So what was that about

"Aah," pomises Caius ning punastas kergelt. "Ma ei tea, päris tükk aega juba," sõnas mees. "Võib-olla mingi kaks-kolm aastat," arvas mees. Päris pikalt ikka. Ja ta isegi ei teadnud, miks, nad polnud Scipioga kunagi väga palju suhelnud. Nad polnud põhimõtteliselt üldse suhelnud. Ometi suutis mees panna tema südame kiiremini põksuma vaid lihtsalt talle otsa vaatamisega.

Scipio muigas kergelt, kui Caius punastas, ning silitas sõrmedega tema punakaks tõmbunud põske. "Ja mina arvasin, et sa vihkad mind," sõnas Scipio sõrmi lõpuks Caiuse juustesse libistades. Harjumatult lühikesed. Naistel enamasti olid pikad juuksed. Charitinal olid pikad juuksed. Caius oli harjumatult raske ka. Aga selle üle mees kurtma küll ei hakka. "Then again, võib-olla vihkasidki." Mingi tasandini. Et Scipio oli Charitinaga ja ei pööranud talle tähelepanu. Nad tõesti ei olnud üldse suhelnud.

"Ei vihanud," raputas mees pead. Ta polnud kunagi Scipiot vihanud. Miks ta olekski pidanud meest vihkama. Talle meeldis kutt ju. Ta ei vihkaks kedagi, kes talle meeldib. Caius liibus kutile lähemale ning vajutas musi tema huultele. Musi muutus kiirelt suudluseks. Pehmeks ja armsas suudluseks. "Ma pole sind kunagi vihanud," sosistas Caius, kui ta sellest õrnast suudlusest eemale tõmbus.

Scipio ehmus korraks, või vähemalt tundis oma südant sees hüppamas, kui Caius talle musi tegi ja see suudluseks muutus. Aga ta suudles noormeest sama pehmelt vastu, üks käsi teda enda vastas hoidmas ja teise sõrmed sasisid ikka kuti juukseid ning harjusid nende pikkusega. "Seda on hea teada," sosistas Scipio vastu, kui Caius kinnitas, et ta ei olnud meest kunagi vihanud. Aga ta ei kujutanud ette, kui armukade mees olla võis. Scipio ise oli tihti seda tundnud. Charitina suhtes, kui teda mingite meestega rääkimas nägi. "Miks mina üldse? Me pole kunagi eriti suhelnud." Võiks arvata, et Caiusele meeldiks keegi teine rohkem, kellega ta läbi ka käib.

Caius kehitas õlgu selle küsimuse peale. "Miks üldse keegi?" küsis kutt seejärel. "Ma ei tea. Sa lihtsalt oled mulle nii kaua juba meeldinud, ma ei tea, mis see põhjus on," kes üldse kunagi teadis, mis see põhjus oli. Miks Scipiole Charitina meeldis näiteks? "Ma ei oska sulle rääkida, et sa võlusid mind oma ilusate silmadega või iseloomuga või jõuga või millegi kindlaga. Pole ühte asja, miks sa mulle meeldid," sõnas kutt kergelt õlgu kehitades. Lihtsalt meeldis Scipio.

Scipio muigas kergelt taas, kui Caiust silmitses, kuni mees seda kõike rääkis. "Armas," ütles Scipio vaikselt ja vajutas ise kergelt kõhkleva musi mehe huultele. Tal olid mõnusad huuled. Ja tõepoolest, pole vist kunagi seda üht asja, miks keegi meeldima hakkab. Sest meeldis enamasti terve inimene ja põhjuseid oli raske otsida. Mees mõtles hetke ja turtsatas siis pisut. "Võlusin sind sellega, kuidas ma pool Areenitäit inimesi ära tapsin." Sest miks mitte. Ja hästi romantiline oli ka see ütlus siin praegu.

