Intervjuu

Intervjuu on ainukene, milleks Yuno enda tütart välja ei õpetanud, kuna arvas, et see peaks olema midagi, mis tuleb tüdrukul loomulikult välja. Päris õigus naisel aga kahjuks polnud, kuna Laurel ei tundnud end võõraste seltskonnas mitte alati mugavalt. Aga olles näinud piisavalt eelmiste aastate intervjuusid, oskas näitsik ennast kuidagi ette valmistada. Scipio andis ka talle eile paar näpunäidet, mida Laurel kavatses kasutada. Erinevalt paraadist ei sundinud kuuenda ringkonna stilist näitsikut kleiti kandma, vaid andis hoopis kena pükskostüümi, mis oli Laurelile paras üllatus, kuid ta pani selle rõõmsalt selga. Näitsiku juuksed jäeti lahti, kuid tuka juurest võetud salgud punkti kuklale number kuueks.
Vaikides ootas ta enda korda, jälgides teiste intervjuusid, pannes enda peas kokku nimekirja nendest, keda tõsisemalt võtta. Kui korraga tema nimi kõlas, majas Laurel suule naeratuse ja astus lavale. Rahvale õrnalt lehvitanud, pöördusid tema pruunid silmad Ovidile. "Terekest, Ovid," tervitas näitsik teda, istudes mehe vastas olevale tugitoolile. "Ära aja mind punastama ning minu välimust ei anna kuidagi sinu omaga võrrelda, rääkimata siis nendest inimestest siin. Nende kõrval kahvatun ma iga kell," lisas näitsik häbelikult muiates, viies hetkeks enda pruunid silmad publikule ja siis tagasi Ovidile. Edasiste mehe sõnade peale neiu noogutas kergelt, kuni tuli küsimus, mille olemasolus ei kahelnud ta hetkekski. Vabatahtlikud kuuendast pole tavaline. "Oh, Ovid, sa kõlad nagu tegu oleks mõne kirjandusteose ideega," turtsatas Laurel lõbusalt, lisades seejärel, "ma tegin seda puhtalt südamlikust headusest kalli ringkonnakaaslase pärast, kelle nimi sattus loosi teel Saatjale kätte," kaunistas Laureli suud jälle üks õrn naeratus, kui tema pilk Ovidil püsis. Polnud vaja hakata neile rääkima sellest, kuidas näitsiku ema käis talle juba lapsest saadik peale, et tüdruk kasvaks nagu karjerist. "Pealegi pidi ju keegi selline ka mängus olema, kes ei lase karjeristidel kogu lõbu endale võtta," lausus näitsik laial muigel, pilk liikumas rahvale.
"Ma kahtlen, et seal võiks kohata lõbustusparke ja kloune," kehitas Laurel kergelt õlgu. Talle ei tulnud lihtsalt normaalsemat vastust pähe, aga parem see kui mitte midagi. "Tegelikult tuli selline valik ka mulle endale üllatuseks, aga ilmselt õppis mu stilist meie esimesest korrast koos, et kleidid pole minu teema. Aga võib-olla soovis ta lihtsalt kiidelda enda tribuudi kena välimusega," püsis naeratus näitsiku suul.

Spoiler:

Ovid naeratas ikka laialt ja lõbusalt kui Laurli vastust kuulas. Rahvale näis neidise vastus meeldivat, sest nad ahhetasid ja ohhetasid, nagu oleks Laurel tõeline kangelane nende meelest. Kommentaari peale karjeristide kohta naeris rahvas veidi. Iseasi, kui palju nad sellega ka nõustusid. Teise küsimuse vastuse peale naeris rahvas lõbusalt. "No kes teab, mis mängujuhil meile seekord plaanis on," arvas Ovid selle peale kavalalt naeratades. "Alati võib ka kloune leida," muigas mees ning rahvas naeris lõbusalt selle peale. "Igal juhul sa näed vapustav välja," kiitis Ovid neidse välimust. Rahvas nõustus selle peale, tuues kuuldavale valju aplausi. Ovid tõusis püsti. "Laurel Erwin!" hõikas mees ja rahvas juubeldas valjult seda nime kuuldes. Ovid tänas viisakalt Laurelit ning kui neidis oli lavalt lahkunud, juhatas mees sisse uue vapustava tribuudi, kuuenda ringkonna meestribuudi. Kui tema intervjuu läbi sai, juhatas Ovid sisse järgmise. "Ja nüüd, särav ja kaunis, Silver Herriot!" hõikas Ovid valjult ning tütarlaps juhatati lavale. 

