Räägime asjast

Ziv nohises vaikselt ja kehitas õlgu. "Eks ma siis pean valmis olema jamh," muigas kutt. Ja see saab masendav olema. See saab tõeliselt masendav olema. Ta ei tahtnud! "Sul on ainult üks kord see juhtunud?" küsis Ziv siis vaikselt. Kas need kliendid võisid ükskõik kes olla? Ka vanuses? Ja soo poolest? Mitte, et Zivil meeste vastu midagi oleks.

"Siiani jah," noogutas mees. "Õnneks," ohkas ta. "Aga ma aiman, et neid kordi tuleb veel," sõnas ta. "Ma lihtsalt loodan, et enam sellest jubedamaks asi ei lähe," lisas mees juurde. Ta ei tahtnud teha midagi veelgi enamat, mida ta juba tegi. "Ma poleks arvanud, et minuga midagi sellist juhtub. Ma poleks elusees midagi sellist oodata ka osanud," ta raputas taas oma pead ning libistas sõrmedega läbi oma juuste. "Aga räägime millestki muust. Kuidas sulle su uus kodu meeldib?" uuris Jago nüüd hoopiski. Ta ei tahtnud väga sel teemal rääkida rohkem ilmselgelt.

"Ehk ei lähe," arvas Ziv. Ta nohises vaikselt, kui Jagot silmitses, aga ilmselgelt ei saanud ta midagi öelda, mis mehe tuju paremaks teeks. Ja sellest oli kahju. Ta naeratas natukene, kui Jago teemat vahetas ja kehitas õlgu. "Ma ei tea, pole seal väga ringi vaadanud veel. Tulin ainult ööseks siia." Seega jah, ei olnud seal ringi uudistanud.

"Eks see harjumine võtab aega," arvas Jago noogutades. Uus maja, uus keskond. Kuti kõht korises ja ta nurises vaikselt. "Lähme alla, mul on kõht tühi," arvas Jago siis. Ja kui Ziv tahab, saab ka süüa ja kui ei taha, siis ta ei saa. Lihtne. Aga Jago tahtis süüa. Ta ajaski end voodist püsti ja avas oma magamistoa ukse, et koos Ziviga alla minna.

"Ma jääks parem siia, naudiks su voodi pehmust," muigas Ziv, kui ennast selili lasi kuti voodile. Rikkus kõik selle sileda teki ära! Siputaks ka veel hea meelega. Aga seda ta siiski ei teinud, lihtsalt lebas seal, lõbus muie huulil, kui vaatas sinnapoole, kus Jago oli.

Jago kergitas üllatunult kulme kui Ziv ütles, et ta jääks tema voodisse hoopis ja kortsutas siis kulme. Ta avas oma suu, et midagi öelda, aga sulges selle kohe sama targalt ja raputas oma pead. "Okei, ole siin siis," kehitas mees õlgu ja väljus toast. Ta sulges oma toa ukse ja sörkis trepist alla kööki, kust ta Akiva leidis. "Hommik," naeratas Jago oma vennale pehmelt ning näpsas endale piruka, mille ta alles eile ise toonud oli. "Mmh, mis sa valmis kokanud oled?" uuris kutt ninaga tõmmates. Tal oli vaatamata kõigele siiski parem tuju kui eile. Ehk Ziviga rääkimine ikka aitas midagi.

"Davai," muigas Ziv. Ta saatis Jagot pilguga, kuni kutt magamistoa ukse sulges, ning siis keeras ennast mugavamalt tema voodile. Ta tõmbas Jago padja endale kaissu, nohises vaikselt ning sulges oma silmad. Ta polnud väga palju valetanud, kui ütles, et Jago magamine tedagi uniseks tegi. Kuigi ta praegu ei kavatsenud magada, vaid lihtsalt... pikutas natukene.

Akiva kergitas üllatunult kulme, kui alla tulevad sammud vaid ühele inimesele kuulusid ja selleks inimeseks oli Jago. Veider. Kus Ziv siis jäi? "Hommik," naeratas Akiva siiski. "Ma tegin mune ja peekonit," ütles kutt õlgu kehitades. Oli üks kena hunnik praemune, ja kena hunnik peekonit. Ta praadis praegu viimaseid peekoniribasid, endal üks vaba käe sõrmede vahel, mida ta näris. "Kus sa Zivi jätsid?" küsis ta siis huviga. Jago tundus rõõmsam. Kas tõesti Ziv suutis tema tuju tõsta? Wow.

Jago seisis Akiva kõrvale ja silmitses hetke sööki kui oma käes olevat pirukat nosis. Siis võttis ta taldriku ja ladus sellele praemune ja peekonit täis. Tal oli ka tunduvalt suurem isu kui tal eile oli olnud. "Minu voodis on," kehitas Jago vastuseks õlgu ning kolis laua taha haarates endale veel kahvli ka kui oli piruka ruttu alla kugistanud. Ta ei mõelnud üldse, et selles lauses midagi veidralt võiks kõlada. Ta oli öelnud nii, nagu asi oli. Ziv oli tema voodisse jäänud.

