Not all those who wander are lost

Kaheteistkümnes ringkond. Serv. Kell viis hommikul. Roman lonkis mööda tahmast teed vastu tõusvale päikesele, mis küll tahmapilvedest väga läbi ei paistnud. Sealses ringkonnas oli see tavaline, et söetolmu leidus igalpool. Üks vahetus oli just lõppenud ning nendega naases ka üdini väsinud noormees. Tema tumehallid püksid olid pisut tooni vahetanud ja siinseal oli näha kohti, kuhu ta määrdunud käsi pühkinud oli. Mingeid töökindaid neil ju ei leidunud. Hea, et kirkagi oli, millega seal kaevanduses sees majandada.

Särki oli poiss seljast võtnud ja tema rinnaesisel ilutses üks lõikehaav, mille ümbert oli samuti kõik tahmane. Need kivid olid seal vahel ikka parajalt teravad. Pisut immitses haavast ka verd, aga pigem oli tegu pinnapealsema kriimustusega, nii et kutti see väga ei häirinud.

Söetolmuse särgi toppis ta vöö vahelt läbi, et vähemasti üks käsi vabaks jääks. Teises oli tal kirka. Seda kuskile jätta ei saanud, muidu pidi ta järgmisel päeval käsitsi tööd tegema. Vargused olid nende ringkonnas tavalised. Tegu oli siiski pea kõige vaesema kandiga, eriti hull oli veel Serv. Pluss, kirkaga oli hea purjakil papakest korrale kutsuda.

Roman oli juba päris lähedal majakesele kui otsustas hetke puhata ja istet võtta. Mees potsataski mingi suvalise maja esisele trepile, mis üsna lagunenud oli ja no ega maja ise ka paremas seisus polnud. Ta enda oma oli pea sama hull. Seepärast ta kohe koju ei tahtnudki minna. Korralikku und polnud ta saanud päevi ning kuigi Roman oli vastupidav, ei viitsinud ta koju minna kõiki asju jälle parandama. Pereisa ei teinud ju midagi ja ema ainult hädaldas võimalikult vaikselt. Nii ta siis istus seal trepil ja vaatas niisama ringi. Inimesi oli üsna vähe.. Teine vahetus oli kaevandusse juba ära läinud ja peale tema olid tänavatel vaid mõned kaubitsejad, kes turule suundusid. Tavapärane hommik 12ndas.


OT: Mu kallis Marsakene võib siia ronida nüüd.

Täpselt samal hetkel, kui Roman trepil istet võttis, avas enda silmad selles samas majas elav tüdruk. Mitte, et ta midagi kuulnud oleks, vaid lihtsalt juhtus selline tore kokkusattumus. Ta elas seal täiesti üksi, ruumideks üks kitsas magamistuba, kus peale voodi ja kapi põhimõtteliselt ei olnudki midagi; WC, mis pigem oli nagu kuivkäimla ühe istmega, mille alla oli ehitatud sügav auk, ning ämbri veega, mis oli kraanikausi asemel; ning köök-elutuba, kus ei leidunud eriti palju, kuid piisavalt, et omadega hädavaevu toime tulla. Ühesõnaga - tema maja oli üks paras sitahunnik, kui mida muud nad Koliga ikka lubada said. Või nüüdseks siiski Marca ainult üksinda, sest teine ei olnud just parima lõpu endale leidnud..

Paar minutit laega tõtt vahtinud, ajas neidis ennast voodist üles, käis ära vetsus ning viskas külma vett endale näkku, vahtides seejärel natuke aega katkise peegliga tõtt. Nähes, et mitte midagi ei olnud muutunud, liikus ta edasi elutuppa, kus aegamisi venitusharjutusi tegema hakkas. Ta oleks tavaliselt sellisel kellaajal tööl olnud, kuid tema ülemus või asi oli öelnud, et too alles kella kaheteistkümneks kohale tuleks, et saaks rahus oma leinaga olla. Väga armas, kui välja arvata fakt, et Marcal ei olnud kohe kindlasti aega mingisuguse leinamisega tegeleda. Või siis ta lihtsalt ei tahtnud - siiamaani oli ta murdumata suutnud hakkama saama ning Koli surmast oli juba kolm päeva möödas. Ta oleks palju parema meelega juba turul olnud ja mingit lolli manti müünud, kuid ülemus oli lausa nõudnud, et ta hiljem tuleks. Ilmselt plaanib tüdruku lõpuks üldse lahti lasta ja katsetab hetkel uute töölistega.. Pagan võtaks.

