Hindamine

OT: Tegemist on massiteemaga! Kõik tribuudid vastavad siia järgemööda nii, nagu neid ette kutsutakse (ringkondade järgi, poiss kõigepealt ja siis tüdruk). Iga tribuut on ruumis üksinda (kui sponsorid välja jätta). Teema eesmärgiks on demonstreerida oma võimeid sponsoritele. Saadud punktid liidetakse juba olemasolevatele panustele, mis omakorda suurendab sponsorite abipakikeste saamist mängudel.
Hindamise täpset skaalat me avaldada ei taha. Kui teil tekib sellega probleeme, tehke häält ja skaala avaldatakse, aga mitte siis kui vähemalt üks inimene juba on postitanud siia, sest muidu oleks see tema suhtes ebaaus. Maksimumpunktisummaks on 12 punkti. Punkte jagatakse selle eest, kui ettenäidatud oskust või relva on varasemalt mõnes teemas (tutvustus, omavahel tehtud teemad) mainitud ning loomulikult ka postituse detailsuse eest. Võrdsete võimaluste tagamiseks oleme tribuutide tegelaste lehed lukustanud ja neid selle teema käigus muuta ei saa. Vabandame ebameeldivuste pärast.
Küsimuste või probleemide korral pöörduda administratsiooni poole või nagu teile meeldib, siis tsätti.

Oli kolmas päev pealinnas. Õhtul oli tribuutidel intervjuu, kus nad said esineda oma šarmi ja ilusate kostüümidega. Päeval, oli aga Hindamine. Kõik tribuudid olid treeningkeskusesse kogunenud ja ootasid ootesaalis. Suures saalis, kus olid üles seatud kõik võimalused, nagu treeningkeskuseski, ootasid tribuute kohtunikud ja sponsorid, kes tribuutidele hindeid andsid vastavalt nende oskustele. Sponsorid olid kõrges ruumis keeset saali. Ruumi kõik seinad olid klaasist, et nad saaksid näha ümberringi toimuvat. Tribuutidel olid valikus absoluutselt kõik võimalused. Ainsaks piiranguks oli aeg, mida oli antud viisteist minutit. Ei pidanud näitama vaid võitlusoskusi, ka maskeering, tuletegemine ja taimede tundmine ning palju muud olid olulised oskused, mida näidata. Peaasi, et sponsoritel igav ei hakkaks. Sisse kutsuti esimesest ringkonnast noormeest, ning pärast teda oli kord Amber Llewellyni käes.

Amber astus enesekindlalt ruumi, viskas pea kuklasse ning naeratas laialt. Ta suundus kohe oma lemmikrelva, vibu poole, vaevumata isegi teistele valikutele pilku heitma. Näitsik teadis, milles ta hea on ning oli valmis seda kohtunikele näitama. Ta käivitas vilunud sõrmeviibetega simulatsiooni ning enne platvormile astumist puhus ühe vallatu lokikese eemale, mis ta näole vajunud oli. Neiu oli sarnast protseduuri läbinud mitmeid kordi, kuid esimest korda oli ta veidi närvis. See emotsioon oli talle täiesti uus ning ehmatas teda. Välja siiski midagi ei paistnud, ainult hoolikal vaatlemisel võis näha, kuidas neiu parem põlv kergelt värises. Tal ei olnud aega oma tunnetega tegelda, kuna juba ilmus esimene tema poole tormav hologramm. Juba oma esimese noolega läbistas Bambi selle kohalt, kus inimesel oleks süda. Ka paar järgmist vastast oli käkitegu, meenutades oma aegluses madalamate ringkondade tribuute. Sel aastal oli programmi aga veelgi paremaks muudetud ning akadeemia oma polnud sellele järgi jõudnud. Treeningkeskuses oli ta küll harjutada saanud, kuid järgmised tasemed panid näitsiku pingutama küll. Ta pöörles ja põikles hologrammrelvade eest, saates nende poole järjest nooli, tabades iga ühega. Aastatepikkune harjutamine oli neiu taju nii täpseks teinud, et ta teadis täpselt, miline vastane on viimane ning valmistus oma eriliseks liigutuseks. Kui hologramm ta suunas oda lennutas, hüppas Amber sellest kauni saltoga üle ning virutas kujule parajalt terava vibukaare otsaga rindu. Tütarlapse hoog oli säärane, et ründaja kohe kildudeks lendas, vajamata viimast noolt esimese ringknna tribuudi seljal rippuvast paunast. Nüüd oli Amberil mahti pilgu sponsorite kastikeseni viia. Ta naeratas neile oma valgete hammastega, sassis korra oma niigi sagris lakka ning lahkus ruumist krapsakalt.