Akiva kergitas üllatusest kulme, kui Jago lauset kuulis, ning vaikis paar hetke, kui Jagot vaatas, pilk segaduses. "Eeh," tegi kutt kahtlevalt. "Sebite?" küsis ta siis muiates. Kuigi veider, neile näidati Mängude ajal, kuidas Ziv ja Terra seksisid. Mitte kõike, muidugi, aga kõigile oli see teada, et nad olid seksinud. Aga no, oli igasuguseid inimesi, mõnele meeldisid nii poisid kui tüdrukud.

Jago kergitas kulme kui Akiva küsimust kuulis. "Eiii," ütles mees. Eww, mida? "Miks sa seda arvad?" kortsutas Jago oma kulme ja torkas siis kahvli enda sööki ning toppis oma suu mune täis. Nom! Akiva tegi head toitu ikka! Nemad ja Ziv sebima? Jagole ei meeldinud keegi. Ta polnud kindel, kas ta võtab Zivi sõbranagi veel, mida siis veel sebimisest rääkida eks ole. Jago ei osanudki sebida üldse.

Akiva kergitas ka lõbusalt kulme ning tõstis viimased peekonid hunnikusse. Siis pani ta panni ära, ja tõstis endalegi hommikusööki ja kolis laua taha, võttes kahvli ka. "Sest Ziv ootab sind sinu voodis?" mainis kutt muiates. Mida muud ta arvama peaks? Ta imestaks vaid natukene, kui Jago ütleks talle, et need kaks olid amelenud ja nüüd Ziv on tudune või lihtsalt väga lahti riietatud ja ei soovinud alla tulla.

Jago kortsutas kulme, aga ei saanud vastata, sest tal endiselt oli suu mune täis. Toidu korralikult läbi mälunud ja alla neelanud sai kutt lõpuks vastata. "Mis selles imelikku on? Talle meeldib seal," kehitas Jago õlgu. "Mina pole süüdi, et ta mulle voodisse ronis," sõnas kutt. Imelikult kombel ei saanud ta üldse aru kui palju hullemaks ta seda olukorda teeb seal juba.

Akiva vaatas Jagot vaikides jälle päris mitu pikka hetke. Zivile meeldib Jago voodis? Jago pole süüdi, et Ziv talle voodisse ronis? "Amelesite?" küsis Akiva siis, pea natukene kaldus, kui kahvliga oma muna tükkideks murdis, pilk Jagole kinnitunud. Mees tõesti tegi seda palju hullemaks, kui see juba oli.

Jago tõmbas endale Akiva küsimuse peale toitu kurku. Kutt tõstis oma käe endale suu ette ja köhis veidi. Viimaks sai ta kurgu puhtaks ja toidu alla neelatud. "Ei amelenud," pomises Jago pahaselt ning sonkis hetke oma toitu, hoides pilku Akival. "Ta ei meeldi mulle niimoodi. Ta tuli pärima selle värgi kohta, mis Kapitooliumis juhtus, ma lubasin talle rääkida ja nüüd ta jäi sinna, mina ei tea miks. Ütles, et minu voodi on mugavam," seletas Jago end õigustades. Nad ei sebinud ju! Mitte, et Jago aru saaks kui Ziv üritakski teda sebida. Haiglas ka hoidis ta käest ometigi.

Akiva mõmises vaikselt. "Mismoodi ta sulle meeldib siis?" küsis ta hetke pärast muiates. Jago ju ütles, et niimoodi talle ei meeldi. Aga äkki Jagole mingit muudmoodi meeldis? Meeldimisi ja armumisi ja asju oli siiski erinevaid ju. Ja oi, kui uhke Akiva oleks, kui Jagole lõpuks ometi keegigi meeldiks kuidagi teisiti, kui vaid sõbrana või pereliikmena.

Jago kortsutas ikka kulme. "Kuule, mida sa pärid nii palju?" küsis kutt siis, lüües selle teema kinni hoopiski. Ärgu uurigu nii palju tema ja Zivi kohta. "Kuidas sul selle Noachga läheb üldse? Rääkisid temaga?" küsis Jago. Vot! Räägime hoopis Akiva elust ja Akiva teemadest ja unustame ära, et Jagol oli Ziv voodis ootamas praegu.

Akiva kergitas veel rohkem kulme, kui Jago sedasi reageeris, et ta ei tahtnud üldse seda teemat enam kommenteerida. Nonii, mis see tal siis nüüd tähendas? "Ei ole rääkinud veel, tal on tööl kiire praegu ja värki, ma ootaks paremat aega," arvas Akiva õlgu kehitades. Ta pistis suu peekonit täis ja mälus seda asjalikult, kui Jagot silmitses. "Mis sul siis Ziviga on?" küsis ta muiates, kui oli suutäie alla neelanud.