Caius kortsutas tungivalt kulme kui Scipio niimoodi ütles. "Miks sa seda ütlesid praegu?" küsis nooruk siis segadusse sattudes. See polnud üldse okei asi, mida öelda ju. Miks ta ütles niimoodi? Oli see Scipio meelest mingi huumor või midagi? Miks peaks kutti võluma see, kuidas Scipio inimesi tapab? Keda selline asi üldse võluks?

Scipio muigas natukene ja kehitas õlgu. "Sa rääkisid jõust ja see tuli mulle lihtsalt pähe," arvas mees. "Aga ma saan aru, et see asi ilmselgelt ei võlu kedagi." Sest teda ei võluks. Kui Caius kellegi tapma peaks. Kui tapab, siis tapab, küllap sellel on ka põhjus, aga eriti külgetõmbav see ei oleks. Aga vähemalt oli Caius piisavalt vana, et mitte Mängudele minna. Ta vist oli isegi vanem, kui Scipio.

"Miks sa siis ütlesid midagi sellist, kui sa ise ka aru saad, et see ei võlu kedagi?" küsis Caius endiselt mõistmatult. Ta ei saanud aru, miks mees tegi seda, mida ta tegi, noh, just see osa, et ta ütles selle tapmise asja. See oli täielik turn off ja tuju langetaja ju. Kellelegi ei meeldiks rääkida tapmisest. Ehk ainult karjeristidele, aga ta kahtles selles.

Scipio kortsutas natukene kulmu ning kehitas õlgu. "Ma ei tea, miks ma seda ütlesin," ütles ta seejärel, pilk Caiusel. "Unustame ära, et ma seda ütlesin?" pakkus Scipio siis. Scipio ei rääkinud eriti tihti sellest, et ta Mängudel käis, iseenesest. Ja ei tahtnud ka rääkida. Aga võis tõesti juhtuda, et suvalistel hetkedel seostab ta midagi Areeniga ja siis kõik on šokeeritud sellest, mida ta rääkida võib. Ilmselt peaks end kontrollima selle tapmisest rääkimise suhtes.

"Okei," pomises Caius endiselt veidi kahtlevalt. Ilmselgelt šokeeris inimesi tapmisest rääkimine, eriti kui rääkis keegi, kes oli reaalselt inimesi tapnud. Mängud või mitte. Sellised teemad ei meeldinud inimestele ja see oli igati loogiline. Caius ohkas raskelt ning liibus Scipiole lähemale, et tema huultele musi vajutada. Parem musitavad ja unustavad selle teema tõesti.

Scipio ilmselgelt ei olnud eriti harjunud sellega, et tapmine on tabu. Ta siin väga ei suhelnud kellegagi ja kui ta käis Kapitooliumis, siis ainult tapmine oligi teemaks. Aga mees peab harjuma ilmselt. Samas, kui ta väga väljas ei käi, siis vist ikkagi vahet ei ole. Scipio hingas sügavalt sisse, kui musi sai, aga musitas meest õrnalt vastu ja suudles teda peagi pehmelt. Tahaks küll, et Caius selle nüüd ilusti ära unustaks, mitte ei läheks ära selle pärast, et Scipio mõelda ei suutnud.

Caius vastas suudlusele samuti pehmelt ning liibus Scipiole lähemale. Hea oli mehega olla ikkagi ju. Kui Scipio teda hoidis, enda lähedal, see soe tunne oli parim. Ei olnudki muud vaja, lihtsalt tunda seda tunnet, et keegi hoiab sinust kinni, et ta ei lase sul ära minna ja et ta hoiab sind enda vastas. Kuulda tema hingamist. Olla tahetud. See tunne oli nii hea ja Caius oli seda tunnet nii väga igatsenud.

Scipio tõmbus varsti taas suudlusest eemale ning toetas oma lauba mehe lauba vastu, silmad suletud, hingamine pisut raskem. "See on nii veider. Hea veider," ütles Scipio siis vaikselt. "Ma ei ole kunagi meestest huvitatud olnud," pomises Scipio. Aga praegu oli ta sellest mehest oma süles vägagi huvitatud ja ta tõmbas kutti endale ainult lähemale. Sest lähedal oli hea! Lähedal oli kõige parem.

