My stomach is not the only thing that's in knots

Griffin kõndis treeningkeskusse põhimõtteliselt mööda seinaääri. See hoone oli tema jaoks hirmutavalt suur ja uhke - ta polnud midagi sellist elu sees oma silmaga näinud ja ausalt öeldes ajasid uued asjad talle natuke hirmu nahka. Samas teadis ta, et sellest, kui ta kolm päeva oma toas hirmust hingeldades lakke vahib, pole mingit kasu.

Niisiis astus ta treeningkeskuse uksest sisse, endale korrutades, et tagasi pööramine on absoluutselt keelatud. Kõigepealt pidi ta midagigi tegema.

Relvadest kõndis ta põhimõtteliselt kaarega mööda. Ta ei kavatsenudki siin ennast lolliks tegema hakata ja kogemata paari varvast maha raiuda või midagi. Ainus asi, mis natukenegi mõistlik ja tehtav tundus, oli sõlmede sidumine ja lõksude ehitamine, nii et seal Griffin lõpuks maha istuski. Üht-teist ta juba oskas, äkki sai ta nii paljuga hakkama, et Areenil kuhugi jõuda.

Nojah, kui ta just esimese asjana kellegi tera otsa ei jõua.

Ta võttis köierulli enda ette, veetis mõne minuti, et aru saada, kuidas sõlmi õpetav arvutiprogramm töötab, ning asus siis omaette vaikselt nohisedes ekraanil toimuvat järele tegema.

OT: Blye.

Blye tundis ennast treeningkeskuses veelgi hullemini. Ta polnud selleks valmis. Tema elu polnud milleski selliseks mõeldud. Ta pidi halli hiirekesena need 18 aastat vastu pidama, kuni ta ei pidanud enam end lõikuseks kirja panema. Aga selle asemel leidis tüdruk end jälle siit samast, sejas tobe liibuv kostüüm ja ümberringi võõrad noored, kellest neljandik oli õppinud peaaegu terve elu selleks päevaks. Mitte kellelgi neist ei tekiks pisimatki probleemi neidis näpu liigutusega tappa.
Ka Blye kõndis relvadest mööda. Ta ei oskaks nendega midagi teha. Nuga oli veel enam-vähem tuttav relv, millega neidis saaks hakkama, kuid see kujutaks endast korrapäratut ringi vehkimist sellega.
Neidis peatus paariks sekundiks ühe posti juures, silmitsedes karjeriste treenimas. Nende liigutused olid kõike seda, mida Blye mitte kuidagi nende paari päevaga ei saavutaks. Eriti veel seda osa, mis reaalselt ootab kellegi teise tapmist. Viimaseks polnud näitsik küll valmis. Pigem ta põgeneb pärast kahuripauku võimalikult kaugele teistest ja liigub nagu hiirekene metsa all ringi. Ta võiks isegi hakkama saada sellega. Tuld näitsik oskab teha ja söögi tegemine pole ka mingi kunsttükk. Aga kõik oleneb siiski areenist ja kui neidis oleks eelmine aasta siia tulnud, oleks ta esimese ööga surnuks külmunud.
Otsustanud viimaks edasi liikuda, et mitte endast valet muljet jätta või üldse mingit muljet jätta nendele, kes ilmselt ta esimese paari tunniga areenil tapavad, võttis neidis suuna nurka, kus olid natukene elementaarsemad ellujäämispunktid. Peavarju jätab tüdruk hilisemaks, sest raske on seda teha, kui sõlmed ei ole need õiged. Aga tema kahjuks oli keegi juba sõlmede sidumise punktis ees. Vaikselt neelatanud, tõmbas Blye sõrmedega läbi enda hobusesaba ja istus ühe tumedapäise noormehe juurde, kelle seljal olev number kaheksa, andis tüdrukule teada, et tüüp ei ole eriti ohtlik. Noormehele õrna tervituse eest oleva naeratuse andnud, võttis Blye enda pisikeste sõrmede vahele jupi nööri ja hakkas esmalt meenutama juba tuttavaid sõlmi.

