Malle korjas maasikaid

Terra kujutas ette rohelisi välju. Aah, see oleks tore, saaks kõik kiirelt maha nottida. Ta istus nüüd selle kena metsa moodi kujundatud lava servale ning silmitses hetke sammalt, puutükikesi ja muid jamasid, mis seal olid, millest tuld saaks teha. "Ma tahaks loota, et tuleb midagi sooja," sõnas neidis. Soe oleks väga tore. "Kindlasti tuleb erinev kui see, mis eelmisel aastal oli," arvas Terra siis mõtlikult. Ta võttis ühe puupulga endale kätte ning noppis ka sammalt endale kätte. "Aga ma ei oska arvatagi, mis nad välja võivad mõelda. Ma loodan, et niiske pole," sõnas neidis siis. Niiske oleks jube halb. "Näiteks selline, nagu tolle teise ringkonna võitja, see robotkäega tüüp, temal oli mingi soo või asi. Väkk, sellist küll ei taha," seletas Terra. Ta oli eelnevaid mänge ilmselgelt vaadanud. "Või teie võitja, tolle Roza areen. See veel hullem," pööritas neidis silmi. Ta ei tahaks koguaeg ujuda. Mitte mingil juhul.

Leo teadis lugusid Roza Areenist hästi ja kui Terra seda mainis, tundis Leonis tahtmist vastikusest õlgu väristada. "Ma loodan ka, et nad veega üle ei pinguta," ütles ta samuti sammalt kogudes. Kuidas pagan see tuletegemine käis üldse? Ta ju midagi mäletas, aga mitte ülearu. "Sellest siin poleks väga kasu igatahes," lisas ta veidi lõbusamalt. No mis lõket sa vees teed. "Ma võtaks midagi kuivemat ja mägisemat äkki, me saame karmima maastikuga hakkama igatahes," ütles ta peaga platvormide poole noogutades. "Midagi lihtsat meile nagunii ei anta." Ta mõtles kas või oma kodukoha kaunile loodusele ja natuke koduigatsus tuli peale.

Vesi oli üks kuradima tüütu asi ja Terra ka lootis, et sellega üle ei pingutata ja neile seda kaela ei saadeta. "Ilmselt mitte jah," ohkas neidis. Kus sa vees tuld teed tõesti. Tüdruk sättis nüüd sambla ühte hunnikusse ja ootas kuni Leonis oli sama teinud ja vaatas siis pulka enda käes ja seejärel Leonist. "Okei, minu mõistus on nüüd otsas," tunnistas neidis. Jeaah. Karjeristid õppisid ellujäämisoskuseid ka, aga olgem ausad, enamasti pingutasid nad pigem vastaste nottimise selgeks saamisega kui tule tegemise ära õppimisega. Pulki vist pidi kokku hõõruma, aga kuidas see sammal siis kasulik oli? Oeh.

Leonis silmitses Terra tegutsemist ja ütles hetke pärast muiates: "Mitte et me sellega kuival maalgi hakkama saaks." Ta uuris nende ees olevaid asju ning üritas kõigest hingest meelde tuletada, mida ta tuletegemise kohta õppinud oli. Nagunii said karjeristid endale tikke, nii et polnud ju väga mõtet olnud selle meelde jätmisega väga vaeva näha. "Üks nendest puujuppidest läheb maha vist?" küsis ta erinevaid puutükke silmitsedes ning valis lõpuks ühe lamedama välja. "Ja teisega hõõrud? Ma ei kujuta ette," ütles ta lõbusalt.

Terra naeris kergelt ning sättis end mugavamalt istuma. Ta toetas oma vasaku jala varba maha ning tõmbas parema jala tolle platvormi peale, kus nad olid, istudes sedasi pooleldi rätsepaistes. Neidis jälgis mida kutt tegi ning tõstis siis natukene sammalt sinna lamedale puujupile ja hakkas oskaga hoolega hõõruma seda. "See tundub nii mõttetu," torises Terra kui oli juba päris tükk aega hõõrunud ja isegi suitsu ei tulnud veel. Mitte midagi ei juhtunud. "Küll on hea, et me tikud saame," arvas neidis lõbusalt naeratades. Ta ohkas ja ulatas siis puuoksa Leonisele. Las mässab ise ka natukene. Ehk tal on rohkem kannatust. Seda Terra tunnistada ei tahtnud, et Leonisel rohkem jõudu on. Ilmselgelt on tal rohkem jõudu.

