagedale tulla. Emmy seda nii kergesti ei andestaks. Emerald märkas, kuidas Leo näoilme tüdruku valikut kuuldes tõsines, aga nalja see Emmyle ei teinud, sest ega ta ise vibuga noormehest osavam pole. "Luban, et sel korral üritan sinu pihta mitte lasta," sõnas näitsik ja turtsatas järgmisel hetkel juba naerma. Tüdruk mäletas ammust korda, mil üks tema poolt teele saadetud nool peaaegu kuti õlga oleks tabanud. Too treening kujunes Emmy kõige kehvemaks stiilinäiteks läbi aegade, nii et pole vaja imestada, miks Emerald seda siiani unustanud pole. Tundnud tüübi kätt enda õlgade ümber, sulges Emerald hetkeks silmad, justkui üritades end keskenduma sundida. "Kuule, hakkame pihta juba. Muidu ma mõtlen äkki ümber ja tahan hoopis midagi muud teha. Ja see poleks meie ettevalmistusele hea. Mängud aina lähenevad," tuletas näitsik Leonisele meelde - igaks juhuks.

Emmy siiras hoolivus oli külg, mida neiu väga tihti välja ei näidanud, seega naeratas Leo talle laialt. Natuke oli vist privileeg nii kaua neiuga nii hea sõber olla. "Kui nad paar päeva suudavad voodis püsida, siis küll saab," vastas Leonis, mingil määral nii ka ennast rahustades. Vähemalt siis, kui Leo kodust liikuma oli hakanud, olid kaksikud õndsat und maganud.

Emeraldi lubaduse peale kirtsutas Leonis valu teeseldes nina - see olukord oli tal veel eredalt meeles. "Jah, ma selle sihtmärgiks olemisega veel natuke ootaks," ütles ta Mängudele mõeldes. Aga ehk Emmy teda esimese hooga Areenil sihtima ei hakka. Nad olid piisavalt lähedased, et esialgu võib-olla pigem koos tegutseda. Neiu järgmise märkuse peale muigas Leo hetkeks uuesti, tõsines siis taas ning lasi käel neiu õlalt maha libiseda. "Hakkame pihta," nõustus ta. Mängud tõesti lähenesid, kuigi Leo üritas seda tõsiasja ignoreerida. Praegu oli idee Areenile jõudmisest veel huvitav ja intrigeeriv ja isegi põnev, aga aina sagedamini hakkas ta ka murelikuks muutuma.

See on puhas tõde, et hoolivust Emerald sageli välja näitama ei kipu, mis aga ei tähenda, et temas inimlikud tunded üldse puuduksid. Tüdruk oli juba mitu aastat tagasi aru saanud, et mida vähem ennast teistest mõjutada laseb, seda parem. "Praegu võivad nad kindlasti uhked olla oma suure kaitsva venna üle, aga oled sa mõelnud näiteks sellele, et pärast järgmisi mänge ei pruugi neil enam venda olla? Võib ju kõike juhtuda," rääkis Emerald mõtlikul toonil. Öösiti enne uinumist mõtles ta enda võimalikult surmale üha rohkem ja rohkem, sest ega need võiduvõimalused 23 vastase seas just üleliia suured pole. Karjeristidel on küll vaesematest ringkondadest pärit tribuutide ees suur eelis, aga ka kõikide karjeristide seast saab võita ainult üks. Tuleb karm lahing.

"Ma luban, et ei kipu Areenil sinu elu kallale enne, kui mul mingit muud valikuvõimalust pole," sõnas näitsik, sest ta sai aru küll, millele noormees praegu mõelda võis. Kuni peale nende keegi veel elus on, ei kavatse Emerald Leonise kallale minna, aga kui nad saatuse tahtel kaheks viimaseks jääma peaksid, üritaks Emmy loomulikult enda elu säästa. Saanud kutilt nõusoleku alustada, otsis Emerald endale märklaua tabamiseks vajalikud vahendid ehk vibu ja nooled. Heitnud korraks veel pilgu Leonisele, et too jälle märklaudadele liiga lähedal ei seisaks - Emmy ei jätnud enam kordagi seda väikest ettevaatusabinõud vahele -, võttis tüdruk õige asendi sisse, tõmbas vibu vinna ja saatis ühe noole peagi märklaua poole teele. Päris keskele nool küll ei lennanud, aga palju just puudu ei jäänud.

Emeraldi jutu peale Leonis tõsines. Muidugi oli ta selle peale mõelnud, et kaksikud võivad üsna pea oma suurest vennast ilma jääda. Ausalt öeldes lootis noormees, et nad seda nägema ei pea. "Ma ei kujuta ette, mis nägu nad teeksid, kui nad peaksid nägema, kuidas mingi mutant mu pooleks rebib või midagi," ütles ta mõtlikult. Teisi tribuute ta veel ei kartnud - polnud ta neid ju veel näinudki, mis mõttega ilmaasjata põdeda -, nii et Mängujuhi korraldatav jama tundus talle oluliselt ohtlikum.

