In your arms I feel safe

Juba kolm päeva oli möödnud Lõikusepäevast, mil Akiva nimi kausist välja võeti. Akiva oli sel päeval ikka päris korralikult endast väljas olnud ja oli vaid tema õnn, et Noach ei pidanud olema siis rahuvalvajana tööl ja ta sai kohe mehe käte vahele pugeda ja ei pidanud üksi olema. Nüüdseks oli noormees juba üsna rahulik ning nad Noachiga olid suurema osa ajast veetnud Jago majas, nagu ikka. Kui Noach just parajasti trenni ei teinud või midagi muud asjalikku. Pani Akivat sellega pidevalt tundma, et ta peaks ka vist asjalikuks hakkama, aga no ei jaksanud see pisike poiss trenni teha ja siin mingit talle meeldivat tööd ka ei olnud. Kulda ta kaevandama ei lähe ja muud tööd tundusid ka pisikesele Akivale imelikud.

Praegu oli Akiva üksinda Jago majas, tegemist oli õhtuga. Noach pidi varsti töökohustustest vabanema ja siia tulema. Akiva istus oma toas keset voodit, jalas pikad püksid ja seljas lühikeste varrukatega särk. Peos oli tal raamat, mida ta asjalikult luges, kuigi tema ümber läks üha pimedamaks ja pimedamaks. Kutt ei märganud seda väga, vaid jätkas lugemist, mõtlemata sellele, et võiks tule põlema panna. Vahepeal nooruk võpatas või tema käed värisesid, kui ta mõtted hajusid Lõikusele, aga nüüd suutis ta end ise rahustada juba.

Noach oli lõikuspäeval vaatajate seas, teisiti ei olnud võimalik. Pealegi lasus tal rahuvalvajana kohustus käituda kõige eeskujulikuma Kapitooliumi järgijana. Et Ace ei töötanud, polnud ta valges mundris, mis kattis rahuvalvajate nägu ja mõningal määral ka vaimset tervist. Pannes pähe kiivri, kadus justkui mingisugune side empaatiavõimega. Valges mundril tuli unustada kaastunne, kuna vastasel juhul oleks Noach juba ammu teistsugust valget särki pidanud kandma. Kuulnud Akiva nime, vajus mehe suu pisut paokile, kuidas oli võimalik, et just Akiva valiti. Noach tundis ebameeldivat tunnet, mis sai alguse kõrist, valgudes kriipiva joana alla. Kiirelt oli terve keha algava paanika poolt halvatud, ometi seisis mees paigal, jalad liimitud maha. Ace'i silmad otsisid rahva sealt mõnda vabatahtlikku, esimesed ringkonnad tootsid karjeristee, et panna mängud järjepidevalt kinni. Muidugi ei õnnestunud see igal korral, aga päris tihti õnnestus karjeristidel teiste ringkondade tribuudid kiirelt välja süüa. Ühel korral isegi peaaegu sõna otseses mõttes. Õnneks aga astus üks vabatahtik ette. Akiva ei pidnudki minema enda surma, sest andes tõele au, ei oleks nooruk areenil kaua vastu pidanud. Terve ülejäänud päeva veetis Noach Akivat lohutades, olles ise äärmiselt õnnelik, et poiss ei pidanud lahkuma.

Mees oli terve päeva teise rngkonna elanikke kontrollinud. Enne mänge ja ka mängude ajal tugevdati oluliselt turvameetmeid.Noach oli kindel, et peab mingil hetkel mängude ajal kuhugi sõitma, eelmisel aastal pidi ta Võitjate Tuuri ajal kaasas sõitma ja tagama turvalisuse rongis ja selle ümber. Võitjate sisenedes ja väljudes oli Noach koos kolme partneriga kohe nende järel. Nüüd aga oli tööpäev lõppenud ja mees jõudis koju. Ta oli näljane ja ka väsinud, kuid mitte nii palju, et kohe magama minna. Selleni oli veel aega. Viimasel ajaks oli koduks Jago maja, sest seal oli Akiva. Noach aga tahtis juba pikemat aega mingit oma pesa. Ema ja õe juures oli ka tore, aga oli tarvis lõpuks iseseisvalt elama hakata. Ta teenis ju juba peaaegu viis aastat oma palka, seda oli täitsa arvestatav summa kogunenud. Jõudnud Jago majja, seda muidugi ilma mundrita, kõndis ta Akiva tuppa, kus oli juba üsna hämas. "Hei, sa siin pimedas istudki?" küsis mees, pannes laetule põlema. "Ma tahaks sinuga ühest asjast rääkida," lisas Ace.