Leonis naeris samuti veidi. Natuke veider oli oskamatu olla, kui ennastäis mõte see ka ei olnud. Ta silmitses vaheldumisi Terra nägu ja tema käsi, lootes, et see läheb lihtsalt, aga tükk aega ei juhtunud midagi. Ta muigas uuesti, kui neiu alla andis - ta oli isegi kaua vastu pidanud. "Ei oskaks nagu muidu hinnatagi neid," ütles ta tikkude kohta. "Nüüd vähemalt teame, et ilma nendeta oleme luuserid." Ta võttis neiult oksa ja jätkas neiu poolt alustatut. Tal oli rohkem jõudu ja ehk veidi enam kiirust ka, aga ometi ei aidanud see teda eriti. Natukese aja pärast kerkis oksa juurest veidike midagi. "Kas see on suits või tolm?" küsis Leonis kulmu kortsutades. Ta jätkas hõõrumist ja sai selgeks, et tõepoolest kerkis sealt tilluke suitsusammas, aga ausalt öeldes hakkasid ta käed väsima ja tule süütamisest oli asi veel kaugel. Poiss pani oksa käest ja ohkas. "Mõttetu," ütles ta muiates, natuke selle pärast, et sellest Areenil kasu ei olnud, kui neil tikud olid, ja natuke selle pärast, et ta hakkama ei saanud.

Ka Terrale ei meeldinud väga fakt, et nad seal tule tegemisega hakkama ei saanud, aga nad said tikke nagunii, nii et tema selle pärast eriti ei muretsenud. Ühtlasi ei muretsenud ta ka väga selle pärast, et teised nende ümber ilmselt nägid seda kui saamatud nad on. Nad kõik nägid ka seda kui badassid nad relvadega olid. Kuid Leonise nühkimisest tundus kasu olevat, sest peagi tõusis sealt midagi, mis päris kindlasti ei olnud lihtsalt tolm. Aga siis andis Leonis alla ning Terra kortsutas kulme ja tõstis oma pead. Ta oli vhaepeal väga okste lähedale kummardunud, et seda kõike täpsemalt jälgida. "Mõttetu on see küll jah," muigas Terra. "Aga ma loodan, et need väikesed väänikud oskavad seda," muigas neidis siis kavalalt. Sest öösel end tule valgel soojendavaid rumalukesi jahtida oli tunduvalt lihtsam kui neid päeval taga ajada.

Leo polnud isegi mõelnud selle peale, et keegi nende luhta läinud üritust vaadata võis. Las vahivad, keegi öelda või teha midagi nagunii ei julge. Kui siin suu lahti teha, oli lisapõhjus Areenil esimesena nuga kõrri saada või midagi. Terra mõttekäigu peale muigas Leonis samuti laialt. "Küll nad oskavad ja teevad ka. Mõni nendest on raudselt piisavalt rumal või meeleheitel," ütles ta lõbusalt. Nagunii pidid karjeristid öösel vahti pidama, ja kui Areen oli avaram kui eelmisel aastal, siis oli iga pisematki tulukest kaugele näha. Leo mõtles küll, et teisi tribuute ei tohiks alahinnata, aga see oli sisse harjunud ja kohati ausalt öeldes üsna lihtne - mõned siin olid küll päris äpud ja tõenäoliselt esimesed tõenäolised surijad. Ta otsustas sellest ka Terraga rääkida - ilmselt oli ka tema selle peale mõelnud. "Mis sa arvad, kes esimesena surma saavad?" küsis ta, korraks saalis ringi vaadates.

Terragi ei tahtnud teisi alahinnata, aga enamasti ei mõeldud selliste väikeste asjade peale nagu tule tegemine. Noh, inimesed tahtsid sooja saada ja nii mõnigi kartis pimedust isegi. Keegi ei mõelnud väga sellele ilmselt, et karjeristid nad niimoodi kiiremini leiavad. Keegi ei mõelnud mängue taktikale väga või mis. Peale karjeristide muidugi. Karjeristid lähtusid vägagi taktikast.

Küsimust kuuldse kehitas Terra õlgu. "Ma panustaks sllele ühe käega tüdrukule kümnendas," arvas neidis ning surkis ühe oksaga nende lõkke hakatist. Seejärel vaatas ta ringi. "Viies tundub ka kari äpusid, eriti see kutt. Ma olen kuulnud ja näinud, et ta ei suuda siingi hakkama saada, mis siis veel mängudest rääkida," seletas neidis lõbusalt. Pidevalt olid tal jamad rahuvalvajatega. "Mis sa arvad, kes esimesena läheb?" uuris Terra lõbusalt. Validav endale sihtmärgid varakult valmis. Alguses oleneb see sihtmärkide värk suuresti muidugi nende paigutusest sarve ümber.

Terra vastuse peale Leonis muigas - nende arvamused läksid enam-vähem ühte kanti. "Kapitoolium oleks talle ajutise robotkäe või midagi võinud vähemalt anda, tal on ikka päris suur puudus teistega võrreldes. Aga noh, neid vist need tagumised ringkonnad eriti ei huvita," sõnas ta kümnenda ringkonna neiu kohta. Ta oli toda ainult sõlmi tegemas näinud ja nii ei saanud ta ülearu kaugele ilmselt jõuda. "Viienda kutt tundub, jah, natuke omamoodi," ütles ta muiates. "Ausalt, siin on mitu sellist, kelle kohta ma ei kujuta ette ka, et nad relva kätte võtaks. Mõni ilmselt ei jaksagi." Ta mõtles nende peale, kelles ta mingit erilist ohtu ei näinud, ning lisas omalt poolt veel mõne, kes esimesena minna võiks. "Kaheksas ringkond on suht kahvatu, üheteistkümnes ka. Aga kuus, seitse ja kaksteist võivad isegi päris huvitavad olla, veidi kauem vastu pidada."

