Kui nugadest küllalt saab

OT: Viola

Kuidagi märkamatult oli kätte jõudnud päev, mil Emerald sai võimaluse viimast korda treeningkeskuses erinevaid oskusi lihvida, enne kui areenile minema peab. Treeningkeskusesse jõudis tüdruk tavapärasest palju varem, mistõttu polnud seal hetkel peale tema ja veel mõne vaesema ringkonna tribuudi kedagi näha. Ühtegi teist karjeristi Emmy igatahes ei silmanud. Esimese asjana liikus näitsik kohe märklaudade poole, olles varem komplekti viskenuge kaasa haaranud. Kuna Emeraldi vorm on viimase paari päeva jooksul järjest paremaks läinud, tuli täna nugadega kõik laitmatult välja. Olgugi et Emmyl polnud põhjust viriseda isegi mõne imepisikese ebaõnnestumise üle, leidis ta viimaks ikkagi, et ka sajaprotsendiline keskpunkti tabamine on igav. Nii panigi ta oma lemmikrelvad nende endisesse kohta tagasi ja võttis suuna hoopis sinnapoole, kus sai sõlmi siduda, sest siis saaks ta igavust peletada millegi teistsuguse proovimisega. Emerald polnud varem sellise näputöö peale aega raisanud, sest lootis vaid oma relvakäsitsusoskuste peale. Mida muud tal ikka tapatööks vaja peaks minema? Võtnud ühe köiejupi sõrmede vahele, üritas Emmy järgida ekraanil jooksvaid juhiseid. Pärast paariminutilist pusimist sai tüdruk ühe enda arvates korraliku silmusega valmis, aga kui ta uuesti ekraanile vaatas ja nägi, missugune tegelikult lõpptulemus olema peaks, siis selgus, et tema kätetöö ei näinudki nii suurejooneline välja. Jama.

Kuna oli viimane päev, et endas mõni märkamata talent avastada, mis tal aitaks areenil kauem elus püsida, ärkas Vi loomulikult vara ning sõi eriti rikkaliku hommikusöögi. Siin oli nii palju uusi ja huvitavaid roogi ning eelmistel päevadel polnud tüdrukul hommikul isu olnud. Seega treeningkeskusesse jõudes oli Viola kurguni toitu täis topitud. Esialgu oli ta plaaninud varavalges mingeid aktiivsemaid harjutusi teha, kuna oli tõesti nii vara tõusnud, et arvas, et teised tribuudid veel põõnavad. Nüüd oli ta aga veendunud, et tund aega ta küll end liigutada ei jõua. End mõttes kirudes märkas Vi oma lemmikpunkti, sõlmede juures istumas üht karjeristiplikat, kes tundus üsna hädas omadega olevat. Tüdrukule meenus, kui sõbralik teise ringkonna näitsik temaga basseini ääres oli olnud ning otsustas, et see teine ei saa ka nii hull olla. Viola oli hakkamist täis ning lähenes sõlmede punktile üsna südikalt, sest veel see piiga teda maha nottida ei saa. Liitu ei tahaks ühekäelist kümnendikku ükski karjerist, kuid temalt saaks siin viimasel hetkel ilmselt nii mõndagi õppida. Ainult mitte sõlmede tegemist. Pilgu tolle kätetööle heitnud, sõnas Vi naeru tagasi hoides: "Vajad abi?" Tegu oli ühe lihtsaima sõlmega. Ise sai ta oma viie sõrmega sellega kahe ja poole sekundiga hakkama. Samas vajas iga nööri punumine harjutamist. Neiu mäletas aega, kui ise alles õppis, kuidas kaugele uidanud lambakesi silmuse heitmise abil tagasi tõmmata, mis oli palju lihtsam kui neile ise järgi tormamine. Üks tema sõlmedest oli nii valesti läinud, et oli peaaegu ühe armsa villapalli ära kägistanud.

Kunagi varem polnud Emmyle sõlmede harjutamine pähegi tulnud. Teda kasvatati juba varajasest lapsepõlvest saati võitlejaks, kes väljub igast keerulisest olukorrast tänu relvale ja külmale närvile. Alles täna hakkas Emerald mõtlema võimalusele, et äkki läheb tal areenil midagi kohutavalt valesti. Mida teeks tüdruk relvituna? Mitte et ta paljaste kätega kellelegi tappa anda ei suudaks, kuid võitluses terariista omaja vastu jääks tüdruk tõenäoliselt kaotajaks. Püüdes nendest häirivatest mõtetest lahti saada ja oma tavapärast enesekindlust tagasi saada, harutas Emmy enda tehtud jubeduse lahti ja viis pilgu uuesti ekraanile, et otsast alustada. Aga enne kui Emerald jõudis taas juhendavale tekstile keskenduda, liitus temaga keegi teistest tribuutidest. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on kümnenda ringkonna tüdrukuga, kellel puudub üks käelaba. Oma 'kõrgemat positsiooni' arvestades oleks Emerald  pidanud selle plikatirtsu pikalt saatma, kuna karjeristide jaoks on enamasti häbiasi lasta vaesetest ringkondadest pärit tribuutidel end õpetada, aga praegu surus Emerald oma uhkuse alla. Ta vajas selle sõlmega abi. "Jah, mulle meeldiks, kui sa näitaksid, mismoodi seda õigesti teha," vastas näitsik, hoides kaaslasel uurivat pilku.

"Mina teen seda küll veidi teisti, kui see juhis seal ütleb," lausus Vi peaga ekraani poole noogates. Mida ta sellega mõtles, oli ilmselge. Tüdruk mõtles korraks, et huvitav, kuidas teine tema puudusesse suhtus. Karjeristid kippusid areenil suurema numbriga ringkondi alahindama, seda küll, aga kuidas nägi vanem neidis teda kui inimest. Kui nad oleksid hoopis teistel tingimustel kohtunud, siis kas ta põlgaks teda? Haletseks? Viola ei lasknud neil küsimustel oma peas ringlema jääda, sest sel polnud mõtet. Üks neist on varsti surnud, ilmselt Vi ise, võib-olla ka mõlemad. Maailmas, kus tüdrukud elasid polnud ruumi oleks-poleks-mõtetele. Ühekäeline kükitas maha, võttes ka endale nöörijupi. Ta näitas aeglaselt, kuidas seda sõrmede vahel põimida, seletades ka juurde, kus teisest käest abi võiks olla. Konkurendi aitamine võis olla tobe mõte, kuid see sõlm oli nii lihtne, et karjeristineiu saaks selle varem või hiljem ka ise käppa. Pealegi polnud see strateegiliselt Viola vastu kasutamiseks eriti sobilik. Kodus kasutas neiu seda näiteks mõne isepäise lambukese puu külge aheldamiseks. Ilmselt seoti nii neljandas ringkonnas paate maabudes vaiade külge. Niisiis ei näinud tüdruk, miks ta ei peaks esimese neidu aitama. Äkki osutab too talle hiljem mõne vastuteenegi. Oma julguses otsustas Vi ka vestlust arendada. Teise tüdruku liidukaaslased paneks ehk pahaks, et too mingi nõrgukesega räägib, kuid ühtegi polnud hetkel siin. "Ma arvasin, et favoriidid ei harjuta sõlmi ja selliseid asju," teatas tüdruk, üritades mitte väga ninakalt kõlada. See veel puuduks, et teine teda ülbeks hakkaks pidama.

Emerald jälgis tähelepanelikult, kuidas tüdruk kümnendast ringkonnast – Vivian oli vist tema nimi – sõlme tegema hakkas, ja lootis samal ajal, et saab kohe esimese korraga asjale pihta. Ei tuleks kõne allagi mõnel madalama ringkonna omal end naeruvääristada lasta. Oskamatus oli Emmy jaoks naeruväärne, aga tal tekkis veel võimalus ennast parandada. Selle tüdruku puuduvat kätt üritas Emerald mitte tähele panna, kuigi könt temas otseselt tülgastust ei tekitanud. Harjumatu oli lihtsalt vaadata. Igatahes paistis, et tüdrukut ennast tema puudus ei häirinud ega oluliselt nõrgemaks ka ei muutnud, sest oskas ju plika siduda sõlmi ühe käega tunduvalt paremini kui Emerald kahe käega. Niisugune veider fakt isegi hämmastas Emmyt, kuid neidis kavatses selle mõtte enda teada hoida. "Mis sinu käega juhtus, kui see saladus pole?" esitas Emerald tüdruku tegevuse jälgimist katkestamata viimasele küsimuse. Uudishimu ei tohiks ju patt olla. Kuulnud tüdruku järgnenud kommentaari, kehitas Emerald esialgu õlgu, sest ta ei teadnud isegi täpset vastust. Kõhutunne ehk? "Ega sellisedki oskused kahjuks tule. Mida rohkem ma tean, seda parem," sõnas Emerald mõne hetke möödudes. "Mine tea, missugused trikid Mängujuhil selleks aastaks varus on," lisas näitsik, püüdes seejuures kõlada võimalikult muretuna. Tegelikult olid Emmyl ikka sisimas mõned kahtlused ja hirmud, aga polnud tarvis, et kõik teised ka nendest teaksid. Karjerist peab näima kartmatu ja ohtlikuna, et teistes juba enne areenile saabumist hirmu ja paanikat külvata.