Kui tema ringkonnakaaslase 15 minutit oli täis saanud, kutsuti Lora kohtunike-sponsorite ette. Valora ajas end püsti, venitas kaela ning astus siis sisse. Ta oli küll õige pisut närvis, aga ei lasknud endal hirmu tunda - tema sammud, mis saalis kajasid, olid kindlad ja põlved alt vedama ei kippunud. Ta jäi hetkeks pealvaatajate ruumi ees seisma ning noogutas kergelt naeratades nende suunas tervituseks pead. Siis sammus ta relvade juurde ning haaras sealt kõhklemata viskenoad. Ta oli otsustanud simulatsiooniga alustada, peaaegu nagu soojenduseks. Ta pani seaded paika, astus oma kohale ning haaras kaks nuga kätte enne, kui hologrammid ilmuda jõudsid. Ta lasi esimesel hologrammil üsna lähedale tulla, enne kui talle noa tugeva viskega rindu heitis. Esialgu ta nugade järgi jooksma hakata ei kavatsenud. Ta korjas selle üles, samal ajal teisele hologrammile jalaga virutades, ning lõi teise noa siis sellele kõrri. Järgmised hologrammid ilmusid paarikaupa ning nende poole saatis Valora kohe noad teele, vilunult kaks uut haarates. Ta liikus platvormil veidi edasi ning tabas järgmist hologrammi oma kolmanda noaga. Kohe oli tal uus nuga käes ning ta tegi veel paar sammu maas vedelevate nugade suunas. Ta viskas mõlemad käes olevad hologrammide pihta ning kummardus siis, et kaks varasemat uuesti üles korjata. Üks hologramm vajus tükkideks, teine aga aeglustas vaid sammu. Kiirelt virutas Valora ühe noa talle jalga ning lõi teda küünarnukiga, mille peale see lõpuks laiali vajus. Lora jõudis kaks nuga oma kohale tagasi panna ning uued haarata ja tabas uut hologrammi otse pähe. Ta pidi taas ühe noa järele haarama, aga siis ilmusid viimased hologrammid, mis pärast kaunist viset sünkroonis laiali vajusid. Noad kukkusid nende olematusse kadunud rinnust põrandale. Valora tõusis kergelt hingeldades püsti, korjas laiali olevad relvad kokku ning asus oma kava teise osa juurde.

Ta astus relvade juurde tagasi ning haaras laualt köierulli. Praegu ta sõlmedega erilist vaeva ei näinud - need ei olnud otseselt olulised, lihtsalt abivahendid. Ta heitis köie ühe otsa üle laetala ning pani seejärel kummagi otsa külge ühe mannekeeni rippu. Ta astus paar sammu tagasi, vaatajatele lähemale, ning heitis kaks nuga pärast hetkelist kaalutlemist samaaegselt oma loodu suunas. Mannekeenid kukkusid kolinal, pead ees, põrandale. Lora astus uuesti lähemale, sidus need uuesti üles - kuna ta oli köie üsna mannekeenide lähedalt läbi lõiganud, ei olnud see kuigi keeruline - ning lükkas need siis kõikuma. Peagi hakkasid nad üksteise vastu põrkuma ning nende rütm muutus kaootiliseks. Keskendudes silmitses Valora köisi ning keerutas nuga oma paremas käes. Kiire viskega tabas ta üht poolt köiest üsna kõrgel, ning taas kukkusid mõlemad mannekeenid maha, üks veidi teisest varem. See trikk ei tulnud Valoral alati välja, aga risk oli seda väärt olnud - see oli ilmselt üsna hea välja näinud. Suutmata rahulolevat naeratust tagasi hoida, korjas Valora noa üles ning viis oma relvad nende kohale tagasi. Ta pöördus taas pealvaatajate poole, naeratas neile, kummardas ja astus siis üsna hea enesetundega saalist välja.

Hindamine oli üks selline asi, mida Digit üldse ei oodanud. Ta polnud kuni viimase minutini kindel, mida ta peaks ette näitama ja millega särama, et tal ka areenil mingi võimalus oli. Kuti peast käisid läbi sajad võimalikud lahendused. Ta mõtles viimastele areenidele ja oletas sellest, et lund ja vanglat neile enam ei tehta, aga mis võib siis ees oodata? Mida oleks kasulik teada? Kas mängujuhid üldse ise teadsid, milline areen tuleb? Palju põnevam oleks areeni ise disainida. Seda näitaks Digit isegi hea meelega ette, aga ei, tema võimalused olid piiratud. Ta pidi tegema midagi vastavalt sellele, mis tal seal olemas olid. Kas loopima mingeid nuge või odasid või vehkima mõõgaga või maalima või taimi tundma. Kõik sellised asjad, milles poiss absoluutselt hea polnud. 