"Ja millal see aeg peaks parem olema?" küsis Jago kulme kergitades. Aeg oli ometi koguaeg sitt. Võib-olla just oligi parem kui sai siis selle kaelast ära kui teisel kiire oli. Noach sai end töösse uputada siis ei pidanud kodus istuma ja masetsema. Akiva järgmise küsimuse peale kortsutas Jago kulme jälle. "Midagi pole temaga. Mida sa esitad küsimusi, millele ma vastata ei oska?" torises Jagi ning tühjendas oma taldriku. "Mine püüa liblikaid või räägi lindudega või midagi," nurises Jago ja ajas end laua tagant püsti, et nõud ära panna. Rohkem midagi ütlemata väljus Jago köögist, et taas üles minna, oma tuppa. Veider oli teada, et keegi ootab teda seal. Mees avas enda toa ukse pärast pisukest kõhklust ning astus sisse. Ta sulges ukse vaikselt ja maandus siis voodile selili, Zivi kõrvale. "Akiva arvab, et me ameleme," pomises Jago, kulm endiselt kortsus. Eww, miks Akiva midagi sellist üldse arvama pidi? Eww. Amelemine, väkk!

Akiva naeris lõbusalt Jago sõnade peale. "Okei, ma küsin kunagi hiljem uuesti," muigas kutt lõbusalt, vastamata sellele aja küsimusele. Ta sõi pead vangutades oma toidu lõpuni ja suundus ka vaikselt üles, et voodis end raamatut lugema sättida. Las Jago siis mõtleb välja, mis värk tal Ziviga on ja küll ta ka kunagi teada saab. Siiski oli kutt ikka päris veendunud, et nende kahe vahel on midagi. Come on, ta ei jääks mingi suvalise kuti voodisse teda niisama ootama. Ja Noach... temaga rääkimise peale pidi Akiva ka mõtlema.

Ziv pooleldi tukkus, kui järsku toa uks avanes. Ta paotas oma silmi, ehmatades natukene, aga rahunes, kui märkas, et vaid Jago tuli. Ta sulges taas oma silmad ning haigutas, kui Jago tema kõrval maandus ja ütles, et Akiva arvas, et nad amelevad. "Ei amele siis või?" küsis Ziv nohinal. Ta sättis patja oma käte vahel ja muigas lõbusalt, kui silmad avas ja oma lõua Jago õlale toetas, vaadates Jago näo suunas.

Jago kortsutas kulme ja tõmbus Zivist järsku eemale kui kutt oma lõua tema õlale toetas. "Ei amele," sõnas mees kulme kortsutades. Ei ole vaja üldse teha seal selliseid asju. "Lähme jookseme või midagi," arvas Jago siis hoopiski. Ta polnudki täna jooksmas käinud. Samas oli ta nüüd oma kõhu täis õginud ega jaksanud praegu end küll väga liigutada. "All on pirukaid kui sa tahad ja praemuna," mainis ta siis. Räägime toidust ja kõigest muust kui amelemistest ja asjadest.

Ziv muigas lõbusalt, aga tõmbus ka eemale, kui Jago eemale tõmbus, ning toetas oma pea taas Jago padjale. "Ma käisin jooksmas juba. Ja ma sõin ka," ütles Ziv haigutades. "Magada tahaks hoopis," arvas kutt. "Aga sa mind kaissu ei võta jah," muigas Ziv oma käe tagant Jago suunas piiludes. Tal oli juba täitsa huvitav. Vaadata, mida ta saab Jagoga teha ja mida mitte. Kas ta saab mingeid piire kuskile lükata.

Jago pööritas silmi. "Ei võta," sõnas mees kindlalt. Aaah. Mis Zivil viga oli? Ta silmitses kutti natukene aega pahaselt, aga siis tema pilk leebus veidi. "Sul on üksik oma majas?" uuris Jago viimaks. Miks Ziv muidu ikka veel seal oli. Loomulikult tal oli üksik olla. Vähemalt see oli mingi loogiline seletus. Jago tunneks end ka üksikuna ilmselt. Alguses tal oligi seal majas vastik ja küle olla, eriti vahetult pärast mänge. Õnneks kolis Akiva üsna ruttu sisse ja see muutis asja tunduvalt paremaks.

"Ebaviisakas," ütles Ziv muiates, aga ei surunud end peale, vaid sulges taas oma silmad ja nohises rahulolevalt, kui Jago patja kallistas. Nii hea oli sedasi. Ei pidanudki kaisus olema, ilmselgelt. Lihtsalt... hea oli olla soojas majas ja niimoodi kenasti. Jago küsimuse peale kergitas Ziv kulme ning avas taas oma silmad, et Jago poole piiluda. "Kui ma ütlen jah, siis kas sa võtad mu endale kaissu?" küsis Ziv muiates. Ziv ei olnud veel otseselt oma majaga harjuda jõudnud nii või teisiti. Aga täna hommikul oli küll kõle tunne peale tulnud. Ilmselt see tuleks veel. Võib-olla selle pärast ta siin oligi, et ta ei tahtnud seda tunnet uuesti.