Esimese tüdruk oli esimene julge, kes siin Kapitooliumis ta käe kohta küsida julges, kohe näha, et julge ja hirmus karjerist. Vi kaalus hetke, kumba versiooni oma loost talle rääkida. Kumbki polnud päris tõde. Esimene, mida neiu ise eelistas, rõhutas ta julgemat poolt, kuidas ta
paljakäsi hundi vastu läks, et oma lemmik tallekest päästa. Teine versioon jättis temast lihtsalt saatuse õnnetu vembu ohvri, kes lambaid karjatades hundi otsa sattus. Tegelikult oli neiu lihtsalt äärmiselt rumal, sest leides hundi jäljed, läks uudishimust ja hulljulgusest teda ise otsima. Viola välistas esimese variandi, sest karjeristile jätaks see temast ehk liiga ohtliku mulje. Või noh, nii ohtliku, kui ühe käega tüdruk olla saab. Teda soosiks pigem see, et neiu teda ka edaspidi alahindaks. Muidu võetaks vaene kümnenda ringkonna tribuut kähku sihiks. "Sa oled muide esimene, kes mult siin seda küsida on julgenud," kommenteeris Vi, enne kui oma lugu pajatama asus. "Ükskord, nii umbes neli aastat tagasi, ühel eriti ilusal päeval läksin lambaid karjatama nii nagu tavaliselt," alustas ta. "Külas käisid küll jutud, et on hunti nähtud, aga selliseid lugusid kuulis meil peaaegu iga päev, nii et ma ei teinud sellest erilist numbrit. Kuna oli nii palav, siis ajasin loomad ojakese äärde, mis meie maade piiril jookseb. Seal kõrval on kohe mets, mis pakub varju. Istusin kivil, vaatasin oma armsate lammaste järele, kui kuulsin selja tagant madalat urinat. Puudepiiril, teisel pool vett, oli suur sagris karvaga elukas, kelle tumedate silmade pilk oli ainiti mulle kinnitunud. Ma ei tea, kas ma olin tema territooriumil või oli sel loomal midagi peas korrast ära, aga ta tegi paar jooksusammu, sooritas hüppe üle jõe ja juba oligi mul kallal. Mu tutvusringkonnast on teisedki hunte või muid metsloomi näinud, kuid tavaliselt need on pelglikud või saab nad lihtsalt ära ajada. Naljalt kallale ei karga keegi. Igatahes, mul polnud muud võimalust kui käsi ees hoida, et ta mulle kõri kallale ei saaks. Ta sakutas mu kätt päris korralikult. Kui ma üritasin tema lõugu kinni hoida ja teda eemale lükata, sai käelaba hammaste vahele. Käis krõks ja oligi kõik. Mu keha oli korralikult adrenaliini ja ma ei tea mida pumbanud, nii et valu ma ei tundnudki. Lammaste kisa oli naabrimehed kohale kutsunud ja nende lärm ajas selle suure eluka minema. Mul tõesti vedas, et eluga pääsesin. Hiljem öeldi, et nii suurt hunti pole keegi siin näinud. Kätte ka teda ei saadud." Osa jutust, mis kirjeldas hundi imelikku käitumist vastas tõele, kuid kõik see oli toimunud palju sügavamal metsas ning mingid naabrid seda peletist minema küll ajanud polnud. Peale käe eemaldamist tundus loom hetkeks segadusse sattuvat ning Vi suutis selle hetke ära kasutada ning põgeneda.
Karjerist tundus Violale päris mõistlik olevat. Enamik neist kulutas tema teada terve aja treeningkeskuses vaid oma uhkete võitlusoskuste demonstreerimiseks. Ükski neist ei mõelnud sellele, kuidas üksi kuskil reetlikul areenil ellu jääda. Oli olnud ju küll mänge, kus meistrid otsustasid tribuudid üksteisest lahutada. Tüdruk ise panustaks küll sellele neiule siin sõlmi tegemas. "Tõsi ta on," sõnas ta ebamääraselt, oskamata rohkem midagi öelda. Vid hakkas järsku väga huvitama esimese ringkonna oma mõttemaailm. Ta oli ju vabatahtlik, mis emotsioonid teda ees mustendava tuleviku üle on?

"Mina just arvasin, et seda küsitakse tihti. Kohe nii tihti, et sul juba vastamisest kõrini on," sõnas Emmy, aga tundus, et ta oli siinsete tribuutide uudishimu üle hinnanud. Või hoidsid nad end lihtsalt tagasi. Emerald on aga otsekohene. Kui tema peas mõni küsimus tekib, saab see enamasti ka valju häälega välja öeldud. Mõne hetke pärast hakkas aga tüdruk oma lugu rääkima ning Emerald jäi teda kuulama. Juba paari esimese lausega võitis ta Emmy tähelepanu täielikult endale, nii et kõik muu kaotas kuni loo lõppemiseni tähtsuse. Olgugi et kümnenda tüdruku näol oli tegu umbes 13-14aastase plikaga, meenutas miski tema jutustamisoskuses Emeraldi vanaema. Kui Emmy veel väike oli, jutustas vanaema tihti talle enne magamajäämist erinevaid lugusid: küll huntidest ja teistest metsaelanikest, aga ka tontidest ja igasugustest koletistest. Vanaemale mõeldes tekkis näitsikul aga suur koduigatsus. Piinav oli mõelda võimalusele, et võib-olla ei näegi Emerald enam kunagi oma koduringkonda ega lähedasi. Vanematest ta eriti ei hoolinud, kuna nood ajasid vaid rikkust ja kuulsust taga, aga õde ning vanaema olid neiu jaoks alati väga tähtsal kohal. Vanaema Glenda oli enne lõikuspäeva veel pakkunud, et võtab Emmy enda juurde elama, kui viimane otsustab siiski mängudele minemata jätta ja vanemad ta seetõttu kodust välja viskavad. Aga Emerald ei saanud mitmel põhjusel vabatahtlikuks astumisest keelduda. Esiteks jätaks ta endast nõrga mulje kõikidele, kes teadsid, et Emmy kord on mängudele minna, ja neid inimesi polnud mitte vähe. Kui Emmy oleks araks löönud, saadaksid teda esimeses ringkonnas ilmselt pikka aega pilked ja mõnitused – kuni järgmise aastani, võib-olla kauemgi. Teiseks lootis Emerald, et saab niimoodi ära hoida oma õe Ruby saatmist areenile, keda praegugi karjeristiks treenitakse ja kes Emmyst vaatamata enda vanusele juba mitmes oskuses üle on. Kui Emerald mängud võidab, Ruby areenile ei lähe – selline oli kokkulepe vanematega, kuigi enne Kapitooliumi rongile astumist õega omavahel rääkides sai näitsik kätte lubaduse, et juhul kui Emerald mängudelt elusana ei naase, ei astu Ruby sellegipoolest vabatahtlikuna välja. Sellele lubadusele mõtlemine rahustas Emeraldi mõnevõrra, sest õde on kogu elu olnud sõnapidaja, kuid ikkagi soovib näitsik kogu hingest võita ja teeb selleks kõik, mis võimalik. Kolmas põhjus on aga au ja hiilgus, mida võit pakuks. Väline sära on Emmyle samuti väga oluline, aga pooltki mitte nii palju kui esimesed kaks.
Kui tüdruk oma jutu lõpetanud oli, Emerald noogutas. "See lugu meenutab mulle lapsepõlves kuuldud jutte, mida vanaema mulle enne uinumist ette luges. Ma igatsen teda. Ja mitte ainult teda, vaid kogu esimest ringkonda. Kapitoolium on küll uhke ja jätab endast võimsa mulje, aga ma ei tunne end sellegipoolest nii mugavalt kui arvasin end tundvat enne siia tulemist," tunnistas Emerald, suutmata end tagasi hoida. Ta polnud oma koduigatsusest lihtsalt mitte kellelegi siin rääkinud, kuna karjeristid naeraksid neiu ilmselt välja. Võib-olla Leonis mitte, aga teised arvatavasti küll. Emmy ei saanud isegi sellest aru, kui sõbralikuks oli ta järsku ühe vaese ringkonna tribuudiga muutunud. Tavaliselt hoiti temast suure kaarega eemale. Kui aga mõni juhtus talle pikemaks ajaks otsa vaatama jääma, vahtis Emmy oma enesekindlat hoiakut kasutades vastu. Aga tundub, et praeguseks aitab lapsukeste hirmutamisest. Võiks ju kellegagi vahelduseks hästi ka läbi saada.

