What a mad world

Esimene päev treeningkeskuses. Charitina oli oma nutmised ära nutnud. Ta oli Scipioga rääkida saanud ja mees oli talle juba päris palju asju näidanud, aga nad mõlemad leidsid, et kõige ohutum asi, mida õppida oleks vibu. Täna oli neile kõigile tutvustatud treeningruume ja tribuudid olid omavahel kohtunud. Neidis korrutas endale, et ta ei saa kedagi usaldada. Ta kuulas mis neile räägiti a ette näidati. Nad olid saanud liibuvad ja mugavad treeningriided. Kui mingid kohustuslikud osad olid läbi, anti neile vaba aega, et harjutada mida nad ise tahtsid. Neidis märkas kuidas karjeristid kokku koondusid, osad inimesed tundusid veel omavahel suhtlevat. Ta oli seal täiesti üksi. Ta isegi ei suhelnud enda ringkonna meestribuudiga. Neidis võttis nooled ja vibu ning läks 'lasketiiru', et harjutada. Tal oli kolm päeva aega, et harjutada ja ta kavatses harjutada kuni ta ainult märklaua keskpunkti tabab. Tegelikult läks tal võrdlemisi hästi, ta sai märklauale pihta vähemalt. Neidis seisiski lasketiirus ning lasi järjest nooli märklaua pihta.

OT: Finley ja kes iganes veel liituda tahab.

Finn oli treeningkeskuses täiesti oma elemendist väljas. Tal olid seljas riided, mida ta vaid telerist näinud oli, tema ümber olid temavanused noored, kellega ta varsti elu ja surma peale mängima hakkama pidi, ning ta ei olnud päris kindel, mida peale hakata. Praegu tundus, et tema kõige silmapaistvamaks ründemanöövriks saab kivide loopimine, sest relvad olid talle enamuses võõrad. Nuga oleks ta ehk käsitseda osanud, kuid ta oli juba näinud, kuidas teised seda teevad, ning ka seal oleks ta haledalt kaotanud. Seega käis ta mööda treeningkeskust ringi, valides erinevaid alasid, ning lootis, et komistab oma varjatud ande otsa. Siiamaani polnud õnneks läinud. Ausalt öeldes hirmutavatest karjeristidest eemale hoides lõpetas ta lasketiirus, kus oli üks vähem mõrvarliku olekuga tüdruk. Finn ignoreeris see tüdruk võib su varsti maha lüüa mõtet ning astus lähemale ja haaras vibu. Ta oli näinud küll, kuidas see töötas, kuid põhimõtteliselt oli relv tema jaoks ikkagi uus. Ta võttis ka nooletupe ning läks võõra neiu kõrvale järgmise märklaua ette. Ta silmitses tüdrukut veidi aega, lootes, et see teda kuidagi aitab, ning lõpuks tõmbas esimese noole vinna. See kukkus aga haledalt tema varvastest paar meetrit ettepoole ning Finni näos oli peaaegu valu näha. Aeglaselt astus ta nooleni, et see üles korjata, oma tavalisest punakamat nägu ignoreerida üritades, ning ümber pöördudes naeratas ta võõrale tüdrukule veidi vabandavalt. "Ma ei ole väga vibukunn, nagu välja tuleb," ütles ta ettevaatlikult - ta ei olnud päris kindel, kas tüdruk suhtlemisest üldse huvitatud on.

Charitina tegeles oma märklaua hävitamisega ka siis kui tema juurde üks kutt tuli. Kui ta ei eksinud, oli too veel madalamast ringkonnast kui ta ise. Ta enam vähem teadis, kes olid paremal järjel ja kes halvemal. Kuigi tüdruk väga tähelepanu noorukile ei pööranud, nägi ta tema tegevust siiski silmanurgast. "Ära usalda kedagi!" korrutas ta endale mõtteis. Mitte kedagi. Aga kui ta nägi kui hale see kutt vibu ja noolega oli, hakkas tal temast kahju. Tüdruk ohkas ning langetas enda vibu, pöördudes kuti poole. "Mina ka ei ole," ütles ta siis sõbralikult naeratades. Nad polnud areenil praegu, väike vestlus ei teinud halba. "Sa lihtsalt pead proovima," arvas tüdruk siis. Ei saanud alla anda. Tuli endast kõik anda ja püüda ja püüda. "Proovi uuesti," arvas tüdruk ning võttis endale uue noole. "Näed, niimoodi," näitas neidis ning vinnastas oma vibu uuesti. Scipio oli teda õpetanud, kuidas vibu hoida kuidas noolt hoida, kuidas oma keha hoida. Ja nüüd ta lihtsalt harjutas ja harjutas.

