Lootusetu värk

Mylesil ei olnud midagi Silveri vastu, kuid ta tundis sügaval sisimas, et tüdruk suruti talle peale, sest noorukil polnud mingitki võimalust neiut mitte sallida. Niipea kui kirvepaar seda märkaks, oleks kuningas kutu. Kui tal oleks tsiki vastu midagi enne mänge, kriipsutaks Macon ta liidulistist välja. Kui miskit läheb nässu mängude ajal, tuleb enne põgeneda, kui nuga selga lüüakse. Lootes, et ta suudab plikaga hästi käituda, manas Myles näole peaaegu siira naeratuse ning sõnas: "Mul pole hüüdnimesid." Pole vaja, et teised tema suursugususest teaksid. Kuigi kutile meeldisid ta hüüdnimed, ei soovinud ta neid siin mängudel jagada. Noormees lasi jutu, mida ta kaaslased oma hommikustest tegevustest pajatasid ühest kõrvast sisse ning teisest välja, ning asus taas relvi uurima. Ta pilk peatus pisematel nugadel, mis paistsid olevat loodud viskamiseks. Oda oli olnud liiga raske, sirp liiga terav, aga need ei tundunud tema käe jaoks nii ohtlikud. Myles oli visanud tööl üle võlli mingeid juhtmeid, kuhu otsa oli kinnitatud metalltükk, sest vahel üritasid nad energia tootmist muuta rohkem mehaanilisemaks ja vähem elektroonikal põhinevaks. Traat tõmmati metalltoru ümber pöörlema ja püüti tekkivat hõõrdejõudu ära kasutada. Kahjuks oli see tulu liiga väike, et säärane kaadervärk laiemale turule tuua. Mängudel aga annaks midagi sarnast meisterdada. Myles sirutas käe, et üks nuga kätte võtta. Ese oli raskem, kui esmapilgul tundunud oli, aga käest kutt seda ei pillanud. Nooruk mõtles parasjagu, kas ta suudaks asjandust ka heita, kui kirvenaine talle küsimuse esitas. "Mina..." kokutas ta, kogus end veidi ja alustas uuesti: "Esmalt kavatsen ma leida viisi, kuidas energiat genereerida ja edasi kasutan ma seda teiste vastu ära." Myles jättis mainimata, mis viisid tal lõikuspäevast saati peast läbi olid käinud. Hetkel parim plaan oli mingi veekogu pinge alla panna. Paljud tribuudid olid aastate jooksul janu kätte surnud, seda nooruk teadis. Juua sai tavaliselt väga vähestest kohtadest ning kui nende üle kontroll saavutada, saaks ta end jälle kuningana tunda.

Kuigi praegu tundus Myles Silverisse hästi suhtuvat, kavatses Macon ikkagi silmad lahti hoida ja väikesemagi probleemi korral vastavalt reageerima. Ründama ta muidugi enda kaaslasi hakata ei kavatsenud, kui just muud võimalust pole. Vahel võib ka lihtsalt sõnadega edukalt hakkama saada. Mida kauem nad aga pundiga koos on, seda ohtlikumaks üksteisele muutuvad – fakt, mida areenil kordagi unustada ei tohi. Samuti teadis Macon, et Silveriga tuleb tal edaspidi käituda nagu tavalise liitlasega, sest kui teised taipavad, et seal midagi enamat toimumas on, võivad nad leida olukorra, milles seda ära kasutada. Võib-olla mõni tähelepanelikum tribuut oli juba pihta saanud, et nende omavahelised suhted on natuke liiga sõbralikud, aga treeningkeskuses toimuv ja areen erinevad teineteisest oluliselt, nii et Maconil on veel võimalik kõik näiliselt ümber pöörata. "Kõlab hästi. Neil endast nii heal arvamusel olevatel tüüpidel pole õrna aimugi, mis neid ees ootab," sõnas kutt Mylesi selgituse peale, kui too mingi osa oma esialgsest plaanist teatavaks tegi. Macon uskus, et seal peab midagi veel olema, aga praegu oli veel vara lisaküsimusi esitada, kui nad ei tea isegi, missugune areen välja näeb. Ehk varsti saab ülbikutele ka selgeks, et kedagi ei tasuks alahinnata – isegi mitte seda käelabata tüdrukut kümnedast ringkonnast, sest kindlasti on temalgi mõni tugev külg, mida ära kasutada.

