Appletree

Oli pühapäeva varahommik. Mängudest oli möödas umbes nädal. Terra oli endiselt üsna rahutu selle pärast. Ta oli Kyaniga üsna hästi läbi saanud ja see, mis kutiga juhtus tundis nii ebaõiglane. Samas ta teadis, et mängujuhil oli hulgaliselt trikke varuks. Võimalik, et poisile sai saatuslikuks teistest karjeristidest lahku löömine. Ehk kartis ta kuti suhet Charitinaga. Kes teab, miks need mutandid just sel hetkel just sinna koridori tulid ja need kaks ümber piirasid. Igal juhul muutis see Terra äärmiselt rahutuks. Ta teadis, et järgmine aasta on tema kord ja ta peab iga hinna eest vältima selliseid lõkse. Ta teadis ellujäämise 101-te, aga mis kasu sellest on, kui Mängujuht arvab, et ta ikka sind tappa tahab?

Päike oli juba tõusnud ja väljas hakkas tasapisi soojemaks minema. Terra oli käinud jooksmas ning nüüd peatus ta rannas promenaadil. Neidis kandis liibuvaid musti retuuse, mis ulatusid tema pahkluudeni, musta maikat ja selle peal punast dressipluusi, mille käised olid küünarnukini üles lükatud ja hõlmad lahti. Jalas olid tal hallid jooksujalanõud. Neidise juuksed olid hobusesabasse seotud ja meiki ta ei kandud. Terra sirutas ning venitas end veidi seistes. Siis istus ta promenaadile maha, eemal otsesest kõnniteest ning venitas end oma jalgadele maha, sõrmed ümber varvaste põimitud. Venitamine oli igasuguse trenni lõpetamise juures parim osa. Muidugi meeldis Terrale ka väga joosta ja pingutada ning ennast aina enam ja enam tagant sundida, aga venitusega oli superhea kogu seda pingutust lõpetada. Niimoodi lamas neidis seal tükk aega, nautides mere vaikset kohinat ja tuule sahinat oma juustes.

OT: Soren

Peale mänge jõudnud tagasi tuttavasse ringkonda, põgenes Soren peaaegu kohe Võitjate külas oleva maja nelja seina vahele. Ta ei soovinud toona mitte kedagi näha, kuna tundis end kaotatud tribuutide pärast vastutavana. Mentorina peaks tema ülesanne olema siiski ringkonna esindajate elusa ja tervena tagasi tuua, kuigi ellu saab jääda vaid üks. Tänavu põrusid nad korralikult, kaotades tüdruku päris alguses ja Kyani mitte nii palju aega hiljem. Viimase perega ei soovi näitsik vist enam kunagi kohtuda ja erinevalt Edanist püüab tüdruk oma vahemaad nendega ka hoida.

Nädal möödus Willow jaoks üllatavalt kiirelt. Ta veetis küll pooled päevad majas luku taga, püüdes unustada 60ndad mängud ja uputada mälestused mängust, kus tema tribuudina pidi elu ja surma pärast võistlema, aga viimased kaks päeva veetis näitsik akadeemias. Kuigi mängud olid tema kui võistleja jaoks lõppenud, soovis Soren ennast siiski vormis hoida ja enda oskusi värskena hoida. Kunagi ei tea, mil viimaseid vaja läheb, sest teoreeriliseks saaks neid kasutada ka päriselus siin samas linnas, mitte ainult areenil teiste tribuutide tapmiseks.

Täna hommikul ärkas Soren tavalisest umbes tunnikene hiljem. Neidis oli muidu üleval päikesetõusuga, aga kui ta täna silmad avas, oli õues juba valge ja päike suht kõrgel, ometi polnud kell nõnda palju. Aga majas ei kavatsenud näitsik täna istuda. Endale pikad kitsad tumedad teksad koos lihtsa musta topi ja halli võrkkardigani leidnud, tõmbas Soren jalga mustad nöörsaapad, mis meenutasid talle neid samu jalatseid, mida ta seitse aastat tagasi areenil kandis. Natukene raha endale pükste taskusse toppinud lahkus neidis Võitjate külast. Üle pika aja kavatses Willow täna endale midagi värskest kraamist küpsetada. Ta polnud seda juba ammu teinud. Tavaliselt kui ta tahtis süüa, siis ta läks kas välja või palkas ajutiselt endale kellegi kokaks. Koristamist näitsik veel kellegi teise õlule ei jäta. Viimane täitsa meeldis talle. Aitas mõtteid koguda ja teatud mälestusi taas endasse peita.
Sadama juurest värsket kala näinud, muigas Soren õrnalt endamisi. Ta teadis täpselt, mida sellega peale hakata. Priske lõhe poisi ostnud, otsustas neidis kiirelt veel turult läbi astuda ja siis mere äärest tagasi Võitjate külla minna. Veerand tundi hiljem kõndis Willow ühe suurema toidukotiga juba promenaadi poole, silmitsedes eemalt viimase ilu. Hommikuti oli mere ääres nii ilus, rahulik ja tühi. Hoides enda tumedaid silmi sellel, märkas Soren korraga kedagi promenaadil. Sellisel ajal polnud just palju inimesi liikvel. Mida lähemalt neidis jõudis, seda rohkem seletas tema silm tolle inimese kohta. Ei kulunud enam palju aega ega meetreid, kuni ta tüdruku promenaadil ära tundis. Tegu oli ühe tema õpilasega akadeemias ja võimaliku tribuudiga järgmistel mängudel.
"Hommikust, Terra," tervitas Soren näitsikut kerge naeratusega, kui tema juurde jõudis. Õnneks oli hommik veel piisavalt jahe, et kala kotis nii kiirelt halvaks ei läheks.