Akiva võpatas jälle, kui järsku tuli põlema läks, aga naeratas, kui pilku tõstes Noachit nägi. Ta ei olnud kuulnud seda, kuidas mees majja sisenes ja üles tuli. "Läks vist pimedaks jah," naeratas Akiva, kui raamatule järje vahele pani ja selle öökapile tõstis. Siis sirutas kutt käed Noachi poole, et mees tema juurde tuleks. "Millest sa rääkida tahad?" küsis Akiva, kui Noach tema juurde voodile oli roninud ja Akiva lõpuks ometi kuti käte vahel olla sai. Mmh, nii hea!

Akiva tuba muidu oli üsna suur. Ta oli sinna nurunud Jagolt ka esialgse üheinimese voodi asemel kaheinimese voodi, et nad Noachiga ikka korralikult sinna ära mahuks. Toas oli suur riidekapp ning mõlemal pool voodit olid öökapid. Samuti oli toas kirjutuslaud ja tool, ning üks uks viis koridori, teine nende isiklikku vannituppa. Akivale täitsa meeldis tema tuba. Samas see meeldiks talle ka siis, kui tal oleks vaid madrats nurgas, sest siin oli parem, kui vanemate juures.

Mees sai aru, kui klišeelikult ta lause võis mõjuda, see mõte pani ta muigama. Noach tõukas jalanõud jalast ja ronis Akiva juurde voodi peale, pannes käed ümber enda poisi, kes talle kaissu ronis. Noach toetas enda selga vastu voodipeatsit, nii oli mugav poolistukil olla. "Ma tahtsin rääkida sellest, et," alustas Ace ja tegi dramaatilise pausi. Talle meeldis aeg-ajalt Akivat kiusata, naljad olid muidugi alati heatahtlikud. "Ma mõtlesin enda eluaseme peale," lõpetas mees lõpuks lause. "Ma ei taha ema ja sinu venna maja vahel pendeldada. Ma juba vaatasin ka elukohti, kõige sobivam on siit päris kaugel, nii nelikümmend miili," rääkis Noach. Ta ei teadnud, mida tahaks Akiva sellises olukorras teha. "Ma saaksin Kapitooliumis töötada, ma juba uurisin ümbersuunamise kohta," jätkas Ace. See hüüdnimi oli tal juba teismeeast küljes, kuna noormees oli spordis paljudest endavanustest ees. Ometi ei olnud ta karjerist, mehe perekond oli alati selle vastu, et nende lapsed lähevad areenile.

Akiva mässis oma käed omakorda ümber Noachi ning toetas pea tema õlale, kergitades kulme, kui mees rääkima hakkas ja seal pausitama hakkas. Siis ütles mees lõpuks, mis ta öelda tahtis ja Akiva tõmbus natukene eemale, et Noachit vaadata, kulmud kortsus. "Nii kaugele?" küsis ta pead raputades. Jago ei lase teda elusees nii kaugele, Jago ei laseks teda kõrvalmajja ka ilma sõjata. Ja Akiva ei tahtnud oma perest nii kaugele minna. Ta tahtis, et vähemalt Jago oleks tema lähedal. "Miks ei võiks siiasamasse kolida?" küsis Akiva natukene mõistmatult. Kui Noach Kapitooliumisse tööle ka läheks, siis Akiva ei näe ka teda ju enam üldse.