"Mis teil endal siis plaanis on?" uuris kuningas, pilk Maconil, pidades teda ilmselgelt tugevamaks seitsmenda tribuutidest. Myles teadis, et kirveduo oskab ilmselt hästi puid langetada, aga kui areenil ühtki tüve ei leidu, kuhu tera lüüa, siis mis need metsalsed pihta hakkavad? Võimalusi, milline tema surmapaik saaks olla oli lõputult, kutt ei teadnud isegi nii palju numbreid. Ta oli õhtul päris palju variante välja mõelnud ja üritanud neid oma oskusega sobitada. Veidi võis end proovida siin küll ka arendada, kuigi olukord oli päris, noh, lootusetu. Myles kaalus ikka seda terariista käes, julgemata proovida veidi eemal asuvat märki sihtida. Teades oma oskusi või õigemini nende puudumist, võiks nuga vabalt kasvõi seljataha lennata. Nooruk piilus vargsi silmanurgast, mis teda ümbritseb. Ta ei tahtnud teada, mis juhtuks, kui ta kedagi siin vigastaks. Kutil oli niigi raskusi oma närvide taltsutamisega ning tal oli veel mitu päeva vaja vastu pidada, enne kui areenile jõuab. Seal on ilmselt võimalus oma emotsioonid välja elada. Loomulikult mitte oma liidukaaslaste peal, küll ta üksi kuhugi pageda saab, kui eriti ärritub millegi peale. Mõeldes, mis supi sisse teda visatud oli, leidis Myles julguse tera käest heita. See lendas küll õiges suunas, kuid jäi tükk maad enne märklauda põranda seest välja turritama.

"Praegu on veel liiga vara, et ühtegi konkreetset plaani jutuks võtta. Ma ei tea isegi seda, palju meid lõpuks kokku tuleb – ainult kolmest on vist vähe, aga teiste peale ka loota ei tasuks, enne kui nendega räägitud pole," ei osanud Macon hetkel midagi kindlat öelda. Ta vajas natuke rohkem aega. "Hiljemalt viimasel päeval enne mänge otsin teid kõiki üles – ükskõik kui palju meid siis on – ja paneme paika algustaktika, kuidas elada üle esimene veresaun, sest nagu eelnevad mängud ajaloo vältel näidanud on, sureb esimeste minutite jooksul päris palju tribuute. Kõikidele peaks leidma eraldi ülesande, mida kindlasti järgida tuleks, sest uisapäisa ja midagi mõtlemata platvormilt minema tormamine võib paraku tähendada kiiret surma," rääkis Macon ära üldise jutu, mis tal mõtetes liikus. Individuaalsed ülesanded jaguneksid põhiliselt kahte gruppi: need, kes oskavad hästi mõnda relva kasutada, peaksid selle sarvest või lähiümbrusest kindlasti kätte saama ja pärast seda kohe minema tormama. Kui veab ja satub midagi veel käeulatusse, oleks see muidugi boonuseks. Need aga, kes terariistadega osavad pole, peaksid panustama kõige rohkem lihtsalt väledatele jalgadele, et kaose keskel end võimalikult märkamatult tapahimulistest tribuutidest mööda nihverdada ning joosta Küllusesarvest nii kaugele kui võimalik. Samuti on neil vaja kindlaks määrata märguanded, mille abil hiljem areenil üksteist üles leida, seega arutamist on veel palju. Märganud nuga, mille Myles lendu oli lasknud, põrandale maandumas, astus Macon paar sammu, et terariist üles korjata. Kõndinud sellega viienda ringkonna kuti juurde tagasi, näitas ta viimasele ette, kuidas peaks nuga käes hoidma ja millisest asendist seda viskama. Kui Macon sama noa käest heitis, lendas see märklaua poole ning jäi sinna ka pidama. "See käib niimoodi. Äkki proovid korra veel?" pakkus ta liidukaaslasele.

