Räägime asjast

Jago nohises natukene pahaselt kui Ziv varsti eemale tõmbus ja oma näo vastu ta rinda peitis. Ta musitas kuti juukseid, aga sättis viimaks ennastki korralikult tuttu ja magama ta jäigi. Tema unenäod olid rahulikud nüüdseks juba. Õnneks ei näinud ta Kapitooliumis juhtunut ka unes.

Ziv ärkas öö jooksul mitmeid kordi võpatades, aga midagi väga hullu ei juhtunud. Kutt kõigest ärkas, hingeldas natukene, ning kui Jagole lähemale puges, suutis taas magama jääda. Alles hommikupoole, kuskil kella kuuest, hakkas noormees meeletult siputama, ta rääkis ning kohati karjus paaniliselt ning tema silmist libisesid mitmedki pisarad. Kuti käed olid rusikasse surutud ning Jago sai nii mõndagi hoopi endal tunda, kui poiss end eemale sipelda üritas, ikka magades. Ei olnud head unenäod!

Jago ärkas koguaeg koos Ziviga, aga jäi alati ilusti tuttu jälle. Alles hommikul ärkas Jago jälle korralikult ja silitas Zivi lohutavalt. "Heii," sosistas Jago murelikult. "Ziv, see on kõigest uni," ütles Jago vaiksel häälel. Ta tahtis kutti kuidagi äratada, aga Ziv ei ärganud üldse.

Ziv tõesti ei ärganud, unenäo reaalsus hoidis teda kinni. Kutt oli pigem häiritud sellest, et Jago temaga rääkis ja teda rahustada üritas. Kuti käed sulgusid üsna pea Jago kõri ümber, kui ta end tema peale keeras ja ta pigistas tugevalt, nuuksatades hetk hiljem. Veel hetk, ning lõpuks suutis Ziv ärgata. Mõistes, mida ta praegu tegi, hakkas kutt veel hullemini nutma, ning ta tõmbas oma käed eemale, pööras end Jago pealt ära ja kadus teki alla kerra, varjamatagi seda, kui endast väljas ta oli.

Jago kortsutas kulme, kui Ziv end tema peale keeras ja teda kägistada püüdis. Ta haaras oma kätega kuti randmetest, aga ei tirinud neid ära vaid puudutas kuti randmeid pehmelt. Tirimine teeks asja vaid hullemaks. Ziv saab aru, mis jama on. Ta saab ise aru. Jago ahmis õhku ja kui Ziv viimaks eemale tõmbus, köhis kutt veidi. Alle siis võttis ta Zivi uuesti kaissu endale. "Kõik on korras," sosistas Jago vaikselt. Tema oli palju hullemini reageerinud Zivi peale siiski. Vähemalt ta ise arvas nii.

Ziv aga tõmbus eemale, kui Jago ta endale kaissu võttis. "Mkmm," nuuksatas kutt õnnetult. Mitte miski ei olnud korras! Need unenäod ei olnud okeid! See ei olnud okei, et ta Jagot kägistada üritas! Mitte miski ei olnud okei. Ziv tiris padja endale kaissu ja tõmbus veel rohkem kerra, pisarad lohutamatult voolamas.

"Rahu," sosistas Jago vaikselt. Ta ohkas ning puges enda teki alt välja Zivi teki alla ja võttis kuti ilusti kaissu endale. Ta vajutas musi tema õlale. "Kõik on okei," lubas Jago. "Pööra end minu poole," palus mees pehmel häälel. Ta ei tahtnud, et Ziv endast väljas oleks, aga ta teadis, et seda muuta on üsna raske.

Ziv rabeles, kui Jago tema teki alla tuli ja ta endale kaissu haaras, aga tal polnud väga palju jõudu, et end välja rabeleda mehe haardest. Eriti, kuna tal oli robotkäsi, mis ei väsinud. "Mkmm," nuuksatas Ziv Jago palve peale. Ta ei pööra ennast ümber, ta oli vare, ta ei tahtnud, et Jago teda sedasi näeks.

"Palun," palus Jago vaikselt. Ta tahtis, et Ziv end tema poole pööraks ometi. "Palun, Ziv," palus Jago veel vaikselt. Ta musitas kuti õlga. "Kõik on okei," kinnitas Jago. "Ma luban sulle, et kõik on okei," kinnitas mees. Ta oskas arvestada sellise reaktsiooniga Zivi poolt ometigi.

Ziv nuuksatas raskelt, aga lõpuks siiski pöördus ja surus kohe oma näo vastu Jago rinda. Ta ei tahtnud, et mees tema nägu näeks. Ziv pigistas Jagot tugevalt, kui oma käed tema keha ümber mässis, ning liibus talle hästi lähedale. Miks ta sedasi ärganud oli? Miks need unenäod olemata olla ei võiks?

Jago kaisutas Zivi tugevalt vastu ning silitas tema selga oma terve käega lohutavalt. "Kõik on kombes," lubas Jago tasakesi. Varsti libistas ta oma robotkäe sõrmed Zivi lõuale ja tõstis tema pead ning vajutas oma huuled pehmelt kuti huultele. Suudlused tegid asja paremaks? Eks?

Ziv nuuksatas vaikselt, kui Jago tema pead kergitas ja ta huuli suudles. Hetkeks vastas Ziv suudlusele, aga siis tõmbus jälle eemale ja peitis oma näo ära, nohisedes kurvalt. Ta ei tahtnud täna küll kuskile voodist välja minna. Ta tahtis magada ja olla ja lihtsalt... ära surra? Oleks tore ju.

Jago vaatas Zivi nukralt kui kutt suudlusest eemale tõmbus ja ikka kurb oli. "Heei, kõik on korras," sosistas Jago vaikselt. Kõik tõesti oli korras ju. "Kuule, me peame jooksma minema," sõnas mees vaikselt. Kui nad viis korda järjest jooksmas käivad, saab Ziv Jagoga ühe teki alla ja ausalt öeldes Jago juba ootas seda.

Ziv nohises pisut pahaselt Jago sõnade peale. Kõik ei olnud korras. Tema oli mingi mängudest ellujäänu, ta pidi nende mälestustega elama. Kõik ei olnud korras. Kuidas sai Jago seda öelda? "Ma ei taha," pomises kutt, kui Jago ütles, et nad peavad jooksma minema. "Ma ei taha," kordas ta, enne, kui Jago midagi lisada jõudis.

Jago ohkas vaikselt ning kaisutas Zivi tugevalt. "Kas sa tahad rääkida sellest, mis sa unes nägid?" küsis ta vaikselt. See polnud üldse hea, kuidas Ziv endasse tõmbus. Jago ikka sakkis mehe aitamises. Ta püüdis küll, aga ta ei osanud. Ta ei teadnud, kas peaks teda motiveerima või laskma tal täna lihtsalt olla.

"Ei taha," ohkas Ziv, kui Jago uuris, et kas ta tahaks oma unenäost rääkida. Mis ta sellest Areenist ikka räägib. Ta tahtis vaikselt olla voodis omaette. "Sa võid jooksma minna," pomises Ziv Jagost eemale tõmbudes. Tema jaoks oli täna parim variant lihtsalt voodis olla ja mitte midagi teha. Ta ei tahtnud süüa, ta ei tahtnud isegi musi. Ziv pööras Jagole aeglaselt selja ning tõmbas end kerra jälle, nagu väike laps.