Griffin oli juba oma tegevusse niivõrd sügavalt sisse elanud, et kui järsku keegi tema kõrvale ilmus, võpatas noormees kergelt. Lootes, et tulija seda tähele ei pannud, pöördus poiss ümber, et enda ehmataja nägu näha. Palun ära ole karjerist, palun ära ole karjerist, korrutas ta mõttes. Ta küll ei teadnud, mida karjerist siit otsida võiks, aga kes pagan teab. Äkki oli mõnel neist vaja veel kingapaelte sidumist harjutada või miskit. Ei tundunud nagu nende hariduse prioriteet olevat.

Ta hingas veidi kergendunult, kui tulijaks osutus kolmanda ringkonna tüdruk. Ta vastas neiule naeratusega, mis võis tegelikult ka nutune grimass olla, Griffin polnud päris kindel. Võõrastega ei tulnud tal suhtlemine eriti hästi välja. Isegi kehakeel oli katsumus, mis siis veel päris sõnadest rääkida. Seega otsustas ta esialgu mitte midagi öelda - kui neiu natukese aja pärast veel pole midagi hirmuäratavat teinud, pääsevad võib-olla ka tema keelepaelad valla. Praegu pöördus ta oma sõlme poole tagasi, vasak käsi õige natuke värisemas. Griffin raputas seda veidi, aga see ei aidanud. Sõrmed tõmblesid edasi ja Griffin needis oma hirmureaktsioone maapõhja.

Ta jätkas ühe keerukama sõlme tegemist, aeg-ajalt kolmanda ringkonna neiu poole arglikke pilke saates. Tundus, et too oli samamoodi pigem vaiksemat sorti inimene, mis Griffinile sobis. Kui keegi võõras temaga sõbrajuttu ajama tuleks, hakkaks poiss ilmselt suust vahtu välja ajama või midagi sama sotsiaalselt aktsepteeritavat. Ei, see vaikus praegu sobis. Vähemalt esialgu.

Veendunud, et poiss ei hakka teda siit ära ajama, pöördusid Blye pruunid silmad pisikesele köiejupile enda sõrmede vahel, kuhu ta oli paar tuttavat sõlme juba teinud. Need olid päris sarnased sõlmedega, mida neidis tööl kasutab. Ainult nööri asemel oli tal traat. Viimasega oli palju kergem mängida, kuid just see omadus muutis ta nii palju hapramaks. Mida rohkem seda painutad, seda pehmemaks ta muutub ja lõpuks läheb lihtsalt katki. Nööriga õnneks seda probleemi polnud.

Harutanud tehtud sõlme lahti, tõstis näitsik pilgu enda ees olevale ekraanile, mida vargsi puudutades, jäi ta silmitsema hoopis teistsugust sõlme, mis oli näitsiku jaoks küll tuttav. Ta on seda kodus harjutanud, kuid enamikel juhtudel ei tule tal see esimese korraga välja, vaid kulub ikka oma viis korda, et ta oleks täiuslik. Aga see oli kodus, kus tüdruk oli nelja tuttava seina vahel, aga treeningkeskus oli totaalselt erinev koht, kus mõni meeter eemal passivad lapsed, kes püüavad Blye nõrkusi meelde jätta, et tüdruku elupäevade arv veelgi kahaneks.

Hinganud vaikselt sisse, jälgis Blye korraks tähelepanelikumalt õpetust ekraanil, pöörates seejärel pilgu köiejupile ja libistanud ühe otsa läbi aasa, püüdis neidis keskenduda enda sõrmedele, mitte silmanurgast teiste jälgimisele. Tüüpiline hall hiirekene, kes vaatab iga sekund enda elust üles, et hoida silma peal röövlindudel, kelle õhtusöögiks ta võib muutuda.

Griffin rahunes veidi, kui ta aru sai, et neiu kohalolu tema jaoks mingit pidi ohtlik ei ole. Ta keskendus oma sõlmele, ning kui oli selle natukese proovimise järel valmis saanud, silmitses mõne hetke taas tüdrukut enda kõrval. Nüüd tuli talle pähe, et neiu on tema jaoks vaat et ohtlikum kui teised - kui ta samuti sõlmedega osav oli, tähendas see, et mida iganes Griffin teha oskas, oskas tüdruk ka. See tegi poisi uuesti veidi närviliseks ning ta harutas oma sõlme lahti veidi äkilisemalt kui vaja oleks olnud.

