Don't leave me hangin'

"See oligi plaan.. Hea, et õnnestus siis!" naeris Roza Ashi kommentaari peale. Kapitoolium oli ainus koht, kus ta võis vabalt nii pööraste outfittide ja soengutega ringi käia kui vähegi tahtis. Seal jäi ta pigem teistele alla kui et paistis liialt silma. Küsimuste peale viis neidis pilgu Jago käele. Päris huvitav asjandus tõesti, aga teisalt jälle käsi nagu käsi ikka. Oleks see mingi konkskäsi või liikumatu prosteetiline asjandus.. Aga see, et ta sai kõiki sõrmi liigutada ja üldse kätt igatpidi kasutada muutis käe üsnagi tõeliseks. Nagu teistsuguse välimusega päriskäsi lihtsalt.
Üks avox möödus neist, kandik käel tasakaalus, ning Roza kasutas võimalust et endale päris oma pirukas haarata, võttes siis kohe kaks tükki ja ulatades ühe neist Jagole. Las maiustab siis.

Soreni kuulas mõnda aega veel, mida nende seltskond rääkis, kuid peagi läks neidise pruunid silmad uuesti ruumi peale ringi liikuma, otsides veel tuttavaid, keda naine pole aasta või koguni kaks näinud. Kui tema pilk peatus Edanil, kes nende poole kõndis, ilmus Soreni suule õrn naeratus, mis tõi esile lohukesed tema põskedel. "Vaata aga, kes kohale ilmus," muigas Willow, kui mees viimaks nende juurde jõudis. Tüübi enda kõrvale lasknud, nügides mingi Kapitooliumi beibe eemale, asetas Soren käe mehe õlale. "Sinust saab peagi minu väljapääsu pilet, seega aitäh tulemast," lausus naine mehele kõrva, viies enda pruunid silmad tagasi rahvale. "Aga, Ash, räägi millest me selle aastaga ilma oleme jäänud," pöördus Willow peoperemehe poole.

"Kuna peaaegu kõik on niikuinii siin, tuli ju kohale ilmuda," lausus Edan õlgu kehitades. Kuna tema näol püsis lõbus ilme, ei osanud ehk teised arugi saada, et tegelikult polnud sellised peod päris Edani teema. Kui Soren üsnagi üllatavad sõnad kohale tõi, ei saanud Edan naeruturtsatust tagasi hoida - nagu oleks naine talle päeva parima nalja rääkinud. "Miks sa siis üldse tulid, kui sa nii ruttu juba lahkuda tahad? Minu teada pidu alles algas," esitas mees Sorenile küsimuse, kuigi tal polnud selle vastu tegelikult midagi, et mõne aja pärast vaikselt ära kaduda. Kuna inimesi oli siin palju, siis vaevalt kellelegi nende puudumine eriti silma torkaks või häirima hakkaks.

"Vabandust, kullake" sõnas Acheron Jagole, tõdedes, et mehel on õigus ning kaks kätt täitsa olemas. "Aga kuidas sobiks kapten robotkäsi?" ei jätnud pealinlane siiski veel jonni. Hüüdnimed olid tema eriala, selle aastase stilistitöö kõrvalt. Mees kuulas huviga endise tribuudi vastust oma kunstliku kehaosa hooldamise kohta. "Ja nii lihtne see ongi?" imestas Ash, kuuldes, et Jago seda iga päev siiski lahti ei kruvi. Vaata, et peaks endale ka sellise muretsema. Peale mehevõitu olid robotkäed ja -jalad mõnda aega Kapitooliumis isegi in olnud. Nii mõnigi Acheroni sõpruskonnast oli oma käest loobunud, et moeröögatusega kaasa minna. Päris nii ekstreemseid muudatusi Ash ise ei harrastanud, kuna tal oli muutlik meel. Esimesel päeval oleks talle tehiskäsi ehk meeldinud, aga järgmisel oleks mees kindlasti sellest tüdinud olnud. Samal põhjusel ei lasknud ta end ka tätoveerida ning eelistas kehamaalinguid. Hetkel jooksis keeruline geomeetriline muster mööda ta selgroogu alla, kuid vest, mida ta kandis, kattis ilusa kaunistuse kinni.
Ka Ash haaras mööduva avoxi kandikult piruka, veendunud enne, et see on külm. Tal polnud täna väga aega süüa olnud, kuid isegi tühja kõhu peale ei kannatanud mees kuumi toite. Väkk. "Te olete ilma jäänud aasta jagu võimsatest pidudest," võttis Acheron oma viimased 12 kuud lühidalt kokku. "Üks on olnud võimsam kui teine. Oh, ma soovin, et saaks ka igal neist osaleda. Markusepäeval oli eriti vinge festival. Meile tutvustati erinevaid iidesete aegade toite. Kas te sushist olete kunagi kuulnud?" lisas ta.
Peoperemees ei jätnud ka Edani küsimust kommenteerimata. "Ega te mind ometi siia üksi maha jätta ei taha?" uuris ta ilmselgelt liialdades.

Jago naeratas laialt kui Roza talle piruka andis ning haaras selle rõõmsalt oma inimkäe sõrmede vahele. Nom! Moosipirukas! Acheroni kommentaari peale kortsutas mees kergelt kulme. "Kuidas oleks, kui ma oleks lihtsalt Jago?" pakkus kutt lõbusalt. Ta oli võitja olnud nüüd kolmandat aastat, ehk siis ta oli üks neist nii nimetatud pesamunadest veel ja kippus ikka pealinnlastega vaidlema ja üritas oma identiteeti läbi suruda. "Nii lihtne see ongi jah," muigas mees lõbusalt kui Acheron ikka tema käe üle imestas. "Ma olen väga tänulik Kapitooliumi tehnika arengule," sõnas kutt rahulolevalt. Kõik teadsid, et tehnika tuli kolmandast ringkonnast ja tegelikult peaks tänulik olema sellele kolmanda ringkonna geeniusele, kes suutis välja mõelda robotkäe, mis inimkehaga kohaneb ja millel on töötav närvisüsteem. Pluss muud toredad lisad nagu see, et käsi oli tegelikult kerge, kuigi tundus raske, aga palju tugevam kui tema tavaline käsi ja et see oli veekindel ja mis kõik veel.
Siis ilmus nagu eikuskilt sinna Edan ja Jago tervitas meest oma robotkäega lehvitades. "Sind pole ka ammu näinud, vana," muigas Jago lõbustatult. Ta oli alati Edani ja teiste vanemate võitjate kõrval end poisikesena tundnud. "Näkkab ka?" tegi Jago mingi eriti mageda neljanda ringkonna nalja. No aga mida? Nalja peab ka saama! Kutt haukas suure suutäie oma pirukast. Moos valgus tema tervele käele ja Jago kirus seda vaikselt, aga limpsas keelega kiirelt vaarikamoosi sõrmedelt ära. See moosi ja suhkru värk oli põhjus, miks Jago kunagi toitu oma paremasse kätte ei võtnud. Pole vaja hakata tuhksuhkrut oma käelt maha nühkima. Midagi mingist sushist kuuldes, teritas Jago kõrvu. "Kas see on pirukas?" uuris kutt huviga. Kui see pole moosipirukas siis ta enam nii väga huvitatud pole enam. Moosipirukad olid need, mille nimel tasus elada noh! Nüüd viis Jago aga oma pilgu Edanile ja Sorenile. "No kuulge, kullakesed. Te näete teineteist iga päev oma ringkonnas, kui tihti te meid näete? Ei lähe kohe minema. Come on, pidu alles algas. Räägime parem, mis te arvate, kes seekord mängud kinni paneb?" uuris Jago lõbusalt ning püüdis ikka peo tuju üleval hoida. Nad näevad kõik üksteist korra aastas ja nüüd need kaks tahavad ära minna. See ei ole küll eriti tore.

"Kõlab juba sedasi, nagu oleks siin iga päev üks suur pidi või pigem üks aasta lõputu pidu," turtsatas Soren lõbusalt Ashi sõnade peale, vaadates mehe hiiglast enda kõrval, kes esimene kord tundus neidisele oma rastapatside ja meigiga väga kummaline, aga tänaseks oli ta sellega juba harjunud. Pigem tunduks Willow jaoks veider, kui mees kõnniks talle vastu ja näeks välja nagu näiteks Edan või mõni teine täiesti tavalise välimusega mees.
"Ega ma mõtlesin ikka paar tundi siin veel olla, aga mitte väga kaua, kuna pean hommikul Terraga kokku saama. Ta tahtis minuga koos natukene treenida," sõnas Willow lõpus vaiksemalt, et tema viimane lause ainult Edani kõrvu jõuaks. Kui Ash midagi sushist rääkis, pöördusid naise pruunid silmad tagasi pealinlasele. "Ma olen seda ainult ükskord elus söönud ja see oli pärast minu võitu," meenutas ta õrnal naeratusel. Soren ei saanud küll aru, mis toores kalas nii head oli, aga süüa kõlbas küll.

Rõõmustades, et teised sushit ülearu mekkinud polnud, viipas Ash ühele ringikäivale ettekandjale, jättes esmalt seda rooga puudutavad küsimused vastamata. Too neiu kandis eriti kõrgete kontsadega saapaid, nii 20 sentimeetrise platvormiga ning ringis seisva seltskonna juurde jõudnud, kõrgus üle teiste. Peo peremees sosistas talle midagi üsna pikalt kõrva, mille peale tüdruk ainult oma roosasid kunstripsmeid plaksutas. Pealinlane oli riietatud üleni roosasse, kõik kohad sitse ja satse täis. Isegi tsiki juuksed olid mullinätsu karva. Teised said tema kentsakale stiilile pilgu peale heita, enne kui neiu oma ebamugavatele jalanõudele vaatamata imekiirelt kuhugi kihutas.
Acheron pöördus Jago poole, kui kuulis tema küsimust. "Oh, kullake. Mina veel küll ei oska öelda," tõdes ta, kuigi oli tuntud veteran õigele inimesele panustamise poolest. Mees oli ju pea terve oma elu mänge vaadanud ja sai seetõttu aru, mida võitmiseks vaja läks. "Kõik sõltub areenist," lisas ta, "kui ma selle ära näen, siis võid uuesti küsida. Praegu ütleks, et ehk see esimese ringkonna näitsik, sest ta on nii vapustavalt võluv armsake." Ash vaatas innukalt ringi, kuulates teiste arvamusi ja oodates oma väikest üllatust. Jutt polnud veel jõudnud vaibuda, vaid pigem kogus tuure, kui roosa piff suure metallkaanega kandikuga naases. Ta tõstis kupli üles, paljastades ritta seatud värvilised suupisted, riis ümbritsetud musta lehekesega, värvilised lisandid keskel. "Mu tibununnud, see ongi kuulus sushi, kõik on teile, laske hea maitsta!" kuulutas Acheron, ise näost eriti särades. Ta võttis ise demonstratiivselt ühe palakese, mille keskel oli kurk ning haukas sellest tüki. Põhjus, miks see iidne roog talle nii meeldis, oli lihtne - seda söödi ju külmalt!