Secrets in plain sight

"Võib jaa," nõustus Scipio. Võib täitsa praadida neid kartuleid. Metsa jõudes sirutas Scipio käe, et Caiuse käest kinni võtta, ning vajutas tema sõrmedele nunnu musi. "Hea rahulik on siin," ütles Scipio. Ja oi kui tänulik ta oli, et tema Areenil polnud metsa. Kardaks seda siiani vist muidu.

Caius võttis Scipio käest ja naeratas talle ning noogutas siis. "On jaa, mulle meeldib siin alati käia kui pea on sassis," arvas mees. Mõnus rahulik, võttis pinged maha ja värki. Seitsmendas ringkonnas oli ilmselt eriti tore, seal oli seda metsa kõige rohkem siiski. Samas võimalik, et sealsetele inimestele mets väga üldse ei meeldinud.

"On sul siis praegu pea sassis?" küsis Scipio murelikult. Kas ta peaks muretsema? Võib-olla tõesti peaks. Scipio pigistas õrnalt Caiuse kätt, teine käsi jaki taskutes. Ta ei tahtnud, et Caiusel midagi pahasti oleks! Kõik pidi hästi olema!

Caius kergitas kulme ja muigas lõbusalt. "Eii," raputas ta pead. "No natukene, aga mitte oluliselt," arvas mees ning vajutas musi Scipio huultele. "Sa ei pea muretsema," kinnitas mees. Kõik oli okei. Selline normaalne sassis olek oli vahepeal täitsa okei ju ometigi.

"Mis sul sassis on siis?" küsis Scipio ikka murelikult. Ta ju tahtis teada, mis tema kuti peas toimus. Isegi, kui ta seda kõike parandada ei oska. Ja äkki ei peagi parandama. See ei tähendanud, et Scipio ei muretsenud. Pisut pilves ja joobes küll, aga ikka ta muretses!

Caius raputas kergelt pead. "See on selline segadus, millest ma ei oska rääkida ka. Ära muretse selle pärast," naeratas mees. "Kõik on okei, kui enam ei ole okei, siis ma annan teada," lubas Caius ning vajutas musi Scipio huultele. Mees oli armas murelik, aga muretsemiseks polnud ometi üldse põhjust.

"Okei," nõustus Scipio vaikselt. Ta naeratas musi peale, aga siis jalutas asjalikult edasi, vaatas metsas ringi. "Kuidas sul muidu tööl läks?" uuris Scipio. Peale selle, et talle mingeid lisaülesandeid anti. Mees silitas õrnalt Caiuse sõrmi ja ohkas tasa. Veider oli ikka ja samas nii hea.

Caius naeratas Scipiole pehmelt. Seejärel vaatas ta taas rohkem teed nende eest ning hingas sisse värsket õhku. "Tööl läks muidu okeilt," arvas Caius õlgu kehitades. "Nad tahavad graafikuid tihedamaks ja pikemaks toppida," sõnas Caius vaikselt. "Kapitoolimule rohkem asju vaja või midagi. Suuremat toodangut nõuavad" ohkas mees. See oli jama. See tähendas, et tema vaba aega jääb veelgi vähemaks.

Scipio nohises pahaselt, kui Caius ütles, et Kapitoolium nõuab suuremat toodangut. "Aga siis ei jää sul mulle üldse aega," ütles Scipio kulme kortsutades. Caius niigi oli vähe temaga, nüüd siis veel vähem? Sama hästi võiks lihtsalt mitte suhtes olla ja seda Scipio ka ei tahtnud! Ta tahtis Caiusega aega veeta ometi! Hästi palju!

Caius kehitas nukralt õlgu. "No ehk ikka jääb," arvas mees. "Aga tõenäosus on, et ma olen nüüd pikad päevad tööl päris palju," arvas mees. Kapitoolium tahtis oma osa saada ja neid väga ei huvitanud seal, et võib-olla jääb töökäsi väheks või et inimesed ei jaksa nii pikalt töötada.

Scipio nohises pahaselt ja peatus, et käed tugevalt ümber Caiuse mässida ning suudles tema huuli pehmelt. "Tule töölt ära," arvas mees paari minuti pärast eemale tõmbudes. Ta vaatas nukra pilguga Caiusele otsa. Ta ei tahtnud Caiust nii vähe näha. Charitinaga oli nii hea olnud, ta tahtis, et Caiusega ka nii hea oleks. Veelgi parem!

Caius peatus ning põimis endagi käed ümber Scipio. Ta vastas suudlusele pehmelt, kuni Scipio eemale tõmbus. "Ma ei saa," nohises Caius vaikselt. "Ma pean raha teenima," ohkas kutt kergelt. Ei olnud nii lihtne, et lihtsalt tuleb töölt ära. Millestki peab elama ka. Kuidi ta isa ja vennad kõik teenisid. Teoorias võiks Caius oma isa juurest välja kolida üldse. Ta oli juba nii vana, et naljakas oli seal endiselt elada.

Scipio muigas natukene Caiuse sõnade peale. "Ja kui palju sa oma raha raisanud oled nende kuude jooksul?" uuris mees pead kallutades, nüüd juba natukene lõbusam pilk Caiuse silmis. Scipio oli enamasti see, kes neile süüa ostis, ning Caius ööbis üsna harva kodus ju. Scipio ei näinud probleemi.

