Jonnis Rachten (60ndad Mängud)

sometimes nothing is just nothing



NIMI: Jonnis Rachten
HÜÜDNIMI: Jon
VANUS, SÜNNIPÄEV: 17, 3.mai



PIKKUS: 1,83m
KAAL: 74kg
KEHAEHITUS: pigem sale ja peamised lihased on õlavartel ja seljal asjade tõstmisest
VÄLIMUSE ISEÄRASUSED: paremal käevarrel piklik põletusarm, mille sai elektrijuhtmest; kui põhjalikult tema keha uurima hakata, siis leiab veel päris mitu armi siin-seal, mis on vanast ajast alles



ISELOOM: Jon-is oleks justkui kaks poolt iseloomus, mis teeb ta vägagi keeruliseks inimeseks. Ühest küljest on ta lihtne ja pideva muigega kutt, kes püüab paista võimalikult muretu, viskab nalja ning võib seltsida vabalt. See pool võidaks ilmselt endale ka palju tuttavaid, kui ta teine pool täiesti ootamatult välja ei lööks. See on midagi emotional breakdowni sarnast, viies ühel hetkel kogu tema ilmed ning tegevused nulli. Ta võib sellistel puhkudel tunde mitte midagi ütlemata ega tegemata täiesti inimtühjas kohas passida. Tema äkilised emotsionaalsed muutused tulevad sellest, et ta on vaimselt päris nõrk inimene ning ei suuda taluda mitte midagi võigast, ebameeldivat ega muidu halba.
SINU LEMMIKUD: kuum šokolaad on päris hea asi, aga nats liiga kallis kraam; aeg-ajalt on parim asi maailmas inimtühi põld, kuhu saab ennast pikali visata, ilma et keegi segaks; meeldib ka omaette millegi kallal nokitseda, et tunda ennast produktiivsena
MIS EI MEELDI: Näljamängud on hirmsaimad asjad üldse - on juba 5 aastat üritanud mitte mõelda sellele, et ta võib sinna pääseda ning lahkub iga kord peale valimisi värisedes ja on paar-kolm päeva nullpunktis; üldse ei meeldi ka vägivald ja kõik muu negatiivne; maksakaste ei meeldi ka
TUGEVAD KÜLJED: Tema tugevaimaks (ja samas ka nõrgemaiks) küljeks on see, et ta võib mitu päeva täiesti kadunud olla - ta suudab leida selliseid kohti, mida teised ealseki tähele ei paneks ning püsida seal liikumatult tunde; headel päevadel suudab ta päris hästi seltskonnas hakkama saada



PEREKOND/AJALUGU: Jon oli nii kaua rõõmus ja lõbus laps, kuni 5-aastasena ta emal peas midagi korrast ära läks, kodus asju pilduma hakkas ning vahepeal ka lapsele peksa andis. Ühel päeval läks ta ka linnapeale märatsema ning nii kaua laamendas ja möllas, kuni rahuvalvajad ta lihtsalt maha pidid laskma. Polnud just parim hetk selleks ajaks 10-aastase Jonnise silmis, kes seda kõike muidugi pealt ka nägi. Peale seda pööras ta pisut ka ise ära, kuid õnneks siiski rahulikumal viisil. Praeguseks on tal veel alles isa, kes hakkas peale naise surma jooma ning kes lahkub tavaliselt hommikul vara selleks, et elektrijaama tööle minna ning tuleb purjuspeaga hilja öösel koju, et voodisse magama vajuda. Veel on tal 23-aastane õde, kes viis aastat tagasi enam kodust elu välja ei suutnud kannatada ning läks oma kallima juurde elama. Vahepeal käib ta siiski Joni ka vaatamas või noormees käib tal ise külas.