Lõpuks kodus

Caius kergitas kulme kui Scipio järsku eemale tõmbus ja tema pere kohta küsis. Paras viis kuidas tuju rikkuda. "Neil läheb hästi," kehitas ta õlgu. "Nad on kombes omadega nüüdseks," sõnas mees. Charitina surmast oli aasta möödas. Nad tulid toime kõik juba. Kurb oli ikka, eriti mängude ajal, aga nad said hakkama. "See oli väga suvaline küsimus järsku," mainis Caius siiski.

"Siis on hästi," ütles Scipio natukene naeratades. Edasise peale kehitas ta õlgu. "Lihtsalt.. huvitas," pomises mees. Ta ohkas ja puges Caiusele lähemale. "Kas otsime süüa?" Ta ei tahtnud mingit tuju seal rikkuda või midagi, aga ilmselgelt tema küsimusega see sai rikutud, ja mis ta siin ikka parandada üritab.

Caius ohkas ning kaisutas Scipiot vaikselt edasi. Ta aimas, et Scipio mõtleb tema õest nüüd. "Lähme jah," arvas ka Caius. Nad võiks tõesti otsida süüa ja püüda mõtteid mujale viia igasugusest jamast. "Mul on homme tööpäev ka," mainis Ciaus. Scipio ilmselt juba aimas seda, aga Caius ikka mainiks talle seda. "Ma mõtlesin, et pärast seda võiks jalutama minna?" pakkus mees. Et nad saaks aega koos veeta kusagil mujal kui ainult Scipio majas.

Scipio ohkas vaikselt ja ajaski end istuma ja püsti, et nad alla läheksid. Tööpäeva jutu peale ta noogutas. Ta teadis seda juba, tõepoolest. "Jalutama?" küsis Scipio kulme kergitades, samas kui nad kööki juba sisenesid. Scipio jõi oma pudelist paar lonksu aga otsis siis kapist nuudleid ja kuivatatud liha ning puuvilju. "Söö, mis soovid," lubas ta Caiusele muiates.

"Jalutama jah, ma mõtlesin, et näiteks metsa või kuskile," seletas Caius selle peale kui oli Scipiole kööki järgnenud. Ta jälgis lauale laotatud kuivtoitu ning muigas, võttes kuivatatud liha paki. Scipio olnud kunagi eriline toidutegija olnud vist. Vähemalt Caius polnud teda väga tihti kokkamas näinud. Charitina ilmselt tegi talle süüa koguaeg ja küllap eelistas Scipio, et ka Caius söögitegemise mingil hetkel enda peale võtaks, aga Caius nägi seda kõike hoopis teisiti. Tema käis ju tööl. Kuigi ta võis töölt ära tulla kui neil Scipioga asi tõsiseks peaks minema juba ja nad kokku kolivad või midagi. Scipio suudab neid mõlemaid ülal pidada ju. Siis äkki Caius tõesti võib süüa teha ja koristada ja värki.

"Okei," ütles Scipio muiates. Ta istus toolile ning võttis endale kuivatatud õuna, aga pigem tegeles alkoholi manustamisega, kui et sõi. Ei tea tõesti, millest see mees elas. Õhust ja armastusest. Või pigem morfiinist ja alkoholist. "Ma ostan homme asjalikku toitu ka siia," lubas Scipio hetke pärast, kui oli pudeli jälle lauale asetanud. Läheb käib raiskab raha natukene.

Caius naeratas selle peale, et Scipio asjalikku toitu ka ostab. Ta istus mehe kõrvale ning nosis liha edasi. "Ma siis teen süüa õhtul?" küsis Caius lõbusalt. Ta tahtis teada, kuidas Scipio seda asja ette kujutab. Kas ta oli asjadest õigesti aru saanud? Caius toetas oma pea Scipio õlale ning pistis uue tüki kuivatatud liha endale suhu. Kodus saaks sooja sööki, aga see ajas ka asja ära. Scipio seal olemine korvas toidu kehvasuse.

