Here we go again

Lõikuspäev oli lähenemas. Crux tunds viimasel ajal end halvasti, seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mees pidi olema jälle mentor, teisteks valikuteks oleksid kas üks pensionieas naine või siis kolmekümnendate lõpus mees, kes oli vaimselt pisut ebastabiilne. Crux teadis, et ta ei suuda tõenäoliselt üht seitsmenda ringkonna noort päästa. Ta vedas ju Xyliat alt. Xylia vend suri, kui Crux oli mentor.
Mees ei suutnud uinuda ja ta tõusis vaikselt voodist, et mitte enda armsamat äratada. Ta võttis toolileenilt pruunid püksid ja tumesinise särgi ning läks esimesele korrusele, et seal endale natuke rohkem riideid selga tõmmata. Mees võttis ühe sigareti ja tikutopsi ning läks maja verandale istuma. Süüdanud sigareti, tõmbas Crux ühe mahvi ning sulges mõnust silmad. Kuigi mees elas võitjate külas, olid sigaretid defitsiitkaup, Eridanus sai kuus ligikaudu 20 sigaretti, mis metallkarbis köögisahtlis seisid. Ta ei võtnud kunagi seda karpi kaasa, muidu oleks ta lihtsalt ühe kuu normi nädalaga läbi põletanud. Maja tagant avanes hea vaade, maja ja metsa vahel oli niit, mis oli sinna kunstlikult tekitatud. Isa rääkis kunagi, et võitjate küla ehitati sügava metsa sisse, mille ümbrust hakati alles hiljem korrastama, isa osales ka nendes töödes.

Xylia ei pannud alguses mehe kadumist tähelegi, sest magas rahulikult oma voodi poolel. Naine teadis, et mees on tulevate Näljamängude pärast juba praegu kerge stressi all, kuid elu koos Cruxiga oli talle õpetanud, et väga palju surkida ei tasu. Iga asi omal ajal... Xylia ärkas alles siis, kui ta kuulis trepil samme. Alguses tegi ta arusaamatult enda silmad lahti, et pimedas toas ringi vaadata. Läks hetk aega, enne kui ta mõistis, et veel on öö ja Crux on toast kadunud. Ajanud ennast voodisse istuli, hõõrus naine enda silmi ning tõmbas käega läbi enda sassis juuste. Ta tõusis püsti ning võttis kapist endale ühe pikema eest nööpidega kampsuni, et see enda pikale öösärgile peale tõmmata. Vaikselt järgnes ta ennist kuuldud sammudele ja suundus alumisele korrusele. Xylia vaatas seal korralikult ringi, enne kui leidis mehe verandalt. Istunud vaikselt Cruxi kõrvale, asetas ta enda käe õrnalt mehe õlale ning naeratas talle hetkeks toetavalt. "Sul ei ole und... või halvad unenäod?" uuris Xylia ja napsas mehe sõrmede vahelt korraks sigareti, et sellest üks pisike mahv võtta. Üldiselt naine ei suitsetanud, aga vahel meeldis talle niisama mehe käest üks mahv varastada.

Mees kuulis samme ja ei vaevunud selja taha vaadata, ta teadis, et Xylia oli ilmselt ärganud ja tuli nüüd Cruxi meelt lahutama. Või noh, kas või vestlemagi. Mees lasi naisel suitsetada ja ei kiirustanud sigareti tagasivõtmisega. Las Xylia suitsetab, siin midagi muud väga teha ei olegi, mis närve rahustaks. Olgu, alkohol või siis morfiin, millest võis sõltuvsse sattuda. Alkoholil oli aga halb omadus pohmelli tekitada, seega olid sigaretid parimad rahustid. "Ei tulnud und," ütles Crux vaikselt. Terve küla oli ilma ühegi helita, siin oli vähe elanikke ka. Ehk sai pärast mänge üks maja endale elaniku, tore oli loota. "Kui ma ära olen, kas sa siis lähed oled perega?" küsis Crux. Tema poolest võis Xylia perekond ka siia kolida, aga nad ei võtnud pakkumist vastu. Selle asemel viisid Crux ja Xylia naise perele seepi, toitu, paberit ja tinti. Sellistest asjadest oli siin puudus, veider, et metsade mekas oli vähe paberit. Eks tuli see ikka sellest, et eksport oli ääretult suur. Crux üritas ka läbi Xylia naise perekonnale raha anda, kuna mis neil kahel ikka oli sellega peale hakata.

