Hunt! Hunt!

OT: ma ütlesin, et ma teen seda! my lonely adventures

Viimased paar nädalat oli iga päev kallanud kui oavarrest, mistõttu pikast põuaperioodist janune maa viimsedki veetilgad endasse ahminud oli. Lakkamatu sadu muutis 10. ringkonna elanikud ja nende hoolealused kärsituks. Ükski elusolend ei soovinud allalangevate veemassiivide alla ligunema minna. Ka rahuvalvajad olid ärritunud, kuna nii mõnigi talu pidi toidupoolist juurde anuma. Valitsuse nõuded olid aga ranged: sellele aastaajale oli omane kindel nõue, et loomad söövad seda, mida ringkonna karjamaad pakuvad. Ei mingeid kuivtoidu lisaportsjoneid polnud ette nähtud. Seega pidid nii mitmed pered rohkem jõuga kui nõuga oma pudulojused varjualustest vihma kätte koplitesse tirima.
Viola oli olnud üks neist, kelle ülesandeks oli jäetud lammaste välja meelitamine. Tagantjärele ei osanud tüdruk öelda, mis imenipiga ta sellega hakkama oli saanud. Kindel oli, et plika oma armsakesed jõe äärde nosima viis ja paari tunni pärast tilkuvana tagasi ilmus, kõik 23 lambukest järel. Nende märja villa lõhn imbus laudast väikese koridori kaudu elumajjagi. Kuiv teekond köögist lammaste juurde oli olnud vanaisa mõte. Sääraste ilmade puhul oli see äärmiselt kasulik.
Tuppa jõudnud, võttis Vi kõigepealt kulunud kummikud jalast. Ka need olid kuulunud vanaisale ning olid tüdrukule õigupoolest mitme numbri võrra suured ning seetõttu mässis ta alati jalad paksult sisse, et jalavarjud astudes ei loksuks. Neiu takseeris altkulmu oma villastes sokkides kõhetuid jalgu. Parema jala varbaosa oli taaskord hargnema hakanud. Viola kujutas mõttes juba ette ema nägu, kui ta selle jälle talle nõeluda viib. Tegu oli kolmanda korraga selle nädala jooksul ning mammal oli niigi tohutult muid tegemisi. Paraku oli õmblustöö üks väheseid, millega Vi oma ühe käega hakkama ei saanud. Neiu ohkas endamisi ja kooris ka vetthülgavast materjalist palitu oma tumedate tunkede pealt maha. Juba oli jõudnud ta üleriietelt eesruumi põrandale pisike loiguke niriseda. Viola raputas jopet ukseavas, et viimased üleliigsed vihmapiisad õue jääks ning riputas seejärel riideeseme konksu otsa kuivama. Astudes ettevaatlikult üle märja laigu põrandal, suundus plika kööki, et võta põrandalapp ja enda tekitatud segadus kiirelt likvideerida. Jumala eest, et keegi temaga jälle kärkima ei hakkaks.
Seekord läkski õnneks ning Vi sai ilma peapesuta vee esikust koristatud ja oma järgmiste ülesannete kallale asuda. Täna õhtul oli tema kord õhtusöök valmistada, sest ema ning õed tegelesid lammaste kuivatamisega. Tüdruk kiikas sahvrisse, kus enamikel riiulitel haigutas tühjus. Nurgas oli korv juurikatega, mille Viola ise, olles lammastega metsa all, kokku kogunud oli. Neiu pistis kolm suuremat oma tunkede esitaskusse ning lahkus kitsukesest ruumist ust enda järel sulgedes. Tagasi köögis, asetas plika metsasaadused kipakale lauale ning asus potti otsima. Ta pidi vaid paar ust avama, kui otsitu end kätte andis. Kööginõu oli pikast kasutamisest kriimuline ja mõlke täis, aga paremat polnud kusagilt saada. Vi tassis poti lauale ning pöördus seejärel laudaukse poole, mille taga hoiti tavaliselt ämbrit kaevust toodud veega. Tüdruku õnneks oli see hetkel pooltühi ning seega üsna kerge. Täitnud poti veega, asus neiu juurikaid ette valmistama. Köndiga hoidis ta eset paigal ning terve käega esmalt kooris ja seejärel tükeldas. Valmis saanuna viskas neiu kõik tükid potti ning surus poti ühe külje vastu oma rinnakorvi, et käed ümber anuma panna ja see laualt pliidile viia. Tuli juba praksus lõbusalt, Violal oli vaja veel vaid paar halgu juurde visata.
Neiu istus väsinult järile laua ääres ning toetas pea lauale. Ta oli juba varavalgest jalul ning nüüd oli esimene hetk lühikeseks puhkuseks. Vi sulges korraks silmad...

Üle pika aja oli rahulik pärastlõuna, sinisinises taevas olid vaid üksikud valged pilveribad ja needki triivisid aeglaselt kaugemale, jättes lõõmama vaid heleda päikeseketta. Kui pilk kaugemale suunata, võis näha maapinna kohal õrna võbelust, niiske muld auras hiljutistest sadudest. Õhk oli mahe ja värske, lausa sundis sügavamalt hingama.