Caius kortsutas natukene kulme. "Vähe," pomises mees viimaks. Tõesti, vähe. Siis kulutas kui Scipio oli Kapitooliumis olnud. Mees ohkas rahutult. "Kuidas ma tulen töölt ära? Mida ma isale ütlen?" küsis Caius ikkagi murelikult. Ta ei saa niimoodi lihtsalt selle pärast töölt ära tulla, et Scipio tahab ju? Siis ta peaks äkki mehe juurde sisse ka kolima või midagi? Aah!

Scipio kehitas õlgu. "Mida sa talle ütlema peaksid? Sa oled nagunii nii palju minu juures, et ma kahtlen, et ta üldse teab, millal ja kas sa tööl käid," muigas Scipio. Ta vajutas uue suudluse Caiuse huultele, kallistades teda hästi tugevalt. "Kui sa ei taha, sa ei pea ära tulema. Lihtsalt.. mulle meeldiks. Aga ma ei sunni sind millekski."

Caius kortsutas ikka kulme kui selle kõige peale mõtles. "Ma ei tea, see on veider," pomises kutt. "Kas sa tahad, et ma sinu juurde koliks?" küsis ta veidi ettevaatlikult. Scipio polnud sellist ettepanekut küll otseselt teinud, aga Caius tõesti veetis palju aega Scipio juures. Mismoodi ta tööd saaks kui nad peaks lahku minema ikkagi? Uuesti tööle saada oleks raske ilmselt.

Scipio kehitas küsimuse peale õlgu. "Miks mitte?" vastas ta lõpuks vaikselt. Caius tõesti veetis palju aega tema juures ja Scipio meelest poleks see üleliia veider, kui Caius tema juurde koliks. "Sa ei pea midagi tegema," lubas mees uuesti. Ta ei pea töölt ära tulema, ta ei pidanud Scipio juurde kolima.

Caius ohkas. "Kas sa tahad, et ma seda kõike teeks?" küsis ta vaikselt. "Sest kui sa kohe ütled mulle, et ma ei pea seda tegema, tekitab see minus segadust. Nagu sa hakkaks kahtlema, nagu sa ei tahaks et ma seda teeks," selgitas Caius. Kui Scipio tõesti tahab, et ta töölt ära tuleks ja tema juurde koliks, siis ta peabki niimoodi ütlema. Ilmselgelt ei pea Caius mehele alluma nagu kutsikas. Aga kui Scipio kohe sinna otsa ütleb, et Caius ei pea mitte midagi tegema, siis ta tunneb, nagu Scipio kahtleks oma ettepanekutes.

Scipio kortsutas natukene kulme. "Ma.. mulle meeldiks, kui sa seda kõike teeks, lihtsalt ma ei taha, et sa tunneks, nagu ma sunniks sind neid asju tegema. Mulle väga meeldiks, kui sa minu juurde koliks ja me sedasi koos elada saaksime," ütles Scipio naeratades. Nad jõuaks kaugemale, kui ta Charitinaga selles osas jõudnud oli. See oleks pisut veider, aga talle meeldiks. Talle tõesti meeldiks.

"Ma ei tunnegi sedasi end kui sa mind käskima ei hakka ja siiani sa pole mind veel käskinud," muigas Caius kergelt. Mees tõstis käe Scipio põsele ja vajutas pehme musi mehe huultele. "Ma pean veidi mõtlema selle peale, see on suur samm," sõnas mees. Ta ei saanud nüüd kohe seal metsas otsust langetada, et jaa, ta muudab oma elu kapitaalselt.

Scipio naeratas mõistvalt, kui oli musi saanud. "Muidugi mõtle," ütles Scipio pehmelt. "Anna teada, kui sa välja mõelnud oled." Scipio kallistas Caiust tugevalt ja musitas pehmelt tema kaela. Oi, kuidas talle meeldiks mehega koos elada. Aga muidugi oli see Caiuse jaoks suur samm ja Scipio ei tahtnud teda sundida millekski.

"Muidugi annan," lubas Caius. Ei koli lampi sisse lihtsalt. Annab ikka ilusti teada Scipiole, et mida ta otsustab ja nii. Mees kaisutas teist meest tugevalt ja tõmbus siis peagi eemale. "Jalutame nüüd tagasi?" pakkus Caius. Sest kuniks ta otsust langetanud polnud, pidi ta ikka tööl käima ja homme oli varajane tõus. Caius tahaks enne tööd ju veel süüa ka.

"Okei," nõustus Scipio naeratades. Ta vajutas musi Caiuse huultele, aga tõmbus siis täitsa eemale, et nad saaksid tagasi maja poole jalutada. Varsti olidki nad majas tagasi ning Caius sai endale süüa muretseda, samas kui Scipio end alkoholiga kostitas. Hakkaski ebameeldivalt kaineks saama.

Kui Caius söönud oli, pugesid nad voodisse ja Caius jäi kohe magama. Järgmisel hommikul ärkas mees vara, nagu ikka ning suundus tööle, kus ta veetis pikad tunnid ja tuli tagasi alles kella üheteistkümne paiku. Ta ei hakanud koju minemagi üldse, vaid läks kohe Scipio juurde, kus ta söömata voodisse vajus ja magama jäi, sest oli tööpäevast liialt väsinud, et söögi või millegi muu pärast muretseda.

Scipio ootas järgmisel päeval Caiust pikalt, mõeldes, et kuhu mees küll jääb. Vastuse sai ta siis, kui Caius tagasi jõudis. Või siis ei saanud mingit vastust, sest mees jäi kohe magama. Scipio puges murelikult mehe juurde voodisse, aga ei hakanud teda äratama, vaid kaisutas teda hommikuni, tahtes temaga hommikul rääkida. Vahepeal magas ise ka muidugi.