Teise ringkonna punapäine neiu väljus saalist enesekindlal sammul ja see tähendas, et nüüd oli Digiti kord kohtunike või kelle iganes ette astuda. Kutt ajas end vaevaliselt püsti ja lonkis saali. Ta vaatas hviga ringi. Ruum nagu ikka. Midagi väga teisiti polnud sellest, kui nad seal samas ruumis treenida said. Digit ohkas raskelt, leidis pealtvaatajad ja noogutas neile. Kutt silmitses hetke huviga ruumis olevaid relvi. Millisega ta vehkima peaks hakkama, et tähelepanu endale tõmmata? Üllataval kombel jäi tema pilk pidama hoopiski värvidel ja pintslitel. Poiss võttiski endale ühe heleda värvi ja pintsli ning hakkas suure hoolega põrandale midagi kirjutama. Võis jääda mulje, et kirjutatu oli lihtsalt suvalised tähed ja märgid, aga ei, Digit kirjutas programmi, sinna samma põrandale, värvi ja pintsliga. Kui programm valmis, tõstis ta pilgu vaatajate poole, naeratas neile ja kummardus ning lippas siis lõbusalt saalist välja. Kui programm sisse lüüa, lõi see miniatuurse areeniskeemi.

Crucis istus ukse taga enda ringkonna kaaslase kõrval pea kaks tundi, enne kui tema nimi hõigati ja noormehel avanes võimalus viimast korda enne areeni sponsoritele muljet avaldada. Enda kõige tugevama külje eksponeerimine oli midagi, mida ta on aastaid juba harjutanud akadeemias. Karjeristide pisikene eelis võrreldes teistega. Nad olid mängudeks valmis juba enne, kui nad said 18 ja olid kohustatud vabatahtlikuna välja astuma. Mitte just päris kõik, aga need üksikud väljavalitud. Akadeemia lemmikud, kullakesed. Ilmselgelt oli Crucis üks nendest.
Astunud viimaks saali, kus nad viimased päevad olid ka treeninud ja püüdnud liite moodustada, tundis noormees rahulolu, enesekindlus üle pea voogamas, mida oli ka ilmselt tema silmadest näha. Tervitanud hindajaid kerge muige ja peanoogutusega, võttis poiss relvade seast tuttava oda, millega ta oli viimased kaks päeva korralikult mänginud, ja paki viskenuge, et enda etteastet veelgi põnevamaks teha. Noad enda jala ümber kinnitanud, kõndis Crucis platvormi poole, seades enne programmi kõige raskema peale, sisestades ka piisavalt suure arvu vastaseid, et tal igav ei hakkaks. Nagunii need hologrammid teda ei tapa, seega võib ju riskida piisavalt suurel määral, et õnnestumise protsent oleks isegi kõrgem kui läbikukkumise oma.
Ümbrus kergelt hämaramaks läinud, võttis Crucis oda kindlalt kahte kätte, hallikassinised silmad aeg-ajalt üle õla piilumas. Noormees oli programmi nõnda seadistanud, et teda ründaks alati kaks vastast, mitte kõigest üks oranž kogu. Märganud selja taga kerget liikumist, samal ajal kui ka tema eest jooksis üks mõõgaga hologramm mööda, pööras noormees end 90 kraadi ringi, jäädes küljega enda endise positsiooni suhtes, vältides viimasel hetkel selja tagant tulnud viskenuga, mis tema säo eest mööda vuhises, riivates kergelt teist vastast. Hetk hiljem astus noormees juba mõõgaga vastase poole, blokeerides tema kaks armetut lööki, virutades seejärel küünarnukiga hologrammile vastu nägu. Astunud pool sammu tagasi, lõi karjerist vastasel odaga jalad alt, lennutades viimase sellili maha ja lüües siis oda rindu. Mõõk ja hologramm ise pudenesid pisikesteks tükkideks ja kadusid, kuid Crucisel polnud aega seda vaadata, kuna ta oli pöördunud näoga juba viskenugadega vastase poole. Vältinud ühte lendavat nuga kõrvale kallutusega, teise blokeerinud odaga, mis muidu oleks teda rindkerre tabanud ja kolmanda eest samuti kõrvale põiganud, lennutas poiss oda kolme meetri kaugusel seisvale hologrammile täpelt pähe. Kaks sekundit hiljem kõlas kerge kolin, kui tükkideks pudenenud hologrammi peas olnud oda maha kukkus. Nii pea kui viimane hologramm oli kadunud, ilmusid tema ette järjekordsed kaks tükki, kellest ühel oli vibu ja teisel samuti oda. Otsustanud nüüd vahelduseks viskenuge kasutada, võttis tüüp jala küljest ühe, viskudes seejärel kukerpalliga ette poole, põigates nõnda eemale tema poole saadetud noolest. Kiirelt tagasi jalgadele saanud, haaras Crucis maast oda, kasutades seda hetkel pigem kaitsekilbina kui relvana. Löönud järgmise enda poole lendava noole minema, viskas tüüp vasakus käes oleva noa vibuküti poole, keda tabas nuga täpselt kaela. Võidurõõmu teise hetke jätnud, pöördus noormees odaga hologrammi poole, kes nagu mõni teinegi rumal tribuut tormas tema poole, muutes Crucise elu õige lihtsaks. Blokeerinud viimase lööbi, keeras neidis enda oda väheke diagonaali horisontaal tasapinna suhtes, haakides selle vastase oda taha. Tehes seejärel kiire keeru, viskas poiss vastase oda õhku, lüües enda oda hologrammile järgmine hetk rindu. Metalse odalt teiste hologrammide kohalolus veendunud, kes tema selja taga seisid, jättis Crucis oda ühte kätte, võttes sõrmede vahele kaks nuga, mis ta kiirelt ümber pöörates saatis hologrammide poole, et mitte jätta käes olev oda niisama seisma, tõstis ta selle viimasel