Terra avas oma silmad alles siis kui kuulis kedagi ennast kõnetamas. Sammude lähenemisele polnud ta tähelepanu pööranud. Keegi ikka kõndis aeg-ajalt mööda temast. "Tere," naeratas Terra kui oli Soreni ära tuvastanud. Terra polnud mitte võimalik tribuudi kandidaat, vaid nüüdseks juba kindel kandidaat. Ükskõik, kelle nimi sealt kausist järgmisel aastal ka ei tõmmata, Terra astub vabatahtlikuna ette. Nii oli juba määratud. "Varajane turulkäik," märkis neidis ning ajas end püsti ja venitas oma jalga siis enda tagumiku vastu. Pärast jooksu tuli ikka korralikult venitada ennast. Sorenist sai juba järgmisel aastal tema mentor, nagu ka Edan. Aga nii palju kui akadeemias sosistati, siis oli Soren peast natukene soe ja targem oli Edanile toetuda. Siiski oli Terra tüdrukuga viisakas. Neidis ei tundunud talle kunagi väga mingi segasena või midagi sellist. Ta oli ka naise mänge näinudja needki ei hirmutanud neidu.

"Juhtus jah sedasi. Aga värske kala on seda alati väärt," naeratas Soren kergelt. Kuna tema parem kõrv oli endiselt neidise jaoks õrn koht, vedades teda kuulmisega alt, hoidis näitsik teadlikult Terrast natukene paremale, et vasak kõrv tüdruku poole jääks. "Hommikune trenn juba tehtud? Sa oled ikka varajane," lausus Willow, toetades koti maha. Viimane polnud raske, aga suht ebamugav käes hoida.
Soren oli vägagi teadlik juttudest, mis tema kohta akadeemias liikusid, kuid naine ainult muigas nende peale. Ta teadis, et tema vaimne seisund polnud alati kõige stabiilsem ja ratsionaalsem ning mälestused areenist ja mängudest õõnestavad tema jalge alust, kuid mingil määral käis see ju kõigi võitjate kohta. Mitte keegi polnud enam kunagi sama inimene, kes ta oli mängudele minnes.

Terra noogutas kergelt ja venitas siis oma teist jalga vastu tagumikku. See tehtud, sirutas ta oma käsi ükshaaval selja taha. "Aega pole raisata," arvas Terra. "Mida varem ma ärkan, seda varem saan trenniga alustada ja seda rohkem saan tehtud," selgitas neidis. Ta treenis ikka päris palju, nagu karjeristile kohane. Eks Soren teadis seda kõike omast käest. Neidis käis aeg-ajalt ka oma vanemate äris ringi, aga suurt midagi ta seal ei teinud. Karjeristile kohaselt ei olnud ta tööd tegema kohustatud ja kui ta mängud võidab, saab ta iga kuu piisavalt palka, et end üleval pidada ja ei pea mingi töö pärast midagi muretsema. Neidis venitas oma käsi nüüd ette, lõdvestas end siis ning jäi Soreni silmitsema. "Vajad abi selle kandmisel?" küsis tüdruk lahkelt koti poole noogutades. Temal enda liigutamise vastu polnud midagi. Mida rohkem ta end liigutab, seda parem on. Mitte, et ta eeldaks, et Soren ei jaksa ise seda kotti kanda. Kindlasti jaksab. Abi pakkuda oli ikka viisakas.

"Tõsi, aga ei maksa üle ka pingutada, see maksab hiljem kätte," noogutas Soren õrnalt, silmitsedes Terrat. Neidis meenutas talle natukene enda vanemat õde. Ka tema alustas hommikuid varajase trenniga ja Willow käis tal igal pool kaasas nagu pisikene kutsikas. Võrreldes Mireliga treenis Soren isegi rohkem, eriti pärast seda, kui ta kuulis, et tema õde pidi vabatahtlikuna ette astuma. Teades, et ta läheb enda õe eest ise, pidi Willow tegema kõik, et mitte Mirelit alt vedada ega kedagi teist enda ringkonnas. Kuigi tolle poisi eest ei saanud ta muretseda. Nad küll läksid ühte tiimi teiste karjeristidega, aga omapoolne kasu oli siiski neidise silme ees.
"Pole vaja. Pisikene trenn kulub ka mulle ära," raputas Willow kergelt pead, viies enda silmad hetkeks maas olevale kotile. Kuigi tema murtud luud parandati kiirelt pärast võitu, annavad need siiski teatud päevadel tunda. Täna oli üks nendest päevadest.