Kuulates Maconi sõnu, oli Myles vägagi rahul, et teda sellesse liitu värvati. Tundus, et kapten kirvel oli kõik juba päris hästi läbi mõeldud. Küll täpsemad detailid, kuidas kõik vastased maha nottida saab areenil paika panna. Kuningas oli ka veendunud, et see seitsmenda kutt suudab kindlasti teda varustada kraamiga, millest ta energiat välja võiks võluda. Ilmselt on kavandatud maastikule peidetud palju tehnikavidinaid, nagu kaamerad, mikrofonid, muidu ei saaks ju mänge jälgida. On vaja vaid mõni selline leida ja lahti võtta ja juba on Mylesil päris hea relv olemas. Ta ei hakanud neist praegu pealikule veel rääkima, küll jõuab. Äkki ta ise ei suudagi seda veresauna seal alguses üle elada, komistab ja saab noa selga ja ongi kõik. Oma salaplaane ta teistele küll andma ei hakka. Kui Mylesi pole, siis vaadaku ise, kuidas ellu jäävad. Kutt lihtsalt ei osanud teistega arvestada.
"Kõlab hästi," pomises ta tunnustavalt, vaadates nuga, mille vise talle üle jõu oli käinud. Nooruk oli üsna skeptiline suhtes, et ta selle heitmisega kunagi toime tuleks. Traadi üle võlli lennutamisest jäi see tegevus siin küll päris kaugele. Siiski jälgis ta, kuidas Macon ise terariistaga toimetas. Myles krimpsutas nägu, ärritudes, et see tema käes nagu lapsemäng välja nägi. Ta kahmas kiirelt uue noa ning heitis selle teele, pööramata vähimatki tähelepanu oma asendile. Vihahoog oli talle jõudu juurde lennanud ning vahest hea õnne tõttu polnud ka trajektooril miskit viga. Nuga lendas täpselt sama sihti mööda, mida just seitsmenda poisi oma oli liikunud ning tabas seda nii, et mõlemad relvad kolinaga põrandale kukkusid. Myles vaatas võidukalt kirvemehele otsa. Näed nüüd, pole see viienda ringkonna juhmard nii saamatu midagi!

Silver noogutas õrnalt Milesi vastuse peale, jäädes mõneks minutiks kahte poissi kuulama. Peagi aga eemaldus neidis Maconist veidi, liikudes harjutamiseks välja pandud kirveste poole, mis olid siinsamas ja kuna keegi neid ei kasutanud, siis kasutas Harry juhust. Pealegi tundis ta end Milesi ja Maconi seltskonnas hetkel üleliigsena. Las poisid räägivad poiste jutte. Sõrmed ümber kirvevarre pannud, tõstis Silver selle kergusega üles. Ese polnudki nii raske kui silmapilgul paistis. Samuti oli see kõvasti kergem kirvest, mis Silverist koju maha jäi. Kirvest korra käes keerutanud, libistas näitsik ettevaatlikult nimetissõrmega üle selle tera. Mõnusalt terav, et läbi lõigata kõigest. Kuigi neidise sõrmeotsale jäi alles peenikene verine triip, ei lasknud Silver end sellest häirida. Pisikeseks kuulikeseks kogunenud vere pükste sisse ära pühkinud, keerutas näitsik kirvest veel paar korda käes, tehes ka mõned ründe elemendid, testides pigem end. Ta on harjunud raskema kirvega, mistõttu on näitsik õppinud ründama jõulisemate liigutustega, kasutades kogu oma jõudu, nüüd ei pidanud ta end nii palju vaevama ja loodetavasti ei väsi ka nii kiirelt. Visanud kirve teise kätte, keerutas Harry seda korra, tegi kiire pool pöörde ja lõi enda kõrval seisval mannekeenil pea maha. Areenil tuleb selline tore asi kindlasti endale saada. Kirve tagasi enda kohale pannud, muigas Silver hetkeks maas olevat pead silmitsedes, kõndides tagasi poiste juurde.

