Let's get this party started

Laurel oli üleval juba esimeste päikesekiirtega, et võimalikult vara treeningkeskusesse minna. Hommikuks paar võileiba ja puuviljasalatit söönud, püüdis näitsik juba mõttes ette kujutada, milline see välja näeb. Kindlasti kordades suurem, kui too ruum, kus Laurelit lapsest saadik treeniti, rääkimata siis varustusest. Neidis tunneb ennast küll kõige mugavamalt mõõkadega, tahtis ta täna kõike muud proovida, vähemalt esialgu, aga kui nood tegevused ikka liiga igavad on, siis harjutab tüdruk seda, milles ta juba väga hea on.
Treeningvormi selga pannud, punus Laurel enda juuksed kuklale krunni, et need ette ei jääks, kõndides seejärel treeningkeskusesse, mille ta leidis üllatavalt kiirelt üles. Ning nagu ta arvanud oli, oli see peaaegu tühi. Ainult pisikene kamp karjeriste ja veel paar üksikut inimest. Selleks, et paremini aru saada, millised inimesed kohal on ehk milles nad head on ja milles nõrgemad, otsustas näitsik katsetada erinevate sõlmede sidumist. Hea soojendus alustuseks ja tänu selle punkti asukohale, oli tal hea vaade treeningkeskusele. Samuti läheb tal nende sõlmede valmistamisoskust mõne püünise või lõksu tegemiseks vaja. Vaevalt ta loomi püüdma hakkab, aga inimestele kõlbasid samuti.

OT: Juniper ja Viola

Eelmise päevaga sai Violal heast toidust küll, kuna ta oli end niivõrd täis puginud, et oli enne magamaminekut sunnitud mingit Kapitooliumi imerohtu võtma, mis pitsitustunde, noatorked ja iivelduse ära võtaks. Rohu kõrvalmõju andis talle ka eriti rahulikku une, nii et ärgates oli tüdruk virk ja valmis tegudeks. Kuna näljatunne polnud tagasi tulnud, otsustas Vi hommikusöögi igaks juhuks vahele jätta ning treenimiseks mõeldud vormi selga tõmmates, suundus ta treeningkeskusesse tee peal oma lühikesi juukseid turritavasse patsi sidudes.
Neiul oli tee, mida neile õhtul näidatud oli hästi meeles ning ta jõudis viperdusteta kohale. Lasknud pilgu üle toa käia, märkas ta nii karjeriste ühes nurgas vestlemas kui ka koht poissi relvaleti juures. Kaugemal nägi ta aga punkti, mis tundus alustamiseks kõige sobivam. Üsna ruumi keskel oli paras pundar igasuguseid nöörijuppe ja ekraan, kust võis sirvida juhiseid. Paraku passis seal juba üks neiu enne teda. Violal polnud seltsi vastu midagi ja ta sättis end julgelt sinna poole teele. "Tere," sõnas tüdruk reipalt, "Mina olen Viola Lee."

Juniper ärkas tol hommikul samuti tavalisest veidi varem. Hommikusööki süües kaalus ta päevaplaani - ilmselt oli ikkagi kõige targem kohe treenima minna. Pealegi annaks mõõkadega vehkimine natuke meelerahu. Seega ajas ta trenniriided selga, pani juuksed kõrgele hobusesabasse ning kõndis võrdlemisi reipalt treeningkeskusesse.

Neiu samm vääratas aga, kui ta nägi, et terariistade juures on karjeristid. Sinna ta küll minna ei kavatsenud, maksku mis maksab. Ta ei tundnud neid isiklikult ja äkki polnudki vaja neid karta, aga praegu ei julgenud ta küll lähemale astuda. Veidi aega ringi vaadanud ja otsustanud, et üksi ta küll olla ei taha, silmitses ta oma ringkonnakaaslast koos mingi võõra poisiga ning kahte neidu, kes talle veidi lähemal olid. Kuna ta Mylesi põhimõtteliselt ei tundnudki, siis otsustas ta tüdrukute juurde minna. "Tere," ütles ta nende lähedale jõudes. "Kas ma tohin teiega liituda? Ma ei julge praegu väga üksi olla," lisas ta veidi häbelikult.