"Sa mõtled tulevale Lõikuspäevale?" uuris naine ja sai tegelikult juba Cruxi järgmisest küsimusest endale ka vastuse. Tegelikult ei olnud Xylia sellele veel väga mõelnudki. Ta oli eelnevatel kordadel küll siin ööbinud, aga suurema osa ajast ikka perega veetnud. Eks näeb, kuidas sellel aastal on. "Ma ei tea veel, aga ilmselt, sest ega mul siin suurt midagi ju teha ei ole," vastas Xylia mehe küsimusele. Talle küll on alati rahu ja vaikus meeldinud, aga mitte üksildus. Talle meeldib olla ümbritsetud inimestest, isegi kui ta otseselt nendega ei räägi. Isegi nende vaatlemine on oma moodi tore. Mis puutus naise perekonda, siis nad ei vaadanud kõige paremini sellele võitjate külas elamisele ja see oli ka põhjus, mis nad siia kolida ei soovinud. Ilmselt kartsid nad ka seda, mida naabrid siis arvavad. Vähemalt võtsid nad vastu toitu ja muid asju, mida Xylia neile tassis. "Tuleks ükskord ometi aeg, kus sa ei peaks sinna enam minema," ohkas naine mõtlikult ja vaatas eemal seisvat metsa. Ta võttis sigaretist veel ühe mahvi ja ulatas selle siis Cruxile tagasi.

Crux noogutas rahulikult. Mis muu sai tal mõtteis olla. Kuigi ta ei pidanud enam areenile minema, pidi ta tundma end vastutavana järgmise kahe noore elu eest. Tema nõuanded võivad kedagi kas hukule määrata või siis hoopiski mõne vastase tappa, kes on ka vaid süütu inimhing, mutter president Snow suures masinas, mis tossab ja tilgub õli juba viimased 60 aastat, kuid keegi ei vaevu enda tähelepanu sellele juhtida. On lihtsam vaadata propagandat, see jätab ju Kapitooliumist hea ja õilsa mulje. "See aeg tuleb siis, kui keegi seitsmendast võidab. Muidugi võiks sel aastal keegi võita, aga esimeste ringkondade treenitud mõrvarid on teistest ringkondadest peajagu eespool," ütles mees kerge ohkega. Mäng, mille põhimõte seisneb ebaaususes. Saanud sigareti tagasi, tõmbas Crux sügava mahvi, mis ta mõne hetke pärast suust välja lasi. "Sa võid magama minna," arvas mees.

Xylia ei suutnud ettegi kujutada, mida mees alati enne Näljamänge tunda võib, kuid ta üritas sellel ajal võimalikult toetav ja mõistlik olla. Siiani olid nad neist üle saanud, kuigi eks noorte surmad areenil just Cruxile hästi ei mõjunud. Kellele mõjuksidki. Naine mäletab siiani seda hetke, kui ta praktiliselt ekraanil nägi, kuidas tema vend suri. See oli õudne. Mitte kunagi ei ole ta selles süüdistanud Cruxi, küll aga Snowd ja tema nõmedat valitsust. "Ma ei saa aru, miks neid üldse lastakse sinna, kui see nii silmnähtavalt ebavõrdne on," turtsus Xylia, rääkides karjeristidest. Nad olid sellest teemast kindlasti mehega juba sadu kordi rääkinud, aga sellest ei muutu ju midagi, et nemad siin kahekesi sellest räägivad. Mõne aasta pärast peavad juba neiu vendade lapsed Lõikuspäevast osa võtma. Xylia kardab seda aega kohutavalt, sest kõik need väikesed sugulased on talle justkui oma lapsed. "Ma tean, et ma võin, aga ma ei taha üksinda," lausus naine natuke jonnakalt, muiates kergelt, ja liikus rohkem mehe selja taha, et enda käed tema õlgadele panna ja teda natuke masseerida. Äkki aitab natuke.

Mees teadis, et pärast mänge on ta tõenäoliselt jälle eemalolev, kuna üritab toime tulla faktiga, et vähemalt üks noor tema ringkonnast suri. "Et kinnitada meie, et valitsus võiks hetkega meid kõiki hävitada. Siis ei oleks aga valitsust," ütles Crux. Ta teadis, et kui 95% inimestest hakkaksid mässama, oleks võimalik Kapitoolium kukutada, keegi aga ei julgenud seda riski võtta, sest ikka oli reetureid. Crux ise ka ei oleks seda julgenud teha. "Miks mitte? Tekk hoiab sind soojas," lausus mees kerge naeratusega ning langetas pea, kui Xylia ta õlgu masseeris. See mõjus äärmiselt rahustavalt, kui Crux tuli mängudelt tagasi, siis saigi ta nii kõige parema une, sest see muutis terve keha justkui raskeks, kuid samas oli ka nii kerge olla, et ei olnud probleem pikka unne vajuda.

Xylia turtsatas mehe sõnade peale ning raputas uskumatusest enda pead. Kuidas küll asjad nii kaugele on jõudnud, et nad sellises maailmas elama peavad? Vahel oli naisel tunne, et nad kõik on justkui lihtsalt robotid, kes on valitsuse poolt programeeritud. Mis elu see ka on? "Mis mul sellest tekist," muigas naine, "ilma sinuta on lihtsalt voodi kuidagi tühi." Muidugi, siis saab rohkem laiutada, aga pole Xyliale seda vaja. Parem olgu Crux voodis. Naine naeratas kergelt endamisi, kui mehele masseerimine meeldis.