Vi üllatus korralikult, kui neiu talle oma koduigatsust tunnistas. Ta oli küll rääkinud oma loo, aga see polnud pooltki nii isiklik. Inimesed tahtsid tõesti alatasa teada, mis ta käega juhtus. Varem või hiljem oleks siingi see küsimus esile tõusnud. Tüdruk mõtles eelseisvale intervjuule, kus kindlasti nõutakse teada, miks tal säärane võigas könt on. Kas ta peaks seal rääkima sama loo ning endast taas väetikese mulje jätma või hoopis suurustama oma julgusega ja loota, et see toob sponsoreid? Korraks kahetses Viola ka seda, et Emeraldile tõde polnud avaldanud. Enam ei saaks ta oma versiooni aga muuta. "Ma igatsen ka oma kodu," teatas tüdruk, "ema-isa, õdesid-vendi ja kõige rohkem oma armsaid lambakesi." Ta oli siin üritanud võimalikult vähe kümnendast ringkonnast mõelda. Kapitooliumi rikkused olid siiski nii suureks kontrastiks, et vahel lipsasid plika mõtted tahes tahtmata kasinale toidule, mida perekond Leed sööma pidi. Ilmselt olid tema villapallid ka nüüd vendade hoolde usaldatud ning väiksekeste hoole all oli nii mõnigi neist putku pääsenud. Vi tundis end süüdi, et ta neid enam toetada ei saa, et ta nimi kausist välja oli kistud. "Kõigil on nüüd nii palju rohkem tööd, kui abikäsi ühe võrra vähem on," lisas tüdruk mõru nalja. Ta teadis, kui väike on tõenäosus, et ühekäeline tirts mängudelt naasma peaks, siiski lootis ta nagu kõik teisedki salamisi, et teda saadab mingi veider edu. Nähes kõiki noid karjeriste, seda neiut siin tema kõrval oma fantastilisi taomisoskusi demonstreerimas, oli tal kõhus üsna külmaks läinud. Viola ei kartnud areenile minekut, seda mitte, ta veidi isegi ootas, et teada saada, milline ta surmapaik siis välja näeb. Treeningkeskus ja nägemine, mida kõike teised teha suudavad, oli närvipinge päris üles krudinud.
Üritades endiselt mõtteid kodust eemale peletada, küsis Vi uudishimust: "Räägi mulle, milline esimene ringkond on?" Ta oli küll näinud kooliõpikutest pilte ja lugenud jutte, kui veel väiksem oli ning iga päev lammaste järgi ei pidanud vaatama, kuid tüdrukut huvitas, milline on see mõne tribuudi silme läbi. Plika ei teadnud, milline on elu, kus sa ei pea koguaeg tööd tegema, kus sa saad pühenduda oma aja sellele, millele iganes soovid. Siin Kapitooliumis ei sunnitud teda küll rügama, kuid vabadust millegi meeldivaga tegeleda ei olnud ikkagi, sest ees terendasid sünge tapatalgud ja selleks tuli valmistuda nii vaimselt kui füüsiliselt.

Mida rohkem Emerald kodule mõtles, seda raskem oli tal mõtteid mujale saada. Olgugi et neiu uskus oma võiduvõimalusse, ei saa ta kuidagi kindel olla, et kõik sada protsenti õnnestub. Äkki on mängumeistritel Emmy jaoks mingi kuri plaan? Näitsik lootis, et vahetult enne areenile jõudmist suudab ka kõik murelikuks tegevad mõtted eemale tõrjuda, sest muidu läheks tal raskeks. Näitsik imestas endamisi, kas teisedki karjeristid tunnevad sama või on tema ainus, kelle enesekindlus kõikuma lõi. "Lambad... neid olen ma vaid pildi pealt näinud," tuli Emeraldil tunnistada. Ta isegi ei teadnud, kas mõnes esimese ringkonna piirkonnas võiks lambaid leiduda. Sellise luksuse ja sära ülekülluses vaevalt, aga kindel muidugi olla ei saanud. Emmy elas oma perega kõige luksuslikumas rajoonis, kuid sealt kaugemale polegi ta eriti jõudnud – põhiline oli ikka akadeemia. Pideva treenimise kõrval muuks eriti aega ei jäägi. "Minu perekonnas läheb elu täpselt samamoodi edasi nagu enne, kui välja jätta fakt, et minu ebaõnnestumise korral saab mu noorem õde kahe aasta pärast kindla tribuudikoha 63ndatel mängudel," teatas Emmy, kuigi ta uskus endiselt võimalusse, et võidab selle aasta ära ning Ruby ei peagi hakkama mingeid kavalaid skeeme välja mõtlema, kuidas Kapitooliumisse surma saatmisest pääseda. Olgu ta hiljem kas või ühe käega nagu kümnenda tüdruk, aga kohustuslik võit tuleb võtta.
Emeraldi lootus kodule mõtlemine lõpetada jooksis uuesti liiva, kui kaastribuut palus tal oma ringkonnast rääkida. "Rajoonis, kus mina elan, leidub sarnasusi Kapitooliumiga: suured toretsevad hooned, tipptasemel tehnika, glamuur. Isegi lastele pannakse nimesid tihti kalliskivide või muude väärismaterjalide järgi. Juba paar päeva enne lõikust algavad eelpidustused tulevaste tribuutide auks, et nende ego enne mänge ikka täielikult lakke tõuseks. Linnapiiridest väljas olen vähe käinud, aga loodus on seal ilus: ümberringi kõrged mäed, rohelus ja mitu suuremat järve." Rääkides tuli Emmyle kirjeldatu taas silme ette, aga hetkel see neidu enam isegi ei häirinud, sest ta oli oma kujutlustes liikunud mitu kuud edasi, mil on tervena mängudelt tagasi tulnud ning saab lõpuks ometi teha seda, mida ise tahab, mitte vanemate või treenerite käskudele kuuletuda. Kõlas nagu üks ilus unistus.