Jah, midagi oli Macon mõelnud, aga veel oli vara loota, et sellest ka piisab. Võib-olla ootab neid sellel aastal nii ennenägematu areen, et kõik plaanid pöörduvad pea peale. Vähemalt andis seltskond Maconile julgust juurde, sest üksi ta vaevalt midagi seal ära teha suudaks. Kauaks liit püsima jääb, on aga teema, mille peale noormees praegu mõelda ei tahaks. Tähtis oli liikuda üks samm korraga. Juba see oleks suur pluss, kui nad kõik end pärast platvormilt lahkumist karjeristidest ja teistest ohtlikematest tüüpidest mööda nihverdada ja kuskile kokku koguneda suudaksid. Kui Myles ärritunult uue noa kahmas, oletas Macon, et seegi vihiseb nüüd mööda, aga tema ja arvatavasti ka mitme teise tribuudi üllatuseks tegi terariist tubli õhulennu ja kukutas Maconi enda noagi põrandale. See näitas talle, et ei tasu mitte kedagi maha kanda. Macon oli selle viskega kohe nii rahul, et isegi plaksutas oma kaaslasele. Ja kui ta pilk mõneks hetkeks ruumis ringi uitama hakkas, nägi ta üht karjeristi nende poole vaatamas, kuid viimane pööras siis pilgu kohe mujale ja seletas midagi hoogsalt oma kaaslasele. Tundus, et neid on märgatud. Kui Silver seltskonnast natukeseks lahkus ja ühe kirvega toimetama asus, jälgis Macon tüdrukut huviga. Ilmselt püüdsid ka need osavad liigutused karjeristide tähelepanu, näidates nondele ülbikutele, et polegi nad kamp saamatuid, mis andis omakorda lootust, et neile esimesena kallale ei tungita. Kui Silver tagasi tuli, tõstis Macon püstise pöidla. "Sa oleksid pidanud selle karjeristitšiki nägu nägema, kui Myles oma viske just lõpetanud oli, aga ma usun, et sinagi neile märkamatuks ei jäänud," muheles noormees. Enesekindlus ja tuju koos sellega hakkas vaikselt tõusma.

Plaksutamine oli asi, mida kuningas nautis üle kõige. Sellest oli õige kaua möödas, kui tema auks viimati üks aplaus oli kõlanud. Myles vaatas samuti, lõug kõrgel, ruumis ringi, märgates, et kirvenaine oli nende juurest ära läinud ja vehkis oma terariistaga veidi eemal. Kutt kujutas ette, kuidas vihane näitsik sedasi tervet metsa maha raiub. Tema mõtted pöördusid sellele, kuidas seitsmenda tüdruk äkki puude asemel tema sihtmärgiks peaks võtma. Noorukile meenus, et tegu on ta liidukaaslasega ning raputas end võikast kujutluspildist lahti, suunates pilgu eemale, täheldades karjeriste, kellest nii mõnigi nende poole pilke heitis. Myles vaatas kähku tagasi seitsmenda kuti poole ise mõeldes, kas tapamasinate punt tema suurepärast noaheidet näinud olid. Endiselt oli tal vaja hoida oma mainet sellisena, et teda mängude alguses kohe maha ei notitaks ning siiamaani ei läinud see just kõige paremini. Kutt oli üsna veendunud, et ta tormab kohe küllusesarve juurest eemale ning laseb tiimikaaslastel asju rabama minna. Ilmselt on seegi hea, kui ta nad pärast üles leiab, arvestades, kui halb suunataju ja orienteerumisvõime viienda tribuudile antud oli.
Juba sai kirvenaisel vehkimisest küllalt ning ta tuli tagasi. Myles tõmbus veidi eemale, et veel noaloopimist harjutada. Nooruk heitis teele kolm tükki järjest, esimesed kaks kukkusid ohtutult maha ning kolmas põrkas vastu seina märklaua kohal. Kutt kiristas meeleheitest hambaid, võttes veel kolm terariista. Ta meenutas asendit, mida Macon enne näidanud oli ning üritades rahulikuks jääda, saatis neljanda noa lendu. See tegi ilusa pöörde õhus, enne kui märklaua äärmisesse ringi pidama jäi. "Hurraa!" kisendas Myles, nii mõndagi pilku endale tõmmates. Ise märkamata, et teised vahtima jäid, heitis nooruk oma käest viimased relvad, mis mõlemad küll märki tabasid, kuid siiski põrandale kolksatasid. Jõudu kutil veidi nappis.