Saanud ennast piisavalt lahti venitatud, otsis ta välja enda kulunud musta värvi dressipüksid ja helehalli maika, mille endale selga pani. Kamminud ära ka juuksed ning need hobusesabasse pannud, viis ta pilgu enda ketsidele, ohates kergelt. Jälle olid need katki. Kuid tal ei olnud ju raha, et uusi osta.. Ignoreerides fakti, et jalanõude tald hakkas vaikselt küljest tulema, pani ta ketsid siiski jalga, et seejärel uks lukust lahti keerata ning sealt tõusva päikese kätte astuda. Ta ei jõudnud seda aga väga palju teha, sest järgmisel hetkel käis väike põnts - uks oli vastu kellegi selga löönud. Pahaselt majast välja astunud, viis ta pilgu noormehele, kes paistis olevat tema maja ette parkinud. "Kes sa oled ning miks sa mu maja ees passid?" küsis ta, sulgedes enda järelt ukse ning keerates selle lukku. Võti läks sujuvalt taskusse. Ta viis silmad uuesti kutile, märgates alles nüüd, et tolle rinnal ilutses verine haav. "Ma ei ole arst," lisas ta igaks-juhuks.

Roman oli parajasti eriti agaralt enda küünealuseid taskunoaga puhastamas. Talle ei meeldinud ta töö räpasus, kuigi mehe välimuse järgi võiks arvata, et tal oli sellest ükskõik. Pesemisvõimalused olid lihtsalt piiratud ja enamasti läks ta lihtsalt koos riietega ujuma mõnel vabal hetkel, et vähe korralikum välja näha. Kodus kulus vett pigem toidutegemisele ja vanamehe üles ujutamisele. Pangetäis vett näkku ja ka kõige enam purjakil joodik tegi silmad lahti.

Praegu aga polnud tal aega ujuma minna. Polnud tegelikult aega seal trepilgi passida. Kodus ajas ema end varsti üles ja isagi leidis vast tagasitee koju ja nende kahe kokkupõrke ajaks pidi ta seal olema. Kes muu muidu kodurahu hoiaks. Siiski ei hakanud ta kuskile liikuma. Ka siis mitte kui selja tagant millegagi talle otsa sõideti. Poiss ei reageerinud sellele kuigi häälekalt, sõrmedega vaid taskunoa ümbert kõvemini kinni haarates, et siis pilk selja taha viia. Mingi tsikk.. sõjakas ka veel. "Pole sinu asi ja pole sinu asi," vastas Roman tusaselt. Kõva maja ikka küll mille esise eest muretseda. Ei tea, kas kukuks kokku, kui jalaga anda? Proovida ei viitsinud.

"No küll on kahju," sõnas mees neidise ülestunnistuse peale. Ega ta suremas polnud ja kindlasti ei istunud ta seal seepärast, et keegi appi tõttaks. Terve elu ise hakkama saanud. Pealegi oli tal üks tohter kodus ka olemas. Ta lihtsalt ei tahtnud sinna minna veel.

Saades enda küsimustele lakoonilise vastuse, kortsutas Marca pahaselt kulme. Mida too endast õige arvas? See oli tema maja ja tema ütles, kes seal võisid istuda ja kes mitte! Mitte nii, et mingisugune suvakas nolk sätib ennast tema kodutrepile ja seejärel veel ülbitseb ka, nagu tal oleks õigust ülegi. "Tõmba uttu siis, see pole siin mingi pargipink, kus iga suvakas istuda võib," lausus ta, viies hetkeks pilgu ümberringi käima. Paar maja edasi asuvast natuke ilusamast kodust tuli samal hetkel välja üks vanamutike, kes korra nende poole pilgu heitis ning seejärel endamisi pead raputas. Nojah, see naine arvas juba niikuinii mitu aastat, et Marca on üks suvakas hoor. Teadagi, mis ta praegu mõtles - kolm päeva kallima surmast möödus ning juba uus kutt kohal.

Ignoreerides toda naist, kõndis neidis trepist alla, otse sama noormehe ette, vaadates hetkeks tolle rinnaesisel ilutsevat kriimu. Ei tundunud väga ohtlik olevat.. Mitte, et ta mingisugune arst oleks olnud, et teadnuks, milline haav on elule ohtlik ja milline mitte. "Ses suhtes, et kui sa siin surema hakkad, siis oleks mõtekam teha seda kusagil mujal, sest mina sind küll aidata ei oska," lausus ta. Ta ei saanud ju sealt enne ära ka minna, kui tüüp minema läks, sest kes teab - pärast murrab veel tema majja sisse. Sellel majal käis ukse eest ära löömine päris lihtsalt. Jumal tänatud, et neil oli mingit laadi naabrivalve olemas - pidevalt vahiti akendest, mis selle maja ümber toimub. Mitte, et Marcal eriti kodus oleks olnud midagi, mida varastada saab. Kuid eks midagi leidus ikka..