hetkel enda ette, suunates lendavate nugade trajektoori piisavalt, et need tabaksid kahte erinevat vastast, tappes nad mõlemad hetkega. Noad pudenesid kolinaga maha, aga kutt ei jooksnud neile kohe järele, vaid jäi vastamisi nüüd nelja hologrammiga, kellest kolm tekkisid kohe, kui eelmised kaks nn tapeti. Tema õnneks olid nad kõik relvastatud lähivõitluses kasutatavate relvadega nagu mõõgad ja kirved. Seekord tegi Crucis esimese sammu, lüües oda otsaga ühele kirve vennale pikku kaela, lennutades ta pikali maha, hävitas poiss järgmine hetk eelmise hologrammi vastas oleva hologrammi, lüües tollele oda terava otsa kõhtu. Pööranud näo kahe mõõga venna poole, võttis tüüp oda kahte kätte, blokeerides mõlema üheaegse ründe tema pea suunas. Lükanud vastased kerge liigutusega meetri kaugusele, kasutas noormees enda kiirust, virutades parempoolsele oda tömbima otsaga vastu pead, niites tal järgmine hetk jalad alt. Jäänud kahe vastase vahele, ootas tüüp hetke, mil teine hologramm teda ründab, tõstes samal hetkel maas vedeleva teoreetiliselt uimase vastase oda lükkega üles ja keerates end nõnda, et ta jääks viimase taha ja teise hologrammi ründeks valmis mõõk tabas hoopis teist hologrammi, puistades selle tükkideks. Hetk hiljem tungis tüübi oda vastase lõua alla, jättes temast alles ainult oranži puru. Enda pilgu purult üles tõstnud, jäi Crucis jälgima eemal olevaid hologramme, kes ühtse vibulaske grupina talle lähenesid, liikudes erinevalt teistest kui kogenenud ja treenitud nagu karjeristid. Poole sammu pealt maas olnud viskenoad üles korjanud, kinnitas poiss kolm neist enda jala külge, jättes ülejäänud kaks kätte. Oda keerutusega blokeerinud kolm tema poole lennanud noolt, visates vastu esialgu ühe noa, mis tungis ühe viisikus oleva hologrammi jalga, viies viimase tähelepanu korraks eemale. Teise noaga muutis ta kahjutuks teise hologrammi, visates noa tolle pähe kinni. Blokeerides veel kaks noolt odaga ja ühe kõrvale põikamisega, võttis tüüp jala küljest järjekordse noa, jättes selle hetkel enda hammaste vahele, kasutades ainult oda, et lähedal olev vibukütt kahjutuks teha. Löönud tema lendu saadetud noole maha, virutas tüüp odaga vastu tema vibu, lennutades viimase kõrvale. Kiire 360-kraadine pööre ja tüübi käes olnud oda läbistas hologrammi. Pöörde lõpus kasutas Crucis ära ka enda hammaste vahel olnud noa, visates selle kõige kaugemal paikneva hologrammi kaela. Nüüd oli ainult üks hologramm veel jäänud, aga noormees teadis, et see polnud tegelikult see kõige viimane vastane. Ja nagu märguande peale piirasid tüübi sisse veel kolm mõõkadega hologrammi, kes pidid olema selle ülesande kõige viimased ja seega ka kõige tõsisemad vastased, kuna lisaks neile peab Crucis silma peal hoidma ka alles jäänud vibukütil. Oda kindlalt käes hoides, liikus noormees 180-kraadiste ja 90-kraadiste pööretega, blokeerides samal ajal vastate mõõku ja põigates kõrvale ka paaris üksikust noolest. Leidnud ennast viimaks heast punktist, kus tal oli hea vaade vibuga hologrammile, virutas Crucis pilkugi kõrvale viimata oda tömbi otsaga endast vasakule jäänud hologrammile vastu kõri, paisates ta mitu meetrit eemale, lüües järgmine hetk terava otsaga enda selja taga olevale tüübile rindu, tabades vist midagi tähtsat, kuna too pudenes tükkideks. Nüüd kui vastaseid oli peaaegu poole vähem mängus ja vibukütil parem nähtavus, tuli ka rohkem nooli tema poolt, millest Crucis suutis enam-vähem puhtalt kõrvale põigata või blokeerida. Üks küll nn tabas teda paremasse küünarvarde, aga see poleks olnud isegi areenil eluohtlik vigastus. Kolmanda mõõgaga hologrammi samaaegselt, kui ta noolte eest kõrvale põikas, relvast vabastanud, keeras ta end nõnda hologrammi selja taha, et tema oda jäi oranži kogu kõrile. Kasutades hologrammi kilbina, kes võttis tema eest vastu kolm noole tabamust, kuni tükkideks pudenes, haaras Crucis selle aja jooksul ühe viskenoa, mille lennutas vibuküti poole hetkel, mil too vabastas uue noole. Viimase odaga ära blokeerinud, jälgis Crucis, kuidas nool tungis hologrammi kaela, tappes ta hetkega. Nüüd jäi alles ainult üks maas vedelev hologramm, kellele noormees ennist oli oda tömbima otsaga kaela löönud. Kui nad oleksid hetkel areenil ja tema ees oleks teise ringkonna tribuut, siis viimane oleks lämbumas, kuna löök kõrri purustas tema hingetoru. Löönud hologrammile oda pähe kinni, lõpetas ta viimase piinad ja enda etteaste. Oda üles korjanud, pööras tüüp ennast ringi hindajate poole ja kummardas kergelt. Seistes nüüd hetkeks tegevusetult paigal, tundis ta, kuidas kerge veenire mööda tema selga alla voolab. Aga see jäi tahaplaanile esimese sammuga väljapääsu poole. Oda ja allesjäänud noad vööga teiste relvade juurde pannud, väljus tüüp saalist. Teisel pool ust enda ringkonnakaaslasele edu soovinud, jäi Crucis teda ootama, et saaks siis koos üles suunduda.