Tundus, et noad ongi Mylesile paras relv, kui mitte arvestada poisi head läbisaamist elektriga. See omakorda tähendas, et Maconil tuleks lisaks kirvele ja mingile traadiasjandusele küllusesarvest kätte saada ka viskenugade komplekt. Plaani miinuspooleks oli see, et esiteks ei pruugi kõiki neid asju seal ollagi – mine tea, mis mängujuhtidel sel aastal peas toimub. Teiseks ei pruugi karjeristid anda talle piisavalt aega, et sellises koguses kraami näpata ja ühes tükis minema joosta. Kedagi teist Macon aga küllusesarve lähedale ei saadaks, kui tal just tugevaid liitlasi juurde saada ei õnnestu. Mylesi saaksid karjeristid liiga kergelt seal rajalt maha võetud ning Silveri saatmisega ei tahtnud kutt riskida. Ainus võimalus oli minna ise ja vaadata, kas õnnestub ellu jääda või mitte. Macon oli piisavalt hulljulge, et selline risk võtta.
Vaadanud, kui hoolsalt Myles nuge loobib, ristas Macon käed rinnal. Kõik visked just suurepärased polnud, aga paar viimast olid paljulubavad. Ainult et see, kas poiss ka liikuvale objektile niimoodi pihta saaks, on küsitav. Sama küsimus käib ka Maconi enda kohta, sest nuge ja kirveid vastu puid loopimine pole sama, mis nendega inimese sihtimine. Kui viienda ringkonna poiss rõõmust kisendama hakkas, lubas Macon endale kerge muige. Natuke ootamatu oli tema jaoks liitlase äkiline õnnejoovastus, aga mida kurja see neile ikka teha sai? Karjeristid jäid järjekordselt kahtlaste nägudega passima, kuid kas nad ei tee seda mitte kogu aeg?

Rõõmusööst oli viimasteks viseteks jaksu andnud, kuid kutt, kes sellise hobiga tegelenud polnud, tundis nüüd, kui väsinud ta käed nendest paarist heitest on. Elektriga tegelemine ei nõudnud just erilist lihasmassi ning enda treenimisele polnud Myles kunagi rõhku pannud. Kodus polnud tal selleks isegi oma poolsest tahtest hoolimata aega jagunud. Niigi nappis noorukil töö tõttu unetunde ning süüa sai ka haruharva. Kapitooliumi toiteaineterikkaid roogi nautides oli ta nii mõnegi kilo juurde võtnud, mis paari päeva pärast mängudel ilmselt kohe kaovad. Kehakaal oli viimane asi, mille pärast areenile minnes muretseda. Seda jälgisid vaid rikkamate ringkondade printsessikesed ja need kapitooliumi ebardid.
Myles mudis oma käsivart ning õlgu, üritades veidrat tuima ja torkivat tunnet eemale peletada. Ta oli ringkonnas erinevate vigastustega kokku puutunud küll, kuid lihasvalu oli poisi jaoks uus. Ehmunud noormees arvas, et on kuidagi suutnud endale viga teha ning palvetas endamisi, et Kapitooliumi imearstid selle ebamugavustunde eemaldada suudaksid. Mõte sellest, et peab mängudele vigasena minema, nagu too kümnenda tüdruk, hirmutas kuningat. Ta vaatas Maconile otsa, esimest korda pealinnas viibitud aja jooksul oli ärritus kuti kehast täiesti kadunud, asendudes hirmuga. "Ma kardan, et ma olen vigastatud," vuristas Myles kiirelt, pilgus abitus. "Mu käsi," jätkas kutt, peatudes oskamata teda valdavat tunnet kirjeldada.

