Varajane hommik teises ringkonnas. Enamus külakesest oli alles unne suikunud, kuid Smithsonite pere oli juba ammu ärkvel. Nende jaoks oli tavaline ärgata enne päikesetõusu, sest Rory vanemad pidid vabrikusse tööle suunduma ja Aurora ise alustaks järjekordset treeningpäeva.
Tal oli veel terve aasta treenimiseks aega - nende ringkonnas oli kombeks 18-aastaste karjeristide seast parim vabatahtlikuna mängudele saata - kuid ometi tundus, et terve eluaeg ei suudaks teda mängude jaoks ette valmistada. Siiski polnud tal luba alla anda. Mängudel osalemine oli auasi ja nende võitmine kohustus. Muu mentaliteeti omada ei tohtinud.
Aurora istus köögilaua taga, süües enda võileiba - paks viil ema tehtud leivast ja naabrimehe tapetud seast valmistatud sink. Vanemad olid juba tööle lahkunud, jättes talle, nagu ikka, mõned mündid lõunasöögi tarbeks. Mingeid hellitavaid 'head päeva, kullake' fraase polnud Aurora kordki oma elus kuulda saanud. Selline vaikuses ja üksinduses päeva vastuvõtmine oli talle tuttavam värk.
Hommikusöök söödud, sidus neidis endale jalga oma treeningjalanõud ja suundus välja, haarates käigu pealt kaasa enda jaki. Selle taskutes oli kõik eluks vajalik - viskenoad ja isa jahinuga, sasipundar köit, üks leivakäär ja väike plasku kangema kraamiga. Seda viimast kandis ta küll pigem haavade puhastamiseks või kange külma korral tarvitamiseks, aga ometi oli vedelikukogus ajaga vähenenud. Mis teha, elu oli selline.
Aeg-ajalt tegi ta perele ikka nalja, et kui tema võitma peaks, saab temast samasugune jota nagu eelmisedki. Eks kõigil oli vaja oma meelemürke, et mälestusi mängudes kustutada. Ja see kõik ootas Roryt alles ees. Oh, joy.
Aurora sörkis läbi külakese, tee peal ette tulemas vaid hulkuvad koerad ja kassid ja mõni kerjus. Nende ringkond oli küll paremal järjel, kuid ka siin leidus vaesust. Alles majade vahelt välja saades lisas Aurora kiirust, suundudes mägisema maastiku poole, oma tuttavale rajale.
Rory käis ka akadeemias igapäevaselt end treenimas, kuid ta pere uskus, et sellest ei piisa ja nii oligi tal kombeks saanud mõned kilomeetrid mägedes joosta. Pealegi oli see hea moodus kõigest eemale saamiseks.
Õige pea jõudis Aurora kivisemale maastikule ja lisas kiirust, hakates ülesmäge suunduma. Nende ringkond oli pooleldi mägedega kaetud. Kui päris tippu minna, võis kauguses isegi kapitooliumi silmata, aga see teekond võttis kauem kui paar tundi ja akadeemiasse hilinemine võrdus karmi karistusega. Distsipliin oli tema elus esikohal.
Enda hingamist rahulikuks sundides suundus neiu aina kõrgemale, kuni jõudis tuttavaks saanud lagendikule, millel olid mõned üksikud suuremad ja väiksemad puud. Seejärel võttis ta välja enda viskenoad, heitis jaki seljast ja hakkas viskeid harjutama, sihtides erinevaid detaile puude tüvedel.
OT: Ma ütleks, et liituge, aga noh.. jah..