"Kui sa tahad sooja toitu saada, siis jah," ütles Scipio lõbusalt. Muidugi teeb Caius süüa. Scipio ei viitsinud selliste asjadega tegeleda, kui tal oli keegi, kes seda tema eest teha võiks. Nagu Charitinagagi, eeldas ta, et Caius teeb süüa ja koristab ja mis kõik. Scipio sai ise ka hakkama, ilmselgelt, maja oli korras ja ta polnud nälga surnud, aga ta ausalt öeldes ei viitsinud väga.

Caius muigas kergelt ning vajutas musi Scipio põsele. "Kui sa tahad, et ma siin su eest rohkem hoolitseks, siis ma peaks töölt ära tulema," mainis Caius. Sest paratamatult polnud tal nii palju aega kui Charitinal. Aga ta ei saanud lihtsalt töölt ära ka tulla ja kokku kolida juba tundus väga järsk liigutus olevat. Nii et jahm. Eks ta pidi arvestama, et kui ta jääb sinna ööseks, on söögi tegemine tema õlul, mitte Scipio.

Scipio kergitas lõbusalt kulme, mäludes muiates oma kuivatatud õuna. "Pole kunagi öelnud, et sa pead minu eest hoolitsema," mainis mees lõbusalt. Caius ei pidanud tema eest hoolitsema. Lihtsalt Scipio ei hakka Caiusele iga õhtu sooja toitu tegema. Scipio tegi sooja sööki siis, kui ta seda tahtis, seega kui Caius tahtis iga õhtu sooja sööki, siis pidi ta seda ise valmistama. Scipio isegi ei pidanud seda sööma, kui Caius leidis, et see tema eest hoolitsemine on.

Caius ohkas kergelt ning tõstis oma pea Scipio õlalt ja vaatas talle otsa. "Ma ei mõelnud seda nii," sõnas mees. "Ma ei tea üldse mismoodi ma seda mõtlesin" ohkas Caius. "See oli halvasti sõnastatud," tunnistas ta ning vajutas musi Scipio huultele. "Ei pea hoolitsema sinu eest," sõnas mees. Muidugi ei pea, Scipio saab ise hakkama. Lihtsalt Caius püüdis nendest rollidest seal aru saada ja ta väga ei saanud. Ta oli segaduses ikka natuke.

Scipio naeratas Caiusele pehmelt ja suudles tema huuli nunnusti. "Lihtsalt fakt on see, et ma ei hakka iga õhtu sooja sööki tegema. Kui sa tahad, siis sa teed. Ma tahan sooja toitu nii harva." Ehk siis ta ei sunni Caiust temaga toitu jagama. Ta naeratas mehele julgustavalt, aga sirutas siis käe, et oma pudel võtta ja sealt ahnelt juua. Mmh, mõnus.

Caius noogutas kergelt. "Ma saan aru," sõnas mees. "Lihtsalt.. Ma ei saa teistest asjadest aru," tunnistas ta kergelt ohates. See kõik oli siiski uus temagi jaoks. Ta polnud üldse suhtes olnud varem eks. Ta sai neist asjadest tunduvalt vähem aru kui Scipio. Scipio vähemalt oli Charitinaga koos olnud. Huvitav kuidas nad oma rütmi kahekesi paika said? Kas see tuli loomulikult või nad rääkisid sellest? Tundes oma õde pani Charitina ilmselt paika kõik kohe. Oeh, miks Caius nüüd nii palju oma õest mõtles. Veel hullem oma õest ja Scipiost koos. Kellele see kasu tegi? Mitte kellelegi.

Scipio kergitas kulme, asetades pudeli pärast joomist taas lauale ja võttis tüki õuna, et see endale suhu pista. "Millest sa aru ei saa?" küsis ta vaikselt ja hoolitsevalt, kui oma käe ümber Caiuse libistas. Charitinaga tõesti oli kõik kuidagi väga sujuvalt tulnud. Tüdruk lihtsalt hakkas tal seal asju ümber ja korda sättima ja tegi süüa ja oli seal üldse asjalik. Ja Scipio lihtsalt ei takistanud teda.