Ta arutles, mis seisukohta selle tüdruku suhtes siis nüüd võtta. Kas peaks hakkama temaga sõprussuhteid looma, et too teda mängudel tema enda relvaga - kui köierulli selleks pidada võis - kohe rajalt maha ei võtaks? Kuidas sõprussuhete loomine käis? Kas ta pidi reaalselt suu lahti tegema? Mida ta ütlema peaks?

Griffin ei pannud tähelegi, et oli juba tükk aega niisama istunud, köit hoidvad käed süles, vaadates küll kolmanda ringkonna tüdruku poole, aga mitte talle otsa. Kui ta end lõpuks tabas, avastas ta, et oli ka veidi ärevamalt hingama hakanud. Inimkontakt oli üks hirmus asi küll.

Õnneks oli jätnud Blye enda pikad pruunid juuksed lahti, võttes ainult eest paar juuksesalku, mis kuklale patsiks punus. Just tänu nendele ülejäänud lahtistele juuksesalkudele, mis ette kummardamisel tema ja noormehe vahele kardina moodustasid, võis näitsik piiluda, mida tüüp teeb, ilma et see oleks liiga veider nende mõlema jaoks. Niigi said kaks vaikset halli hiirekest kokku, kes eelistavad vaikselt nokitseda. Blye'le see sobis aga ilusti.

Kolmandat korda sama sõlme sassi ajanud, harutas neidis selle sasipuntra lahti, tõstis jalad tagumiku alt rätsepaistesse ja võttis ette teise sõlme, lootes, et äkki too õnnestub tal paremini. No miks oli vaja saatusel nüüd tema siia mängudele saata. Blye ei suudaks ilmselt ka kõige hädavajalikumat sõlme teha esimese korraga õigesti, milleks oli poomissõlm. Mida tüdruk veel noa või mingi muu terariistaga peale hakkab? Suurema tõenäosusega vigastab näitsik ennast sellega ja sureb verekaotuse või infektsiooni tagajärjel kui haavab kedagi teist. Samas just ellujäämist võimalikult minimaalses koguses esemetega oskab Blye hästi. Ta on harjunud vähe sööma, vähe jooma, ka sooja ei vaja ta väga palju, kuigi päris külmetada ta ei sooviks, magama on ka tüdruk harjunud maksimaalselt viis tundi päevas. Kui teine tribuut teda ei tapa ega mõni mängumeistri loomakene, siis loodus tema vastu nii kergelt ei saa.

Alguses oli Griffinile tundunud, et vaikus on okei. Talle oli sobinud see, et kolmanda ringkonna tüdruk temast justkui väljagi ei tee ning rahulikult omi asju ajab.

See tunne läks üsna kiiresti üle.

Nad tegid sama asja. Nad olid teineteisest vähem kui meetri kaugusel. Griffin oli teda (või vähemalt tema suunas) juba ebanormaalselt palju vaadanud. Ausalt öeldes ootas ta nüüd vestluse algust. Niimoodi vaikides kõrvuti sama asja teha oli veider. Smalltalk polnud Griffinile kunagi meeldinud, aga ta tundis, et nad vist peaks rääkima, ja mida edasi, seda häirivamaks see tunne muutus. Kas nad üldse pidid rääkima? Mis vait olemisel viga oli? Samas, kas oleks normaalne tund aega järjest, või kauemgi, vaikides omaette köit käte vahel keerutada? Kuidas pagan inimestevaheline suhtlus töötas?

Griffin ohkas ebavajalikult valjusti, kui küsimused üle pea hakkasid kasvama. Natuke halb tunne oli, et ta ise kunagi vestlust alustada ei osanud ega julgenud. Praegu oleks ta peaaegu tahtnud. Teine osa temast tahtis püsti tõusta ja veidrast olukorrast lihtsalt minema jalutada, aga ta mentorid oleks ta maha löönud, kui ta oma tuppa tagasi läinud oleks, ja treeningkeskuses - teiste tribuutide silme all - ringi jalutamine ei olnud ka eriti ahvatlev. Ta silmitses kolmanda ringkonna tüdrukut, justkui tahtes midagi öelda, aga absoluutselt mitte ükski normaalne sõna ei tulnud pähe.