Finn tundis kergendust, kui tüdruk talle naeratas. "Parem igatahes kui mina," ütles ta noolt käes keerutades. Ta sättis selle uuesti vibule, samal ajal neiut piieldes, ning rakendas sel korral rohkem jõudu. Vibunöör oli palju rohkem tagapool kui enne ning Finn mõistis, mis enne valesti läinud oli. Ta heitis veel ühe pilgu võõra tüdruku poole, sihtis nooleotsa veidi kõrgemale ning, võideldes tahtmisega silmi kinni pigistada, lasi noole teele. See kord lõppes tema üritus palju vähem piinlikumalt - nool tabas märklaua äärt. Seega, progress vähemalt oli (taandareng oleks esimest katset arvestades muidugi üsna ebatõenäoline olnud), kuigi vibulaskmist ta Mängudeks piisavalt hästi selgeks ei saa. Kurb ju, kui tahad kellelgi silma välja lasta ja tabad selle asemel varvast või midagi. Järgmist noolt haarates naeratas ta neiule. Kui ta enda ringkonna tüdruk välja arvata, oli see tüdruk esimene, kes talle mingisugust positiivset tähelepanu pööras. "Aitäh," ütles ta uut noolt vibule sättides. "Et õpetasid. Selle eest ka, et sa naerma ei hakanud või midagi."

Charitina jälgis kutti ja kui too oma noole lahti lasi, lasi tüdruk ka enda oma. Tema nool tabas märklauda päris ilusti, aga mitte selle keskkohta kahjuks. Aga vähemalt sai pihta. Täitsa hätta ei jää. "Palun," naeratas tüdruk viies pilgu taas kutile. "Pole eriti naljakas minu arust," arvas ta siis. "Pole eriti tore minna areenile teadmisega, et oled täiesti alasti, võrreldes esimeste ringkondade omadega oleme me nagunii üsna alasti," ohkas tüdruk. Karjeristid olid kohutavad. Nad kogunesid suhteliselt algusest peale oma kampa ja seda hirmutavamad nad välja nägid. Mis võimalus oleks neil teistel nende vastu? Nad pidid nad lihtsalt üle kavaldama. Charitina vinnastas uuesti vibu ja lasi märklaua pihta. "Ehk kunagi vajan mina abi ja sina saad mind aidata," arvas neidis siis ning vaatas taas kuti poole ja naeratas. Ta ei tahtnud mingit otsest liitu sõlmida, aga teene teene eest oli igati mõistlik?

"Ma vist olengi selle karjeristide asjaga ära harjunud. Ma arvan, et nemad naeraksid," vastas Finn sihtides. Ühe silma kinni panemine vist aitas? Nool lendas igal juhul jälle veidi paremasse kohta. "Ja see alastiolekutunne on täiesti tuttav, ma pole siiamaani midagi leidnud, mis mind areenil kuidagi aitaks. Kiired jalad ehk välja arvatud, aga ainult nendest vist ei piisa," lisas ta siis vaikse ohkega ja haaras järgmise noole. Neiu järgmise lause peale lasi ta juba tõstetud vibu uuesti alla ning muigas. "It's a deal," ütles ta. Ka tema polnud liitude suhtes eriti kindel - ta oli piisavalt palju näinud, kuidas need kippusid üksteisele nuge selga ja kõrri ja igale poole mujale lööma - kuid kui ta kunagi neiut aidata sai, miks ei peaks ta seda tegema?

"Nooh, minul pole ka väga midagi, millega särada a ma praegu õpin nii kiirelt kui ma saan," selgitas tüdruk. "Aga siin on õnneks head võimalused õppida veel. Väledad jalad võivad vägagi kasuks tulla," märkis neidis siis naeratades ning kohendas oma sõrmi vibu ümber. "Ma pole elus isegi ühtegi looma tapnud, ma ei kujuta ette kuidas ma peaks seal hakkama saama," ohkas tüdruk. Ja kui ta võis loota vaid iseendale. Ta tahtis Scipiot Areenile kaasa võtta. No muidugi kui tal seal valikuvõimalusi oleks, ta ei läheks üldse, aga kui ta saaks endale valida kellegi kaasa, kes teda aidata võib, ta valiks Scipio. Mees oli juba korra näljamängud võitnud, ta võidaks veel. Ta oskaks neid kaitsta ja saaks Charitinale veel midagi õpetada areenil olles. Aga ta ei saanud meest kaasa võtta ja pidi nende kolme päevaga omandama nii palju kui võimalik. Sellele taas mõtlema hakates, tõstis neidis uue noole, vinnastas vibu ja lasi noole märklaua poole teele. "Ma soovitaks sul harjutada mingit asja võimalikult palju kuni sul veel võimalus on," arvas tüdruk.