Jade tsillis seal ukse taga rahumeeli, togides sõrmedega põlvel mingit suvalist rütmi. Mitte seetõttu, et ta närvis oleks vaid rohkem igavusest. Ta oli rohkem tegude tüüp ja selline niisama istumine oli jõle tüütu. Aga mis teha. Kuskile minna ka nagu ei saanud nii et ta istus seal, toksis sõrmega põlve edasi ja saatis mingeid positiivseid mõttelaineid teele Crucise poole. Mitte, et tal neid väga vaja oleks. Kamoon, nad on neljas ringkond. Nad on vinged!
Lõpuks ronis kutt välja, nähes välja üliawesome, sest ilmselgelt läks hästi, ja oligi Penny kord siseneda! Ta oli palju mõelnud selle üle, mida ta seal näitama peaks. Muidugi ta isal ja emal ja varasematel võitjatel olid kõigil omad arvamused. Ja temal enda omad, mis alati ei ühtinud. Nii et uksest sisse astudes ei olnud tal tegelikult aimugi, mida ta tegema hakkab. Jade naeratas ja viipas rõõmsalt tema kõhtumõistjatele ning vaatas siis ruumis ringi. Justkui üritaks ta lihtsalt oma eelnevalt valitud ja läbimõeldud võitlusplatsi lihtsalt üles leida. Mitte välja mõelda.
Viimaks suundus ta viskenugadele mõeldud sihtmärkide poole, kus olid need toredad ringikujulised Robin Hoodi stiilis märklauad. Väga kena. Viskenugadest kõndis Penny mööda ja haaras hoopis odad ja enda lemmikrelva - kolmhargi. Või noh.. teise lemmiku, sest tema toredad küünised olid parimad. Aga neid seal polnud.