Roman ohkas hetkeks, viies pilgu taeva poole. Miks just tema kallal mingi ennasttäis tibi võtma pidi hakkama? Ei võinud rahus istuda kaks sekundit, mkmm. "Selles osas on sul õigus.. Pargipingid on ka siinkandis ilusamad," muigas Roman. Mutikesele tema tähelepanu ei pööranud. Nagunii pälvis ta igasuguseid pilke nii et mees oli õppinud neid ignoreerima. Valik oli kas see või kõigile tappa andmine.

Mees jälgis printsessikest kui too tema ette end sättis ja kallutas peas veidi viltu, justkui oodates, mis sealt nüüd tuleb. "Kui sa arvad, et see kriimustus mu surma esile kutsub, pole sa tõesti arstindusega kuigi kursis," arvas Roman lõbusa naeratusega. Täitsa naljakas printsessike oli. Natuke peast lihtne, aga ilus vähemalt. Kui suu kinni hoiaks, siis oleks hea kaaslane. Aga tundus, et see polnud tal väga plaanis.

Hetke silmitses Roman tüdruku veidrat riietust. Võis arvata, et too oli mingi lihtsama töö peal, sest nii kleenuke plika küll raskemaga hakkama ei saaks. Ja kuna tohterdamine langes välja siis oli ta ehk turul müüja. Need olid aga tavaliselt oma kleidikeste ja põllekestega. See eksemplar siin nägi täitsa vastupidine välja. Rome'ist oli vähemalt näkku vaadates aru saada, millega ta tegeleb.

Kuuldes kommentaari enda maja kohta, viis Marca silmad vidukile, kui hetkeks noormeest vaatas. "Miks sa siis oled siin, kui see nii kole koht on?" küsis ta ärritunult. Mitte keegi ei ütle tema maja kohta kole! Ainult tema ise võis seda teha.. Vähemalt oli tal katus peakohal olemas ja sellest hetkel täitsa piisas. Tal teoorias oleks olnud muidugi ka võimalus natuke ilusamas kohas elada peale seda, kui isa ära suri - sest neidise peas oli tegu endiselt õnnetusega -, kuid tänu halbadele mälestustele ei tahtnud ta sinna majja enam kunagi oma jalga tõsta ning maja läks ringkonnale. Ja nüüd elas ta seal kolkahunnikus, mis hädavaevu püstigi seisis. Neil oli tegelikult Koliga plaan see maja ükskord ka korda teha..

Pühkides kiirelt äsja tulnud mõtted peast, ohkas ta tüdinult, näitamaks, kui villand tal sellest istuvast kutist oli. "Mida iganes. Kell tiksub ja mul pole aega su mõttetustega siin tegeleda. Kas sa võiksid, palun, siit ära minna, et ma saaksin enda tegevustega jätkata?" ütles ta, kasutades mitte sugugi talle omast viisakusväljendit, lubades aga endale, et ta kasutab nii ilusaid sõnu selle noorukiga ainult korra. Pagan võtaks, kas ta peab rusikad käiku võtma hakkama või?

Roman hakkas küsimust kuuldes naerma. "On siinkandis sinu arvates erilist valikut?" küsis ta vastu. Polnud eriti ilus naabruskond ja iga teine maja oli samasugune käula. "Ma ei osanud arvatagi, et sellises peldikus keegi elab. Veel vähem siis mulle uksega selga lajatab kui ma siin sekundi puhkan," lisas mees lõbusa muigega. Kusjuures ta reaalselt arvas, et see maja oli küll hüljatud, aga näed, mis välja tuli.

"Mis tegevused sul siis plaanis on?" uuris Roman, eirates neidise palveid tal lahkuda. No keda ta häirib seal? Okei, tegelikult oleks ta muidu ammu juba läinud, aga nüüd ei tahtnud ta tüdruku kiuste lahkuda. Pisut oli nagu uudishimu ka, et kuhu ta sedasi riides minema hakkab. Trenni tegemine polnud ringkonnas just eriti sage nähtus. Näljamänge lihtsalt eirati terve aasta ja Lõikusel palvetati, et nemad ei osutuks valituks. Roman oli pigem just palvetanud, et tema osutuks valituks, aga miski oli teda tagasi hoidnud seni, et mitte vabatahtlikkuna välja astuda. Seda ei plaaninud ta ka see aasta. Telekast oli ka lõbus mänge jälgida.