Noach tegi Akiva pealaele kerge musi ning mõistis, et see otsus, mida Ace hakkas vaikselt langetama, ei olnud just kõige parem. Mees noogutas Akiva küsimuse peale. "Ma otsisin sobivaid maju, mis mu hinnaklassi sobiksid. Siin Võitjate Küla läheduses on kõik nii kallis, ma ei jõua iialgi midagi siia osta. Ja noh, need, mis on lähemal, vajavad kapitaalremonti, see läheks kokkuvõttes kallimaks kui maja Kapitooliumi läheduses," selgitas meees. Ta lootis, et Akiva tuleb temaga kaasa, sest üksinda oleks jälle päris kehv elada. Akiva oli talle südame külge kasvanud ja kuigi neil ei olnud just armastus esimesest silmapilgust olnud, pigem oli see sõprus, mis kasvas suuremaks, siis nüüd oli Ace kindel, et ei jätaks Akivat ilma võitluseta.

Akiva kortsutas ikka kulme. "Jago saaks meid aidata ju, ja nii hullud need majad siin ka pole," arvas kutt. Ega nad kaheteistkümnendas ringkonnas vaesuses ei elanud, eksole. Ja Akiva oli üsna kindel, et Jago aitaks neil pigem siia maja osta, kui et laseks Akival nii kaugele ära kolida. Ja Akiva ise ei tahtnud nii kaugele minna oma perekonnast, suhtles ta nende kõigiga või mitte. Samas ei tahtnud kutt ka Noachist ilma jääda. "Ja sa oleksid kogu aeg tööl ju, kui sa Kapitooliumisse lähed ja ma ei näeks sind üldse," pomises Akiva, nukker pilk Noachi silmades. Miks Noach järsku sedasi teha tahtis? Kas ta tahab Akiva maha jätta ja ikka ära kolida?

"Ma olen niigi ta kulul elanud ja see ei sobi enam kuhugi," arvas mees. Talle meeldis küll siin olla, sest Akiva oli siin, aga muidu tundis Noach end koormana. "Need odavamad siin Võitjate Küla läheduses ongi üsna kehvas seisus, Võitjate Küla on kõik hinnad nii üles löönud, sest kõik tahavad saada osa sellest hiilgusest," rääkis Noach. Ta ohkas ja mõistis, et peab maju edasi otsima, ehk kuskil linnapiiril leiab endale sobiva kohakese. Rentida ta küll ühtegi kohta ei tahtnud, see tundus mõttetu. "Iseenesest on üks koht mingi paari miili kaugusel, aga remont on ainult väljast tehtud. Sees ei ole seal küll midagi ilusat," lisas mees. Välimus oli alati kõige olulisem, siin näisid kõik linnasisesed majad uhked, aga nii mõnigi oli seest justkui ussitanud õun. "Ei oleks, ma ei peaks ilmselt nii palju kuskil teistes ringkondades ära käima," arvas Ace. "Ma tean, et see teema on raske," nõustus rahuvalvaja mõne hetke pärast. Ta suudles õrnalt enda poisi huuli ja toetas pea uuesti vastu seina.

"Mis siis," pomises Akiva, kui Noach arvas, et see tema kulul elamine ei sobi kuhugi. "Nagunii ta toetab mind ja ta saaks meid siis majaga aidata ju, kui ta üldse on nõus, et ma kuskile kolin," seletas Akiva, tõstes käe, et Noachi kuklal tema juukseid sasida. Akiva ohkas ning suudles Noachi pehmelt vastu. Ta toetas suudluse lõppedes oma lauba vastu Noachi oma ning avas silmad, et teda vaadata. "Ma ei usu nagunii, et Jago oleks nõus, et ma kuskile kaugele lähen," ütles kutt vaikselt. Jago oli tema ainus pereliige, kes temast veel hoolis ja temaga tegeleda viitsis. Akiva ei tahtnud Jagot ka kaotada. "Sellest peaks temaga ka rääkima, kui ta tagasi tuleb."

"Ma ei taha enam tema kulul elada, see on juba ammu absurdseks muutunud. Palun kaalu seda otsust, eks?" soovis Noach enda loodetavasti tulevaselt elukaaslaselt. "Kuidas ta ikka sind kinni hoiab, ahelatesse ta sind panna ei saa, selleks olen mina," ütles Noach kerge muigega. Talle meeldis olla suhtes see domineerivam pool, see tegi elu palju huvitavamaks. "Siis peame kuhugi ise maja püsti panema," arvas mees kerge naeratusega. "Ta tuleb alles pärast mängude lõppu, sinna on veel palju aega," arvas Ace. Tundus, et need mängud venisid pikemaks. "Ma peaks homme ema juures käima," mainis mees. Kuigi tal oli vaba päev, siis oli see tegevust täis.