OT: Laurel kirjutab, kuidas ta lahkub ja alles pärast seda kirjutab Silver, kuidas ta lavale tuli.

Laurel kehitas lõbusal muigel Ovidi vastuse peale õlgu, silmitsedes silmanurgast ka rahvast. Kuigi sisimas näitsik põlgas neid Kapitooliumi kloune, olid nad siiski tähtsal kohal sponsorite saamisel. Meeldid neile, siis tere tulemast paar uut sponsorit. Kuigi samas Scipio on ka head tööd enda tribuutide aitamisel teinud. Kui Ovid viimast korda tema nime ütles, tõusis Laurel toolilt püsti, lehvitas rahvale ja kõndis lavalt minema. Nii pea kui ta sai lava taha kadus särav naeratus neidise suult ja ta oli tavapärane tema, kes naeratab vähe ja on pigem selline tõsine ja mõtlik. Nüüd on tüdrukul paar tundi aega puhata, enne kui algavad tapamängud, millest tuleb vaid üks elusana tagasi.

Enda korda Silver eriti ei oodanud. Ta lihtsalt soovis, et kõik see narrimine oleks juba läbi ja ta saaks ... koju oleks natukene naiivne öelda, kuna kõik teadsid, et elusana ta Areenilt ei pääse, kuid samas ei tahaks öelda, et Harry sooviks ka juba Areenile minna. Ta tahtis lihtsalt siit ära. Ta tahtis vaikust, rahu ja et aeg mõneks ajaks lihtsalt seisma jääks, võimaldades tüdrukul minna kuhugi, kust ta enam tagasi ei tule. Surra neidis aga ei soovinud. Selleks polnud ta valmis.
Kui kuuenda ringkonna poisi intervjuu lõppes, ärkas Silver enda mõtetest kerge ehmatusega. Ta oli taaskord kuhugi uitama läinud. Õnneks oli Macon tema kõrval, kes äratas tüdruku üles ja andis sellega märku, et aeg on lavale minna. Kohendanud enda lühikest kleiti ja sasinud viivuks juukseid, et anda neile loomulikku kohevust juurde, astus Harry lavale. Julge sammuga, justkui kõik oleks tema jaoks viimase peal ja ta tahaks reaalselt siin olla, suundus ta Ovidi poole. Tervitanud meest, istus neidis tühjale tugitoolile.

Spoiler:

"Silver! Sa näed nõnda armas välja!" kiitis Ovid, kui ta istunud oli. "Seitsmes ringkond, eelmine aasta tõi teile võidu, kuidas sel aastal enesekindlus on?" uuris mees lõbusalt naeratades. Saanud vastuse uuris mees kohe järgmist asja. "Tead mida. Minule on linnukesed siristanud, et sulle maitseb väga Kapitooliumi jäätis. Kas sa oskaksid meile rääkida, miks just jäätis?" küsis Ovid ikka lõbusalt naeratades. Rahvas näis huviga kuulavad, aga nii mõnigi tegeles oma asjadega ja vestles kas oma kaaslasega või tegeles oma klaasist telefonis millegagi. Ovid ei lasknud end publikust üldse häirida, tema oleksut tundus, nagu oleks nad seal Silveriga üldsegi kahekesi ja kedagi teist neid kuulmas polnud. "Silver, kullakene, sa näed nii vapustavalt armas ja süütu välja, aga tegelikult on sul päris mitu trikki varrukast võtta või mis?" küsis Ovid lõbusalt. "Ma ei palugi sul kõiki oma saladusi reeta, mõni peab meile ikka üllatuseks ka jääma, aga ma olen kuulnud, et sa oled lõksudega väga osav. Ütle mulle, kas sinu lõkse võib areenil ka oodata?" küsis Ovid ikka lõbusalt, samas vandeseltslaslik naeratus huultel tekkimas. Rahvas näis nüüd rohkem kuulama jäävat, mis neiul öelda on.