Kapitooliumi toit oli väga rikkalik ja magus. Mirena, kes oli terve oma elu vaesuses veetnud, ei saanud küll ega küll sellest, mis talle pakuti, ent kõigel on omad piirid ja lõpuks oligi ta täis kõhuga magama jäänud. Parem oli enne surma ära kasutada võimalust ja nautida seda, mis talle nii heldekäeliselt loovutati.

Hommikul ärkas ta erksana ja tugevamana kui eales varem. See tuleneski ilmselt toidust, mille ta oli eelmisel õhtul nii ahnelt alla neelanud. Hommikusöögiks sõi ta mingisuguseid veidraid helbeid maitsestatud piimaga, pannes Mirena imestama selle üle, kuidas see kõik talle veel kõhtu mahtuda võis. Tundus, nagu oleks tal seal must auk, mitte magu.
Seejärel, käies hommikuse dušši all, suunduski ta kapitooliumi poolt antud riietega treeningsaali poole.

Ta nägi juba eemalt mõningaid noori, tüdrukud, kes olid sinna kogunenud. Ta tundis vaid mõned ära, kuid nimed ei olnud tal meeles. Kas need üldse avaldati talle? Neidis vaatas ringi, pannes koheselt tähele, et tema lemmik - nuga, oli juba võetud ja seda kangete tegelaste poolt, kellega Mirena jamada ei julgenud. Parem olla elus ja terve vähemalt treeningu ajal. Üksinda ta ka tegutseda ei tahtnud, temast jääks nõrga mulje ja ta ei tahtnud olla esimene, kes langeb. Seetõttu suunduski ta väikese tüdrukukamba juurde, kuuldes samas eelneva neidise küsimust.

"Mul on sama palve," tunnistas tumedanahaline tütarlaps vaikselt. Proovida ju võis?

Laurel istus maas ja sidus juba neljandat sõlme, pilk vaid paar korda ekraanile vilksatamas. Ta küll kuulatas vaikides lähenevaid, kaugenevaid ja mööduvaid samme, aga kuna tegu oli siiski treeningkeskusega ja kõik ülejäänud 23 tribuuti ka siin aega veedavad, siis ei pööranud neidis neile erilist tähelepanu. Tüdruku pilk tõusis nöörijupilt, kui keegi teda kõnetas. Pruunid silmad teist tribuuti silmitsemas, püüdis ta mõttes neiu särgil olevat ringkonna numbrit tema nimega kokku viia, aga kuna Laura ei jälginud eile õhtul Lõikuse kordust eriti tähelepanelikult, siis ei meenunud talle ükski nimi. "Laurel," sõnas näitsik kergel noogutusel. Valmis tehtud sõlme lahti harutanud, viis ta enda pilgu tagasi ekraanile ja võttis ette järgmise sõlme, mida järele proovida. Aga Laureli silmad tõusid peagi tagasi 10. ringkonna tüdrukule, kelle juurde oli veel kaks tribuuti tekkinud. Nende küsimuste peale neidis ainult kehitas kergelt õlgu. "Erinevalt nondest tüüpidest seal, olen ma viisakas ja nõus jagama," nõksatas Laurel peaga karjeristide poole, kes olid juba kampa võtnud ja ilmselt pidasid plaani, keda kõige esimesena maha lüüa.

Peale tüdruku nime kuulmist oli Viola kohe endalegi nöörijupi haaranud, ootamata kutset ühineda või midagi. Ta oli oma mõtisklustest jõudnud järelduseni, et midagi uut ta treeningkeskuses õppida ei jõua ning mõttekam on paremaks lihvida vanu oskusi, mida küll areenil kasutamiseks oli masendavalt vähe. Ka tema mentor oli seda ideed kiitnud, lisades, et kõiki võimalusi katsetada, mida suur ruum pakkus, oli väga aeganõudev ja tulutu. Kui karjeristid ei otsusta just nööre punuma hakata, mis oli väga ebatõenäoline, siis vähemalt täna hommikul Vi sellest punktist lahkuda ei kavatsenud. Sõlmi oli küll päris palju erinevaid, kuid vähemalt pooli tüdruk teadis. Uusi tuli veidi harjutada ning seejärel ekraanilt uurida, mille jaoks iga üks parim on.
Asetanud nööri jupi oma vasakule käsivarrele nagu tavaliselt, asus Viola oma paremate sõrmedega nobedalt tööle. Seda raskendas veidi asjaolu, et ekraani juhend oli mõeldud kahe käega tribuutidele. Vi oli oma viie näpuga juba vilunud ja suutis õpetuse enda jaoks ümber tõlkida. Ta peaaegu ei märganudki, et nende seltskonda veel kaks tüdrukut tikkunud olid.