Akiva naeris vaikselt ning vajutas mitu musi Noachi kaelale. "No ma mõtlen selle kõige peale. Aga me ikkagi peame ka Jagoga rääkima. Ahelad võivad sinu jaoks jääda, aga siiski," muigas Akiva. Ta silitas õrnalt Noachi juukseid ning nohises vaikselt, kui Noach ütles, et ta peab homme oma ema külastama. "Okei," arvas kutt. "Aga täna ei lähe enam kuskile!" Akiva kallistas Noachit tugevalt ning surus oma näo vastu mehe kaela. Aeh, nüüd siis niimoodi. Akiva meelest ei olnud see küll suur asi, et Jago teda ja selleläbi Noachit toetab. Ja ta tõesti ei kujutanud ette, kuidas Jago sellele reageeriks, kui nad ütlevad, et tahavad ära kolida. Kas Akiva ise tõesti tahab? Kui see on siin lähedal, siis poleks probleemi... aga kaugele ta küll ei taha. "Mis me teeme veel täna? Vaatame, mis meile Kapitooliumist näidatakse?" Peaks vist. Või mis vist. Peabki. Ja telekas töötas siin toas hääletult praegu.

"Ma tean, temaga peab alati rääkima. Ta on su... Jumal või keegi," vastas Ace naeratusega. Tegelikult oli hea, et Akival oli keegi, kes ei tõuganud noormeest eemale seetõttu, et ta oli gei. Vanemad just lahti temast vist ei öelnud, aga soojadest suhetest oli asi kaugel. "Ei lähe," lubas Noach. Akiva huuled kaela vastas panid Ace'i silmi sulgema. Ta lasi välja kerge ohke. "Mul on kõht tühi," tõdes Noach, pikk tööpäev oli väsitanud ja lõunast oli ka juba parajalt aega möödas. "Pärast sööki peaks küll vaatama, mis areenil toimub," nõustus Noach, vaadates kuti poole, kes oli üsna lühikese aja jooksul juba armsaks saanud.

Akiva muigas pisut. "Ta on põhimõtteliselt ainus mu pereliige, kes minust veel hoolib ja sa tead seda," ütles Akiva vaikselt. Ta toetas oma lõua mehe õlale ning sulges oma silmad, kui mehe soojust nautis. "Aga lähme otsime siis sulle süüa." Akiva tõstis pead, et Noachi huuli suudelda, liibudes talle hästi lähedale, aga siis tõmbus eemale, et voodilt end püsti ajada. Mehe käest kinni võttes liikus ta alla, kööki, et uurida, mida head neil süüa oli. Akiva väga midagi ostnud ei olnud iseenesest, aga kooki oli näiteks. Ja liha oli ka. "Liha või kooki?" küsis Akiva lõbusalt.

"No vaatame siis, pean veel uurima, äkki on lähemal midagi huvipakkuvat," vastas Noach. Ta sai aru, miks Akiva tahtis enda venna juurde jääda, nad olid ikka päris lähedased. Ace oli ka oma õega lähedane, aga õel oli ema, ta ei olnud üksinda. "Tease," sõnas Ace, ajades end voodist üles, et siis kööki Akiva järel kõndida. "Liha, I like my meat," kinnitas Noach muigega. "Kas mina lihtsalt istun ja sina teed süüa või?" küsis Ace, istudes ühele toolile laua juures. Iseenesest kõlas see väga hästi, et Akiva teeb midagi süüa, Ace saab nunnut poissi jälgida ja temaga juttu ajada. Paremat õhtut ei saaks tahtagi.