Igatahes oli tal plaanis tore trikk, mida ta enne kunagi küll päris sedasi teinud polnud, aga here goes nothing. Ta kogus põhimõtteliselt kõik odad enda juurde, viis pilgu kellale ja haaras esimese oda tugevalt pihku. Paar sammu hoovõtuks ja oda lendas märklaua ülemisse serva ja keskele. Muidu nagu sitt seis, aga ta ei sihtinudki keskkohta. Säravalt naeratades, et näidata kui korras kõik oli, haaras ta järgmise oda ja kordas oma tegevust. Seekord maandus oda pisut madalamal teisest, aga täpselt samal keskjoonel. Kaks oda viibutasid teineteise vastu, tehes päris huvitavat heli. Kolmas oda läks teele, ikka samal joonel ja taas pisut madalamal. Juba paljastus pilu märklaua keskel. Kuna odad läksid teele üsna suure jõuga, murdsid nende tipud märklauast läbi, hakates sinna pragu tekitama. Veel üks oda.. ja veel.. Ja järgmine maandus juba täitsa keskel. Märklaud oli nüüd kenasti pooleks minemas. Jade jätkas oma täpsusviskeid agaralt ja sama suure hooga. Järgmine oda jõudis juba täitsa alumise serva lähedale nii et märklaud juba kahte lehte laiali vajus. Ülemised odad, mida ükski jõud enam kinni ei hoidnud, kukkusid kolinaga maha. Viimase odaga samaaegselt haaras Jade vasakusse kätte ka kolmhargi. Otsustav moment. Parem käsi lennutas teele oda, mis jõudis oma sihtkohta märklaua alumisel serval, murdes selle lõplikult katki. Enne veel kui kaks poolt jõudsid maha kukkuda, lennutas vasak käsi teele kolmhargi, mis jõudis õigel hetkel läbistada mõlemad märklaua pooled ja suruda need areeni tagaseina kinni. Ühe hargi otsas rippus üks pool, teise otsas teine pool ja keskmine oli seinas tugevalt kinni. Jade oleks tahtnud õhku hüpata ja juubeldada ja kukerpalle teha, sest this was awesome! Aga muidugi ta naeratas hoopis veetlevalt, tegi pisikese kniksu ja lahkus ruumist.

OT: Ma loodan, et oli arusaadav. Kui ei, siis teen joonise. Also, ma eeldan, et seal on mingid tahkest materjalist märklauad ka. No nagu vibulaskjatel..

Griffin ei olnud hindamise suhtes just üle mõistuse optimistlik. Ilmselt sai enamus huvitavaid asju esimese pooleteise tunniga ära näidatud ja viimastelt ringkondadelt ei oodatud enam väga midagi. Pealegi polnud Griffinil tema enda arvates midagi erilist näidata kah. Ta oli treeningkeskuses veedetud aja jooksul pigem ellu jääma kui võitlema õppinud ja noh, tuletegemise näitamine poleks väga eriline. Ainus asi, mille poolest ta veidigi silma võis paista, olid sõlmed ja köied, asi, millega ta kõige rohkem tegelenud oli. Seega pidi ta oma veerandtunni kuidagi sellega ära täitma.

Ta silmitses vaheldumisi järjest kahanevat tribuutide gruppi ja kella, oodates, millal tema tund tuleb. Ta küll enam-vähem teadis, mida ta seal ette võtab, aga kõik võis valesti minna. Alati oli võimalik, et ta seal närvi läheb ja oma hommikusöögi sel korral saalipõrandale jätab.

Huvitav, kui palju punkte ta selle eest saaks?

Ta oli peaaegu endale näppude kurku lükkamist kaaluma hakata jõudnud, kui tema kord lõpuks kätte jõudis. Kõhus keeras natuke. Griffin ajas end ohates püsti ning kõndis saali. Ta noogutas pealtvaatajatele veidi arglikult ning kõndis siis sinnapoole, kus köie- ja traadirullid kõrvuti seisid. Ta võttis kaks köit ja ühe rulli traati ning lisaks ühe terava noa, haaras ka kahel mannekeenil jalgadest kinni ja suundus oma kolaga sinna, kus kunstpuud seisid. Seal lasi ta kõigel peale noa kolinal põrandale kukkuda. Veel üks sügav hingetõmme ning siis asus ta tööle.

Ta haaras ühe köierulli uuesti kätte ning kinnitas lihtsa sõlmega ühe otsa puuoksa külge. Seejärel vedas ta köie kümmekond meetrit edasi ja kinnitas ka teise otsa. Ta lasi köiel umbes oma vöökohani rippuma jääda ning lõikas selle sealt läbi. Ühe mannekeeni paigutas ta puude vahele, umbes köie alla. Rippuvast köieotsast kinni hoides ronis ta kiiresti puu otsa ning kinnitas uue köie eelmise külge. See sõlm pidi lihtsalt libisema. Sõlme mõlemasse otsa jäi julgelt üle meetri köit, mida poiss kohe kasutada plaanis. Silmad mannekeenil, hoidis ta mõlemalt poolt sõlme kõvasti kinni ning libistas end manneekeni kohale veidi häälekamalt, kui talle meeldinud oleks. Siis lasi ta kummastki käest ühe keeru lahti ning potsatas maapinnale, mannekeeni selja taha. Nüüd oli aeg kiireks tegutsemiseks. Keer keeru haaval lasi ta köie käte ümbert lahti, mässides selle kõigepealt mannekeeni vöökoha ümber, pannes nii kinni ka tema käed, ning seejärel igale poole mujale. Vaevu kümmekonna sekundiga sai köis peaaegu otsa - nüüd jäi üle vaid köieotsad kokku siduda ja moe pärast ka lipsuke peale teha.