"No sorry, et kodu oman," nähvas Marca noormehe jätkuvate solvangute peale. No midaiganes! Siin oli natuke ilusamaid maju ka, kuhu oma perse sättida. Ta ei pidanud ju selle kõige koledama ja kõige mõttetuma ja probably ka hüljatud maja juurde tulema. Temal ei olnud seal sugugi lõbus ja ta nägu üsna trossis välja, kui oma pisikese koguga kuti ees seisis. See oli jumalast ilus hommik olnud - kui tema elu üldse hetkel ilusaks võis nimetada - ning nüüd tuli keegi ja rikkus selle täielikult ära. Ta oleks lihtsalt tagasi oma koju teki alla jalutanud, kui ta ei oleks teadnud, et see võtab temalt ära ideaalse trenniaja. Päris iga hetk sellist vabadust ikka ei saanud..

"Pole sinu asi," vastas ta, astudes lõpuks ka noorukile lähemale, et ta küünarvarrest kinni haarata ning püsti tõmmata. Ta võis küll pisike olla, aga jõudu oli temas ka. Ta ju ei olnud oma elu jooksul ainult turul töötanud. Kust mujalt kui söekaevandustest ta kõiki neid roppsõnu küll õppis? Ta ei saanud tegelikult turul absoluutselt hakkama ja ta läks sinna ka ainult sellepärast, et tema poiss-sõber seda palunud oli.

"Pole kohe vabandada vaja, kõik on norm," muigas Roman. Nii tore oli kedagi niiviisi närvi ajada ja tagant torkida. Eriti tore oli, kui sellele nii särtsakalt reageeriti ka. Tema silmis oli see küll igatahes väga tore hommik. Tüdruku turris olek ajas teda taas lõbusalt naerma. Ise nii pisike, aga nii viha täis. Kuidas siis nii saab.

Enese jalule tirimist ei teinud ta tüdrukule sugugi kergeks, ajades end püsti nii vaevaliselt kui see üldse võimalik oli. Kirka jättis ta hetkel trepiastme najale puhkama. Ei tundunud, et seda väga vaja läheks. "No ja mis nüüd?" küsis mees kavala muigega, kõrgudes tütarlapse ees. Tema oli siiski normaalse pikkusega ja vaatas üsna palju tüdrukule ülalt alla. Seda lõbusamaks mehe olek muutus. Naljakas pisike oli see plikake. "Kui sa lähedust tahad, siis oleks pidanud lihtsalt ütlema," muigas Roman üht kätt ümber neidise piha libistades.

Marca ei jätnud muidugi jonni, vaid tiris kuti kenasti püsti, kuni too tema ees kõrgus. Damn. Miks ta nii pikk oli? Samas.. ringkonnas ei leidunud just kuigi palju inimesi, kes ei oleks neidisest pikemad. Pagana koljatid, nendele oli palju raskem peksa anda.. Aga ta on saanud sellega hakkama küll. Küll ta ka sellega siin saab! "Ja nüüd sa jalutad minema. Võid oma sõbra ka kaasa võtta," lausus ta, noogates kirka poole. Hmm.. tal sellist ei olnudki veel enda varamus. Vana võeti talt ära peale seda, kui ta töölt lahkus. Äkki juhiks kuti tähelepanu kuidagi mujale ja vehiks selle sisse? Samas.. mis ta teeks kirkaga? Kedagi sellega peksma ta ka ju ei läinud. Ja no kaevanduses ta hetkel ei töötanud. Kui noormees oma käe ümber tüdruku libistas, keerutas ta ennast sealt kiiremas korras eemale, vaadates kurja näoga kutile otsa. "Ära mõtlegi mind puutuda!" sõnas ta. Kurat, see tüüp oli veel eriline hakatis. Kust sellised üldse tulevad?

Normaalsed inimesed olidki pikad. Tüdrukul oli kasvamine lihtsalt poolikuks jäänud. Huvitav, kui vana ta üldse oli.. Väga noor ei tundunud, aga samas täisealine ka vast mitte. Kellega ta seal majas elas üldse? Kui sinna mahtuski keegi peale neiu. "Ah, see on küll igav plaan sul. Mul hakkas just lõbus," arvas Roman, viies pilgu hetkeks kirkale. Jeap, tema ainus tööriist. Kui taskunuga välja jätta. Ja katsugu too ainult seda pihta panna. Siis Rome enam nii tore ja sõbralik pole.
"Või muidu?" küsis Roman taas naerma hakates, kui neidis end eemale oli keerutada jõudnud ja kohe ähvardama kukkus. Too ei tundunud eriti hirmuäratav oma ähvardustega. Pisike tulehark.