Juniper naeratas Laureli vastuse peale kergendunult. Ta oli hetkeks juba kartnud, et neiu üksi olla eelistab ja June endale midagi muud tegevuseks leidma peab. Saali teise nurka Mylesi juurde odasid uurima ta minna ei julgenud. Heitnud sõbraliku pilgu ka viimasele lisandunud neiule - 11. ringkonnast, kui ta õigesti mäletas - istus ta Laureli kõrvale järgmise ekraani ette maha. "Juniper," tutvustas ta ka end. "Või June," lisas ta siis - need neiud siin tundusid piisavalt mõistlikud, et nendega ka oma hüüdnime jagada. Ta silmitses nöörijuppe ja ekraani - osad sõlmed oli ta ka kodus töötades selgeks saanud. Juhtmeid siduda oli ju peaaegu sama. Ta heitis veel ühe pilgu karjeristide poole - sõrmed kibelesid mõõka käes hoidma. Siis keskendus ta uuesti ekraanile, esimese, häguselt tuttava sõlme ilma suurema vaevata valmis saades.

Ta tõstis seda lahti võttes pea ning silmitses ülejäänud tüdrukuid. Ühel neist, kaunil blondil tüdrukul, oli vaid üks käsi. Veidikeseks silmitses June, kuidas too kahe käe juhendid lihtsalt ühele käele ümber tõlkis, ning ausalt öeldes oli see natuke imetlusväärne. Siis taipas ta, et tüdrukule ilmselt ei meeldinud, kui tema kätt niiviisi vaadati, ning kergelt punastades pöördus ta ekraani poole tagasi. Ta polnud kindel, kas peaks midagi ütlema või eelistasid neiud pigem vaikust. Lõpuks tegi ta ikkagi suu lahti: "Millega te võitlete?" küsis ta. Ta lootis, et tema kaaslased seda liiga pealetükkivaks ja uurivaks küsimuseks ei pea - ausalt öeldes ei üritanud Juniper praegu võitlustaktikat välja mõelda, pigem otsis trennikaaslast selleks hetkeks, kui karjeristid kuhugi mujale liiguvad. Kui liiguvad.

Jõudnud juhenditega umbes poole peale, tuli esimene sõlm, millest Vi aru ei saanud. Ekraan ütles, et see on eriti kasulik lõksude seadmisel ning seega oli tüdruk üsna tusane. Veel paar korda tulutult proovinud, andis ta alla ning otsustas mõne kahekäelise abi kasutada, et selle punumisest sotti saada. Silmad tõstnud, nägi ta kuidas viienda ringkonna tribuut just pilgu tema köndilt pööras. Violat ausalt ei huvitanud, mis nägu inimesed tema puuduva käelaba peale tegid. Ta oli juba peaaegu 5 aastat igasuguseid reaktsioone pidanud taluma ja see oli neiu üsna ükskõikseks muutnud. Kui keegi uurima hakkas, rääkis Vi tülpinult oma väikese "hunt-hunt" loo ära ja oligi kõik. Osasid inimesi tundus könt eemale tõukavat, teistele muutis see tüdruku huvitavaks.
Neiu ei jõudnud mõistatada, kumba kategooriasse viienda tüdruk jääb, kui too laiale ringile küsimuse esitas. Viola vaatas korraks ringi ning avas siis söekalt esimesena suu "Ma pole veel ühtki relva jõudnud proovida, seega ei oska sulle öelda," kõlas tõde.