Finley lasi järgmise noole lendu ja ohkas vaevukuuldavalt, kui see jälle õigest kohast mööda läks. Silma asemel ehk küünarnukki või nii. "No, ma vist pean siis Mängudeni siia jääma, muidu ma seda küll selgeks ei saa," ütles ta muiates. "Minu relvakogemused piirduvad vikatite ja sirpidega, nii et ega mina ka tapmiseks valmis ei ole." Ta lasi vibul jälle alla vajuda, kui silme ette tekkis kujutluspilt sellest, kuidas ta kellegi maha lööma peaks. Kõhus hakkas keerama. "Vahepeal mõtlen juba, et võiks ju Küllusesarve juures lihtsalt käed rüpes istuda ja saatust oodata, aga... ma ei taha siin surra," lisas ta vaiksemalt. See vestlus oli kuidagi positiivsemalt pihta hakanud, aga sellises olukorras, kus kõigil kirves peaaegu literally pea kohal rippus, ei olnud positiivseks mõtlemiseks ja naljaviskamiseks väga võimalust. Finn tõstis uuesti vibu, see kord palju vastumeelsemalt.

Charitina jälgis kutti ja ohkas kergelt. "Niimoodi küll ära mõtle," arvas neidis. "Pigem püüda võidelda, siis sul on mingigi võimalus," arvas tüdruk ning lasi vahepeal jälle ühe noole märklaua pihta. Varsti peaks nooli ära tooma sealt. "Võib-olla sa oledki just osav käsivõitluses. Oled sa mõõkasid proovinud?" uuris neidis. "Või kirveid?" lisas ta. Valikut ju oli iseenesest. Vikateid ja sirpe päris mitte, aga mingi valik oli vähemalt. Neidis võttis uue noole ja silitas kergelt selle sulgi. Tahaks ka nool olla ja lihtsalt minema lennata. Vibu ja nooled olid tore valik, ei pidanud lähedale minema, et võidelda, aga lähivõitluses polnud neist mingit kasu ja nooli tuli kokku korjata koguaeg. Ta peaks ilmselt ise ka mõõgaga või millegagi harjutama võitlemist.

"Nojah, allaandmine ei ole variant," nõustus Finn tõsiselt ning sihtis märklaua poole. Noole lendu lasknud - ei läinud väga palju paremini kui eelmised - pöördus ta neiu poole. "Iseenesest tunduvad mõõgad vist kõige mõistlikumad. Või noh, kõige tuttavamad vähemalt," ütles ta mõtlikult. "Samas, seal on alati kõige rohkem rahvast, nii et mul pole väga tahtmist olnud midagi proovida. Äkki läheb metsa ja teen oma kobakäplusega endast lihtsa sihtmärgi või midagi," lisas ta. Tõsi, kui ta alles areenil mõõga kätte haarab, ei lõpe see arvatavasti kõige paremini, aga sinna karjeristide silme alla üksi lolli mängima ta ka minna ei kavatsenud. Ta lasi veel ühe noole, kuid see lendas märklauast hooga mööda. Finni järgmine ohe oli eelmistest veidi valjem.

"Ei ole muidugi," sõnas neidis. Ta pööras end jälle rohkem kuti poole ja vaatas teda naeratades. Neidise naeratus oli pigem julgustav kui midagi muud. "Lähme koos?" pakkus tüdruk siis. "Ma leian, et neil väga vahet pole. Las nad naeravad," arvas tüdruk. "Neil on nii palju eeliseid meie ees ja me ei saa enda eeliseid nende pärast kasutamata jätta," selgitas neidis. Ta langetas oma vibu täiesti ja toetas selle otsa üldse maha. "Ma peaks ka nagunii lähivõitlust ka õppima, ma ei saa üldse kindel olla, et ma endale vibu saan areenil," selgitas neidis siis. Ja miks mitte õppida Finleyga mõõka käes hoidma? Pigem temaga kui mõne karjeristiga eks ole.