Silver naeratas õrnalt Ovidi komplimendi peale. Tema pruunid silmad jälgisid hetkel ainiti meest, naerdes mõttes mehe totra välimuse peale. Vähemalt tema jaoks nägi see tobe välja, aga Kapitooliumi elanike jaoks oli see puhas mood. "Tunneme end kindlamalt kui eelmine aasta, kuid eks Areenil on paremini näha, kui enesekindel keegi on," kehitas näitsik algul kergelt õlgu. Ta teadis, et nende ringkonna eelmise aasta võit tuleb jutuks. Kui Ovid liikus sujuvalt üle jäätisele, hakkas Silver lõbusalt naerma. "Sa veel küsid," muigas neidis, "see meenutab mulle talve esimesi lumehelbeid, mida ma ikka enda vennaga koos püüdsime. Loomulikult polnud need nii värvilised ja maitsvad," lausus tüdruk, hoides enda pilku Ovidil mõne sekundi, viies selle seejärel rahvale. Ta tegi seda kõike just enda venna pärast. Rudy pärast. Tema pärast püsis tüdruk tugevana.
"Eks mul on neid trikke rohkem kui mitu varrukas," naeratas Silver lõbusalt, sättides ühe jala üle teise, pruunid silmad Ovidil. "Loomulikult. Kaastribuutidele peab ju ikka tegevust andma ning tore oleks ka Mängujuhile vahepeal natukene puhkust lubada," lisast näitsik, viies pilgu rahvale, et nende reaktsiooni näha. Silveri lõksude ohtlikkust tunnistasid hindajad kui ka päris mitu tribuuti, kui ta neid treeningkeskuses viimased paar päeva harjutas.

Ovid naeratas laialt ja noogutas neidise sõnade peale. "Enesekindel tunne on kindlasti sees," noogutas mees. Ta jälgis neidise nägu ikka huviga, kui tüdruk tema teisele küsimusele vastas. Mees naeris ning rahvas naeris samuti, aga mitte rõkkavalt. Lihtsalt elades kaasa neidise vastusele. "Loodame, et sulle saadetakse siis ka areenile jäätist," naeratas Ovid rõõmsalt. Ta esitas oma viimase küsimuse ning ootas sellele vastust ja selle saanud naeris mees jälle laialt ning temaga koos ka publik. "Ma ootan huviga sinu etteastet areenil ja sinu lõkse," muigas Ovid lõbusalt. Ta tõusis ja ulatas Silverile käe, aidates ka teda püsti. "Kaunis Silver Herriot!" kiitis Ovid lõbusalt ning rahvas plaksutas juubeldavalt. Neidis juhatati lavalt kenasti maha. 

"Aga nüüd liitub meiega seitsmenda ringkonna tugev ja vapper meestribuut, Macon Rhodes!" hõikas Ovid juubeldavalt ning rahvas hakkas meeletult kiljuma ja karjuma. Oli ju Macon ometi vabatahtlik ja eelmise aasta tribuudi vend. 

OT: Silver kirjutab väljumise ja alles peale teda tuleb Macon lavale.