Et keegi pole kunagi lambaid oma silmaga näinud, ei tulnud Violale pähegi, sest tema elu oli hällist saadik ju vaid nende ümber pöörelnud. Varavalgel üles, loomad karjamaale, õhtupoolikul tagasi. Tihti tuli neid ka pügada, pärast villa kraasida. Sügiseti tuli niita heina, et talvel loomadele midagi alla oleks panna. Kümnendas ringkonnas elu kees. Kui juhtus, et mõni loom haigeks jäi, siis jäädi vahetustega tema eest hoolitsema. Ühegi hoolealuse surma lubada ei võinud, sest selle eest kärbiti sööginorme. See oli ka üks põhjustest, miks Vi uljalt metsa hunti ja oma tallekest taga ajama oli läinud. Poegimisaeg oli piduaeg, sest Kapitooliumist tuli iga uue karilooma eest väike preemia, nagu suur tükk juustu või tugevamat kangast. Vastavalt uute loomade arvule anti valik ette, mis parasjagu vaja oli. Näiteks ema pidukingad olid ühe iseäranis tugeva ja tubli talle eest saadud.
Kuuldes, et Emeraldi edust mängudel sõltub ka ta õe saatus, tundis Viola talle kaasa. Jube oli mõelda, et kui ta ellu ei jääks, siis saadetaks mõni ta vendadest järgmisel aastal järgi. Tüdruk oli küll tugeva iseloomuga ja julgust tal ei nappinud, aga säärase pinge all murduks ta kindlalt. Vil oli esimese ringkonna tribuudi vastu teatud austus tekkinud, sest too tundus karjeristi kohta üllatavalt mõistlik. Kapitooliumi oli tüdruk sõitnud eelarvamusega, et kõik noist on ülbed ja äärmiselt võitlushimulised, kuid see siin käitus temaga kui võrdsega ning ennist basseini ääres oli ka teise ringkonna neiu talle nõu andnud, mitte ta kohmaka ujumise üle nalja heitnud. "Sa väärid seda võitu," kuulutas plika, "mina panustaks sinu peale. Loodame, et õde ei pea su samme järgima." Viola mõtteis vilksatas ka, kuidas ta aitab esimese tüdrukut võidule, kõrvaldab kuidagi teised karjeristid, kuid saades aru, mis lollusi ta aju toodab, viskas need kiirelt peast. Tema oma ühe käega elukutseliste tapjate vastu?
Teise tribuudi jutt oma koduringkonnast tundus nii võõras. Linnu kümnendas ei olnud, inimesed elasid taludes oma karjamaade keskel. Tihti ei näinud sa koduhoovist naabermajugi. Samuti puudusid neil mäed, olid suuremad ja väiksemad künkad, aga kuskil silmapiiril midagi kõrgemat sinetamas ei paistnud. Teel pealinna oli Vi rongiaknast neid suuri lumekiivritega monstrumeid ammulisuu vaadanud. Ta ei olnud ettegi kujutanud, et midagi nii kõrget võib olemas olla. "Kahju, et ma seda kunagi näha ei saa," sõnas tüdruk, olles leppinud oma peatse hukkuga. "Kuid ma loodan, et sul tekib võimalus kümnendat külastada. Seal on ka ilus, kuigi meil mägesid pole ja põua ajal kipub kõik üsna kollakas-pruun välja nägema. Igas suunas minnes näed sa lõputult kopleid ja karjamaid, vahepeal on ka paar põldu loomasöödaga. Äärealadel, kust ka ma pärit olen, on paar suuremat põlislaant. Majad on kõik üsna pisikesed ja armsad, kuigi leidub ka suuremaid farme." Ka Viola oli nüüd allaandnud kodust mitte mõtlemisega. Midagi kaastribuudis kutsus igatsust esile, kuid tüdrukut see ei häirinud. Pigem oli kergendus lõpuks need tunded alla lasta ja võõrale, kes võib tulevikus vabalt ta tapjaks saada, neist rääkida.

Tööd Emerald rabama ei pidanud, aga selle asemel oli tal juba lapsest saati hoopis raskem ülesanne õlgadel, sest temast pidi saama oma perekonna ning terve esimese ringkonna au ja uhkus. Sama juttu räägiti muidugi ka paljudele teistele lastele, kes akadeemias trennis käisid, aga Emeraldi puhul sai sõnadest julm reaalsus. Tal on vait kaks võimalust: kas võidab ja toob endaga kaasa selle hiilguse, mida teised temast vaat et isegi enam igatsevad, või sureb ja langeb varsti unustuse hõlma. Emmy tõstis üllatunult pilgu, kui kaastribuut väitis, et näitsik väärib võitu. Kas igaüks ei peaks mitte enda naha pärast muretsema? Mis puutus Emeraldi suhtumisse sellesse tüdrukusse, tundis näitsik vist elus esimest korda, kui hea on end kellelegi pisut avada, mitte kogu aeg kanda maski, mis tekitab temast kõigutamatu ja südametu inimese mulje. Koduringkonnas Emmyl sõpru peaaegu polnudki, sest esiteks ei oleks tal nende jaoks niikuinii eriti aega jäänud ja teiseks oli talle juba aastaid räägitud, et hoolivus ja kaastunne on vale. Et ta ei tohi kellestki teisest peale iseenda hoolima hakata. Polnud vaja vist mainidagi neiu üleolevat hoiakut, mis inimesi temast eemale peletas. Poistele Emerald muidugi meeldis, aga tüdrukud teda enamasti ei sallinud. "Tegelikult kõik 24 tribuuti väärivad võitu, aga ma sain sellest alles liiga hilja aru," kostis Emmy kaaslase sõnade peale, viies pilgu kaugustesse. Kõik emotsioonid, mis esimeses ringkonnas talle keelatud olid ja mille olemasolust tüdruk isegi teadlik polnud, pääsesid nüüd korraga valla. Emeraldi kujutlustesse ilmus lisaks teatud pereliikmetele ja kodule ka üks kindel noormees, kes teda alati imetleva pilguga vaadanud oli, aga see tundus teistsuguse imetlusena, nagu ei näeks kutt temas mitte karjeristi, kes kõik teised tribuudid kunagi maha lööb, vaid midagi enamat. Alles nüüd hakkas Emmy kahetsema, et neile kunagi võimalust ei andnud, vaid teeskles külmust ja ükskõiksust. Vahetult enne seda, kui Emerald valmistus lõikusel vabatahtlikult välja astuma, olid nende pilgud kohtunud, ja kutt raputas vaevumärgatavalt pead. See jäi Emeraldi jaoks viimaseks mälestuseks temast.
"Sa ei tohiks nii kergelt alla anda. Võib-olla naeratab õnn just sulle. Kuigi kümnenda ringkonna külastamise vastu poleks mul ausalt öeldes midagi. See tundub nii erinev kõigest, mida varem näinud olen," rääkis Emmy mõtlikul toonil, imestades ka ise oma sõnade üle, mis tema suust välja tulid. Veel paar päeva tagasi oleks ta naernud mõtte peale, et võib kunagi mõnele kaastribuudile edu soovida, aga põhimõtteliselt seda neiu just tegigi. Lisaks tundis Emerald sisimas, et ei taha seda tüdrukut siin enda kõrval tappa. Karjerist, kes ei taha tappa – mis temaga toimub? Oli see tõesti nüüd emotsionaalne murdumishetk? Igatahes lootis Emmy, et kümnenda tüdruku kõrvaldab keegi teine. Tulnud mõne minuti pärast oma mõtetest tagasi reaaalsusesse, otsustas näitsik nüüd hoopis sõlmele keskenduda, mida kaaslane talle ennist näidanud oli. Ja oh imet – saigi hakkama. Silmad oma kätetööst säramas, pöördus Emmy pilk kaastribuudile. "Tahad, et mina ka näitaksin sulle midagi? Nagu vastuteenena?" küsis ta.

Tõsi, kõik tribuudid väärisid võitu, õigemini keegi neist ei väärinud sinna tapalavale saatmist üldse, aga kui kord seal, siis oli kõigil ühepalju võimalusi. Lihtsalt mõned neist olid võrdsemad kui teised, koolitatud tapjad. Kes akadeemias polnud käia saanud, pidi oma vaistul ja kavalusel tegutsema, ega muidu vaesemate ringkondade lapsed ju võita poleks saanud. "Seda küll, keegi pole surma areenil ära teeninud," nõustus Viola. Mängud oleksid võinud olla lõbusamad, mitte nii lõplikud. Ülestõus oli olnud 60 aastat tagasi, aga siiamaani karistati neid, hoiti iga-aastaste tapmistega ohjes. Vahelduseks võiks nad oma 24 tribuuti endi seast Kapitooliumist valida, saaks ringkonnad ka puhata ja naerda.
"Ma polegi alla andnud, lihtsalt mul on vähem eeldusi võitmiseks ja kui teistest keegi võitma peab, siis eelistaksin, et see oled sina," lisas ta tõsiselt. Areenil kavatses Vi teha ellu jäämiseks kõik, mis vähegi suudab, aga kui ta mõne relvastatud kaasvõitleja vastu satub, siis läheb lugu nigelaks. Nööri saades võib ta lassot ju vibutada, aga kui keegi terariistaga vastu on, saab ta selle heite ajal õhus katki lõigata. Eriliselt kiire tüdruk ka polnud, et põgeneda. Ta mõtles, et peaks veel neid lõksude tegemise sõlmi üle vaatama ning ka maskeerimispunktis ära käima.
Neiu märkas, et esimese tüdruk uuesti nööri punumise kallale asus ning naeratas samuti, kui see nüüd sõlmega hakkama sai. "See on üks korralik sõlm," kommenteeris ta, olles rahul, et aidata sai. Sellised väikesed asjad võisid mõni kord nii õnnelikuks teha. Isegi kui tegemist oli vastase aitamisega. Vi üllatus küll veidi, kui neiu talle vastuteenet pakkus. "Kindlasti oleks see suureks abiks, aga ma ei tea päris täpselt, mis mulle rohkem sobiks" oli Viola sunnitud tõdema. "Kas sa seda oskad öelda, mida ma kõige paremini käsitseda suudaks?"

