Tell me your secrets, I'm listening

Scipio tegeles joomisega ja vahepeal tegi muid asjugi, kuni Charitina neile süüa valmistas. Suurema osa ajast seisis ta tüdruku selja taga ning kallistas teda ja silitas tema keha ning vajutas musisid tema kaelale. Sest niimoodi oli hea. Aga lõpuks sai tüdruk söögi valmis ja nad said laua taha kolida ning sööma asuda. "Väga hea on," kiitis Scipio, kui oli natukene söönud. Kuigi tüdrukul suuremat kogemust ei olnud, oskas ta täitsa hästi süüa teha ja Scipiole maitsesid tema toidud. Ka veel üks põhjus, miks ta hoopis Charitinal kokata lasi.

Charitina naeratas kui mees tema toitu kiitis. "Ma endiselt ei saa maitsestamisega päris hakkama," arvas tüdruk siiski. Veidi mage oli. Aga süüa kõlbas ja see oli hea. Kui nad mõlemad söönuks said, koristas tüdruk laua ära ja asus kohe nõusid pesema. Kogu selle koduperenaiseks olemise juures oli naljakas see, et kodus ei viitsinud tüdruk kunagi selliseid asju teha. Kui ta ka pidi kodus süüa tegema, võttis see tal palju rohkem aega ja alati puudus tal selleks tegelik tahe. Aga Scipio juures talle meeldis süüa teha ja koristada ja nõusid pesta. Väga veider.

"No juurde maitsestada saab ie ka," arvas Scipio. Ja küll tüdruk selle ka käppa saab, ei ole ju probleemi. Scipio sõi isukalt oma toidu ära ja nõjatus toolileenile, et Charitinat jälgida, kui tüdruk jälle asjalikuks hakkas. "Sa sobid mulle siia täitsa," ütles Scipio siis lõbusalt muiates. Siia kööki ja üleüldse siia majja. Charitina oli alati nii asjalik ja koristas ja tegi süüa ja see oli nii hea. Scipiole meeldis. Ta koristas ise ka muidugi ja värki, aga talle meeldis, et Charitina end siin mugavalt tundis ja talle neid asju teha meeldis.

Charitina naeratas Scipio jutu peale. Neidis vaatas mehe poole. "Ma tänan," vastass tüdruk. Kui ta oli nõud ära kuivatanud ja kappi pannud, läks ta Scipio juurde ning istus talle sülle. "Ma võiks koguaeg siin olla, mis," muigas kutt lõbusalt. Ta vajutas musi mehe huultele. "Mulle meeldib ka siin olla, nii et sa ilmselt pead kannatama mu nägu siin veel pikka aega," arvas neidis lõbusalt ning tõstis oma sõrmed mehe juustesse, et neid veidi sasida.

Scipio naeratas kergelt ja libistas käed ümber tüdruku saleda piha. "Ma hea meelega kannatan su nägu siin veel pikka aega," ütles mees muretult. Ta musitas kergelt Charitina huuli ja naeratas talle taas. "Mis head me nüüd peale hakkame oma ajaga?" Oi talle meeldiks küll, kui Charitina kogu aeg seal oleks. Kui nad tõsiselt koos elaksid. Koos oleksid. Aah. Aga tüdruk oli nii noor ja Scipio ei tahtnud tõsist suhet ja midagi enamat talle peale suruda.

Charitina mängis veidi mehe juustega, pilk tema silmadel. Neidis naeratas endiselt. Nii hea oli mehega siin olla. Tema kätevahel. "No, mis meil peale hakata on?" uuris tüdruk. "Sa vist tahad morfiini varsti?" arvas ta siis. Ta nägi kuidas mehe silmad aina normaalsemaks olid muutunud ja teadis, et see tähendab, et varsti tahab ta morfiini jälle saada. See polnud neidise jaoks midagi uut. Ta oli harjunud mehe sõltuvusega. Tema oma vennad tarbisid samuti morfiini, mitte küll nii palju, aga siiski tarbisid. Tüdruk ise polnud veel kordagi seda proovinud. Tundus liialt hirmus, sest kõik keda ta teadis, kes seda proovinud olid, jäid sellest sõltuvaks.