Laurel viitsis veel paari sõlmega tegeleda, pannes seejärel nöörijupi tagasi enda kohale. Jalad enda ette välja sirutanud, et veri nendesse uuesti tagasi voolaks ja selle nõmeda surina kaotaks, tõstis neidis enda pilgu uuesti treeningkeskusele, silmitsedes kohale ilmunud tribuute. Kuigi Laura ema oli tüdrukut õpetades rõhutanud, et tüdruk hoiaks oma ette ja ei ühineks kellegagi, kes võiks ta öösel une pealt tappa, leidis Laurel siiski, et esimest ööd on lihtsam üle elada, kui ta pole üksi. Nad saaksid kordamööda vahti pidada, et teine saaks natukenegi magada. Esimene öö areenil pidi olema kõige raskem ja teades Mängujuhi muutuvat tuju, siis ei püsi miski pikalt samamoodi.
Laurel silmitses hetkeks karjeriste, turtsatades endamisi. Nendega ei liituks ta kunagi, kuigi tüdruk on ise sarnaselt neile üle kasvanud. Tal polnud küll nii vinget akadeemiat ega juhendajaid, aga mitte kordagi polnud Laureli treening nende omast kergem olnud. Pigem ikka vastupidi. Karjeristidel neidise pilk kaua ei püsinud ja juba liikus ta edasi ühe pisema grupi poole, mis koosnes kahest seitsmenda ringkonna tribuudist ja viienda poisist. Nemad olid isegi juba arvestatav liit, aga Laurel vajas päris palju veenmist ja päris uisapäisa ta kellegagi kätt suruma ei hakka.
Näitsiku pruunid silmad pöördusid tagasi tüdrukutele enda ümber, kui keegi neist küsis relva eelistuse kohta. Laureli pilk pöördus hetkeks karjeristide poole, silmitsedes mõõku, mis nende juures olid. Loodetavasti on seal vähemalt üks selline, millega tüdrukut on treenitud. Veel parem kui ta saaks koguni kaks enda valdusesse. Samas saaks neidis ka odaga hakkama. Laura pilk liikus momendiks pisemale pundile ja seejärel tagasi enda ette. "Põhimõtteliselt kõigega, aga eelistaksin siiski mõõku," sõnas ta kergelt õlgu kehitades.

Viola vastuse peale ei osanud June esialgu midagi öelda. Ikka ja jälle sattus mängudele noori, kes polnud ühtki relva käeski hoidnud, seega poleks Viola vastus teda ehmatada tohtinud; ometi muretses ta neiu pärast veidi, eriti kui mõtles karjeristidele, kes enam-vähem kõigi relvadega kogenud olid. Samas nägi tüdruk üsna südikas välja, nii et ilmselt võis ta veidi aega ka relvadeta vastu pidada. Pealegi, tal oli veel paar päeva aega midagi proovida. "Mida sa proovida tahaksid?" küsis ta Violalt. Juniper kujutas teda odaga vehkimas või nuge loopimas ette ja okei, see oli isegi natuke hirmutav. Ta küll mõistis, et mida vähem Viola oskab, seda lihtsam vastane ta on, aga selle mõtte surus neiu maha. Tal polnud mingit soovi tüdrukule esimesena kallale tormata.

June jälgis Laureli pilku, silmitsedes samuti teisi tribuute. Huvitav, mis salajuttu Myles seal seitsmenda omadega ajas? Siis mainis Laurel aga mõõku ja Juniper naeratas laialt. "Mina ka," ütles ta elevusega, aga mõistis ruttu, et see ei pruugi hea asi olla, ning tõsines taas. Ta ei tahtnud Küllusesarve juures neiuga mõõga pärast kakeldes surra. Samas oleks ju lahe temaga, seljad vastamisi, mutantide või karjeristide või ükskõik kellega võidelda, kummalgi mõõk uhkelt püsti käes.