Lõbus? Kas ta nimetas seda lõbuks? Nojah, tundub, et ta oligi sattunud täpselt sellise tüübi otsa, kellele äraajamine ja vastuhakkamine aina hoogu juurde andis. Marca oleks tahtnud jalgu trampida, aga eneseväärikus ei lubanud seda teha, nii et ta lihtsalt põrnitses noormeest kurjalt. "Või muidu ei lõppe su päev hästi," lausus ta. Neidis ei olnud küll just väga suurepärase ajatajuga, kuid ta uskus, et praeguseks oli küll liiga palju aega ära kulutatud, mis tähendab seda, et ta saab juba umbes pool tundi vähem trenni teha. Miks see kutt üldse seal oli? Miks ta tööl ei olnud või kodus ei maganud või mida iganes? Ükshaaval hakkasid juba ka naabrid majadest välja tulema, mis tähendas seda, et maja ei olnud enam nii järelvalveta. Ehk põhimõtteliselt oli tal juba teatud laadi kaitse olemas. Iseasi muidugi, kas keegi ka takistaks, kui nooruk üritaks ta majja sisse murda.. Siiamaani ei olnud keegi seda katsetanud, aga seda peamiselt seepärast ka, et paljud ei arvanud, et selles majas keegi elab. Oh, mis iganes.. "Hoia mu majast eemale," kordas ta korra ning võttis seejärel rahuliku sörgi üles, et majade vahelt kusagile vähemasustatud koha poole joosta.

Lõbusam igatahes kui üksinda seal trepiastmel istuda ja tühjusesse vahtida. "Algus on küll seni päris hea olnud.. Ma ei tea, mis selle lõpugi halvaks teha suudaks," muigas Roman. See nüüd küll kuigi ähvardavalt ei mõjunud. Samas ei mõjunud tema jaoks pea miski ähvardavalt. Niivõrd ülbe ja ennasttäis oli noormees. Roman ei pööranud kuigi palju tähelepanu liikuvale rahvale, keda järjest juurde tekkis. Nojah, kellaaeg oli juba selline tegelikult. Samas tähendas see, et ta ema ärkas ka üles..
Tüdruku taaskordse ähvarduse või hoiatuse või mis iganes asja peale noogutas mees korra tõsisel ilmel, justkui oleks käsklust reaalselt kuulda ka võtnud. "Oli tore sinugagi vestelda, kallikene!" hüüdis ta ära lippavale neiule järele. Korraks vaatas ta veel maja ust, kuid lõi siis käega ja haaras enda kirka, suundudes hoopis edasi kodu poole. Töö tahtis tegemist. Küll tal selle neiu jaoks ka aega leidub.

Ot: Oot, mis me nüüd teeme? Liigume ajas edasi või?

OT: Mulle sobib. Lõpetada on kahju.

Kell oli umbes 10, kui Marca väsinult ennast istuma ajas ning hetkeks hinge tõmbas. Ta oli viis tundi põhimõtteliselt järjepidevalt ennast treeninud, pesitsedes kusagil inimtühjal suurel alal, mis kunagi oli ilmselt kellegi põld olnud. Praegu oli seal aga kõik rohtu kasvanud ehk täiesti sobiv koht neidise jaoks. Ta ajas ennast püsti, uskudes, et nüüd oleks õige aeg ennast valmis sättida, et õigeks ajaks tööle jõuda. Umbes kilomeetri kaugusel oli metsa vahel pisike karjäär, mis peaaegu alati oli inimtühi, mistõttu ta sinnapoole liikuma hakkas. Ilm oli väga palavaks läinud ning koos treenimisega suutis Marca päris korralikult higistada, nii et parim valik oli ennast vees pisut värskendada. Pealegi, harjutada pikalt ujumist või vee all olemist oli ka päris kasulik. Tal oli endiselt meeles mõned aastad tagasi toimunud Mängud, mil areen põhimõtteliselt oligi veekogudele üles ehitatud.

Jõudnud enda sihtmärgiks seadnud karjäärini, vaatas ja kuulatas ta enne tähelepanelikult, ega kedagi ümbruses ei ole. Ilmselgelt ei olnud tal mingisuguseid ujumisriideid kaasas ega üldse vist olemaski, nii et ta ennast kenasti sealsamas paljaks kooris ning aeglaselt natuke liiga jahedasse vette läks. Vähemalt oli mõnus vaheldus kuumale ilmale. Jõudnud piisavalt sügavale, libistas ta ennast vette, et edasi-tagasi ujuma hakata.

Selle vahepealse aja jooksul oli Roman jõudnud kodus nii mõndagi ära teha. Tema sinna jõudes oli ema juba ärganud, aga papakene oli õnneks kusagil peatäit välja magamas, nii et nad said kahekesi majas rahus toimetada. Mitme tunni jooksul ei vahetanud nad ühtki sõna, mis oli nende majapidamises tavaline. Pereisa mölises terve armee eest nii et kui teda polnud, valitses majas täielik vaikus. Vaid vaiksed kolistamised lõhestasid aegajalt seda. Roman oli aidanud emal hommikusöögi valmistada ning seejärel koos temaga einestanud. Siis nokitses ta pisut maja kallal, tehes seda vähe rohkem elamiskõlblikuks. Suurim mure oli katus, mis vihmaga läbi lasi, kuid ema ei tahtnud teda üksinda sinna lasta ja kedagi teist väga võtta polnud. Vähemalt olid praegu kuivad ilmad.
Viimaks lahkus kuti ema, et minna ravimtaimi korjama ja turule mõnd asja müüma. Ka Roman ei tahtnud seal olla, juhuks kui isa peaks koju saabuma, ning võttis hoopis enda meisterdatud oda-laadse asja, mis tegelikult oli küll otsast teravaks lihvitud puutoigas, ning suundus metsa. Igasugune jahtimine ja küttimine oli küll keelatud, aga millal enne see kutti takistanud oleks. Pealegi oleks tore kui õhtuse pajaroa kõrvale oleks vähemalt mõni kala praadida. Seetõttu suundus ta ühe tuttava jõe poole, mis asus üsna sügaval metsas.
Roman oli vahepeal end puhtaks kasinud ning ta ema oli ka haava ära puhastanud ja sinna lapikese peale pannud. Seljas oli mehel nüüd hele linasest materjalist pluus ja tumedad püksid. Vaid jalanõud olid samad, sest ega ses osas suurt valikut polnud. Jõest sai ta kätte päris mitu kala, neist osad lausa käsitsi. Mõned väiksemad lasi ta küll tagasi. Tal oli ka süda, näed sa. Okei, tegelikult olid need kalad lihtsalt mõttetud. Oma saagi kaasavõetud väiksesse riidest kotikesse poetanud, asus ta läbi metsa edasi teele, suund seekord ühe tuttava karjääri poole sätitud. Ta oli seal mitmeid kordi käinud, kui metsa jahtima või kalastama sattus ja kuna ta koju endiselt väga minna ei tahtnud ja väljas oli ülipalav, võis ju seal väikese tiiru ära teha. Pluss, ta haises kala järele.
Mehe üllatus oli suur kui ta kedagi teist juba vees suplemas nägi. Seal ei käinud just väga palju rahvast. Enda moonakoti ja oda maha poetanud, silmitses ta hetke ka riideid veekogu kaldal. Mis see näitsik seal vees oli alasti või? Say no more. Julgelt sammus Roman lähemale, tirides kõndimise pealt ka endalt särgi seljast. Ja siis alles nägi ta merineitsi näolappi ja naeratus mehe näol kiskus vägisi laiemaks. "Ma ju ütlesin, et mu päev kulgeb sama hästi edasi, kallike," muigas Rome, lastes ilma igasuguse häbitundeta nüüd ka pükstel alla vajuda. Noh, alumine paar jäi jalga küll. Veel.

Marca oli just vee all sukeldunud, et natuke enda hinge kinnipidamist testida, tõustes aga täpselt selleks hetkeks pinnale, et kaldale jõudnud inimene teda näha saaks. Ta tõmbas kätega üle näo, ehmatades päris korralikult, kui kellegi häält kuulis. Ta libistas automaatselt enda käed ümber rindade, olles õnnelik, et ta piisavalt sügaval oli, et kõik strateegilised kehaosad ära katta. Saades aru, et tegu oli täpselt selle sama kutiga, keda ta hommikul enda majatrepil näinud oli, ei suutnud ta enda ebaõnne uskuda. Kuidas oli võimalik täpselt ühte ja sama nägu kaks korda ühel päeval näha? Ja oleks veel nii, et ta juhuslikult nägi teda kusagil turul jalutamas või niisama möödaminnes, aga ei. Kahel korral oli tegemist vägagi halva olukorraga. Praegune oli muidugi märksa hullem kui hommikune. Nähes, kuidas kutt enda püksid jalast võtab, sai Marca aru, et too päriselt ka kavatses sinna vette tulla, mis tähendas seda, et tegu oli äärmiselt raske situatsiooniga. Pagan võtaks, miks ta pesuväel ujuma ei olnud läinud? See ei olnud ju esimest korda, kui ta paljalt ujumisega vahele jäi. Õnneks need üksikud eelmised korrad olid juhtunud normaalsete inimestega, kes sõbralikult ennast ümber pöörasid, et tüdruk saaks kaldale tulla ja endale ruttu riided selga ajada. Kuid ta kahtles sügavalt, et see siin oleks midagi sellist teinud. "See karjäär on hõivatud," lausus ta kuuldavalt vastu, justkui oleks selle näol tegemist mingi argumendiga. Ta võis küll igati julge ja hakkaja tüdruk olla, kuid häbi enda alastuse vastu ei olnud ta kunagi suutnud ületada.