Caius naeratas hingetult veidi ning jälgis Scipio nägu kui mees eemale tõmbus. Ta kuulas tema sõnu, endiselt naeratades. "Sa pole siis minust ka huvitatud?" küsis Caius nüüd tõsisemalt. No kui ta pole kunagi meestest huvitatud olnud, siis mis hea pärast peaks ta nüüd Caiusest huvitatud olema? Hetkel jäi küll selline mulje mehe sõnadest, aga tema teod rääkisid teist keelt ja Caius sattus väga segadusse.

"Olen küll," ütles Scipio rahustavalt. "Selle pärast see veider ongi," seletas Scipio. "Nagu, ma ei ole kunagi vaadanud meest ja mõelnud, et ta on kena just sedasi, nagu ma tüdrukutest mõtlesin. Ja nüüd sina tulid ja suudlesid mind ja lõid kõik sassi," muigas Scipio. Ta vajutas kõhkleva musi mehe huultele ning naeratas talle natukene. "Sa oled kunagi mehega nagu.. olnud ka?" küsis Scipio siis. Charitinat kiusas küll sõnaga 'seks' aga nüüd ise leidis, et see oli veider.

"Aah," rahunes Caius. Nii et ta ikkagi meeldis Scipiole. Seda oli hea kuulda. Seda oli kuradi hea kuulda. Ja ta lootis, et mehe sõnad on tõesed ka, et ta ei valeta. Küsimuse peale noogutas mees kergelt. "Olen küll olnud, paar korda," sõnas ta. Ta ei hakanud Scipio kohta küsima, mees ilmselgelt polnud olnud ühegi teise mehega varem. Ja naiste kohta ta teada ei tahtnud. Eriti kuna mehe üheks partneriks oli olnud tema õde, aga Caius uskus, et neid naisi oli veel peale Charitina, kes oma tee Scipio ellu leidsid.

Scipio ei valetanudki. Ta oli Caiusest huvitatud, kuigi ilmselgelt mitte veel nii kõrge tasandini, kui ta oli olnud huvitatud Charitinast. Aga aega on, kõik ei saanudki tulla reaalselt ühe päevaga. "Okei," noogutas Scipio küsimuse vastuse peale. Ehk siis kui peaks juhtuma, et nad kunagi leiavad tee voodisse just seksiks, on Scipio clueless. Mitte, et ta seksida ei oskaks. Lihtsalt mehega oli see asi natukene teist moodi. Scipio ilmselt ei tahaks enda tagumikus mingit peenist tunda. "Kas sa nüüd tahad midagi? Süüa, juua, midagi teha? Mulle meeldib siin ka olla muidu," uuris Scipio siis, lisades ilusti, et talle meeldis seal ka niisama olla. Hea oli see lähedus. "Ma täitsa igatsesin seda lähedust," lisas ta siis mõtlikult, kui Caiust pisut pigistas ja neid diivanile pikali tõmbas. Nii hea!

Caius raputas kergelt pead. Ta endiselt ei tahtnud ei süüa ega juua ega teha midagi muud peale Scipio süles istumise. Ta maandus koos mehega pikali ning põimis käed talle mugavamalt ümber. Mees suudles hekeks Scipio huuli. Ta naeratas mehe sõnade peale. "Lähedus on hea," arvas Caius. Ta lootis, et ta pole Scipiol nüüd mingi asendus, aga samas ta ei tahtnud midagi küsida selle kohta, sest ta ei teadnud isegi mis toimus ju. Nad võisid vabalt seal lihtsalt lõbutseda ja Scipio unustab ta varsti ära või leiab kellegi teise, kellega lõbutseda. Praegu ei saa Caius mingeid küsimusi küsida ega oma lootusi hellitada. Mees silitas teise mehe selga ning jälgis tema nägu, kerge naeratus endiselt huulil.