Mees turtsatas vaikselt naerma. "Ja-jah, ma alati arvan, et asi on soojuses," ütles Crux. See jutuajamine oli neil nii igapäevane. Tegelikult igaöine. Crux lasi naisel mõne hetke enda õlgu masseerida, aga võttis siis naise käed ja suudles mõlemat käeselga ning lasi siis Xylia käed lahti ja pööras end pisut ümber. "Lähme joome veini?" küsis Crux. Ta sai veini maitsta esmakordselt enne Näljamänge, maitse oli alguses võõras, aga hakkas hiljem meeldima.

Eks see mingil määral oli soojuses ka, aga see ei olnud põhiline. Lasknud mehel enda käed kätte võtta ja neile suudluseid jagada, kummardus Xylia pisut ja vajutas mehe pealaele ühe musi. "Mmm... lähme," noogutas naine, kui oli hetke järele mõelnud. Ta ei olnud suur alkoholisõber, sest ta lihtsalt ei seedinud seda maitset, aga klaasi veini suutis ta ikka ära juua. Vahel oli see isegi päris hea. Xylia haaras mehe käest kinni ja vedas ta siis kööki. Seal lasi naine mehe käest lahti, et too neile siis veini kallaks. Ise toetus Xylia lihtsalt kergelt vastu kappe. "Ära sa mulle palju pane," mainis naine, vaadates mehe poole. Ta ütles seda Cruxile ilmselt iga kord.

Mees tõusis ja lasi end naisel vedada kööki. Ta võttis ühest kapist pisema veinipudeli ning otsis välja avaja, millega kork välja keerata. Ta võttis kaks veiniklaasi ning kallas ühte umbes kolmandiku sellest, mis Crux ise ära jõi. "Seitsmenda ringkonna terviseks," ütles mees ning lõi enda klaasi naise omaga kokku ja lonksas sügavpunast veini. "Mis sul homme plaanis oli?" küsis Crux. Ta arvas, et kui nad nüüd üleval on, siis Xylia küll ei ärka normaalsel ajal üles. Crux ka mitte, kui ta sügavasse unne jääb. Ega mees ei pidanudki reaalselt töötama, raha ja elamine oli nüüd Kapitooliumi poolt kindlustatud. Siiski tegi Crux kõik talvepuud ise ning talle meeldis ka nikerdada puukujukesi.

Saanud mehelt klaasi, võttis naine selle vastu. Tema omas oli küll tunduvalt vähem tumedat vedeliku, aga just nii Xylia tahtiski. "Seitsmenda ringkonna terviseks," lausus naine ning lõi klaasi kergelt mehe omaga kokku. Seejärel võttis ta sealt pisikese lonksu. Vein oli endiselt sama hea, aga siiski mitte naise lemmik. "Ma mõtlesin metsas käia ja natuke taimi korjata, aga muud midagi nagu paika pole pannud," lausus Xylia mõtlikult. Ilmselt käib ta natuke ka külas ringi ja aitab siin-seal mõnda, aga need ei olnud kunagi otseselt tema plaanides, need lihtsalt juhtusid. "Me võime muidugi midagi koos ka teha, et need viimased päevad meeldejäävaks muuta," lisas naine, "või olid sul mingid muud plaanid juba homseks?" Xylia võttis klaasist veel ühe lonksu veini ning vaatas siis Cruxile ootavalt otsa.

Mees võttis paar suuremat lonksu, ometi ei tahtnud ta kiirelt klaasitäit lõpetada, sest siis on kiusatus juua veel paar ära. Crux pani klaasi hetkeks lauale, et suruda kork pudelile peale, nii oli see veel järgmisel päeval ka joodav. "Piparmündi peaks ka kuivama panema," arvas Crux. Neil kasvas maja taga korralik põõsas, mis igal suvel korralikuks lehti andis. Piparmünditee oli mehe lemmik, see oli nii raviva toimega, aga maitses ka hästi. "Ega eriti ei olnud. Su vendadel käin vist abis, nad rääkisid, et teevad uue kuuri," rääkis mees. "Samas ma ei mäleta, millal see neil oli," lisas Crux.

Xylia teadis, et paljud Näljamängude võitjad lõpetavad hullude või joodikutena. Õnneks tundus Crux veel oskavat piiri pidada, kuigi ei saa öelda, et naine tal pidevalt silma peal ei hoiaks alkoholi osas. Ta tõesti ei soovinud, et mees ennast kaotaks. "Jätan meelde," muigas naine ja noogutas kergelt. Talle meeldis ka selle hea lõhn ja see tee oli külmemal ajal alati suurepärane. "Noh, siis me võime koos nende juurest läbi käia ja vaadata, millega nad tegelevad. Kui sa nendega ehitama hakkas, eks ma siis veedan laste ja nende naistega aega," lausus Xylia, sest tal ei oleks selle vastu midagi. Kindlasti poleks ka ta vendadel selle vastu midagi. Ise nad ju väga siia võitjate külla ei tikunud, kui just Crux ja Xylia neid tõesti õhtusöögile ei kutsunud või midagi.