"Varsti tahaks jah," ütles Scipio noogutades. Ta vajutas suudluse neiu huultele ja kallistas teda tugevalt. "Tahad välja jalutama minna näiteks? Või vaatame majas midagi teha? Või tahad rääkida millestki?" Scipio kehitas õlgu. Võimalusi oli palju. Välja minemiseks peavad nad muidugi riidesse panema, aga see ei oleks eriti suur probleem. Scipio silitas õrnalt Charitina külge ja jälgis teda pehme pilguga. Nii ilus tüdruk tal süles.

"Ei, ärme välja küll lähe," arvas Charitina lõbusalt. Talle meeldis täitsa olla pesuväel ja sukkis seal. Neidis libistas oma käe mehe juustest tema põsele ning silitas seda õrnalt. "Kas sina tahaks millestki rääkida?" uuris neidis huviga. Varsti läheb mees ära pealinna jälle ja siis ei näe tüdruk teda mõnda aega. Sellest oli kahju. Aga ta kannatab selle ilusti ära. See pole nii pikk aeg.

"No siis ei lähe välja," ütles Scipio. Ta sättis Charitinat enda süles ning tõusis temaga püsti, et minna pehmele diivanile istuma, tüdruk ikka süles. "Ei tea, pole vist midagi rääkida. Peale selle, et ma varsti mõneks ajaks ära lähen," arvas mees neidist enda süles kaissu sättides. Selle peale ta ei mõelnud, et Charitina oli veel nii noor, et ta võib valituks saada. Nagunii ei saa, see tõenäosus oli nii väike. Seega ta ei põdenud üldse.

Neidis naeris kergelt kui mees ta diivanile kandis. Aga seal oligi mugavam, sai kaisutada. Ta suudles pehmelt Scipio huuli ja kuulas siis, mis mehel öelda oli. "Kapitooliumisse?" küsis neidis. Ta juba arvestas sellega, et varsti mees läheb. "Sa pole seal väga kaua," arvas neidis siis ning silitas mehe põske. "Ja sa tuled tagasi ja me näeme jälle," arvas tüdruk rõõmsalt ning suudles pehmelt mehe huuli. Ei tahaks, et ta üldse läheks. Aga ta pidi minema.

Scipio noogutas küsimuse peale. "Väga kaua ilmselt ei ole jaa. Kuskil nädal või kaks," arvas mees. Kolm päeva treeningutele, ja Mängud kestsid ka ikka natukene. "Aga ma tulen tagasi ja siis me näeme jälle," naeratas mees siis nõustuvalt. Tema muidugi tuleb tagasi. Tribuudid aga.. kes seda teab. Scipio suudles tüdrukut pehmelt vastu ning tõmbas teda endale lähemale. Oh kuidas talle see tüdruk meeldis ja mitte ei tahaks teda siia üksi jätta. Aga õnneks ta teadis, et ta tuleb tagasi.

Charitina käsi mehe põsel peatus, kui mees teda suudles. Neiu suudles meest pehmelt vastu. Oli hea teada, et Scipio tagasi tuleb. Palju hullem seis oli neil, kes tribuudiks valiti. Need vaesed noored, kes peavad minema üksteist sinna tapma. Charitina ei tahtnud sellele enam väga mõelda. Ta pigem keskendus Scipio pehmetele huultele. Neid endaomade vastas tunda oli nii kuradi hea! Neidis suudles meest ahnemalt veidi. Aga ainult veidi.

Scipio naeratas kergelt suudlusesse ja jätkas seda, silitades õrnalt tüdruku selga. Muidugi oli hea teada, et Scipio tuleb tagasi. Erinevalt sellest, kui ta läks ise Mängudele. Tema isa oli nii mures. Aga Scipio tuli tagasi võidukana. Ja vaimselt ebastabiilsena. Aga see selleks. Scipio suudles tüdrukut pisut ahnemalt, kuni eemale tõmbus natukene. "Ma peaks süstima," pomises ta vaikselt. Mitte eriti romantiline, aga ta pidi seda tegema.

Charitina suudles meest ahnelt vastu kuniks too eemale tõmbus. Selle väite peale noogutas neidis vastuvaidlemata. Ta ju sai aru, ta ei saa seda takistada. Kui Scipio tunneb, et peab süstima, siis ta peab seda tegema. Tüdruk tõusis ja istus mehe kõrvale diivanile, lastes tal tegutseda. "On see väga halb juba?" küsis ta vaikselt siiski. "Kui sa kaua pole süstinud," lisas ta juurde. Ta isegi ei teadnud ju, mida mees tundis kui ta kaua ilma oli olnud ja uut doosi vajas või midagi. Mis tunne see üldse oli.

Scipio naeratas kergelt ning ajas end püsti, et süstal tuua ja tagasi diivanile vajuda. Ta surus juba nõela endale veeni, kui Charitina talle küsimuse esitas. "See on lihtsalt... selgus. Ja ma ei taha seda," ütles Scipio õlgu kehitades, kui kogu vedeliku endasse süstis. "Võib ka öelda, et see on halb. Mõned asjad on midagi, millele mõelda ei taha," muigas mees ja tõusis taas, et süstal minema visata. Siis vajus ta diivanile ja mõmises rahulolevalt. Mõnus tunne valdas tema keha. Nii hea! Aga ta tõmbas ka tüdruku endale kaissu ja musitas tema huuli pehmelt.

Charitina jälgis meest, kuidas ta süstla tõi ja nõela läbi oma naha surus, kuidas ta rohu endale veeni süstis. Neidis jälgis seda kõike ja kui Scipio oli süstla minema visanud, liibus ta mehele lähemale ja toetas oma käe tema rinnale ning musitas meest vastu. "Kas see on hea?" küsis neidis siis. "Noh, peale selle, et selgust pole," lisas ta vaikselt. "Kas see on muidu ka hea?" küsis ta. Ta vend tarbis sama asja. Ju see pidi hea olema. Miks muidu inimesed seda endale süstivad.

Scipio muigas kergelt küsimuste peale ja noogutas. "See on hea," ütles mees. "See tekitab tunde, nagu hõljuks pilvedes ja kõik on lihtsalt.. muretu," üritas ta kuidagi selgitada. "Ja sina oled ka siin ja see on vaid boonuseks." Scipio silitas rahulolevalt tüdruku keha, ka tema rinda ja jalgevahet. Sest talle meeldis katsuda ja tüdrukut erutada sedasi. "Sa ei ole kunagi proovinud?" küsis ta, sõrmed samas tüdruku püksikute ääre alust nahka silitamas.

Saphira naeratas kergelt kui mees ütles, et see hea tunde tekitas. Temas tekitas hea tunde see kuidas mees teda katsus igalt poolt. Tema süda juba taguski kiireini ja ainult sellest, et mehe sõrmed tema püksikute äärega mängisid. "Ma ei ole proovinud," raputas Saphira pead. "Mu vend teeb ka seda. Ma saaks iga hetk proovida kui ma tahaks," arvas tüdruk siis. Ta oli üsna kindel, et ta vend ei keelaks midagi talle. "Kas sa tahaks, et ma prooviks? Koos sinuga?" küsis Neidis siis ning silitas Scipio rinda. Ta ilmselt teeks seda kui Scipio tahaks. Ehk mõistaks meest paremini.

Scipio kehitas pisut õlgu, sõrmed ikka tema nahka silitamas. Charitina oli nii pehme ju. Nii hea. "Ma ei tea. Ma ei tahaks, et sa sellest sõltuksid," arvas Scipio. "Seega kui sa tunned, et sa ei vaja ega taha ka eriti, siis ma parem ei pakuks sulle seda," sõnas mees. Aga kui Charitina siiski tahab ja värki, siis Scipio ei keelaks. Lihtsalt nukker oleks, kui nad mõlemad kogu aeg pilves oleks. Ja Charitinal oli täitsa kena elu, Scipio oma kõrval võrreldes. Polnud mingeid mälestusi eriti, mida maha suruda.

Charitina naeratas endiselt kui mehe nägu jälgis. "Siis ma ei proovi," arvas tüdruk. Vähemalt hetkel tal küll mingit soovi polnud. "Aga kui ma tahan kunagi proovida, siis koos sinuga," naeratas neidis ning vajutas musi mehe huultele. See võis tunduda totter natukene, aga ta ei tahaks midagi sellist proovida üksinda või kellegi teisega. Ta tahtis, et Scipio oleks seal, tema juures, kui ta midagi sellist katsetada tahab. Ta usaldas meest. Isegi kui too oli enamuse ajast pilves.

Scipio naeratas ja noogutas. "Siis anna mulle teada ja me proovime," lubas Scipio. Talle meeldiks, kui Charitina tema juures prooviks seda esimest korda. Scipio siiski teadis, mida ta tegi, ja oskaks Charitina eest hoolitseda. Mees võis laksu all olla enamuse osa ajast, aga see ei tähendanud, et ta midagi aru ei saaks. Sai küll, ja oskas käituda ka vastavalt olukordadele. Scipio suudles kergelt tüdruku huuli, libistades sõrmed rohkem tema püksikute alla, et tema jalgevahet silitada. "Miks su vend seda tarbib?" uuris ta aga suudlusest eemale tõmbudes.

"Okei," noogutas Charitina naeratades. Kui ta tahab proovida siis ta teab, kelle poole pöörduda. Neidis vastas suudlusele pehmelt. Ta ahhetas tasa kui tundis mehe kätt enda püksikutes ning liibus automaatselt Scipiole lähemale. See oli hea, mis mees tegi, isegi kui ta väga midagi ei teinud. Siis, aga tõmbus Scip eemale. "Ma ei tea," pomises tüdruk vaikselt. "Talle lihtsalt meeldib," arvas tüdruk. "Paljud, keda ma tarbivat tean, ei tee seda väga mingi muu põhjuse pärast, kui et see neile meeldib," selgitas neidis. Mis põhjus seal väga ikka oli? Tüdruku vend polnud näljamängudel käinud. Ja ta polnud üldse väga midagi sellist hullu näinud neiu teada.

Scipio noogutas pisut tüdruku sõnade peale. "Nojah. See tõesti oleks niisama ka hea. Ma proovisin esimest korda seda enne, kui ma Mängudele minema pidin, aga tol hetkel ma ei arvanud, et ma tagasi tulles seda veel kasutama hakkan," muigas Scipio. "Muidugi ma ei arvanud, et ma üldse tagasi tulengi." Scipio kehitas pisut õlgu ja silmitses Charitinat, tahtes tema ahhetust taas kuulda, silitades teda pisut asjalikumalt. "Aga ma usun, et see on niisama kasutada ka hea." Ei peagi olema alati mingeid mälestusi alla suruda või mida iganes muud diipi.

"Aga sa tulid tagasi," naeratas neidis ning vajutas musi mehe põsele. Scipio tuli mängudelt tagasi ja ta oli võitja! Kui kutt aga teda jälle veidi asjalikumalt silitas, ahhetas neidis taas. Kuigi ta ei tahtnud, aga no ajas ahhetama kui mees teda sedasi puudutas ju. Tüdruk liibus mehele lähemale ning suudles pehmelt tema huuli, aga vaid viivuks. "Mis siis kui kirjutada halvad mälestused üle?" pakkus tüdruk ning suudles mehe huuli taas. Kas see ülekirjutamine ei aidanud kudiagi?

"Ma tulin tagasi," noogutas Scipio muiates. Ta tuli tagasi, aga ta tuli sellise koormaga, et see oli kohutav. Ta ilmselgelt ei võtnud tapmist nii kergelt, kui mõned karjeristid. Aga ta näis seal Areenil külmavereline, kui ta lihtsalt tuimalt inimesi tappis. Lõikas neil kõrisid läbi, torkas noa südamesse.. mida kõike, et ellu jääda. Ja ta sai hakkama. Scipio naeratas, kui Charitina ahhetas, ning vastas suudlusele pehmelt. "Mis mõttes üle kirjutada?" uuris ta siis pisut kulmu kergitades, silitades teda ikka edasi. Talle meeldis, kui Charitina piinles selle käes, et Scipio teda kiusas.