Pisike päikese käes šokolaadipruuniks põlenud nahaga plikatirts istus risti-rästi puutoigastest kokkuklopsitud aia kõrval lamedal kivil, mis vaid veidi kõrgest rohust välja paistis. See oli Viola lemmikkoht peesitamiseks. Kui tema tegevust üldse sai nii nimetada, sest parasjagu oli tüdrukul käsil oma karja valvamine.
Eelneval õhtul oli naabrimees oma vanal märal nende õuele ratsutanud ja tema isaga tükiks ajaks laudahoonesse sulgunud. Väljudes oli mõlemal sünge ilme ning enne mehe lahkumist, vahetati nii mõnigi kurjakuulutav pilk. Söögilauas, kus tavaliselt terve pere omavahel rõõmsalt lobises ning käivaid mänge kommenteeris, rääkis papa vaid emaga ja sedagi summutatud häälel. Kahvlite ning nugade klõbina vahel suutis Vi kõrv tabada vaid mõne üksiku sõna, mille seas ainus korduv oli "hunt". Plika end sellest kuidagi mõjutada ei lasknud, sest jutud erinevatest kiskjatest oli iganädalased. Ikka silmas keegi kuskil mõnda iseäranis julget hunti või ilvest. Isagi oli ükskord öelnud, et pooltel neist jutudest pole isegi tõepõhja all. Vanadel meestel või noortel karjapoistel on eriti suur tähelepanuvajadus ja nii nad mõtlevadki lugusid röövloomadega silmitsi olemisest. Viola mäletas ka juttu, millega teda väiksena hirmutatud oli, kus poiss karjas olles alati appi karjus ja lõpuks inimesed teadsid, et ta vaid lollitab ning siis tuligi hunt ja viis ta minema.
Hommikul tõustes ja tööpäevaks valmistudes ei olnud tüdrukul eelseisva ees mingit hirmu, kui aus olla, ei kartnud ta kunagi midagi. Vi pani selga kulunud ning õige mitu korda lapitud õhukesest valgest riidest särgi, mis käis eest kinni nelja nööbiga. Ülemise jättis plika palavast ilmast teadlikuna lahti. Särgi peale tõmbas tirts lühikeseks lõigatud säärtega tumehallid tunked, millel olid taskud kõikvõimalikes kohtades. Tüdruk võttis kapiservalt oma truu taskunoa, mille ta vanaisalt saanud oli. Selle pooled terad olid roostes, kuid 1-2 tükki olid puukujukeste vestmiseks veel kõlbulikud. Kingituse taskusse libistanud, ronis tüdruk mööda kipakat redelit alla ja suundus lauta oma villapallide juurde. Ta kogus oma kahekümneühepealise karja kokku ning lükkas laiad kahepoolsed uksed lahti. Need olid alles eelmisel aastal üle võõbatud, kuid juba oli sinine värv veidi kooruma hakanud. Viola needis endamisi ebakvaliteetset kaupa, mida neile siin ringkonnas müüdi, sest kes muu kui tema koos väiksematega pidi peatselt jälle neid laudu pintseldama hakkama.
Hetkel hakkas neiul aga üsna kiire, sest ta tahtis oma loomadega enne keskpäeva kindlasti metsaserva oja äärde jõuda, kus päike nii hullult ei kütnud. Enne seda oli tal plaanis aga hoopis teise kopliserva rännata, kus rohi õige pikaks oli jõudnud kasvada ning varsti kuivada ähvardas, kui sadu ei tule. Nooremad vennakesed olid kümnepealise karjaga, mis neil kahepeale oli, juba vehkat teinud ja koera ka kaasa võtnud. Seega tuli Vil täna üksi olla. Tegelikult ta eelistaski seda rohkem, kuigi mõnikord oli koos Skipiga vahva, kui too oli nõus pulga-äratoomist mängima.
Tüdruk surus käed tunketaskutesse ning avastas, et parema põhjas on imetilluke auk. Ta kortsutas endamisi kulmu ning hakkas seejärel vilistades vaikselt kopliväravate poole sammuma. Armsakesed püsisid tal alati ilusti kannul, ainult teisel pool aedikut tahtsid nad mõnikord ära joosta. Tavaliselt oli põhjus selles, et miski suutis neid ehmatada. Mõned Viola hoolealused olid üsna õrnahingelised.
Neiu tõstis haagi veidi kiivas väravalt ja lükkas selle parajalt lahti, et villapallid saaks temast mööda pugeda. Ta loendas üle, et kõik 21 lammast sisse saaks ning seejärel sulges hoolikalt aia, kontrollides kaks korda, et see kindlalt kinni püsiks. Seda oli ka juhtunud, et hajameelsusest või hooletusest ununes haak lahti ja mõni hirmunud lammas tormas aedikust välja.