Silver muigas mehe sõnade peale, mis puudutasid areenile jäätise saatmist. Juhul kui on palav ja kuiv, siis kuluks natukene jäätist tõesti marjaks ära. Kuid eriti kaua seda luksust tal ei oleks, sest jäätis sulab soojaga kiirelt ära ja kuskil hoida seda tal ka poleks. Eks tuleb siis ilma hakkama saada. Kui Ovid talle käe ulatas, et näitsik püsti aidata, võttis Silver selle õrnalt vastu. Püsti tõusnud, viis neidis enda pruunid silmad saatejuhilt rahvale ja tema suule ilmus veel üks kena lai särav naeratus, mis tõi esile näitsiku põselohukesed. Kergelt veel kummardanud, lahkus Silver lavalt, jäädes lava taha Maconi intervjuud kuulama. Üksi ei viitsi näitsik üles kõndida, seega võiks ta vabalt juba noormehe ära oodata.

Kui Silver lõpuks oma mõtetest ärkas ja lavale läks, jäi Macon huviga kuulama, missuguseid küsimusi tüdrukule esitatakse. Karjeristide intervjuud lasi noormees peaaegu eranditult kõrvust mööda, sest peale mõttetu praalimise ja enda kõikvõimalike võlude esiletoomise ei rääkinud nad midagi. Areenil nad aga vaevalt nii naeratavad ja õnnelikud on. Möödus minuteid, enne kui Silveri intervjuu läbi sai ning Macon nimepidi lavale kutsuti. Ainsagi kõhkluseta tõusis noormees püsti ning lasi end lavale juhatada. Kõik nägi siin nii uhke ja toretsev välja, aga mida muud saigi ühelt Kapitooliumi teleshow'lt oodata? Korraks lasi Macon silmadega ka üle publiku, kuid ühtegi naeratust ega lehvitust tema poolt ei tulnud – täpselt nagu avaparaadilgi. Võtnud saatejuhi kõrval istet, sättis Macon ühe jala üle teise ning jäi ootama küsimusi. Noormees kandis valget ülikonda musta triiksärgiga ning musti nahkkingi.

Spoiler:

Kui Macon lavale astus, oli publik endiselt väga vali ja plaksutas. No muidugi oli, ja Ovid ootas huviga talle küsimuste esitamist. Sest Macon oli vabatahtlik ja eelmise aasta tribuudi vend, ning kahtlemata saab neid punkte surkida. Ovid viipas, et Macon istuks ja võttis ise ka istet, oodates siis naeratades, et rahvas maha rahuneks.

"Niisiis, Macon. Me kõik mäletame su venda, kes eelmisel aastal Mängudel käis. Kas tema surma tõttu või miks täpsemalt otsustasid sa sel aastal vabatahtlikuks astuda?" küsis Ovid, mille peale veel viimasedki häälekad vaatajad tasa jäid, sest see küsimus oli neil kõigil meelel mõlkunud. "Kuna sa oled vabatahtlik, siis kindlasti on sul mõned trikid varrukast võtta? Kas sa teadsid juba eelmiste Mängudel lõppedes, et soovid vabatahtlikuks astuda?" uuris Ovid. See vabatahtliku osa oli muidugi kõige huvitavam. Kui Ovid oli sellelegi küsimusele vastuse saanud, mees noogutas, naeratades endiselt. "Kui sa.. kui sul oleks võimalik veel kord oma vennaga suhelda, siis mida sa talle öelda tahaksid?" küsis Ovid vaiksemalt, naeratus ka vähenemas, sest see oli juba tõsine teema.

Macon aimas, et intervjuul hakatakse kindlasti Hadriani kohta küsimusi esitama, mistõttu valmistus ta selleks juba aegsasti ette. "Ma tulin siia lõpetama seda, mis Hadrianil pooleli jäi," vastas Macon esimesele küsimusele, paljastamata näos ainsatki emotsiooni. Ei tohtinud ju ometi välja näidata, et antud teema noormehe jaoks ikka veel hell oli. "Jah, ma oskan üht-teist, aga seda näevad kõik soovijad juba areenil. Mis puutub eelmistesse mängudesse, siis tõepoolest: plaan sel aastal tulla oli valmis isegi enne, kui 60ndad mängud jõudsid läbi saada," tunnistas Macon, avaldamata liiga palju üleliigset infot. Järgmine küsimus Hadriani kohta muutis Maconi juba mõtlikumaks, aga endiselt ei lasknud ta end minevikumälestustest häirida, vaid tegi vaprat nägu, nii hästi kui oskas. "Kui ma selle võimaluse kohe praegu saaksin, siis paluksin tal enda peale mitte pahane olla, et ma mängudele tulles oma eluga riskin, sest kõik on kontrolli all."