Esimene osa oli täitsa okei.

Ta kõndis oma asjade juurde tagasi, haaras sealt teise köierulli ning asus kõhklemata tööle. Tema liigutused olid nüüdseks juba üsna sujuvad ja kiired - ta oli kõikvõimalikke lõkse juba mitu päeva harjutanud ja täiustanud. Ta vedas köie mõnede okste vahele ja maapinna lähedalt läbi, vaevumata seda katma. Selle point oligi nähtav olla. Kui köiest lõks valmis oli, haaras poiss traadirulli ning ehitas ettevaatlikult üle köie astudes sammu võrra edasi teise, peaaegu identse lõksu, mida peaaegu nähagi polnud. Kuna tal endal erilist demonstreerimise isu polnud - need lõksud olid ikkagi üsna ohtlikud - haaras ta nüüd teise mannekeeni. Olles kindel, et sponsorid näevad, mida ta teeb, tõstis ta mannekeeni köiest üle - metsas näeks seda lõksu igaüks, kellel silmad peas - ning tegi siis teise “sammu”, riivates maas olevat traati. Traat pinises veidi, kui see mannekeeni tema käest ära rebis ning puuokste vahele jalgupidi rippu jättis. Griffin ei saanud rahulolevat muiet tagasi hoida. See oli isegi efektsem olnud, kui harjutamise ajal. Ta hõõrus käsi, mis köie ja traadi pingutamisest veidi valusad olid, ning astus siis ettepoole, et pealtvaatajaile veel kord kummardada ning saalist lahkuda.

Üks asi, millest Crim üldse aru ei saanud oli see ajakulu, mis neil Kapitooliumis oli. Need tunnid, mis ta treeningkeskuse ukse taga mokk töllakil istus oleks saanud kasutada palju sisukamalt. Kasvõi eluks vajalike oskuste õppimiseks. Olgugi, et need olid Crimil endal juba väga hästi selged. Oma ringkonnas oli poiss pidanud tihti karjaga nädala, või isegi kauem, kodust eemal veetma, mistõttu lõkke tegemine, vee leidmine ja toidu hankimine oli tema jaoks lapsemäng. Kuna ta oli oma lühikese elu jooksul ka päris palju loomi juba tapma pidanud, või nende tapmist pealt näinud, ei pidanud ta ka seda kuigi raskeks, et peaks hakkama teisi tribuute tapma. Ei saa ju veisest väga palju erineda. Oli ütlemata selge, et Crim ei lasknud mingitel muremõtetel endale ligi ronida ja oli täis enesekindlust.

Viimaks avanes tema kord saali astuda. Kutt tõusis just siis, kui üheksanda ringkonna neiu saalist väljus ja tegi talle silma kui tüdrukust möödus, et ise saali astuda. No nii. Tema suurepärane etteaste paksudele sponsoritele, kelle ainsaks huviks antud hetkel näis olevat nende laual ilutsev täistopitud lind. Tea palju ta siis sponsorite tähelepanu saaks kui ta areenil mõne tribuudi täis topiks sedasi. Vildakalt muiates astus Crim enesekindlal sammul raskuste poole. Ta tõstis kõigepealt kümne kilose raskuse kerge vaevaga enda pea kohale ja heitis selle raskust kannatavale alale, kuhu nad neid pomme tavaliselt loopisid. Järgmisena võttis kutt kahekümne kilose raskuse ja tegi sellega samamoodi. Seejärel lendas sinna samma ka kolmekümne, neljakümne, viiekümne, kuuekümne ja seitsmekümne kilone raskus. Crim suutis ka kaheksakümne kilost raskust tõsta, aga see maandus suhteliselt kuti jalgade ette. Nüüd oli soojendus tehtud ja selle kolistamise peale olid ka pealtaatajad oma tähelepanu linnult eemale tirinud.

Crim haaras ühe tugeva raudlati endale kätte ning astus sellega kahe kõrge metallist posti juurde, mille servades olid väljalõiked iga paarikümne sentimeetri järel nii et raudlati sai nende vahele tõsta ja siis end üles vinnata. Crim tõstiski lati kidadele oma pea kohal. Ta lõdvestas oma käsi, aga haaras siis latist mõlema käega tugevalt kinni ja tõmbas end üles. Seejärel tõmbas ta lati kidade vahelt ära ja tõstis selle järgmiste vahele ja tõmbas end taas üles. Sedasi ronis ta mööda raudsambaid üles kolme ja poole meetri jagu. Seejärel tõmbas ta end veel korra üles. Alles nüüd lasi Crim latist lahti, tegi ühe tagurpidisalto ja seejärel maandus kenasti maha.