Tüdruku ettepaneku peale naeratas Finn tänulikult. "Koos oleks hea küll," ütles ta. Natuke närune tunne oli, et tüdruku endale peaaegu turvameheks kauples, aga desperate times, desperate measures. Ta lasi vibul alla vajuda. "Mina peaks ka, aga ma ei kujuta ette, kas ma areenil oma oskustega midagi peale ka hakata suudan," ütles ta muiates. Praegu ei osanud ta küll ette kujutada, kuidas ta kellelegi mõõga rindu torkama peaks. Selga sirgu ajades pööras ta ümber, et vibu ja nooli ära panna. "Kui palju sa üldse... kõike seda varem teinud oled?" küsis ta vaba käega enda ümber vehkides. Kuidas seda üldse nimetada, mida nad tegid? Treening oli küll natuke hale sõna.

"Ega ei olegi väga varem teinud," ütles neidis kui ka enda vibu ja asjad ära pani, et nad siis saaksid suunduda sinna, kus mõõgad ja muud sellised asjad olid. "Ma oskan kööginuga käes hoida," naeris Charitina siis kergelt. Vähemalt niigi palju. "Ma panustan suuresti selle peale, et seal instinktid lülitavad kõik muu välja," sõnas tüdruk. Mis muud ikka. pole mitte midagi muud väga, mille peale loota. Selle paari päevaga treeningkeskuses tapjaks ei õpi ju.

Finn kõndis neiu kõrval mõõgatreeningu ala poole, nüüd veidi närvilisem. Neiu lause peale ta muigas. "Ma panen omalt poolt sirbi kööginoa kõrvale, aga see on ka peaaegu kõik," ütles ta vastuseks. "Okei, vikat ka, aga sellega ma saaks kellelgi jalgu alt niita heal juhul," lisas ta hetke pärast veidi nina kirtsutades. No ei ole kõige parem asi, mida ette kujutada. "Midagi peale instinktide usaldamise vist meil üle ei jää," nõustus ta tüdrukuga, kiire häiritud pilgu karjeristide poole heites.

Charitina noogutas mõtlikult Finley poole ja vaatas siis hetke karjeriste, kes seal eemal veidi bossasid. "Neid ei maksa ka karta, nad on samamoodi lihast ja luust nagu meie," arvas CHaritina siis. Ta polnud päris kindel, kas ta ütles seda praegu kutile või iseendale. Küllap aitab neid mõlemaid. Neidis astus mõõkade juurde ja tõmbas sealt ühe. "No seda ma küll käes hoida ei oska," arvas tüdruk siis ning surus aneratuse näole. Mossitamine ja nukrutsemine ei aita mitte midagi seal praegu.

"Natuke sitkemast lihast ja luust kui mina," vastas Finn muiates. Kahekesi oli kuidagi julgem küll ning Finn naeratas neiule tänulikult, lootes, et ta tollele ka mingisugustki julgustust pakub. Ta haaras samuti ühe mõõga, keerutas seda mõtlikult käes ning võttis sellest siis kahe käega kinni - kuidagi loomulikum tundus. "Natuke võõras on küll, jah," ütles ta prooviks paar kiiremat lööki tehes. Õhk vihises ta ümber ja korraks oli isegi päris mõõgakangelase tunne, aga kuidagi kohmakas oli olla ikka. "Proovime?" küsis ta tüdruku poole pöördudes.

Charitina hingas sügavalt sisse ja välja. "No proovime," arvas neidis. "Aga palun ära sellega mult midagi otsast vehi ja ma püüan ka kõik tükid sulle külge jätta," sõnas neidis. Ta tegi korra vehkiva liigutuse. Jah, kohmakas oli sellega olla küll. Ta ikka eelistas vibu. Ta oli näinud enne karjeriste nendega võitlemas, aga see ei tähendanud, et ta nüüd väga midagi ikkagi oskaks. Siiski ta püüdis vähemalt.

"Annan endast parima," vastas Finn muiates. Oleks ikka rumalus küll, kui nad trenni tehes teineteisel käed otsast raiuks. Ta astus paar sammu tahapoole, et end ette valmistada. Neiule veel üht pilku heites tõstis ta mõõga ning tegi sellega veel ühe proovilöögi, üritades välja mõelda, kuidas lüüa nii, et see tüdrukule kuidagi ohtlik ei oleks. Mõõka endiselt kahe käega veidi kramplikult kinni hoides tõstis ta tera otse enda ette ning sihtis allapoole. Siin oli tal pikkuse-eelis ja ülalt alla lüües oli hoog suurem ja jõudu rohkem, aga samas oli tema alakeha haavatavam. Finn üritas kõike seda kuidagi meelde jätta.