"Ma saan ka sind selle otsimisega aidata ju," arvas Akiva naeratades. Liha peale kutt noogutas ning pani pliidi tööle, et ta saaks siis asuda toorest liha lõikuma, et seda praadida Noachile. "Sina lihtsalt istud jah," naeratas Akiva siis. Ta vajutas uue musi mehe huultele. "Kas sulle üldse ei meeldi siin olla?" küsis Akiva veidi aja pärast natukene murelikult, kui esimesed liharibad juba pannile panna sai. Teeb endale ka siis juba, suurema koguse kohe. Akiva oli üsna harjunud süüa tegema, kuigi enamasti tegi ikka Jago midagi. Akiva oskas vaid lihtsamaid asju.

"Jah, saadki endale natuke teistsugused päevad," arvas Noach. Akiva oli üsna kodune, talle sobis ilmselt selline elukorraldus, Ace aga ei mõistnud, kuidas noorukil igav ei hakanud. "Suurepärane," kinnitas mees naeratusega ning musi peale muutus Noachi tuju veel paremaks. "Meeldib, aga ma tunnen end tihtipeale üleliigsena. See on siiski Jago maja, ma ei taha siin viies ratas vankri all olla. Siin peaks perekond olema mitte mingi suvaline rahuvalvaja," vastas Ace. Äkki Jago üldse ei tahtnud, et keegi põhimõtteliselt võõras nendega elab. Akiva ja Noach ei olnud ju veel elukaaslased, lihtsalt poiss-sõbrad.

Akivale meeldis tõesti kodus olla ja rahulikult. Kõige enam meeldis talle Noachiga koos olla, aga tihtipeale oli mees tööl. Õnneks siiski mitte liiga tihti ja Akiva väga ei pidanud virisema, et ta üldse Noachit ei näinud. Ainult siis jonnis ja oli kurb, kui mees kuskile kaugemale saadeti. Edasise peale Akiva naeratas. "No Jago nagunii endale kedagi ei taha," ütles Akiva õlgu kehitades. "Minu meelest just talle hea, kui me siin oleme. On tal ka seltsi," arvas kutt. Kui Jago kunagi endale kellegi leiab, siis jaa võiks välja kolida, aga Akiva ei imestaks, kui Jago olekski elu lõpuni selles mõttes üksi.

"Ma pean sel aastal ka vist Võitjaid eskortima," mainis mees. See tähendas jälle pikka eemalolekut. Noach veel täpselt ei teadnud, kas ta peab terve reisi kaasa tegema või siis ainult osa. "Miks siis? Keegi ei ole tema jaoks hea?" küsis mees. Ta ei saanud aru, miks Jago ei leidnud endale kedagi, üldiselt suhtuti Võitjatesse austuse ja uudishimuga, naisi oli sellise imagoga päris lihtne külge tõmmata, mehi ka. "Kindel?" küsis Noach kulmukergituse saatel. Talle jäi küll aeg-ajalt mulje, et on Jagole pigem häirivaks faktoriks. "Soola ka ikka paned?" uuris Ace, vaadates pliidi poole.

"Mmh," kortsutas Akiva kulme, kui Noach ütles, et peab vist Võitjaid eskortima. See on küll jama ju! Akiva ei tahtnud üldse, et Noach kuskile läheks. Edasise peale kehitas Akiva õlgu ja Noachi meeldetuletuse peale võttiski soola, et lihale soola panna ja pisut seal pliidi ääres asjalik olla. "Ma ei ütleks, et keegi pole tema jaoks hea, ta lihtsalt siiralt ei ole huvitatud," muigas Akiva. "Võib-olla see kunagi muutub, aga ega sundida ju ei saa." Akiva oli selline, kes väga vajas lähedust ja tähelepanu ja mida kõike. Jago aga eelistas üksi olla, tal ei olnud selliseid vajadusi.

"Ma mainisin, et tervet aega ei saaks väga võtta," lausus Noach. "Aga sa tead küll, kui midagi kästakse, siis pean ma seda tegema. Kapitooliumi vastu just ei võitle," ütles mees kerge ohkega. Ta tahaks paindlikku töögraafikut, aga sellise ameti juures seda ei saanud. "Noh, kõigil on oma huvid," vastas mees kerge õlakehitusega. Tema küll ei saaks nii eraklikku elu elada, see oleks harjumatu. Noach tõusis toolilt ja läks Akiva selja taha ja pani käed ümber noormehe. "Ma olen väsinud," teatas Ace. Ometi tahtis ta süüa ja siis alles magada. Muidugi oleks tore enne seda pesema jõuda, soovitatavalt koos Akivaga.