Scipio naeratas kergelt Caiuse sõnade peale ja vajutas ise mitu musi mehe huultele, süda sellest kergelt kiiremini taguma hakkamas. Just nagu see, et see nii võõras oli. Aga samas Caius meeldis ka talle. Seega suudles Scipio teda jälle, seekord ahnemalt. Aah, nii hea! "Nii hea on," sosistas Scipio rahulolevalt, kui end mehe peale keeras ja teda taas ahnelt suudles. No ei saanud sinna midagi teha, et mees nii väga lähedust vajas ja üldse selline oli. Võib ilmselt öelda, et ta oli väga seksuaalne inimene. Aga samas praegu ta ei julgeks suudlustest ja natukene katsumisest edasi minna.

Caius naeratas kergelt läbi suudluse, kui Scipio arvas, et hea on. Oli küll hea. Ta libistas oma kätega samuti üle mehe keha ja suudles teda ahnemalt vastu. Ka tema ei tahtnud praegu kuskile kaugemale minna. Lihtsalt igaks juhuks. Mingil hetkel näksas Caius kergelt Scipio alahuult, aga pärast seda jätkas ta taas ahne suudlusega. See mees oli nii kuum tal siin!

Scipio muigas, kui Caius tema huult hammustas, aga jätkas ka suudlusega. Tema käsi silitas kergelt noormehe ülakeha, aga seda tegi see särgi peal, mitte all. Ta vist ei julgeks mehe nahka veel sealt katsuda. Nagu süütu oleks, tõsiselt, selline tunne tuli küll peale. Aga mehed olid ju nii teistsugused. Tüdrukud olid pisikesed ja nunnud ja pehmed, Caius oli... nunnu, aga mitte nii pisike ja Scipio oli kindel, et ta võib kuti särgi alt kenad kõhulihased leida. Scipio ohkas varsti suudlusesse, aga pigem sedasi rahulolevalt, ning tõmbus eemale, et pea Caiuse oma kõrvale toetada, silmad ikka suletud, käsi tema rinda silitamas. Nii hea lähedus oli, Scipio tundis end nii hästi praegu.

Caius naeratas lõbusalt kui Scipio eemale tõmbus ja pea tema pea kõrvale toetas. Mees silitas teise mehe selga edasi, ikka naeratades. "Nii hea on niimoodi eks," sosistas mees. Temal küll oli hea. Mitte kuskile polnud kiiret ja nad said kahekesi olla seal nii kaua kui nad tahavad. Ei pidanud muretsema aja või teiste inimeste pärast. Vähemalt mitte hetkel. Hetkel olid vaid nemad kaks. "Mingi hetk ma ikkagi peaks koju minema vist," arvas Caius. Kell oli juba päris palju. Küllap isa ja vennad arvavad, et ta joob kuskil jälle või süstib morfiini või midagi. Nad ei muretsenud Caiuse pärast keegi väga. Aga siiski võiks koju minna mingil hetkel.

"Jaa," sosistas Scipio vaikselt. Ta surus oma näo mehe kaela vastu ja musitas seda õrnalt. "Miks?" küsis Scipio siis, kui Caius jälle ära minemisest rääkima hakkas. Ta ei tahtnud Caiust kuskile lasta! Scipio tõstiski pead, kulmud natukene kortsus, kui meest silmitses. "Sa võid siia ka jääda," lubas Scipio tasakesi, toetades oma lauba vastu Caiuse oma, kulmud ikka kortsus. Aga pilk oli pehme ja Scipiole oleks meeldinud küll, kui nad siin koos magaksid. Kaisus!

Caius kehitas veidi õlgu. Nii palju, kui ta selles asendis seal seda teha sai. "Ma ei tea, äkki muretsevad kodus," sõnas mees, kuigi ta oli päris kindel, et nad ei muretse kodus tema pärast. "Ma võin siia ka jääda," arvas ta mõne hetke pärast siiski leplikult. "Kui see tõesti on sinuga okei," lisas ta juurde, ise pehmelt naeratades. Kaisus oleks tõesti kuradi hea tududa. Polegi saanud seda väga ammu teha.