Neiu lubaduse peale noogutas Leonis ning naeratas veidi kibedalt. "Ja mina luban sulle sedasama," vastas ta. "Kuigi ma tõesti loodan, et me sinna kahekesi ei jää. Sind oleks palju raskem tappa kui mingeid võõraid," lisas ta hetke pärast. Ta oli Emmy't aastaid tundnud, temaga koos põhimõtteliselt suureks kasvanud, nii et tema vastu pöördumine tundus praegu täieliku utoopiana. Samas, Areenil oli kõik teistmoodi. Kurat teab, mis temast pärast mõnd päeva saanud on. Mõni kord Võitjaid vaadates tundus, et ehk on surm isegi väärikam.

Ka Leo võttis endale vibu ja nooled, lõdvestas kaela ja õlgu veidi ning muigas Emeraldi pilku nähes. Ta pani noole vibule, tõmbas vibu vinna ja hingas sihtides sügavalt välja. Ülearu punnitamine märklaua ees ei aidanud kunagi. Olles lõpuks oma sihtimisega rahul, lasi ta noole lendu. See maandus märklaua servas, kõige äärmises ringis. Iseenesest ei olnud ju kõige hullem - oleks võinud ka rohkem mööda minna - aga Leonis ohkas ikkagi.

Emeraldi on kasvatatud teadmisega, et tema peab mängudelt elusana tagasi tulema, maksku mis maksab. Talle on kogu elu neid mänge peale surutud, kuid keegi pole kunagi küsinud, kas Emmy päriselt ka Areenile minna tahaks. Siiani on näitsik arvanud end seda tahtvat, aga küll järgmiste mängude ajal pärast Lõikust näha saab, kas ikka tahtis. "Huvitav mõttekäik. Kui ma kohe kindlasti surema peaksin, ilma et mul oleks võimalust ennast päästa, sureksin vähemalt kellegagi võideldes. Inimese, mitte mutandiga," avaldas Emmy arvamust. Kuidagi väga sügavamõtteliseks oli äkki nende vestlus muutunud.

Noormehe lubaduse peale polekski Emerald midagi vastu öeldnud, aga siis otsustas Leonis end täiendada. Emmy ei olnudki varem eriti Leonise tapmise peale mõelnud, kuigi nad mõlemad järgmisel aastal väga suure tõenäosusega Areenile lähevad. Tüdruk oli alati lootnud, et keegi teeb selle töö tema eest ära. "Noh, selleks ajaks kui finaal kätte jõuab, on meie psüühika juba nii korrast ära, et pole enam vahet, kes teele ette jääb," proovis Emerald oma tavalist muretut hääletooni kasutada. Jah, veel üks jama asi mängude juures oli see, et paljud tribuudid aaste jooksul läksid Areenil peast segi. Kuigi praegu võib Emmy julgelt väita, et teda miski ei kõiguta, siis reaalses ohuolukorras võib kõik muutuda. Emmy on igal aastal mänge jälginud. Ta teadis alati, kes on favoriidid ja kui enesekindlad nad sageli enne veresauna sisenemist olid. Juba esimeste päevadega lõi see enesekindlus kõikuma.

Kui mõlemad olid oma esimesed nooled lendu lasknud, võis näitsik mingis mõttes endaga isegi rahule jääda. Tema nool ei tabanud küll märklaua südamikku, aga jõudis sellele lähemale kui Leo nool. Saavutus ju seegi. "Üks-null minu kasuks poisu," naeratas Emmy laialt ja tõstis käe, et poisi juukseid sasida. Saanud oma esimesest täiesti arvestatavast katsest hoogu juurde, hakkas tüdruk end ette valmistama järgmiseks. Nüüd keskendus Emerald enda arvates isegi rohkem, aga kui nool lendu läks ja oma teekonna õhus lõpetas, tabas see väga napilt kõige äärmist ringi. Jah, Emmy oli ikkagi vibuga koba - tee mis tahad. Seejuures ei mõelnud tüdruk üldse tribuutidele, kes lähevad mängudele, aga pole vibu kordagi elu jooksul käeski hoidnud. Kõik, mis pole ideaalne, on Emmy jaoks ebaõnnestunud. Nii on vahel isegi päris raske elada.

Leonis noogutas Emeraldi jutu peale. "Eks ma sureks ka vist ikka inimese käe läbi pigem..." ütles ta ning vaikis hetkeks. Kurat, kui ebaaus oli, et nad üldse sellisest asjast rääkima pidid. Nad olid liiga noored, et mõelda, kuidas neile surra meeldiks. Aga noh, eks selline reaalsus nende Mängude mõte oligi. "Võib loota, et inimesed on tappes vähem jõhkrad kui mutandid," lisas ta hetke pärast. Ta mäletas veel eelmisi mänge; ta oli näinud, kuidas ka tugevad võistlejad, ka karjeristid, mutantide lõugade vahel kaltsunukke meenutasid. Mälestuspildi silme eest ära ajamiseks raputas poiss pead.