Rahvas juubeldas Maconi esimese vastuse peale. On ju hea teada, et Areenile läheb inimesi, kes kindlasti showd andmata ei jäta. Kui teist vastust kuuldi, plaksutati ka. Ovid noogutas, kuna oligi aimanud, et noormees oli kindel siia tulemises juba enne, kui Mängud läbi said. Kuti viimast vastust kuuldes Ovid naeratas ja noogutas, kui püsti tõusis. "Ma olen täiesti kindel, et Hadrian oleks sinu üle uhke, et sa siia tulid. Mitte igaüks ei astu vabatahtlikuks. Me loodame näha palju suuri tegusid sinu poolt Areenil!" Ovid viipas käega Maconi poole. "See oli Macon Rhodes!" teatas mees ja rahvas juubeldas meeletult. Vähemalt keegi nendest vaestest ringkondadest, keda taheti näha ja keda pooldati.

Kui noormees lavalt lahkunud oli, sai Ovid intervjueerida ka kaheksanda ja üheksanda ringkonna noori. Rahvas ei olnud enam eriti elav ja kõik pigem tegelesid millegi muuga ja seletasid omavahel. Võis ka näha, kuidas mõned lahkusid, kuna neile põnevust pakkuvaid tribuute enam seal ei küsitletud. Kui Ham lavalt lahkus, oli kord aga Viola käes. "Ja nüüd on kord meie kauni ja noore Viola Lee käes!" teatas Ovid, kutsudes neiut lavale.

Macon imestas, et rahvas talle nii maruliselt kaasa elas, sest tavaliselt ei paku madalamad ringkonnad publikule erilist huvi, aga ju siis vabatahlikuna mängudele minek andis talle selles suhtes eelise. Mitte et Macon üldse hooliks, mida need veidrad ja kirevad Kapitooliumi elanikud temast arvavad. Saanud loa lahkuda, ei muutunud noormehe tõsine näoilme kaugeltki lõbusamaks, kuid vähemalt ei pidanud ta enam kauem rambivalguses istuma. Lava taga otsis noormees üles oma ringkonnakaaslase Silveri, kellega koos lifti kasutades seitsmendale korrusele tagasi sõideti, sest kumbki ei tahtnud intervjuusid lõpuni kuulata.

Tahtes teisi paremini tundma õppida, kuulas Viola huviga kõiki intervjuusid, ehkki ta pärast ikka neist suuremat ei mäletanud. Ühekäelist tirtsu oli riietatud nii, et ta tunduks vanem ning elegantsem, kui ta tegelikult oli. Stilistid eeldasid, et rõhutades plika varaküpsust, näeb ta lisaks sarmikusele välja ka ohtlikum ning meelitab sponsoreid ligi. Ta käed oli peidetud valgetesse kinnastesse, et könt publikut hirmutada ei saaks ning seljas kandis sügava dekolteega valget kleidikest, mida kaunistasid peened kuldsed paelad. Tüdruku õhukestele juustele oli taas lisatud hulk kunstsalke mis lokitud soengusse olid sätitud. Viimaseks lihviks oli punane huulepulk Uus välimus meeldi Vile, kuid oli nii tema tavalistest tunkedest nii erinev, et muutis ta üsna ebakindlaks. Julgust neiul oli, kuid ta ei teadnud, kuidas käituda kui daam. Seega tõusis kümnenda tribuut hoogsalt püsti, kui tema kord kätte jõudis, kuid lava poole kõndides oli näha, kuidas ta jalad all värisevad ning seda mitte kõrgete kontsade tõttu, mis talle jalga oli pistetud. Kohale jõudes tundis Viola end veidi kindlamini ning suutis saatejuhile välja meelitada kena naeratuse. Ta tervitas meest ning publikut kinnastatud köndiviipega ning istus pakutud toolile, sättides hoolikalt põlved kokku nagu stilisti sõnul neiule kohane on. Käed asetas noor näitsik sülle ning asus veidi hajevil olles kleidiserva näppima samal ajal saatejuhile küsimusi oodates otsa vaadates.