Kui Emmy veel väike oli, ei küsinud vanemad kordagi, kas ta tahaks suurena kellegi elu lõpetada. Selline tulevik oli tüdrukule põhimõtteliselt juba pärast sündimist ette määratud, sest ta sai au olla pere esimene laps. Teda kasvatati ülbeks, üleolevaks, isekaks ja halastamatuks tapjaks – ja lihtsalt selleks, et täide viia vanemate luhtunud unistused. Nemad polnud omal ajal piisavalt head, et teenida välja koht tapalaval, mida mõlemad nii väga tahtsid, aga Emmy abil tekkis uus võimalus. Ja areenil nende tütar varsti ongi... "Võib-olla ainult need Kapitooliumi jobud, kes igal aastal 23 inimest surma saadavad – nemad peaksid ise areeni ära proovima," arvas Emerald, kuigi teadis, et seda ei juhtu kunagi. Praegu oli tal ebameeldiv sellele mõelda, et aitab varsti ise Kapitooliumi mõrvadele kaasa, aga tapalavale jõudes peaksid need mõtted kiiresti ununema, sest siis muutub domineerivaks ellujäämisinstinkt. See oli üldse veider, et ta kellelegi hetkel kaasa tunda suutis.
Kui tüdruk teatas, et eelistaks oma surma korral Emeraldi võitu, tõi Emmy kuuldavale naeruturtsatuse. "Nüüd oleme tasa: mina olin esimene, kes Kapitooliumis sinu käe kohta küsis. Ja sina oled esimene, kes siin ütles, et eelistaks minu võitu." Kõik teised, isegi karjeristid, ihusid Emmy peale salamisi hammast, aga see tüdruk siin mõtles hoopis midagi muud. Iseasi on muidugi see, mida ta areenil arvab. Positiivne kommentaar sõlme kohta tõstis isegi Emeraldi tuju, mis õige pisut koduigatsuse temas tagaplaanile surus. "Tead, sa meeldid mulle. Päriselt. Võtaks su hea meelega areenil enda juurde, aga teised... Ma ei usu, et nad selle heaks kiidaksid," tunnistas Emerald, kui mõtles eelmise aasta mängudele. Siis oli karjeristide hulgas ka mitu tavalist tribuuti, aga just nende kaitsmine sai karjeristidele viimaks saatuslikuks. Vaevalt keegi sama viga korrata sooviks. "Hm, sulle sobiks relv, millega vastast kaugemalt tabada, sest lähivõitluses jääksid tõenäoliselt alla. Nii et ei mingeid mõõku ega matšeetesid," arutles Emerald, "vibu võiks hea olla, aga selleks on jällegi mõlemad käed vajalikud. Viskekirved ja -odad võivad sulle raskeks jääda, kuna need kaaluvad päris palju. Aga võib-olla noad?" Viimane mõte tundus õige. Viibanud kümnenda tüdrukule, et too kaasa tuleks, võttis Emmy suuna märklaudade poole.

Kuuldes, et karjeristi mõtted täpselt samas suunas olid liikunud, üllatus Vi, sest oli arvanud, et teisele pealinn rohkem sümpatiseerib kui talle. Tundus aga, et need treenitud tapamasinadki pole üldse nii vaimustuses verisest areenist. "Ma mõtlesin ka just, et kui nad neid mänge nii väga armastavad, siis miks nad ise ei osale," lausus tüdruk, kujutledes nähtud eputisi üksteisega võitlemas. Talle oli eelmisel päeval meelde jäänud üks üleni roosa naine, kelle jalanõudel olid nii paksud tallad, et Kapitooliumi elanik seisis sama kõrgel, kui olid teiste põlved. Huvitav, kui kiiresti ta säärass riietuses mängudel hukkuks? Kui just areeni ei kujundataks muinasjutumaaks, kus võistlejad üksteist hiigelsuurte pulgakommidega taovad. Viola arvas, et riietumismänge armastavad inimesed on sellise nalja juba ammu korda saatnud. Noist värvilistest olevustes mõeldes kadus ka tema koduigatsus.
Karjeristide hulka sattumine oli viimane asi, mida Vi oleks tahtnud. Julgusega tal probleeme polnud, kuid tapjakamba keskel oleks ta end äärmiselt ebamugavalt tundnud. "Kui nad ka lubaksid, siis ma arvan, et see tõesti poleks minu jaoks see õige koht," kommenteeris ta, tundes, kuidas külmavärin mööda selgroogu alla jookseb. Ta oli näinud küll mänge, kus esimene ja teine ringkond näiteks kaheksanda tribuudi enda hulka võtsid ja siis järgmisel ööl, kui too rahulikult magas, noa selga lõid. "Kui nendega midagi peaks juhtuma või kui sa kuidagi üksi jääd, siis otsi mind üles," pakkus tüdruk veel. Ta kujutas ette, kuidas nad kahekesi kuskil metsas luuravad, üksteise seljatagust katavad. -mõni öö oleks tore uinuda, teades, et keegi su eest vahti peab. Praegu oli seis aga selline, et Vi pidi areenile üksi vastu astuma. Nüüd oli ta küll enam-vähem kindel, et esimese ringkonna tüdrukust tema tapjat ei saa. "Ma mõtlesin ka pigem midagi sellist, aga ma ei teadnud, et peale vibu veel millegagi kaugelt võidelda saab. Kirved ja noad on meil kodus pelgalt tööriistad," tõdes tüdruk kaaslasele järgnedes. "Ma oskan väikse noaga puust kujukesi ka vesta," lisas ta üsna tühise kommentaari, mille peale koduigatsus naases. Plika mõtles õhtutele, kui ta isa ja vendadega kamina ees istus, püüdes noaga puutükist koera voolida. Ema ja õed istusid kaugemal, tehes õmblustööd. Niidi-nõela kunsti Vi paraku oma ilmselge puuduse tõttu kunagi käppa ei saanudki.
"Sa võid mind Viks kutsuda, muide," ütles tüdruk äkki, avastades, et nad selle viisakusetapi vahele on jätnud.

Tõsi küll, enne Kapitooliumisse jõudmist oli Emerald isegi põnevil, sest tahtis lõpuks oma silmaga näha, missugune see uhke linn välja näeb. Televiisorist nähtud katkendid ja pildid-kirjeldused kooliõpikutes ei andnud ju tegelikku ülevaadet. Linna välimus Emmyle küll meeldis, aga sealne rahvas tundus küll arust ära olevat. Emeraldil tekkis kohe küsimus, kas nad tegelikult ka arvavad, et on oma kirevates riietes, paabulinnusulgedes ja kassivurrudega ilusad. Huvitav oleks ju vaadata, kuidas sellised olevused omavahel võitleksid ja missugused oleksid nende tapmismeetodid. Killerkontsaga näkku? Emmy tõi tüdruku sõnade peale kuuldavale kerge naeruturtsatuse, kuid ei hakanud midagi rohkemat lisama, sest oli juba niigi ilmselge, mida mõlemad pealinlastest arvavad. Emerald noogutas, kui kuulis, mida kümnenda tüdruk karjeristipundis olemisest arvas. See on loogiline, et tüdruk neid ei usalda – Emerald ise tema asemel samuti ei usaldaks. "Ma luban, et teen seda, kui olukord käest ära peaks minema," sõnas näitsik, aga lootis siiski, et suudab võimalikult kaua ülejäänud karjeristidega koos püsida, kuna see tagaks talle suurema tõenäosuse mängud üle elada. Kui jõuab kätte aeg kaaslastest lahkuda ning kümnenda tüdruk sel ajal veel elus on, võiks Emmy isegi kaaluda temaga liitumist, et koos viimastele tribuutidele ots peale teha, aga siis tekiks jälle uus probleem: kuidas tappa finaalis kedagi, keda ta ei taha tappa.
"Leidub ka sellist sorti nuge, mis sobivad viskamiseks ja vastase kaugelt tabamiseks imehästi. Mina nimetan neid lendavateks nugadeks," rääkis Emerald, suundudes punkti, kust selliseid nuge võtta sai. "Saaksidki endale areenil tegevuse, kui kedagi läheduses pole ja igav peaks hakkama – teed puust kujukesi," üritas Emmy natuke nalja visata, aga see ei kukkunud vist kõige paremini välja. Kui suur on tõenäosus, et areenil võiks igav hakata, kui igal võimalikul hetkel oma elu pärast kartma peab? "Emmy," ütles Emerald kaaslasele ka enda hüüdnime, mis oli tema täisnimega võrreldes palju lühem ja suupärasem. "Jälgi mu kehaasendit," soovitas Emmy, enne kui  pilgu ainiti märklauale suunas. Võtnud viskeasendi sisse, lasi Emerald oma keha lõdvaks, et paremini keskenduda, ja saatis noa peagi märklaua poole teele, et näidata kaaslasele, kuidas see kunst käib. Vasakus käes oleva noa ulatas ta pärast enda õnnestunud viskekatset kaastribuudile. "Lase ennast lõdvaks, sest kui pinges oled, ei tule midagi välja. Ja pane viskele korralik jõud taha – muidu see kaugele ei lenda," lisas ta veel mõned õpetussõnad.

Areenil eluspüsimine ei tule küll kerge, kuid Vi ei kavatsenud alla anda ja nii kaua kui vähegi võimalik ikka konkurentsis püsida. Ta naeratas, kui teine lubas vajaduse korral väikse liidu luua. Sellisest võimalusest on tulevikus hea mõelda, kui meel mõruks peaks minema. Veidi aega veel ja juba saavad kõik 24 tribuuti oma oskused proovile panna. Esimene päev tuleb see kõige raskem, siis vaevalt aega kujukesi vesta on, aga hiljem võib-olla. Violale tekkis mõte, et ehk saaks neid kuidagi lõksudena ära kasutada. Keegi kaaskannatajatest näeb huvitavat eset eemalt, tuleb siis lähemalt uurima ja põmm! surnud. Lendav nuga kõlas hästi ja tüdruk tundis, et kui ta selle viskamise ka käppa saaks, oleks see küll paras relv talle. "Kõik see kõlab hästi, kui ma vaid noa ka endale areenil saaks," esitas Vi teda painava fakti. Parimad asjad olid teadagi küllusesarve juures ning kui ta selliste nugadeni jõuakski, siis tagasiteel tabaks teda kellegi nool selga või võtaks keegi veel pea mõõgaga maha. Tüdruku ainus lootus oli ehk äärealalt mingi ese kahmata ja siis kähku kuhugi pageda. Praegu polnud aga aeg areenitaktikale mõtlemiseks, seda sai ta õhtul mentoriga veel korra arutada. Nüüd oli Viola kord proovida seda peenet terariista lennutada. Ta oli Emmyt, nagu tüdruk talle oma hüüdnime oli andnud, hoolikalt jälginud ning arvas, et suudab sama asendi võtta küll. Õpetaja ulataski talle noa ning neiu võttis selle julgelt paremasse kätte. Kui raske see ikka olla sai? Liigutus, mis noa märklaua suunas pidi saatma, meenutas veidi ka lasso heitmist, ainsat trumpi, mis Vil areenile minnes varuks oli. Ta hingas sügavalt sisse, silmad ainiti sihtpunkti jälgimas. Välja hinganud, matkis plika ette näidatud liigutust, üritades sellesse suunata kogu oma jõu. Ta oli ennist näinud üht viienda tribuuti nuga põrandasse heitmas ning ei tahtnud mingil juhul sama saamatu olla. Tüdruku nuga lendas küll märklauani, kuid sihtimist polnud ta veel selgeks saanud, seega vuhises terariist sellest üsna napilt mööda, põrgates tugevast materjalist seinast tagasi.

Alles siis kui Vi mainis, et ei pruugi areenil viskenugadeni jõudagi, meenus Emeraldile fakt selliste relvade kohta: neid saab tavaliselt vaid küllusesarvest või sarvele väga lähedalt. Ja kümnenda tüdrukule ta küllusesarve jahtimist kohe kindlasti ei soovitaks, kuna selle võtavad sihikule paljud teisedki tribuudid peale karjeristide. Tõenäosus elu kaotada oleks liiga suur. "Oh, sellele ma esialgu ei mõelnudki. Aga on veel üks võimalus. Mina lähen kohe kindlasti esimesel vabamal hetkel nugadekomplekti järele. Kui peaksin sind eemalt märkama, võin keset seda segadust meelega paar tükki mööda lennutada. Sina kahmad noad ja jooksed minema. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga ühelegi paremale ideele ma praegu tulla ei oska," rääkis Emmy, teadmata isegi, miks ta nii väga seda tribuuti aidata tahtis. Kui lood niimoodi jätkuvad, siis pole Emmyle areeni vajagi, et hulluks minna. See taktika ei pruugiks üldse töötada mitmel erineval põhjusel, aga loota ju võis. Kui Vi esimene katsetus mööda läks, ei kavatsenud Emerald sellest suurt numbrit teha, sest päris lootusetu üritus ka polnud. Isegi temasugune ekspert on neid nugasid eikellegimaale saatnud küll ja küll. "Proovi veel. Mida rohkem viskad, seda paremini käsi harjub. Ühe päevaga päris käppa seda ei saa, kuid areenil võib ikkagi abiks olla," sõnas Emerald, viibates käega suunda, kust neid terariistu juurde võtta saab. Ise ta hetkel neid rohkem loopida ei tahtnud.

Eriti pettunud Vi polnud, kui nuga sihtmärki ei tabanud. Neil oli kodus vanasõna, et esimeselt korralt ei maksa õnnestumist oodata. Tüdruk sai nüüd juba aru, mis moodi noa viskamine toimib ning kibeles uut tera teele saatma. Ta seadis sammud Emmy saadetud suunas, mõeldes plaanist, mis teine välja oli käinud. Tundus uskumatu, et esimese tribuut teda lapseohtu ühekäelist võiks aidata. Idee oli tõesti üsna hullumeelne, kuid säärased Violale meeldisid. "Ma arvan, et see võiks läbi minna küll. Peaasi, et keegi su kamraadidest haisu ninna ei saa, et sa mind aitad," ütles ta mõtlikult üht nuga võttes ning seda käes kaaludes. "Kui ei lähe, siis saaksid sa ühe komplekti ehk kuidagi öösel mulle toimetada," pakkus kümnenda plika välja ka omapoolse mõtte.
Segadus mängude alguses oli alati suur olnud, nii palju oli tüdruk ekraani jälgides aru saanud. Seetõttu ei oleks tõesti raske paar nuga märkamatult kogemata vales suunas heita. Kui Emmy oli tema nimel valmis nuge ohverdama, siis haarab Viola võimalusest kindlalt kinni. Terariist on üks kasulikum asi, mida säärastel tapatalgudel omada. Samas võis tulla probleem sellest, kui keegi teine näeks ohutus suunas lennutatud relvi ja need Vi nina alt ära krahmaks. Mõte, et ta nende eest võitlusesse peaks asuma, oli neiu julgusest hoolimata üsna häiriv, sest samaaegselt oleks mõni küllusesarve poolt tulev nool võinud ta elu lõpetada. Parem oleks, et asi õnnestub ja välejalgne tirts saab kuhugi pagetud, noad enda valduses.
Veidi mõtles lühikeste juustega tüdruk veel, kuid paremaid ideid ei tulnud. Ta asus, uus nuga käes, uuesti viskepositsioonile, üritades nüüd paremini märklauda sihtida. Vi sooritas uuesti oma rahustava sisse-välja hingamise ning heitis relva teele. Seekord tera tõesti tabas valget ringi, mis tähistas märkalua ääreala, kuid kuna neiu oli unustanud viske taha rohkem jõud panna, kukkus taas maha. Siiski välgatas üle endise lambakarjuse näo naeratusevine. Ta heitis pilgu esimese tüdruku poole, et näha, mis too selle peale kostab. Violal oli enda kõrval laual valmis veel paar nuga, et ka neid käest lennutada.

Emerald püüdis varjata oma imestust, kui Vi tema mõeldud hullumeelsusega nii lihtsalt kaasa läks. Järelikult tüdruk ikkagi usaldas teda mingil määral, aga sama ei käinud teiste karjeristide kohta. Kui Emmy peaks tõesti areenil leidma võimaluse paar nuga Vi suunas saata, ei tohiks tema käsi kuidagi vääratada, sest nii võiks ta algselt mööda visata plaanitud noaga hoopis kümnenda tüdrukule pihta saada, kuna visata tuli väga lähedale. Kui Emmy viskaks aga need tüdrukust ohutusse kaugusesse, säiliks tõepoolest võimalus, et nugade omanikuks saab hoopis keegi teine. Emerald on näinud seitsmenda poissi päris hästi nuge loopimas, seega risk oli täiesti olemas. "Ma ei usu, et nad midagi taipaksid. Ja kui mõni hakkakski liiga palju mõtlema, oskan neile selgeks teha, mida tegelikult uskuda tuleks," teatas Emerald, andes sellega vihje, et on valetamises üsna hea. Lisaks sellele oskas ta inimestega ka suurepäraselt manipuleerida, kui tarvis peaks minema. Kuulnud Vi enda mõtet, jäi Emmy kahtlevaks. "Kui ma öösel nende juurest lahkuks ja keegi minu äraoleku ajal ärkama peaks, tähendaks see minu reetlikkust. Sellele ei vaadataks hästi," sõnas näitsik, jättes mainimata selle, mis temaga siis tõenäoliselt juhtuks. Emerald küll ei kartnud teisi karjeriste ja uskus, et üks-ühele oleks ta võimeline kõikidele ära tegema, aga mitme vastu korraga läheks tal liiga raskeks.

Peagi läks kaastribuut juba uuele katsele ning Emmy pilk püsis terariistal, mille Vi hetke pärast käest lendu lasi. Teine katse oli parem kui esimene, sest nüüd tabas nuga vähemalt ringi märklaual. Oleks see inimene areenil, saanuks ta päris kindlasti haavata. Surmavalt tõenäoliselt mitte, aga mõneks hetkeks teovõimetuks küll. Ja see annaks kümnenda tribuudile aega põgenemiseks. Tabanud kaaslase pilgu, tõstis Emerald püstise pöidla. "Juba parem, aga järgmisel viskel kasuta rohkem jõudu," arvas näitsik. Ta ei imestaks üldse, kui Vi pärast veel mõnda katset juba keskpunktile lähemale tabada suudab.

Kui Viola ise üllatunud oli, et ta esimese tüdrukut nii kiirelt usaldama oli hakanud, ei näidanud ta seda vähimalgi määral välja. Ta peas oli korraks kõlanud hoiatussignaal, kuid tüdruku vaist ütles, et paha see neiu talle ei soovi ning siiamaani polnud ühekäelise plika sisetunne veel kordagi eksinud. Kui üks taju kaob, siis muutuvad teised tugevamaks. Pimedad kuulevad ja haistavad paremini, samuti suudavad nad palju tundlikumalt esemeid kompida. Ka kurdid tuginevad suuresti oma lõhnatajul. Võib-olla andis ka käelaba kaotamine ning ülejäänud käe närvide kahjustamine Vile veidi tundlikuma vaistu. Ka areenil kavatses kümnenda neiu tugevalt sellele tugineda. Praegu sundis sisetunne teda iga veidigi ellujäämise tõenäosust suurendavat plaani vastu võtma. Asi ei pruugi õnnestuda, kuid proovida tasus seda kindlasti. Ka Emmy vihje oma valetamisoskusele ei mõjutanud Viola suhtumist sellesse hulljulgesse ideesse karvavõrdki. Tüdruk uskus, et ta suudab oma liidukaaslasi lollitada, kuid teda mitte. Esimese tribuudil polenud selleks ju vähimatki põhjust. Kuulates ära ka neiu arvamuse tema enda mõttevälgatuse kohta, noogutas ühekäeline tribuut nõustvalt. "Siis peab sinu plaan kindlasti läbi minema," sõnas ta vaikselt.
Naeratusevine Vi huulil laienes veidi, kui vanem tüdruk teda tõstetud pöidla abil kiitis. Positiivsus andis indu uueks katseks. Ta suutis nüüd palju paremini keskenduda ning ka oma keha lõdvaks lasta. Täielik kontroll tähendas seda, et järgmine noaheide läks juba veel paremini ning jäi märklauda kinni veidi paremal eelmisest tabamusest. Tüdruk innustatuna õnnestumisest, tahtis kohe uuesti proovida, kuid oli veidi kärsitu ning sihtis veidi liiga kõrgele. Viola hingas enda rahustamiseks uuesti sügavalt sisse-välja, mis enne üsna tõhusaks oli osutunud ning kolmas nuga tabas juba märklauda üks ring sissepoole kui eelmised.

Kogu praegune olukord oli Emeraldi iseloomu arvestades enam kui kummaline. Kümnes ringkond peaks koos teiste sarnastega kuuluma esmajärjekorras hävitamisele, aga tema hakkas mingil põhjusel seda tüdrukut hoopis kaitsma, teadmata isegi, miks niimoodi käitub – teisiti ei tulnud nagu kõne allagi. Kas oli selles oma osa kümnenda tribuudi puuduval käel, abivalmil iseloomul või Emmys järsku tärganud hullumeelsusel? Viimati näitas Emerald kellegi vastu, kes polnud just tema õde, lahkust üles väikese plikatirtsuna. Kui näitsik peaks aga praegusest mõnele enda liitlastest rääkima, naeraksid nood ta välja, kuid Emmy ei ole nii rumal, et midagi sellist teha. "Ma loodan, et õnnestub.  Proovin kõige muu kõrvalt alguses ka sinul silma peal hoida, aga edasise kohta ei saa enam midagi lubada. Võib-olla tekib kunagi võimalus sinuga ühineda, võib-olla ka mitte. Areenil ei soovitaks ma sul kedagi ega midagi usaldada peale enda vaistu," rääkis Emerald, sest tema Vi asemel käituks samamoodi. Kui Emmy ei teaks, et koos teiste karjeristidega on tal paaril esimesel päeval ohutum, arvestades sellega, et mingid muud tüübid ka kokku hoiavad, läheks ta ehk kohe koos kümnenda tüdrukuga võitlusesse. Üksi oleks samuti hea variant, aga mingi seltskond võiks ikka olla.

Tundus, et Vi sai kiitusest vaid indu juurde, sest ka järgmised visked lendavate nugadega olid kenad, kui vaid üks kiirustades tehtud katse välja arvata. Emerald jäi endamisi koguni mõtlema, missugused võiksid olla kümnenda tribuudi oskused, kui ta oleks sündinud ja kasvanud hoopis esimeses ringkonnas karjeriste pooldavas perekonnas. Ehk oleks akadeemias treenitud Vi praeguseks nugadega isegi surmavam kui Emmy. Ja missugune oleks Emerald praegu, kui ta kasvanuks kümnendas ringkonnas lambakarjatajate perekonnas? Need jäid aga vaid mõteteks, sest oleksite ja poleksitega ei jõua mitte kuskile.

Rongis mängudele sõites oli verinoor tribuut juba otsustanud, et kedagi ei usalda ning oma isepäisuse peale välja läheb. Oma villapallide järgi vaadates oli Vi üksindusega harjunud. Emmy sõnad tuletasid talle algset plaani meelde ning hetkeks tüdruk kohmetus, et siin niimoodi esimese neiuga sõjakavalusi paika pani. Idees ta aga ei kahelnud, sest asjad olid ta peas nüüd hoopis teises valguses. Tüdruk sai viimsetestki kõhklustest seoses karjeristiga üle, toogu see siis talle areenil hukatust või edu, kuigi teise sõnad olid teda igaühe, kaasaarvatud enda eest hoiatanud. Naiselik vaist aga väitis ikka vastupidist, et kui kellelegi, siis Emmyle võib loota. "Ei usalda, ma luban," noogutas Viola süngelt eelseisvatele mängudele mõeldes. Huvitav, kui kaua see õudus kestab. Eelmised tapatalgud olid võikalt lühikesed olnud nagu oleks mängumeistritel osalejate hävitamisega kiire. Tavaliselt oli töö peatatud ja inimesi sunniti oma sõprade-sugulaste heitlusi ekraanil ikka nädal või kaks vaatama, kuid mullu lõppes lugu vaid kolme päevaga.
Noad, mis tüdruk endale varunud olid, said otsa ning ta suundus uute järele. Sihtimine ja heitmine olid küll üsna väsitavad, kuid kuna Violal oli vaid üks käsi, millega ta toimetas, olid selle lihased üsna sitked. Ta pidi tihti üsna jonnakaid lambaid sellega sikutama. Samuti oli kartuliblond tirts üsna vilgas puude või maja tellingute osta millegi järgi ronima. Viimasel suvel oli ta avastanud karjatades ühe üksiku puu otsast leidnud linnupesa kolme sinise munakesega, mis õhtul pannile läksid. See oli tore õhtu olnud ja pere jaoks üsna pidulik sööming.
14-aastase plika sõrmede vahele mahtus täpselt kolm nuga. Oleks tal olnud kaks kätt, siis saanuks ta kohe kuus kaasa krahmata, kuid praegu pidi nendega leppima. Tüdruk võttis uuesti sisse asendi, mis ta kehale juba vaikselt tuttavaks hakkas saama ning, teised noad lauale asetanud, saatis esimese teele. Kohe järgnes sellele järgmine, mõlemad tabasid väljastpoolt teise ja kolmanda ringi piiriala, nii et kaugelt polnud võimalik eristada, kumba nad jäävad. Viimase noaga jättis Viola sihtimisele rohkem aega ning see parandas ka tulemust, sest tera kinnitus märklauda vaid kaks ringi keskpunktist eemal. Tüdruk muheles, mõeldes, kas katsetada veel paar korda või asja kuidagi keerulisemaks muuta. Ta oli juba silmanud ekraani, mille abil sai märklaua kaugust reguleerida või seda erineval kiirusel liikuma panna. Hulljulgusega kaasnes tormakus ning eriline täpsus polnud neiu lemmikteema.  Olles üsna kindel, et areenil külmavereliselt kellelegi nuga silma ta heita ei suuda, piisas talle sellest, et sai enam-vähem sihitud. Tera kõhtu või selga visata ei tundunud enam kuigi raske kunstina. Ennast mõrvarina ei suutnud Vi veel näha, kuid ilmselt muudavad algavad tapatalgud seda hoiakut.

Usaldamisega oli ka Emeraldil probleeme, sest mis saab, kui mõni seltsiline keset ööd ta argpükslikult une pealt ära tapab, andmata Emmyle isegi võimalust ennast kaitsta? Ja mitu päeva magamata olla Emerald ei suuda. Näitsik tegi otsuse, et kui neil karjeristikambaga areen enam-vähem läbi vaadatud ja selle ohud kindlaks tehtud saavad, laseb ta jalga, et ei peaks nendega rohkem jahmerdama. Ta suudaks ka üksi tagumiste ringkondade tribuute edukalt maha võtta. Ja võimalik, et selleks ajaks kui Emmy ära läheb, on nende seas teisigi lahkujaid. Kui Vi lubas mitte kedagi usaldada, jättis Emerald selle teema, kuna ei leidnud, et peaks tüdrukule veel midagi areenil tegutsemisega seonduvast meelde tuletama. Kõik oli nagu öeldud. Tegelikult ongi ellujäämise peamine reegel see, et tapa teisi, aga ära lase ennast tappa, kuid seda on lihtsam öelda kui teha.
Emerald jälgis, kuidas Vi järjest nuge märklaua poole loopis ning tema visked aina kindlamateks muutusid. Pole kahtlustki, et samalt distantsilt saaks tüdruk areenil vastasele pihta. Emmy võiks visata ka kaugemalt, aga mida meeter edasi, seda suurem tõenäosus, et nuga kaldub oma õigelt kursilt kõrvale. "Mis sa arvad, kui läheks veel mõnesse teise punkti ka?" pakkus näitsik, sest nugadega sai kaaslane juba üllatavalt hästi hakkama. Emerald tahtis juba ammu relvad – eriti viskenoad – tänaseks kõrvale jätta, et vahelduseks midagi muud proovida, aga lõpuks jõudis ikka siia tagasi. Nüüd oleks aeg tõesti kuskile mujale liikuda. Miks mitte maskeeringupunkt või putukate ning taimede tundmise harjutamine? Karjeristid sellistesse kohtadesse tavaliselt ei roninud, aga Emerald tahtis enne mänge natukenegi ellujäämisoskuste osas targemaks saada, juhuks kui ta peaks oma kambast plaanitust varem lahku lööma.

Ehkki Vi oleks soovinud veel noa loopimist harjutada, nõustus ta Emmyga kohe, kui see edasiliikumist pakkus, sest tolle ilmest paistis välja tüdimus terade suhtes. Küll võttis tüdruk nõuks hiljem tagasi tulla, kui käsi viskeliigutusest veidi puhanud on, ning kindlasti liikuva sihtmärgiga harjutada. Ta tundis nüüd, kui käe alla lasi, kerget väsimust ja ka pinget lihastes. Neiu märkas silmi seinal olevale suurele kellale viies, et nad olid selles punktid juba üllatavalt kaua aega viibinud. Seega polnud ime, miks teine juba tüdinud oli. Vaadata, kuidas teine tribuut mingit puust lauda nugadega täkib ei olnud ilmselt eriti huvitav. Esimese neiu tundus ka selline, kes pigem ise tegutseda tahab, kui passiivselt kõrvalt vaadata. "Lähme pealegi," sõnas kümnenda plika, suundudes juba visatud nuge kokku korjama, et need oma kohale tagasi viia. Ta käis paar korda edasi tagasi, sest kõik terad ühte kätte ju ei mahtunud. Tagasi teise juurde jõudnud, uuris Viola: "Mida sa eelistaks? Ma eeldan, et mõnd ellujäämispunkti?" Karjerist oli ilmselt kõik erinevate relvadega jaamad läbi käinud erinevalt ühekäelisest tüdrukust. Vi ise polnud kõigi terariistade uurimisest eriti huvitatud, sest teadagi oli nende kätte saamine küllusesarve ümber tõeline katsumus. Nüüd oli tal lootust üks pisematest relvadest, kuid ometi väga surmav, endale kohe mängude alguses saada. Tüdruk oleks pakkunud, et saab näpud mõne taha ehk ühelt surnud tribuudilt või hoopis alles pidusöögi ajal, kui ta nii kaua elus suudab püsida. Kui vähe tribuute areenile alles oli jäänud, kasutasid mängumeistrid lihtsat nippi, meelitades neid hea ja paremaga tagasi küllusesarve juurde. Ruumis ringi vaadates märkas plika, et maskeerimislaua juures ei askelda parasjagu kedagi. "Lähme sinna," pakkus ta veel enne, kui teine tema küsimusele vastata oli jõudnud. Tundus parem minna punkti, kus kedagi ees pole, sest esimese ja kümnenda tribuudid koos tegutsemas oli üks imelik vaatepilt. Pealegi oli ta sinna sattunud vaid eelmisel õhtul vahetult enne keskuse sulgemist ning oli jaama võimalustele vaid põgusa pilgu saanud heita.

Kümnenda ringkonna tribuudi noavisete jälgimine ei olnudki kõige igavam tegevus maailmas, kuid Emerald kibeles tõepoolest mujale, et ta saaks oma kätega midagi proovida. Ta ei näinud mõtet nugade loopimises, milles niikuinii juba kõike muud kui koba oli. Emerald tegi juba otsuse, et ei võta ühtegi viskenuga enam enne areenile jõudmist kätte. Sama jutt käis ka teiste ohtlike relvade kohta. Ta oli juba piisavalt madalamate ringkondade tribuute hirmutanud. Viimase päeva, mil veel treeningkeskuses olla lastakse, kavatses näitsik kulutada ellujäämistarkuste õppimiseks. Teised karjeristid on enda maskeerimises, taimede ja putukate tundmises, lõkke süütamises ilma tikkudeta ja varjupaiga ehitamises tõenäoliselt sama lootusetud kui Emerald praegu, aga erinevalt neist kavatseb viimane midagi õppida ja meelde ka jätta. Vi küsimuse peale oleks Emerald tahtnud vastata, et sobib kõik, mis ei ole seotud relvadega, aga enne kui ta suu lahti teha jõudis, märkas kümnenda tribuut tühja maskeerimislauda, mille läheduses polnud hingelistki. "Mulle sobib," noogutas Emmy pakkumise peale ning suundus seejärel koos kaastribuudiga laua juurde. Emerald võttis endale umbes minutikese, et uurida laual leiduvat kraami, mis pani ta kulmu kortsutama. Kas tõesti võiks sellisest nännist areenil abi olla? "Ma isegi ei tea, kust alustama peaksin," tunnistas Emmy ausalt, vaadates kaaslasele otsa. Raske on ennustada isegi, missugustes toonides areen olla võiks, kuid just sellest oleneb ka maskeering.