Kutt naeratas kohtunikele kavalalt , tegi neile kummarduse ja lahkus seejärel ruumist. Ta oli seal nüüdseks piisavalt kolistanud. Oma ringkonna tüdrukule kavalalt silma teinud sammus Crim liftideni, et sõita üles kümnendale korrusele. Tema küll seal veel oodata ei jaksanud. Passinud küllalt kaua seal all juba.

Illustreeriv video, et mida kuradit ta siis ikkagi tegi:

OT: A juba oli minu kord v

Suured silmad pelglikult ümbrust jälgimas, istus Ashlyn nurgas ja jälgis, kuidas suur ruum aina tühjeneb. Juba siseneski tema ringkonna poiss sellest inimesi söövast uksest ning pisike tirts jäi üksi. Kuigi teda oli iga päev mitmeid kordi vanni sunnitud ning värviliste soengutega vaikivad teenijad olid tema nögist nahka nühkinud, tundis kaheteistkümnenda tribuut ikka, et ei sobi siia puhtusest kiiskavasse ruumi. Ta tahtis tagasi koju kaitsvate lobudike seltsi, kus ühe korstnajalami juures oli peidus tema tekiräbal. Äkki avanes uks ning tema kaaslane väljus, tormates kiirelt läbi ruumi, pilku Ashile heitmatagi. Kõik paistsid arvavat, et tema on esimene ohver ning keegi polnud talle lähenenud ega juttu teinud. Nad küll ei teadnud, aga tüdruk poleks vastanud ikka ju. Kõheldes istus ta ikka oma kohal kuni uksele ilmusid sama puhastes rüüdes rahuvalvajad, kui oli ootesaal. Ashlyn ei oodanud, et nad ta ruumi tiriks vaid krapsas püsti ja sibas nende vahelt läbi. Treeningruum oli samasugune nagu ikka. Ainult lae alla oli tekkinud mingi klaaskast, kus inimesed sõid. Tüdruk kiigutas end kandadel edasi tagasi, mõeldes, mida ta teha võiks. Nõu polnud talle keegi andnud. Ainuke asi, milles tüdruk tõeliselt hea oli, pidi olema kaevurite elude päästmine. Nende ohust teavitamisega. Siin ruumis polnud aga ei kaevureid ega ka ohtu. Relvad olid tema jaoks liiga rasked ning nendega saaks ta ennast ohtu seada, kuid mis mõte sel oleks. Plika silmad tuvastasid ellujäämisalal väikese kividehunniku, mille juurde ta kalpsas ning kohe tekkis tal ka idee. Ash võttis kaks ränitükki ning sisseharjunud sähvakaga sai ta kätte sädeme, millega paar samblatuusti süüdata. Peagi lõõmas terve ala. Nüüd asus tüdruk kive klaaskasti poole heitma, et saada inimeste tähelepanu. Reaalset ohtu neile küll polnud, kuid põlev ala oli üsna klaaskasti all ning pisike tahmanägu üritas neie mõista anda, et parem oleks lahkuda. Ta heitis pilgu oma kätetööle, tehes kindlaks, et edasi tuli ei levi ning silkas siis minema.

OT: Administratsioon on nüüdseks ära hinnanud kõikide tegelaste postitused ning allpool saate näha tulemusi.
Nagu varem öeldud, maksimum punktisummaks on 12 punkti. Kui teil on oma tegelase tulemustega probleeme või küsimusi, pöörduge administratsiooni poole.
Vastavalt saadud punktidele jagame ka tribuutidele panuseid, mis tagavad rohkem sponsoreid Areenil.

Kui hindamise aeg oli ametlikult lõppenud, arutasid sponsorid veel omavahel punktid läbi. Kuskil tund aega pärast viimase tribuudi saalist lahkumist said noored oma elukohtades koos oma Saatja ning mentoritega vaadata telekast, kui mitu punkti keegi sai. Alustati esimese ringkonna meestribuudiga, nagu oli järjekord olnud ka hindamisel endal. Saadet kommenteeris Ovid Greenlav. Iga tribuudiga koos tuli ekraanile ka pilt tribuudist ja nende nimetus. Ovid kommenteeris saadud punktisummat lühidalt ning siis liiguti edasi järgmise tribuudi juurde, kuni kõik tribuudid olid ära näidatud ja saade pärast lõppes, jättes tribuudid oma punktide üle arutlema ja Saatjad ning Mentorid mõtlema, kuidas neid punkte kasutades veel sponsoreid juurde saaks oma tribuutidele.