Spoiler:

Ovid naeratas, kui Viola lavale sammus ning rahvas plaksutas, kuid mitte üleliia juubeldavalt. "Sa näed väga kaunis välja," kiitis mees, kui tüdrukuga koos istus. "Kuidas käsi käib?" küsis Ovid naeratades kohe esimese küsimusena, vaadates lõbusa ja uuriva pilguga neiu suunas. "Sa oled meil noorim ja ilmselt ka nähtavalt väikseim tribuut, kas see hirmutab ka sind?" uuris Ovid seejärel, toetudes mugavalt oma tooli seljatoele, kui vastust oodates Viola suunas vaatas. Ta naeratas ikka säravalt ning ka rahvas tundus mingil määral huvitatud olevat. "Mida sa sel aastal Areenist ootaksid? On kindlalt midagi, mida sa seal näha ei taha?"

"Aitäh," sõnas Viola, väikse naeratuse välja pigistanud. Ta kaalus, kas lisada ka omapoolne kompliment, kuid saatejuht oli kaugelt liiga erinev tema ilustandarditest. Ühekäeline tüdruk veendus oma arvamuses, kui Ovid talle esimese veid taktitundetu küsimuse esitas. Punastades lausus neiu: "Hetkel käib mu käsi veel hästi." Ta jättis lisamata kommentaari, et kui mees tema vasemat kämmalt oli mõelnud, siis käis see kuskil hundi kõhus. Teisega oli hetkel veel kõik korras, kuid kes teab, äkki kavatseb keegi selle mängudel mõõgaga maha raiuda, mõnitamiseks või nii. Vi tõmbus toolis kössi, see intervjuu ei meeldinud talle üldse oma ümbernurga küsimustega. Õnneks järgmine nii hull ei olnud. "See ei hirmuta mind kohe üldse, teised peaksid mind pigem kartma," sõnas ta enesekindlamalt, hambaid säravas naeratuses paljastades. Kartmisega sel pisikesel plikal tõesti probleeme polnud, seega tundis ta vajadust lisada: "Pole vaja nugadega inimesi peljata, kui oma looduslike relvadega hunt mind maha murda ei suuda." Mentor oli talle rõhutanud, et kui ta oma julgust rõhutab, siis saab paar sponsorit ikka juurde ning õnneks oli see Violal lavahirmust hoolimata meeles. "Areenist ootan värsket õhku, eelmise aasta kitsukesed ruumid mõjusid nii ahistavalt," vastas tüdruk ka viimasele küsimusele ausalt, lootes, et nüüd on kõik ja ta saab siit lavalt minema komberdada ja oma uudset välimust üksi peeglist imetleda.

Mudiugi käsi Viola käsi hästi. Ovid teisiti ei arvanudki. Ta kuulas, mis tüdrukul edasi öelda oli ning rahvas plaksutas selle vastuse peale üsna elavalt. "Loomulikult, ma täiesti usun, et sa oled julge tüdruk. Ja ma loodan, et sinu rõõmuks on meil avatud areen. Ma usun, et räägin kõigi eest, kui ütlen, et me ootame, mida sul meile varrukast välja võtta on, kui Areenile jõuad," naeratas Ovid. Mees tõusis, viibates Viola poole. "See oli Viola Lee!" teatas mees elavalt ning rahvas plaksutas üsnagi elavalt, aga muidugi mitte sedasi, nagu karjeristidele plaksutanud olid.