Roman aga hakkas aegamisi veepiiri poole jalutama, et neidisega liituda. "Siin on ruumi kahele küll," muigas mees, nüüd juba jalgupidi vette jõudes. Ega tal midagi selle vastu polnud, kui ruumi ka väheks jääb. Saabki ilusale neiule lähemale pugeda. Vaikselt edasi sammudes jõudis ta peagi vööni vette, suundudes otse neidise poole. Tema õnneks jäi ta veel täpselt tüdruku ja tolle kaldal olevate riiete vahele, nii et pääseteed polnud. Pisut õela varjundiga naeratus kerkis mehe huulile, kui ta nägi, kuidas neiu enda keha katta üritas. Nagu arvata, polnud too miskit endale selga jätnud ujuma tulles. Seda parem Romanile.
"Vesi on päris mõnus," kommenteeris Rome, justkui poleks olukorras midagi veidrat ega ebasündsat. Tema silmis polnudki. Vaid tore väike nali. Las tüdruk põeb seal hetke. Tore oli teda vähe vaguramana ka näha.

Jesus christ, ta läheneski. Nojah, ega Marca ei olnud väga arvanud, et kutt siiski ümber pöörab ja minema läheb või midagi. Oli veel muidugi võimalus.. Vähemalt ei läinud nooruk samamoodi 100% nude vette, nagu tüdruk oli seda teinud, nii et too jäi siiski ainsaks lolliks, kes ei oska pesuga ujumas käia. Aga no paljalt oli ju parem ja ta oleks sellisel juhul pidanud ootama, kuni pesu ära kuivab. See võttis aga liiga kaua aega. "Kuule, tegelt ka, mine perse," pööritas neidis nooruki small-talki peale silmi, pöörates seejärel ümber, et tollest kaugemale ujuda. See oli selline tobe karjäär ka, et teiselt poolt enam kaldale ei saanud. Ainult ühes kohas oli piisav madalik, kustkaudu vette ja tagasi jalutada sai. Ülejäänud kohad olid justkui seinad ümberringi koos sügava veega, mis olid küll head vettehüpeteks, kuid võimatud välja ronimiseks. Muidugi ei olnud veekogu eriti suur. Ükskõik, kus ääres ta ka ei olnud, endiselt oli ta vägagi nähtav, nii et otseselt kusagile põgeneda ei olnud tal võimalik. Ujunud veidi aega edasi, jäi ta hetkeks seisma, et tagasi kuti poole vaadata, samal ajal üritades ennast veepeal hoida.

Miks endale sellist lõbu keelata ja lihtsalt minema jalutada? Ning jah, ka see oli mehe jaoks lõbus. Tema jaoks oli kõik lõbus, mis hõlmas teiste piinamist. "Karmid sõnad nii süütu neiukese kohta," sõnas Roman, kulmud vähe kõrgemale kerkimas. Printsess läks ikka eriti äksi täis nüüd. "Sa oled ikka julge plika.. Täitsa üksinda siin, keset metsa.. Ihualasti," arutles Rome, liikudes sujuvalt neiule järele. Osalt oli tal lausa kahju, et neiu kaldale ronida ei saanud, sest see oleks kindlasti kena vaatepilt olnud. Teisalt aga oli sedasi päris hea, sest nüüd ei saanud ta enam minema lipata.
"Tead.. Kui ma praegu meenutan, siis nii lihtsa vaevaga ma polegi vist ühtki tüdrukut riidest lahti saanud," sõnas Roman mõtlikult, liikudes rahulike liigutustega ikka neiule lähemale, jõudes viimaks täitsa tema juurde nii et kätt välja sirutades oleks ta seda paljast nahka puudutadagi saanud.

Need oli veel leebed sõnad selle "süütu neiukese" kohta. Oleks too Marcat juba mõnda aega teadnud, ei oleks ta kindlasti neiut siin mõttes printsessiks kutsunud. Sellest oli asi ikka väga kaugel. Ta kuulas kuti sõnu, üritades samal ajal selgusele jõuda, mis tollel mõttes võis olla. Kas ta plaanis neidise ära vägistada või? Äkki hoopis ära tappa? Well, bring it on! Ta oli siin küllaga treeninud, nii et see oleks päris hea treening olnud. Kuidas eemaldada kahtlustäratav kutt, kes paistis talle ligi ajavat? Step one - kill him. Step two - act like nothing happened. Noh, ühe inimese, kes teda vägistada üritas, tappis ta juba ära.. Mitte, et tal sellest väikestviisi trauma ei oleks tekkinud, kuid see oli pisiasi.. "Ma oskan ennast kaitsta," mainis ta igaks juhuks noormehele, et too liigseid lollusi pähe ei võtaks. Käsivõitluses ei olnud tal muidugi kuigipalju eeliseid, sest ta oli üsna pisike ja puudusid liigsed lihasmassid. Küll aga oli ta nii mõnegi üle õla visanud või jalad alt niitnud.