Terra noogutas Leonise jutu peale. Talle meeldis, et nad ühtemoodi mõistsid asju. See tähendas ainult head meeskonnatööd. "Üheteistkümnes ja kaheteistkümnes on alati üsna kahvatud olnud," arvas Terra. "Seekord ma ma vaataks ka kaheteiskümnendat vähe teravama pilguga, aga mulle tundub see tüdruk kuuendast ohtlikum kui teised. Seitse on meeleheitel. See kutt tuli, sest ta vend suri eelmine aasta. Temast pole mingit ohtu," raputas Terra pead. Tema ei uskunud, et on. Noorukit juhtisid ainult emotsioonid ja see tüdruk tundus ilma igasuguse ohuta. "Oleks tore, kui me saaks teiste hindamist näha," arvas Terra lõbusalt. See oleks nii palju põnevam. Seal näitaks kõik endast parimat ja nad saaksid vabalt selle järgi endale märklaudu valida.

"Kuuenda tüdruk on huvitav jah, tal tuleb silma peal hoida igaks juhuks. Millega ta võitleb üldse?" küsis Leo siis kulmu kortsutades, natuke enda peale pahane, et polnud seda tähele pannud. "Nojah, esimene ringkond teab paremini kui teised, et emotsioonid on Areenil ilmselt surmavad," ütles ta Maconi kohta ning muigas taas veidi. Ta meenutas Indigot ja Sapphire'i ja tänas vist juba mitmendat korda taevast, et polnud Emeraldile ligi ajanud. "Vaataks hea meelega neid, ausalt öeldes," sõnas ta hindamiste jutu peale. "Mõni teine ei julgeks pärast teiste nägemist vist midagi teha," lisas ta lõbusalt ning kujutas ette, mida mõni äpu teeks, kui näeks karjeristide peaaegu veatuid etteasteid.

Terra noogutas nõustuvalt. Ka tema hoiaks hea meelega kuuenda tüdrukul silma peal. "Mõõkadega," muigas neidis lõbusalt. "Tunne oma vastaseid," sõnas Terra targalt. Ta teadis pea kõigi põhilisi relvi. Kas siis sellest, mida neile räägitud oldi või sellest, mida ta seal näinud oli. "Ma arvan, et kaugvõitluses temast nii väga asja ei ole. Kaheteistkümnenda tüdruk jällegi oskab vist mõlemat," arvas Terra veidi mõtlikult. "Meil karjeristide seas pole kedagi, kes vibu käes hoiaks ja see on halb," märkis Terra. Nad kõik olid osavamad millegi muuga ja oleks rumal haarata mängudel kätte mitte oma peamine relv vaid mingi muu, sest nende tiimis oleks seda vaja. "Aga meil on Emeraldi noad," sõnas Terra siis võlts rahuloluga. Talle endiselt ei meeldinud Emerald, aga mängude nimel saab ta tüdrukuga läbi. Vähemalt mõne aja. Õnnetusi ikka juhtub.

Terra naeris lõbusalt selle hindamise teema üle ja noogutas. "See oleks väga hea viis neid teisi veel hirmutada," arvas Terra. Nad võisid seal treeningkeskuses ka vehkida, aga see ei tähendanud, et neil palju publikut oleks seal. Seda juba kõik teadsid, et nad kokku hoiavad ja teistele ohuks on. Ehk sellest piisaski. Mõni teravama silmaga teadis nüüd ka seda, et tuld nad teha ei oska.

"Enne Areenile jõudmist ma oleks selle välja uurinud, ausõna," sõnas Leo muiates. Enamust oma vastastest ta nüüdseks juba tundis, siin-seal olid veel lüngad. Aga aega veel oli. "Kaugvõitlejatega on natuke jama jah. Kui mõni nendest teistest salaja mingi vibumees peaks olema, siis läheb keeruliseks." Ta muigas, kui Terra Emeraldi mainis - ta teadis küll, kui vähe Leonise ringkonnakaaslane Terrale meeldib. "On küll, ja selle pärast tasub teda natuke aega elus hoida," ütles ta lõbusalt, kuid mõtles seda tõsiselt. Tema jaoks oleks kuradi keeruline, kui kumbki neist teise maha lööks, ja ta lootis, et selleni asi väga kiiresti ei jõua. Leonis oli peaaegu et valmis rahuläbirääkimisi pidama.

"Pagana veider on mõelda, et mõnel neist on mingi meeletu surmahirm ainult," sõnas Leonis veidi tagasihoidlikuma muigega kui varem. Leonis Mänge otseselt ei kartnud - natuke kõhedaks võttis mõnikord, aga ei midagi hullu - samas olid vaesemate ringkondade oskamatud noored ilmselt hirmust segi minemas.