Päike paistab ja ilm on soe

Tänane päev oli üks palavamaid viimase nädala jooksul, mis ei teinud Hadriani tööd isa ja venna seltsis just kergemaks. Tund möödus tunni järel palju aeglasemalt kui tavaliselt, aga lõpuks sai päevane norm täidetud ning Hadrian sai teenitud puhkusele. Mitte et ta homme jälle tagasi minema ei peaks. Puidutööstus ei ole naljaasi. Pärast tööpäeva lõppu mindi kõik koju õhtusöögile, kuid Hade majja kauaks ei jäänud, sest tal oli plaanis üks kindel inimene üles otsida. Kodu juurest mõnisada meetrit edasi kõndinud, jõudis noormees ühe lagendikuni, kus nad tavaliselt oma tüdruksõbraga kokku said. Hadrian ei olnud sada protsenti kindel, et tüdruk täna täpselt sel ajal, kui tema jõuab, samuti välja ilmub, aga loota ju võis. Hade kandis valget varrukateta särki ja helesinised lühikesi pükse, jalas olid poisil musta värvi sandaalid. Kuna Hadriani näol polnud tegemist just kõige kannatlikuma inimesega, vilksas tema pilk aeg-ajalt küll ühte, siis jälle teise suunda, et jälgida, kas kuskilt on juba liikumist näha.

OT: kinni

Ka Emilia oli pika ja raske tööpäeva juba lõpetanud. Enne koju naasmist käis ta läbi veel turu pealt, et midagi söödavat kaasa haarata. Lõpuks koju jõudes oli neil õhtusöök, nagu tavaliseltki räägiti sellest, kuidas kellelgi päev läks ja mis homme plaanis oli. See läks neil kirja kui family time. Peale õhtusööki asusid kõik oma asju ajama ning Emilia otsustas enne Hadrianiga kohtumist pesus käia. Tol päeval ei tundunudki nii halb, et sooja vett alati saada pole - jahe vesi nirises mööda tüdruku keha alla ja täna suutis ta seda isegi nautida.
Riietega suurt valikut polnud ja nii pani ta endale selga lühikesed püksid ja triiksärgi, mille varrukad olid üles keeratud ning nööbid sündsuse piirideni avatud. Toast välja astudes tundis neid väikest tuuleiili, mis ta juukseid vaikselt liigutas. Juuksed olid tal muidugi lahti - nagu alati töövälisel ajal.

Üsna ruttu jõudis Emilia lagendikuni ning kuna noormees teda esialgu ei märganud, hiilis ta kuti taha ning libistas oma käed talle ümber. "Nii hea on sind näha," ütles ta siis oma põske vastu noormehe selga surudes.

Kuna Hadrian vaatas täiesti vales suunas, suutis Hadrian Emilia tuleku täielikult maha magada. Võitlusareenil tal küll hästi ei läheks, kui niimoodi kellelgi endale selja tagant ligi hiilida laseks. Ainult et nad pole praegu areenil. Õnneks. Lähenev päev, mil seitsmendast ringkonnast kaks õnnetut välja valitakse, tõi nii mõnigi kord Hadriani laubale murekortsu - see juhtus iga aasta, kui teatud periood lähenemas oli, alates hetkest, mil kutt sai kaksteist. Hadrian küll üritas neid mõtteid oma peast välja visata, sest kui suur see tõenäosus ikka on, et terve ringkonna poistekambast just tema mängudele nopitakse, kuid iial ei saa kindel olla. "Samad sõnad. Ma jõudsin sind juba igatsema hakata," vastas Hade naeratusega, pöörates end järgmisel hetkel ümber, et saaks tüdrukule silma vaadata.  Mõne sekundi vältel ei lausunud noormees sõnagi, vaid lihtsalt jälgis Emiliat, justkui üritaks teise pilgust midagi sellist välja lugeda, mida neiu välja öelda ei taha. Kui vaikus juba liiga pikaks venima hakkas, astus Hadrian Emiliale paari sammu võrra lähemale ning vajutas ühe pehme suudluse tüdruku huultele.

Emilia võttis rõõmuga suudluse vastu ja kallistas kutti. Lõikuspev tuli aina lähemale ja see painas ilmselt kõikide ringkondade noori. Oli ju mõeldamatu, et just tema areenile läheb. Või Hadrian. Või üdse keegi nene lähedastest või tuttavatest. Tüdruk tõmbus eemale ja naeratas. Praegu olid nad siin ja seda ei saanud miski rikkuda. Praegu said nad teeselda, et on täiesti tavalised armunud noored. "Mis me täna teeme?" Uuris ta noormehelt. Kuna ilm oli üsna ilus, oleks ju hes ujuda või niisama lamada. Selliseid ilusaid ilmu polnud just tihti ette tulnud, eriti vaba aja sees.