oh so shiny

Ajad, mil Marcal oli võimalik treeningkeskuses olla, olid parimad. Ta oli tohutult vaimustuses kõigest, mis seal oli, jäämata harjutama ainult neid relvi, millega ta oli harjunud kokku puutuma. Need olid tal niigi päris hästi käpas, palju parem oli proovida kõiki neid teisi ilusaid relvi, mida ta ei olnud kunagi varem käes saanud hoida. Eks nendega oli küll esialgu raske harjuda, kuid kuna ta oli kiire õppida, sai ta tavaliselt päevalõpuks need käe sisse harjutatud. Tal puudusid küll teoreetilised teadmised - kui välja jätta tolmused ning igivanad raamatud, mida ta kohalikust raamatukogust vahepeal laenutas -, kuid ta oli piisavalt kaua endaga tegelenud, et ära õppida enda jaoks parim hoiak. Ta võis küll palju ebaprofessionaalsemalt hoida käes näiteks vibu kui mõni karjerist, kuid sellegipooelst suutis ta väga täpselt sellega lasta. Sama lugu oli ka teiste lihtsamate relvadega, mida tal oli õnnestunud endale saada.

Oli käes veel üsna varajane aeg ning Marca oli üks esimese, kes treeningkeskusesse jõudis. Ta oli just hommikul jooksmas käinud, peale seda dušši võtnud - see oli veel eriline luksus neidise jaoks - kõhu head-paremat täis söönud ning lõpuks treeningkeskusesse lipanud, tehes seda enne, kui Roman ärgata jõudis. Ta jalutas mööda keskust ringi, uurides tähelepanelikult kõiki relvi ning üritades valida, mida täna proovida. Ta jäi pidama mõõkade juures, vaadates hetkeks neid kaalutlevalt. Lõpuks tõmbas ta mõõdatupest ühe välja, ahhetades relva ülimalt ilusa sära ning välimuse peale. Ta vaatles seda igast küljest, katsudes ettevaatlikult ka relva tera. Sellega võis vabalt ühe pea maha raiuda, kui jõudu rakendada. Ilmselt oli seal ka vaja mingit konkreetset täpsust, kuid Marca ei teadnud nende kohta midagi. Ta püüdis harjuda mõõga raskusega, tõstes korra ka selle enda ette.

Ot: Juniper!

Juniper jalutas taas reipalt treeningkeskusesse, juuksed kõrgesse hobusesabasse pandud ning mugavad treeningriided jälle seljas. Täna oli ta oma tuleku meelega varasemaks sättinud, lootes, et nii mõõkade juurde pääseb. Taimede määramisest, tuletegemisest ja lõksude ehitamisest talle natukeseks aitas. Mõõkadega harjutama ta küll enam väga ei pidanud, aga kuna need olid talle kõige meelepärasemad, otsustas ta treningut nendega alustada. Kui see võimalik oli. June lootis, et karjeristid sinna jälle lobisema läinud ei ole.

Ta kortsutas kulmu, kui seal jälle üht tribuuti nägi, aga veendudes, et tegemist pole karjeristiga, ohkas ta kergendunult ning astus lähemale. Nüüd seletas silm ka numbrit neiu riietel. Kaheteistkümnes ei saanud ju ülearu hull olla, eks? Ikka parem kui esimene. Seega astus Juniper lähemale, sammud nüüd veidi aeglasemad kui enne, ning peatus teise tüdruku lähedal.

Neiu tutvus mõõkadega umbes samamoodi nagu June ise seda teha tavatses - ikka igast küljest, sõrmega ja üldiselt ka suurte silmadega. Kapitooliumi mõõku polnud Juniper veel käes hoidnud, aga juba kaugelt nägi neiu käes olev tera uhke välja. Kui võõras tüdruk mõõga enda ette tõstis, venis June'i nägu naerule. Natuke nagu peeglisse vaataks. Puudus nüüd veel vaid see, et too neiu paar proovilööki õhku teeks. "Kuidas on?" küsis ta neiult, sõrmedega üle erinevate mõõgatuppede libistades, ning haaras ühe kitsama neist kätte.

Marca ei pannud tähelegi, et keegi tema juurde oli saabunud, mistõttu ta pisut ehmatas, kui keegi rääkima hakkas. Ta oli sellest mõõgast liialt vaimustatud, et kedagi tähele panna. "Lahe," sõnas ta, teadmata, millist vastust talt täpsemalt oodati. Tal ju puudus igasugune kogemus mõõkadega ehk ta ei saanud seda ka millegagi võrrelda. Ta liigutas oma rannet ringjate liigutustega, vaadates, kuidas mõõga helkiv tera edasi ja tagasi sähvis. Ta muutis oma liigutused aina kiiremaks, samal ajal jälgides, et ta teisele tüdrukule pihta ei läheks. Ta võttis mõõgatupest kahe käega kinni, sirutas selle endale taaskord ette ning pigistas ühe silma kinni, et selle täpsust pisut vaadata. See oli nii sirge.. Obviously.. Ta lõi aeglaselt ühele poole ning teisele poole, proovides seejärel kaitseliigutust. Ta oli ainult Näljamängudel näinud, kuidas mõõka käsitleti. Marca tõstis enda pilgu teisele tribuudile. "Kas sa oled varem mõõka kasutanud?" küsis ta.

Juniper naeratas veidi, kui neiu tema tuleku peale võpatas. Ta polnud tahtnud teda ehmatada, aga vist ei olnud hullu. Vähemalt polnud tüdruk teda mõõgaga ähvardanud või midagi. Seda oli June tahtmatult mitu korda teinud. Neiu vastus ta küsimusele muutis June'i naeratuse laiemaks. Ta libistas kätte haaratud mõõgatupest relva välja ning silmitses seda lähemalt. "Tundub tõesti lahe," ütles ta sõrmega mööda tera külge libistades.

Ta silmitses võõrast neiut, kui see mõõgaga vehkima hakkas, ja mõistis, et ülearu kogemust neiul olla ei saanud. Seega, kui too temalt kogemuse kohta küsis, ei tahtnud June otse välja öelda, et oli aastaid enda vormis hoidmiseks just mõõkadega treeninud. See võis mõnele kogenematumale vist hirmutav olla? Üritades tõtt ilustada, ütles ta lõpuks: "Üks väheseid relvi, millega ma midagi teinud olen." Iseenesest oli see tõsi, sest vaid mõni teine terariist oli talle elu jooksul kätte sattunud, aga samas ei reetnud June oma tegelikku kogemust. Tema mentor oleks sellise diplomaatilise vastuse üle ilmselt uhke. "Sina?" küsis ta siis igaks juhuks - äkki varjas ka kaheteistkümnenda tüdruk oma oskusi mingil määral.