Macon ei osanud praegu midagi halba oodata, sest kõik kulges isegi paremini kui ta arvata oskas, kuni Myles teatas, et tal olevat mingisugune vigastus. Selle põhjal tundus, et viienda kutt tõmbas lihase ära. Ai, see on kindlasti valus löök nende liidule, kui tegemist peaks olema millegi tõsisega. "Oled kindel, et just vigastus? Võib-olla on tegemist valuga, mis tekib, kui inimene füüsilise tegevusega üle pingutab," pakkus Macon. Seitsmendast ringkonnast pärit kutile polnud lihasvalu midagi uut, sest tema peab iga päev füüsilist tööd tegema. Kui see muidugi just päriselt vigastus polnud. "Muidugi on siin kuskil arstid olemas. Kui tahad, vaatavad nad sind üle," lisas Macon igaks juhuks. Vigasena ei olnud tõesti hea mõte areenile minema hakata.

End veidi kogunud, alustas Myles uuesti, osutades oma õlapiirkonnale: "siit nagu torgib ja käsi on kuidagi jäik." Kutt vaatas uurivalt Maconit, kui too pakkus, et ta on füüsiliselt üle pingutanud. Mõni sekund pidi teadmine settima ja siis korraga noorukile koitis, kui rumal ta on. Uus ärrituslaine pühkis üle Mylesi näo, kui ta üritas oma lollust varjata. Kuningas oli äsja mõistnud, et tegu oli tõesti üsna kiirelt üle mineva valuga, mis tekib, kui üle pingutada. Homme on ta käsi ilmselt nagu uus. End täbarast olukorrast välja keerutada üritades sõnas noormees hädiselt: "Ma peaks ilmselt minema ja laskma kellelegi selle üle vaadata jah." Ta pilk liikus üle treeningkeskuse, otsides tuttavat sümbolit ristiga, mis iidsetest aegadest saadik viitasid arstiabile. Sissepääsu juures, kust sai ka liftiga tribuutide korteritesse sõita, märkaski nooruki pilt soovitut. "Ma siis lähen," sõnas ta ebalevalt, asutades end üpriski kiirel sammul ukse poole kõndima.

Mylesi kirjelduse järgi ei tundunud tõesti midagi väga hullu olevat, aga parem ju karta kui kahetseda. Ega areenil neist kellelgi – isegi mitte karjeristidel – sellist luksust pole, et mine vaid arstipunkti ja oled pärast kiiret ülevaatust ja mingisuguste imekreemidega määrimist terve ning kõikvõimalikest vigastustest vaba. "Mine. Kunagi hiljem enne mänge räägime jälle," noogutas Macon viienda ringkonna kuti sõnade peale. Macon vaatas veel natuke aega Mylesi eemalduvale kogule järele, enne kui pilgu Silverile suunas. Kuna vahepeal oli see tüdrukutepunt, keda Macon ja Myles ennist jälgisid, juba laiali läinud, tuleb noormehel ilmselt nad kunagi hiljem ühekaupa üles otsida. Praegu aga tundus talle, et tänaseks aitab kaaslaste otsimisest. Küll kutt homme sellega jätkab.

OT: Sellega nüüd lõpetaks ka