"Ma tean jaa, et sa pead, aga ma tahaks, et sa ei peaks," ohkas Akiva. Ta naeratas natukene, kui Noach tema juurde tuli ja ta mehe käsi enda ümber tundis. Akiva toetas end mehe vastu, tõstes uued liharibad pannile, kui eelmised valmis said. Tema ka ei suudaks üksi olla. Akiva oli üsnagi selline noormees, kes vajas kogu aeg kedagi enda kõrvale. Ta sai üksi hakkama ja ei tundunud klammerduv, aga ta tegelikult vajas kedagi. Ta oli oma parimas tujus siis, kui ta oli koos kellegagi. Soovitatav Noachi või Jagoga. "Varsti saad magama," lubas Akiva vaba käe sõrmedega Noachi kätt silitades. "Aga kõigepealt pead sööma. Sa võid juba sööma hakata."

"Ma tahan sama, mida sina," pidi mees tõdema. Nii hea oli ärgata üles, Akiva soe keha tema kõrval. Üksinda kuskil rongis ärgata vaid monotoonse ragina peale oli üsna masendav, Noach valis iga kell Akiva venna kodu mingisugusele rongile. "Ma ei taha üksinda süüa," vastas Ace, näksates õrnalt nooruki kõrvalesta. "Homme pärastlõunal võiks koos midagi ette võtta," lisas Noach. "Eriti tore oleks jälle jõuda sinna jõe äärde," mainis mees. Linnast eemal oli üsna rahulik ala, kust jooksis läbi pisike jõgi. Seal oli suurepärane koht piknikuks ja looduse nautimiseks, seda kohta teadsid õnneks aga vähesed.

Akiva muigas, kui Noach ütles, et ta ei taha üksi süüa. "Siis sa võid veel oodata," lubas Akiva, silitades ikka sõrmedega hajameelselt mehe kätt. Ta lisas lihale soola ja haigutas pisut. "Millal sa oma ema juurde lähed?" uuris Akiva sõrmi Noachi omadega põimides, kui mees arvas, et nad võiks homme jõe äärde minna. Nii hea oli olla mehe embuses. Ta tõsiselt ei suudaks ilma sellise läheduseta hakkama saada. Ta sai Jagost aru, et miks mees ei tahtnud kedagi, noh, mingi tasandini sai aru, aga siis mõtles ta selle peale, kuidas tema Noachit reaalselt vajas, kuidas tal oli füüsiliselt valus, kui Noach ei olnud pikalt tema läheduses olnud. Ta lihtsalt ei suutnud.

Mehe käed libisesid Akiva puusadele, peatudes seal mõneks hetkeks. "Hommikul. Tal on ühe aknaga mingi jama, ma lähen vaatan üle. Saan õega ka natuke juttu rääkida," vastas Ace. Ta igatses enda õde, viimati nägid nad üksteist küll nii nädal aega tagasi, aga peale isa surma oli Noach see, kes tundis end perekonnapea rollis. Kui ta oleks kolinud 40 miili kaugusele, oleks ta ka emale ja õele seal lähedal elukoha muretsenud. "Hakkaks kolme-nelja ajal minema, oleks õhtuni seal, siis võime tagasi siia tulla, aga võime ka metsa jääda ööbima," rääkis Noach.

Akiva noogutas kergelt. "Okei," naeratas noormees. Ta kallutas pead, et Noachi põsele musi vajutada, ning pöördus siis taas lihade poole. Ta tõstis need pannilt taldrikule ja vaatas seda hunnikut mõtlikult. "Kas nii paljust piisab?" küsis Akiva pannilabidaga lihade poole viibutades. Jõe äärde minemise jutu peale ta mõmises pisut. "Mõlemad plaanid kõlavad hästi," ütles Akiva lõbusalt. Talle meeldis sinna ööbima jääda, aga nad võivad ka tagasi tulla. Ja praegu pole Jagot ka seal muretsemas, et kas ja kuhu Akiva ööseks jääb.