Midagi huvitavat

Jago kehitas õlgu. "Ma ei tahaks midagi nii ebameeldivat teha kellegagi, kes mulle meeldib," arvas ta siiski. Viimaks ka tunnistas Scipiole nagu otse, et talle meeldib Ziv. Jago silmitses hetke kamasid oma käes. "Näeb veel," sõnas ta siis Scipiole ning lahkus seejärel katuselt, et lifti minna ja teisele korrusele sõita.

Scipio kallutas jälle natukene pead ja kehitas siis õlgu. "Sa võid proovida ikka," arvas Scipio. Tema meelest see aitaks. Kindlasti aitaks. Siis see poleks nii uus. "Ja kindlasti aitaks Zivi peale mõtlemine, kui sa peadki sel aastal ka midagi tegema," lisas Scipio. Jamh, see variant võis veider tunduda, aga Scipio tegi seda näiteks. Noh, ta ei mõelnud Zivi peale, vaid enda kallima peale. "Näeme." Scipio saatis Jagot pilguga, aga siis pöördus, et taas linna jälgida. Kapitoolium oli ikka üks kohutav koht. Scipio oleks oi kui õnnelik, kui see ükskord õhku lastaks. Aga vaevalt, et tema seda aega näeb.

OT: Läbi.