Siis jõudis kord kümnenda ringkonna noormehe kätte, ning laval käis ka Mirena. Kui Ovid oli ära saatnud üheteistkümnenda ringkonna noormehe, oli kord Marca käes. "Ja siit tuleb kaua oodatud Marca Keenan!" teatas Ovid ning rahvas plaksutas kuidagi loiumalt, kui kaheteistkümnenda ringkonna neiu lavale jõudis. Ilmselgelt, nad olid juba nii paljusid inimesi vaadanud ja kuulanud.

OT: Viola lahkub, siis tuleb Marca.

Nagu neiu oli lootnud, siis saigi tema osa intervjuul üsna kiirelt läbi ning keegi käekaotamislugu ei palunud. Ta tõusis niipea püsti, kui Ovid ta nime kordas ning rahvas plaksutama asus. Vi jalad värisesid kõndides endiselt, kuigi mitte nii palju kui enne. Tagaruumidesse jõudnud kiskus ta ebamugavad jalavarjud kohe alt ning ootamata ära oma ringkonnakaaslast, kellega ta väga suhelnud polnud, suundus nende käsutusse antud ruumidesse treenigkeskuses, et viimaks vahetada kleit endale omasemate riiete vastu. Enne seda eputas ta küll kaua peegli ees.

Ilmselgelt ei meeldinud Marcale fakt, et ta peab suure rahva ette minema, naeratama, ilusti istuma ja küsimustele vastama. Esiteks seepärast, et talle ei meeldinud esineda. Teiseks - ta ei viitsinud naeratada, sest hetkel ei olnud midagi toredat ja ilusates kleidikestes ilusolemine kõlas fukilt. Kolmandaks - küsimuste vastamisel pidi ta oma sõnu valima, aga tal ei olnud kunagi just kuigi viisakas kõnepruuk olnud ja see võis küll raskeks osutuda. Saatja oli küll proovinud viimaste päevade jooksul neidist natukenegi tüdrukulikumaks õpetada, andes alati märku, kui mitte nii viisakas sõna üle Marca huulte libises ja visates talle sellikuid ja kontsi ette, et ta nendega vahest ringi käiks. Nagu see üldse võimalik oleks.. Tal polnud aega mingitel kontsadel käimist õppida; ta pidi ju ennast treenima!

Intervjuuks pidi Marca siiski kleiti kandma, saades endale selga väga lühikese ja väga punase kleidikese, mida kaunistasid mustrid ja litrid lilledest. See pidanuks rõhutama tema "tugevat, ent sätsakat" iseloomu. Mida iganes see siis ka tähendama ei pidanud. Vähemalt ei topitud talle siiski kontsi jalga, sest stilist oli suhteliselt kindel, et tüdruk lihtsalt kukub pikali nendega toolini kõndimise ajal. Selleasemel sai ta jalga musta värvi gladiaatorsandaalid, mis tüdruku arvates olid küll veidrad, kuid vähemalt ohutud. Juuksed jäid loomulikult lahtiselt lainetama ning huuled olid tal punased - ilmselt stilisti trikk proovida meessponsoreid saada. Samahästi võinuks ta alasti lavale minna, küll see oleks alles skandaal olnud.

Olles siiski kenasti riides, jõudis lõpuks kätte kord, mil Marca lavale sammus. Ta ei tundnud ennast eriti hästi, sest talle ei meeldinud inimesed, kuid ta püüdis huultel siiski naeratust hoida, lehvitades plaksutavale publikule. Polnud kuigi meeldiv, kui prožektorid näkku vahtisid, mistõttu ta üsna varsti viis pilgu saatejuhile/õhtujuhile, naeratades ka talle.


Ot: Outfit (v.a jalanõud):

Spoiler: