Malle korjas maasikaid

OT: Don't look at me, Selina käskis sellise pealkirja panna.

Järjekordne varahommik treeniingkeskuses. Terra oli täna esimesena sinna jõudnud. Kohe päris kõige esimesena. Ta tundis endas meeletut energiaülejääki ja sellega oli vaja midagi ette võtta. Kodus oli tüdruk harjunud treenima, aga siin soovitati neil end tagasi hoida. Sponosritele näita oma parimat aga ära oma nõrku kohti jumala eest teistele tribuutidele näita. Seega oli Terra teiste karjeristidega aega veetes ennast võimalikult tagasi hoidnud. Las nad pigem alahindavad teda eks ole. Nüüd oli ta punktis, kus ta lihtsalt pidi midagi peksma, sest ringiratast joosta tundus liiga mõttetu ja poksikoti tagumine oli just see õige idee.

Neidis kandis seekord pikki, pahkluudeni ulatuvaid musti liibuvaid retuuse, aga ta oli paljajalu. Seljas oli neidisel valge maika. Oma käed oli ta ilusti sidemetesse sidunud, et sõrmenukke ei vigastaks. Lisaks sellele, et nukke polnud niigi mõtet puruks peksta, pidi ta intervjuude ajaks ilus välja nägema.

Terra veetiski nüüd aega kenasti poksikotti tagudes. Põhiliselt rusikatega, aga vahel lõi ka jalaga vastu suurt poksikotti. Neidise hobusesaba vehkis tigedalt küljelt küljele iga tüdruku järsema liigutuse peale.

OT: Leonis, darling.

Leonis oli samuti jälle varakult ärkvel ja mida muud tal siin ikka teha oli kui treenima minna. Vähemalt hoidis igasugu mõtteid eemal. Oli veel üsna vara ja tõenäoliselt polnud treeningkeskuses väga kedagi, nii et Leonis kiirustas hommikusöögiga, lootes peagi segamatult treenima hakata. Ta polnud isegi kindel, mida täpselt ette võtta, kas veel matšeetetehnikat täiustada või vahelduseks mingeid survival-skille harjutada - taimed olid tema jaoks ikka veel natuke müstika - kuid sellest hoolimata kibeles ta juba kohale jõudma. Treeningkeskuse meeleolu sobis talle täiuslikult.

Treeningkeskusse jõudnud, kortsutas ta läbi saali kajavate löökide peale kulmu. Nii et üksi ta ikkagi ei olnud. Mis sellest, põdeda tal küll kellegi ees polnud. Otsustades järgi vaadata, kes seal nii hoogsalt poksib - löökide tiheduse ja täpsuse põhjal tundus ikkagi keegi osavam olevat - seadis ta esmalt sammud just sinnapoole, endiselt mõeldes, mida ta ise harjutada võiks.

Terrat nähes kiskus Leo suu vägisi muigele. Ausalt öeldes talle täitsa meeldis, et nad just Terraga kahekesi olid - Terra ja Emerald polnud just kõige edukamalt alustanud ja truudusest oma ringkonnakaaslasele polnud Leo väga saanud Terraga sõbrustama hakata. Nüüd oli tal see võimalus tehniliselt olemas, kui Terra teda veel sotsiaalses mõttes maha polnud kandnud. Pealegi nägi neiu niiviisi hea välja, kuidagi natuke metsik ja puha. Leo nõjatus vastu seina ja ristas rinnal käed, mõnda aega Terrat jälgides. Kui ta mõistis, et mingil hetkel, kui neiu juhtub ümber pöörama, võib see vahtimine natuke imeliku mulje jätta, otsustas ta suu lahti teha. "Sa oled päris hea," ütles ta - enam-vähem nii suur kompliment kui temalt üldse oli võimalik kätte saada.

Terra oli piisavalt hoos oma elutu vastase läbi klobimisel, et lähenevaid samme ta ei kuulnud. Neidis oli küll rünnakuteks alati valmis, teda oli selleks treenitud, aga praegu olid tema refleksid pigem puhkeasendis. Nad olid ju treeningkeskuses. Siin ei võinud keegi kellelegi viga teha. Areenil aega küll üksteist tappa. Küll, aga kuulis neiu, kui teda kõnetati ja ta peatas poksikti, vaadates enda selja taga seisvat Leonist. Neidis hingas sügavalt sisse, kulm veidi kortsus, et teda segati ning pühkis oma laubal oleva higi käesidemesse. "Päris hea?" küsis tüdruk ning venitas oma huuled kõveraks muigeks. Ta astus poksikotist eemale, võttis maas oleva veepudeli ning jõi mõned väiksed sõõmud. Seejärel pani ta veepudeli maha tagasi. "Me mõlemad teame, et ma olen kuradi hea," sõnas tüdruk enesekindlalt ning jäi Leonist hindavalt silmitsema. "Kus su tibi on?" küsis Terra. Kohe mõtles ta, et ta vist peaks ilusti rääkima esimese ringkonna naistribuudist kui ta kavatseb seal liidus kaua vastu pidada. Kurat küll. Aga raske oli end sundida temast normaalselt rääkima ja temasse normaalselt suhtuma, kui talle see tüdruk absoluutselt ei meeldinud. Kuigi Leonise ees võiks rohkem pingutada. Oli too ju Emeraldi ringkonna kaaslane.

Leonise muie ei kadunud Terra vastuse peale kuhugi, pigem vastupidi. Enesekindlus oli hea asi. Õige karjeristi tunnusmärk enam-vähem. "Niikaua kindlasti oled, kuni nad vastu ei löö," ütles ta lõbusalt poksikottide poole noogutades. Okei, tegelikult oli Terra tõesti kuradi hea, aga Leonis ei kavatsenudki seda niisama lihtsalt tunnistada. Polnud päris tema loomuses ja ta vist jätaks endast nõrga mulje ka, kui ta teiste oskuste peale ahhetamas käiks.

Terra küsimuse peale Leo turtsatas. Nii et nende vaheline vaenulikkus polnud ööga kuhugi kadunud. "Emerald magab õndsat und alles vist," vastas ta muiates, neiu nimele veidi rohkem rõhku pannes. Nii selle pärast, et idee poolest võiks tüdrukud teineteist lõpuks nimepidi kutsuda, kui ka selle pärast, et tehniliselt polnud Emmy 'tema tibi'. "Nii et veidi aega on rahu majas," lisas ta siis veidi norivalt.

Terra kergitas taas kulme, muie huulilt kadumata. "Küll ma siis ka hakkama saan, kui nad vastu lööma hakkavad," arvas Terra endiselt enesekindlalt. Ei lase kuti jutul oma eneseklindlust vappuma lüüa. "Tahad kakelda?" küsis tüdruk lõbusalt. Natuke maadelda ju võib. Otseselt ei kavatsenud tüdruk kõiki oma oskusi ära anda, aga eks ta näeb, mida Leonis siis oskab kah. Pealegi oli hea harjutada, kui vastu lüüakse, sest niisama kotti taguda oli üsna tuim. Emeraldi nime peale kehitas Terra kergelt õlgu. "Lihtsalt järjekordne vääriskivi," arvas tüdruk. Ehk mängis Emeraldi kahjuks ka lihtsalt see loll fakt, et eelmine aasta oli Sapphire nimeline tüdruk Terra sõbra pihta nooli lennutanud ja kuigi Terra ei tahaks sellise asja suhtes pikka viha kanda, ta siiski tegi seda. Eriti loll oli see, et nüüd kandus see viha edasi Emeraldi pihta. "Miks sinu vanemad sind siis mõne väärilise nimega ei õnnistanud?" küsis Terra huviga. Leonis ei olnudki ju mingi väärismetall.

Leo muigas veel rahulolevamalt, kui Terra talle väljakutse esitas. Ta tõukas end seina najalt lahti ja lasi kätel rinnalt alla vajuda. Ta pani need sõrmseongusse ja venitas neid, kuni randmed vaikse krõksu tegid. "Kui sa julged," ütles ta kavalalt üht kulmu kergitades. Terra oli küll hea, aga käsitsivõitlus sobis talle ka väga hästi. Leonist täitsa huvitas, kui võrdväärne nende tase olla võis. Kui Terra tõesti temast osavam oli, siis mitte palju.

Leo muigas Terra kommentaari peale. "Ega ta ainult iluasi päris ei ole," kaitses ta ringkonnakaaslast, kuid ta hääletoon oli endiselt lõbus. Aga tõsi oli, et esimese ringkonna lapsed said endale tihti vääriskivide järgi nimed. Leo vanemad polnud seda aga teha tahtnud. "Eks tüdrukutele sobivad need vääriskivide nimed ikka rohkem. Ma oleks pigem Leo kui mingi ma-ei-tea-mis. Pealegi, neid Ruby'sid ja Pearle ja Amethyste on kodus nii palju, et teistsugune nimi on eriline või midagi," lisas ta. "Olen mingi kivitüki asemel lõvi hoopis." Siis muigas ta uuesti kavalalt. "Ja üleüldse, sina oled kalastusringkonnast ja su nimi tähendab maad, nii et ära nori," ütles ta.

Terra jälgis kutti ja muigas lõbusalt. Ta keeras siis mehele selja ja suundus mattide poole, kus nad saaksid kaklust harjutada. Samal ajal kuulas ta Leonise juttu. Või et lõvi kohe. Enda nime peale naeris tüdruk. "No mu vanemad on koguaeg olnud veidi kuiva huumoriga," muigas tüdruk kui end Leonise poole keeras ning kutile silma tegi. Appi, ta tegi hea nalja! Ta tegi päriselt ka hea nalja! Kyan oleks nii uhke tema üle praegu, kui näeks, et tüdruk saab sotsiaalses olukorras isegi väga hästi hakkama. Vähemalt hetkel. "Niisis, käsivõitlus. Ja ära hakka mulle mingit jama ajama, et sa naisi ei löö," sõnas tüdruk enesekindlalt ning võttis võitluseks sobivama poosi sisse. Ta otsustas, et esialgu lihtsalt katsetab, mida Leonis suudab ning asus mees ründama, lüües kiire paremhaagi kuti näo poole. Neidis oli eneses nii kindel, et ta unustas iseenda sõnad, et teisi alahinnata ei tohiks.

Leo järgnes neiule, kui too mattide poole suundus, end mõttes valmis pannes. Ta üldjuhul niisama kätega vehkima ei hakanud, enne tuli ikka mõelda, kellega ja kuidas ta võitlema hakkab. Sellest hoolimata kuulas ta aga ikkagi Terra juttu ning tema nalja peale naeris treeningkeskuse vaikust arvestades ehk veidi liiga valjusti. Huumorimeelega inimesed olid talle väga meeltmööda. "Touché," ütles ta neiu järel matile astudes. Neiu meeldis talle järjest rohkem. Seda ta vist hiljem Emmy'le tunnistada ei tohtinud.

Terra hoiatuse peale raputas Leonis pead. "Ära muretse, ennast tagasi hoidma ma küll ei hakka," lubas ta neiule. Polnud tal kaugeltki esimene kord tüdrukuga võidelda ja ilmselt ei jäänud ka viimaseks. Leo pani end valmis, Terrat tähelepanelikult silmitsedes, lubades tal esimesena rünnata. Ta ootas esimest lööki kas näkku või kõhtu ja Terra ei vedanud teda alt. Peaaegu refleksselt tõstis ta käe, et neiu löök blokeerida, ning teise käega sihtis neiu kõhtu. Vasak jalg hiilis ettepoole, et neiu jalust maha niita, kui too löögi eest tagasi peaks astuma.


OT: Mine metsa ma naeran ikka veel selle nalja peale

OT: Väga hea! Ma ise ka suht uhke selle üle.

Terra muigas, kui Leonis ta löögi blokeeris ja teda kõhtu lüüa tahtis. Loomulikust refleksist astus neidis kiirelt sammu tagasi, koperdas kuti jala otsa ja maandus selili. Neidis tõi kuuldavale pahase vaikse vandesõna ning hüppas kohe püsti, lüües kutti nüüd jalaga vastu vasakut kõrva. Tegelikult oleks võinud järgmine rünnak olla vähe rohkem läbi mõeldud, sest Leonis saab ta kergelt maha tirida kui löögi blokeerib, aga sellele Terra hetkel ei mõelnud. Ta oli pahane, et kutt sai ta nii lihtsalt juba korra mattidele selili ja tegutses nüüd impulsist. Ilmselgelt.

Leonis muigas rahulolevalt, kui Terra tema jala otsa komistas ning selili maandus. Terra oli aga kiiremini püsti kui Leo oodanuks ning kõrge jalalöök vastu kõrva tuli natuke ootamatult. Valus just ei olnud, aga meeldiv ka mitte. Kiiresti haaras ta Terra jalast kinni, enne kui neiu taganeda oleks jõudnud. Areenil oleks tal nüüd võimalus see jalg ära murda, kui vastane rabelema ei hakka, aga praegu lasi ta selle lahti, astudes veidi küljele, et Terra teda sellega kohe uuesti rünnata ei saaks, ning ligines Terrale teiselt küljelt. Uuesti sama asja ta proovida ei tahtnud - ilmselt näeb Terra seda nüüd läbi - seega kummardus noormees veidi, jalgadega valmis põlvelööke tõrjuma, ning üritas Terrat üle oma õla selili heita.

Terra naeratas rahulolevalt kui tema jalg Leonise kõrva pihta puutus. Ikka oled rahul ju kui teisele pihta saad. Hetkeks tuli kõhklus sisse kui Leonis ta jalast haaras, aga õnneks lasi mees ta jalast lahti ja Terra sai kiirelt oma oleku taastada. Ta jälgis noormeest tähelepanelikult ning lipsas tema kätevahelt välja, kui too tahtis teda selili visata ning hüppas hoopis Leonisele selga, põimides käed tugevalt ümber mehe pea, nagu tahaks ta kaela kahekorra väänata. "Krõks ja surnud," muigas Terra, ise väga rahul enesega ilmselgelt.

Leo oleks pidanud neiu eelneva tegevuse põhjal aimama, et Terra on selliste trikkide jaoks liiga kiire. Hetke pärast oli tüdruk juba tal seljas ja Areenil oleks kahuripauk juba kõlanud. "Krõks ja surnud," kordas Leo vaikselt naerdes. Siis, neiu jalgadest kinni hoides, et too ta seljast kuhugi ei pääseks, lasi ta end kükki ja siis ettevaatlikult selili, nii et Terra ta alla kinni jäi. Ta eeldas, et vähemalt natuke aega ei olnud tema raskus Terra jaoks liig. "Surin sulle otsa, mis sa nüüd teed?" küsis ta siis muiates.

Terra kortsutas kulme kui Leonis ta jalgadest haaras ja siis temaga selili viskas. Neidis vingerdas kuti all natukene, siis natukene rohkem. "Kurat," vandus Terra pahaselt ning ohas raskelt, andes alla. Areenil oleks ka tema nüüd ilmselt surnud, sest keegi oleks kindlasti seal läheduses, kes ta 'piinad' lõpetaks enne kui Terra jõuaks Leonise alt end välja vingerdada. "Suren su all ilmselgelt," vastas neidis viimaks ning muigas kergelt. "Oled rahul?" küsis tüdruk lõbusalt ning toetas oma pea matile ja mängis Leonise lakaga.

Olgugi et idee poolest pidi Leo surnud olema, vingerdas ta veidi Terraga kaasa, nii et ta ikka kindlalt tüdruku otsa jäi. Kui tüdruk lõpuks vandudes alla andis, hakkas Leo naerma. "Väga rahul," vastas ta neiu küsimuse peale. Lõppude lõpuks olid nad ju vist viiki jäänud praegu? Ta oleks end juba peaaegu püsti ajanud või vähemalt neiu otsast maha veeretanud, kuid siis tundis ta, kuidas Terra ta juustega mängis. "Väga rahul," ütles ta uuesti, see kord veidi kavalamalt, ning nihutas pead veidi siia-sinna. Mugavam oli, kui ta oleks arvanud.

Terra kortsutas kulme ja tõstis oma pead kui Leonis seal eriti rahulikuks muutus. "Kuule, ma pole su isiklik silitaja," muigas tüdruk siis ning sakutas kuti juukseid kergelt. Mitte väga tugevalt, veel. "Teeme vel midagi," arvas Terra kui korra sõrmedega läbi kuti juuste tõmbas, neid sakutamata ja siis jälle kuti juustest kinni võttis. Laipa mängida oli ka väga tore jah, aga midagi muud võiks ka teha. Näiteks taimi pähe õppida või maskeeringut harjutada või lõkse teha või tuld või jumal teab mida.

Leonis aimas, et väga kauaks nad sinna pikutama ei jää, ning naeris jälle, kui Terra ta juukseid sikutama hakkas. "Aga sa võiks seda karjääri kaaluda, see tuleb sul üsna hästi välja," vastas ta tüdrukule lõbusalt. Ka tema nõustus, et tegelikult peaks nad ikkagi midagi asjalikku veel tegema. Natuke vara oli, et pikali visata, iseenesest. "Tahad veel kakelda või lähme mujale?" küsis ta pead kuklasse ajades, et lae asemel Terrat vaadata, kuid ei vaevunud end esialgu rohkem liigutama.

Terra turtsatas. "See sulle meeldiks," arvas tüdruk. "Mul poleks pikka tööiga kahjuks. Kauem kui kolm päeva sa areenil vastu ei pea," arvas neidis lõbusalt. Tegelikult ta uskus, et Leonis peab kauem vastu. Nemad oma kambaga peaks kõige kauem vastu pidama seal ilmselgelt. Iseasi, kas niimoodi läheb ka. Eks ta peab Emeraldiga rahu sõlmima mingil hetkel. "Läheme mujale," arvas neidis siis. Käsivõitluses olid nad üsna võrdsed ilmselgelt.

"Nii vähe minusse usudki?" küsis Leo teeseldud solvumisega vastu. "Või on plaan paigas, et kolmanda päeva õhtuks murradki mul kaela?" esitas ta veel ühe küsimuse, nüüd juba jälle muiates. Morbiidne nali küll, aga Mängude üle naerdes olid need natuke vähem hirmutavad. Kui Terra oli otsustanud mujale minna, veeretas Leo end tema otsast maha ning ajas end neljakäpukile. "Ma ei tea taimedest peaaegu midagi näiteks," ütles ta. "Samas me võime üksteise peale joonistama ka minna," lisas ta peaga maskeeringuala poole näidates. Ta polnud kaitset kunagi väga tõsiselt võtnud, sest karjeristide parim kaitse on ikka rünnak ja kõik see jutt, mis neile räägitud oli.

Terra naeris lõbusalt. "Jap, just nii vähe ma sinusse usungi," noogutas neidis. "Ära nüüd selle pärast mossitama hakka, venitad oma moka paigast ära," muigas neidis lõbustatult kui talle tundus, et Leonis mossitab. Ilmselt siiski naljaga, mitte päriselt. Kui kutt end viimaks tema pealt maha ajas, ajas neidis end istuma ning vaatas ringi. "Lähme joonistame siis," arvas tüdruk. Tema ka kaitsest väga ei teadnud. Taimi natukene tundis. Parem kui mitte midagi iseenesest, aga eks need taimed peaks veel üle vaatama. Kuigi ta kahtles, et nad seal nälga jäävad. Vallutavad küllusesarve ilusti ära ja asi kombes.

Leo naeris samuti. Natuke sürr oli, et paari päeva pärast nad oma elu nimel võitlema pidid hakkama. Terra tundus seda sorti inimene, kellega tahaks natuke teistes tingimustes ja natuke kauem aega koos veeta. "Ära sina mu moka pärast muretse," ütles ta lõbusalt ning näitas neiule korraks keelt. Siis ajas ta end püsti ja ulatas viisakusest Terrale käe. "Lähme siis joonistame," ütles ta veel kord ning muigas. Kuidagi lihtne oli praegu unustada, kui tõsine asi tegelikult oli. "Sel aastal vast ikka on Areenil taimi," ütles ta siis. "Eelmine kord polnud ju peaaegu midagi."

Terra haaras Leonise käest ja tõmbas end püsti. Ta oli endiselt paljajalu kui nad maskeeringute juurde tatsasid. "Ma usun, et on. Kui suur on tõenäosus, et nad kaks aastat järjest nii sita areeni panevad," arutles Terra. Oi ta oli nii vihane eelmiste mängude peale. Kapitoolium oli ka tige olnud nagu jutud liikusid. Liiga lühikest aega kestsid need mängud ja rahvas tahtis ju showd. Üldse tundus Terrale, et eelmiste mängudega kiirustati ja lihtsalt julmalt notiti maha kõik. Terra istus toolile laua juures, millel igasugused värvid ja pintslid ja pulbrid ja asjad olid. "Ma ei usu, et ma hakkan end areenil meeletult mingi värviga katma," naeris neidis kui võttis ühe pintsli ja selle punase värvi sisse kastis. "Sõjamaalingut tahad?" küsis tüdruk lõbusalt naerdes.

Leonis noogutas. "Ma olen nagu looduslike areenidega harjunud, vahet pole, kas mets või vesi või kõrb või mis iganes. See vangla oli imelik natuke," nõustus ta. "Ja ma loodan, et see kord mutante vähem on. Rohkem omavahelist kaklemist võiks olla ikka," lisas ta siis, hetkeks justkui unustades, et nemad peavad kaklema hakkama. Ta istus Terra vastu maha, värve ja pintsleid silmitsedes. "Ma ei oska nii hästi joonistada, et enda värvimisest mingit kasu oleks," ütles ta. "Nii et jääme lootma, et see kord neoonvärvi kostüüme ei anta vähemalt." Ta muigas Terra ettepaneku peale ning nihkus veidi neiu poole. "No, lase käia," ütles ta lõbusalt. "Pärast teen mina sulle ka."

"Harjunud?" haaras Terra Leonise sõnasabast. "Käid tihti areenidel?" noris neidis ning nõjatus kuti poole. Ta tõmbas pintsliga punaseid jutte kuti näole, kuskil neli viis tükki kummalegi poole. "Ma loodan ka, et seekord ei tule mingit lolli värvi riideid," muigas tüdruk ja pesi siis pintsli, kastis selle musta värvi ja tõmbas punaste juttide alla mustad jutid. "Aga eks alati annab ära määrida neid," sõnas Terra seejärel. "Või noh, loodame, et annab määrida," muigas neidis. Päris sitt oleks, kui ei annaks määrida, kui muda või midagi sellist poleks. Nüüd pesi tüdruk uuesti pintsli puhtaks ja võttis valget värvi ning tõmbas punaste juttide peale valged jutid. Ta tegi seda niimoodi, et punast oli kõige laiemalt näha ja must oli punase all nagu varjuks ja valge seal peal valguseks või mida iganes. Tal polnud aimu ka, mida ta teeb, aga sõjamaaling pidi hirmus olema, nii et ta üritas midagi teha lihtsalt. "Ei tea, kas ma lasen sind oma näo ligi, joonistad lollusi sinna," naeris Terra kergelt ja nõjatus siis kuti näost eemale, et seda hetke silmitseda. "Punast oleks veel vaja vist," arvas Terra mõtlikult, aga esmalt tõmbas ta kuti kummagi silma alla kaks horisontaalset musta triipu.

"Kuss," ütles Leonis naerdes Terra norimise peale. "Tead küll, et kõik peavad seda iga aasta vaatama. Kuigi jah, võib-olla oleks parem iga aasta Areenil käia ja elusana tagasi tulla kui korra minna ja seal surma saada." Hetke selle üle mõelnud, poiss ohkas. "Või ma ei tea, see tapmine hakkaks vist juba ühe korraga ajudele." Riiete jutu peale muigas poiss veidi uuesti. "Saadetakse meid erksinises kõrbesse või midagi," pakkus ta välja. Seal poleks tõesti midagi teha. Kuigi nojah, Mängud kestaksid vist siis ka vaid mõne tunni.

Leo saatis Terra kätt pilguga, üritades aru saada, mida neiu sinna teeb, aga kuna ta oma nägu praegu ei näinud, polnud ta päris kindel, mida temaga tehakse. Neiu märkuse peale naeris ta jälle, üritades oma nägu võimalikult paigal hoida, et Terra tööd mitte vussi ajada. "No kuule, ma olen 18, mitte 12, ma sulle suguelundeid näkku ei joonista," sõnas ta lõbusalt. Okei, korraks oli see idee peast läbi käinud küll, aga Leo oli selle kõrvale visanud. "Ja nii pole aus, et sina saad joonistada ja mina ei saa." Selle lausega seadis ta vanusejutu vist veidi kahtluse alla - kõlas nagu kolmeaastase argument - aga mis seal ikka.

Terra naeris ka lõbusalt. Ta polnudki vist varem nii palju korraga naernud ja nii vähe päeva jooksul korralikku tõsist trenni teinud. Rääkimata nendest värvilistest inimestest ja suurtest toidukogustest, mis seal olid. Midagi täiesti uskumatut. "No noh, kas sa hakkad pehmeks muutuma nüüd?" küsis Terra kulme kergitades. Tema ise ei mõelnud üldse selle tapmise värgi peale. Nad olid Kyaniga kokku leppinud, et see on mäng, mida nad võitma lähevad, aga Kyan ei tulnud tagasi. See oli vist esimene kord pärast seda kokkulepet kui pind Terra jalge all kõikuma lõi. Nüüd, aga oli ta sellest ammutanud endale jõudu. "Kõrbes mõtled ka midagi välja, püherdad maas natukene," arvas Terra siiski. Võimalusi oli või nii. Midagi ikka välja mõtled. "Ja no kui pole camo siis lihtsalt tapame kõik teised ära," arvas Terra selle peale. Ta ei hakanud ütlema, et tema tapab kõik ära, muidu Leonis siin muutub tal kurvaks jälle.

Tüdruk tõmbus jälle eemale ja imetles oma tööd mõne hetke. Siis kastis ta pintsli taas punasesse ja tõmbas punase vertikaalse triibu mööda kuti lauba alla, üle tema nina, huuled jättis puutumata, aga lõuast tõmbas ka üle. Vot nii. "No ma arvan, et sa nüüd hirmutad küll neid madalama ringkonna totukesi," naeris Terra ning loputas pintsli ja pani selle ära. "Et sa jonnima ei hakkaks siin, siis sa võid mulle ka maalingu teha, aga kui sa sinna midagi lolli joonistad, saad tappa," ähvardas tüdruk lõbusalt. Siiski oli tema ähvardus tõene, ta päriselt ka annab leonisele tappa kui too talle mõne suguelundi sinna maalib.