Näinud, et Laurel, tüdruk, kes siin enne teda oli, end püsti ajas, otsustas Viola, et too on valmis saanud ja ehk oskab teda selle keerulise sõlmega aidata. Teised olid ju tulnud pärast teda ning ühekäelisele raskusi valmistav sõlm oli üks viimaseid. Hetkel ei hakanud ta aga kuuenda tribuuti segama, sest too vestles viienda omaga mõõkadest. Tüdruk ohkas endamisi mõttes, sest mängud tundusid iga hetkega üha lootusetumad. See aasta oli harukordselt palju vabatahtlikke, kes ilmselt kõik enda võidule panustasid ja seega ka milleski osavad pidid olema. Teisalt oli veel temataolisi, kes elu sees ühtki relva käes polnud hoidnud. Viola lootis sellele, et teda alahinnatakse ühe käe tõttu ning tal õnnestub end kuskil varjata ja kokkupõrgetest eemale hoida. Äkki tal õnnestub jääda viimaste sekka ja nood hukkuvad omavahelises võitluses. Selliseid asju oli varemgi juhtunud ju.
Kui teiste vestluses saabus mõttepaus, otsustas kümnenda pliks suu avada. "Hei, Laurel," sõnas Vi, "kas sa selle sõlmega said hakkama? Mul ei taha õnnestuda." Tüdruk viipas ekraanile, kus ilutses juhend mida ta juba kümneid kordi tähelepanelikult uurinud oli. Samal ajal tegi viienda ringkonna neiu suu lahti. Viola kehitas küsimuse peale õlgu. Ta ei teadnud isegi, mida proovida. "Vibu on igaljuhul välistatud," naljatas plika, oma köndiga viibates.

Laurel naeratas õrnalt ühe suupoolega, varjamata enda teeseldud rõõmu. Hetkel võis ta nende kolme tüdrukuga viisakalt käituda ja nendega koos teiste üle naerda, aga areenil mängu esimeste minutite jooksul, kui kõik võitlevad relvade ja kottide pärast, leidis näitsik, et igaüks peaks iseenda eest võitlema. Ta võis hetkel mõne liiduga käed lüüa, aga mängudel ei otsi ta neid enne üles, kui on saanud kõik, mida on vaja paari päeva üleelamiseks, enne kui ta uuele rüüsteretkele läheks. Enda pruunid silmad tagasi Violale viinud, kui neidis tema abi palus, noogutas näitsik kergelt. "Ikka," sõnas ta vaikselt, kükitades tema kõrvale. Pilgu hetkeks ekraanile viinud, silmitses Laura juhendit ja pöördus siis tagasi Viola poole. Rahulikul toonil seletas ta sõlme tegemise ära, näidates samal ajal näpuga, kuidas nöörijupp peaks liikuma.

Ka Vi naeratas, kui Laurel talle appi tuli. Sisimas oli ta aga kurb, sest mõistis, et muie vabatahtliku näol on kõigest miraaž. Siin näitas tüdruk talle ilusti, kuidas rannet tuleb pöörata, et sõlm välja tuleks, aga mängudel kägistaks näitsik ta ilmselt hetkeksi kahtlemata selle sama köiejupiga ära. Viola silmad jälgisid küll kuuenda tüdruku näppude liikumist, kuid ta mõtted liikusid hoopis selle ümber, et kui nad areenil vastamisi peaks sattuma, siis mida ta tegema peaks. Vibu laskmas polnud ta tüdrukut veel näinud, äkki ta pole eriti täpne või ei ole tal ühtegi kaugvõitluse relva ja ta suudaks minema joosta. Neiu mõttelõng katkes, kui ta märkas, et Laurel on sõlme valmis saanud. Ta võttis nööri tagasi enda kätte ja tõmbas kahe näpu abil selle vabaks, et ise uuesti proovida. Näinud, kuidas peenike köis teise näppude vahel väänelnud oli ning milline peene randmelõks asja kokku tõmbas, suutis ta selle oma puuduvast labakäest hoolimata järgi teha. Vahest ehk pareminigi kui Laurel. Nüüd oli naeratus Vi näolapikesel siiras. "Aitäh!" kostis ta kuuenda tüdrukule ise särades. Kes teab, vahest tuleb see sama naeratus talle mängudel kasuks. Ka tema oli nüüd kõik sõlmed selgeks saanud, kuid otsustas enne oma järgmise sihtpunkti, taimede tundmise punkti juurde minemist uuesti lassosõlme proovida ning seda ka heita.

OT: minu poolt kõik