Emmy vastus tema lubadusele peegeldas Leo enda mõtteid. "Ma loodan, et ma sind, ma ei tea, kolmandal päeval veel ära tunnen," ütles ta taas kibedalt muiates. Eelmise aasta Võitja oli oma poiss-sõbra meeltesegaduses maha löönud. Leonis hakkas tasapisi taipama, et keha võib ju vormis olla, aga pea küll veel Mängudeks valmis pole.

Meeleolu muutus veidi helgemaks, kui Emmy tema juukseid sasima tuli. Leo turtsatas lõbusalt ja justkui kättemaksuks suskas sõrmega neiule kergelt ribide vahele. "Me alles alustasime," sõnas ta järgmist noolt haarates. See maandus vaid veidi seespool - aga läks paremini kui Emeraldil. "Säh sulle," lausus Leo muiates Emmy poole pöördudes.

Emerald kuulas, mida Leonis rääkis, ja pidi tõdema, et poisil on õigus. Parem kaduda kiiresti kui piinelda pikki minuteid mutantide lõugade vahel. Mida rohkem Emmy sellele mõtles, seda selgem kujutluspilt tema peas tekkis: kujutlus mutantidest, kes tüdrukut ennast lõhki rebivad. Raputanud korraks Leonise eeskujul oma pead, lootis tüdruk, et see aitab tal jubedatest mõtetest lahti saada. Tavaliselt aitas. "Jätaks parem surmateema praegu sinnapaika? Areenil on küllalt aega surmale mõelda, usu mind," tegi Emerald ettepaneku teemat vahetada. Kui näitsik tahab oma eluohtlikuks ettevõtmiseks nii füüsiliselt kui ka vaimselt valmis olla, peab ta hirmudest ja kahtlustest üle olema.

Leo edasise jutuga seoses meenus Emeraldile seitsmenda ringkonna tüdruk, kes viimased Näljamängud võitis. Nupp tal justkui nokkis, sest muidu poleks ju seitsmenda ringkonna tribuut kuidagi nii kaugele välja jõudnud, aga mõistusega tal ikka kõik päris korras ei olnud. Emmy ei tahaks hulluna Areenilt tagasi tulla. Samas kui ta oleks hull, siis kas ta üldse aru saaks, et on hull? Vaevalt küll. "Eks me varsti saame teada, kas tunned või mitte," kostis tüdruk enda kohta ehk liigagi tõsisel hääletoonil.

Emmy manas näole tigedust väljendava grimassi, kui kutt talle sõrmega ribide vahele torkas, aga juba mõne hetke pärast hakkas kergelt naerma. Temagi tuju hakkas vaikselt tagasi tulema. Ega Emmy kunagi pikka aega ei mossitanudki. "Minu eelmine katse oli ikkagi parem," väitis Emerald ja seadis ennast jälle mugavasse asendisse järgmise katse jaoks. Aga enne kui ta uue noole lendu lasta jõudis, pöördus tüdruk Leo poole: "Mitmeni me teeme?" Hakkas ju jälle võistluseks kiskuma, kuid võistluse juures oli see hea, et teist edastada püüdes tuli motivatsiooni juurde.

Leonis mõistis tüdrukut jälgides, et ka too maadleb nüüd mitte kõige paremate mõtetega. Seega oli ta kohe nõus, kui neiu teemat vahetada tahtis. "Jah, pole mõtet praegu pead vaevata. Nagunii me ei tea, mis saama hakkab, milline Areen on ja nii, pole mõtet veel põdema hakata," ütles noormees. "Kapitooliumis võime muretsema hakata, kui kogu nende toretsemise kõrvalt selleks aega jääb," lisas ta muiates. Kuigi esimene ringkond oli ülejäänutega võrreldes heal järjel, ei olnud seal sellist ekstravagantsust nagu Panemi pealinnas.

Emmy naeru peale hakkas ka Leo naerma ning meeleolu oli kohe parem. "Küll ma sulle järgi jõuan," lubas ta kavalalt. Uut noolt haarates mõtles ta hetkeks neiu küsimuse peale ning ütles siis: "Väga kaua pole ehk mõtet. Kümneni, siis vahetame ala ja tuleme võib-olla hiljem uuesti? Ringtreening ja puha." Veidi aega sihtides tuli ta nüüd juba parema tujuga hulluse ja äratundmise teema juurde tagasi, öeldes neiule muiates: "Sellist nägu nagu sinul väga ei unusta." Eks nüüd Emerald võtab seda kuidas tahab, komplimendi või norimise või millena iganes. Leole natuke meeldis selline kahemõttelisus.