Kuuldes järgmisi sõnu, turtsatas ta valjult. "Kuule, ära kujuta ette," lausus ta, märgates, kuidas too oli liiga lähedale jõudnud. Hinge tõmmanud, sulpsas ta vee alla, et mõned meetrid eemale ujuda, tõustes tagasi pinnale, kui õhk otsa sai.

No tema tutvusringkonnas olid kõik neiud väga kombekad. Nii palju kui neid ta tuttavate seas oli.. Miskipärast hoidsid neiud Romanist pigem eemale. Wonder why.. Aga selline suuvärk oli tavaks rohkem poistele, mis pani meest arvama, et ehk on neiul mõni vennaraas kodus. Siis saab pärast ühe kõva kakluse maha pidada, kui tüdruk vennale kitule jookseb.
Hea trenn oleks väike kähmlus neile mõlemile ning asja tegi eriti põnevaks neidise vormikas keha, mida vesi küll üsna kiivalt varjas. Järgmine hetk kaduski neidis selle varju, pannes Romani muigama. Kaval on ka veel see tüdruk. Rome sukeldus samuti, ujudes tüdrukule järele, kuid ei tõusnud veel pinnale. Selle asemel haaras ta neiu ümbert kinni ja tõmbas ka tema koos endaga vee alla, hoides käsi tihedalt ümber Marca, et too minema ei lipsaks. Mehe huulil püsis isegi vee all toosama kaval ja õige natuke õel muie. Mis nüüd, printsess?

Marca jõudis vaevu kopsud õhku täis saada, kui tema ümbert kinni haarati ning vee alla tiriti? What the hell? Ilmselgelt asus neidis koheselt ennast vabaks rabelema, vingerdades ja pekstes seal vee all nii palju kui võimalik, saades lõpuks siiski nooruki haardest vabaks. Ta suundus koheselt tagasi pinnale, et õhku saada. Mis sellele vennal veel hakkas? Tuimalt tuli ja püüdis ära tappa või? "Kuule, käi persse," nähvas ta kutile, kui too samuti pinnale tõusis, pritsides hunnikute viisi vett tolle suunas. Sellepärast ta ennast regulaarselt treenima pidigi, et taolised tüübid talle kallale tulla ei saaks ning ta ennast nende eest kaitsta suudaks. Üks asi oli oht Näljamängudele sattumise ees, teine mingite suvakatega teede ristumine.. "Idikas," lausus ta juurde, ujudes seejärel otsejoones kalda poole. Pohhui see alastus hetkel, ta ei tahtnud ju ära uppuda. Ta püsis nii kaua vee sees kui võimalik, tulles täispikkuses nähtavale alles siis, kui vesi oli juba alla põlvede. Ta jooksis kiirelt pinnale, visates ennast koheselt maha istukile, et põlved kronksu enda ette tõmmata. Niiviisi varjas ta kõik privaatsed kehaosad ilusti ära ja võitis pisutki aega sellega, et riided puntrast lahti harutada. Selga oli üsna raske panna neid, sest see tähendaks jälle enese näitamist ja no see kutt ju vahtis ka koguaeg!

Nähh.. Neiu keha oli hea soe ta vastas ju. Vaja siis kohe rapsima hakata. Üsna pettunult tõusis ka Roman veepinnale, valmis juba paar särtsakat kommentaari tüdruku poole teele saatma, kui too talle veelaviini kaela saatis. Okei.. Roman läks vist natuke üle piiri. Ta ei saanudki aru, kas neiu oli lihtsalt vihane või sai ta ehk viga seal vee all rapsimisega.
Romani kulm tõmbus kortsu ja ta lasi üsna rahumeelselt tüdrukul minema ujuda, otsustades siis hetk hiljem ikkagi järgi minna. Kuigi ta oleks paari tugevama tõmbega tüdruku sabas olnud, hoidis ta siiski piisavat distantsi ja sammus kaldale alles siis, kui neiu juba maha oli istunud. Hetke mõtlikult kukalt kratsinud, kõndis ta tüdruku juurde ja kükitas ta ette, jälgides sekundi, kuidas ta riiete kallal rapsis. "Said sa haiget?" küsis ta siis endale üldse mitte omasel tasasel toonil. Mees võis ju olla paras sadist ja värdjas, aga kodus oli ta üht asja õppinud - naistele haiget ei tehta. See oli suhteliselt ainus reegel ka, mida ta reaalselt järgis. Ainsaks erandiks olid muidugi Mängud, kus tegemist polnud lihtsalt naistega, vaid vastastega.