"Asjadest," sõnas Caius. "Mis meie oleme. Kuidas me oleme. Mida ma tegema peaks," sõnas Caius ning ohkas raskelt. Ta võttis kuivatatud liha ning sõi seda jälle asjalikult. Ta ei olnud naine Scipiole ja ta ei tahtnud öelda, et koristamised ja söögi tegemised on ainult naistele, sest keegi pidi seda ju kahe mehe suhtes ka tegema, aga ta paratamatult nagu tundis sedasi. Ometi said tema isa ja tema vennad hakkama omadega naist majas polnud. "Ma ei oska su ootustele vastata kui ma ei tea, mida sa ootad," tunnistas Caius.

Scipio muigas natukene ja kehitas õlgu. "Mis sa arvad, et me oleme?" küsis ta huviga. Mis Caius tahaks, et nad oleks? "Mul ei ole sulle ootusi," ütles mees õrnalt Caiuse külge silitades. "Kui sa tahad siin midagi koristada, siis anna minna. See ei tähenda, et mina üldse midagi ei teeks. Ma teen süüa, kui ma tunnen, et ma tahaks midagi sooja või mis iganes. Sina võid ka sedasi süüa teha." Scipio kehitas jälle õlgu. "Ma ei oska niimoodi midagi öelda ju," arvas mees muiates. Kuidas sai Charitinal kõik nii sujuvalt tulla ja Caius sedasi kinni jooksis?

Caius silmitses Scipiot mõtlikult. "No me oleme paar," muigas Caius kergelt. Sellest sai ta aru, ilmselgelt. Vähemalt ta lootis, et nad on paar ja ta pol Scipiole lihtsalt voodisoojendajaks üksikutel öödel. Seksida nad iseenesest jõudnud polnud, tea kas see oli nüüd hea või halb. Ta vaatas köögis ringi. Ega ei tundunud küll, et seal peaks koristama nüüd midagi või miskit. "Mingid ootused on sul mulle ikka ju," arvas Caius siiski. "Mina ootan sinult näiteks truudust ja et sa pööraks tähelepanu mulle," sõnas Caius. Kasvõi sellised asjad.

"Või nii," ütles Scipio muiates, kui Caius ütles, et nad on paar. Neil Charitinaga sellist vestlust ei olnudki. Lihtsalt Scipio meelest oli see väga loogiline, et nad ei ole kellegi teisega koos. Alles siis, kui ta neiu kätt palus, muutus asi nagu... ametlikuks või midagi. Edasise peale kehitas Scipio õlgu ning sõi oma õunatükke edasi. "Ja minu jaoks on need asjad iseenesestmõistetavad, mitte miski, mille peaks reeglitesse kirja panema," sõnastas Scipio oma mõtted lõbusalt. Tema jaoks oli Charitinaga olles ka see lihtsalt loogiline, ja kindlasti ka tüdruk mõtles nii.

Caius ohkas kergelt. "No ma ei arvagi, et me peaks kirja panema kõik need asjad," sõnas mees. Lihtsalt ta oli natukene segaduses endiselt ja ta ei osanud teha midagi, et see segaduse tunne ära läheks. "Ma peaks pessu minema," arvas mees ning sõi veel paar tükki liha. Eriti see kõhtu ei täitnud, aga oli parem kui mitte midagi. Caius vajutas musi Scipio põsele. "Ma käin ära," sõnas ta siis naeratades ning ajas end püsti ning läks ülemisele korrusele, et pesus käia. Otsest vajadust tegelikult nagu polnudki tegelikult, aga ta lihtsalt tahtis mõelda veidi. Kuidas ta saaks sellest segadusest lahti?

Scipio ei arvanudki, et nad peaks midagi kirja panema, lihtsalt tema jaoks oli mingitest konkreetsetest reeglitest rääkimine ka natukene veider. Miks nad seda tegema peavad? "Okei," pomises Scipio, kui Caius ütles, et läheb pesema. Ta saatis meest pilguga, sõi veel paar õunatükki, jõi oma pudeli tühjaks ning pisut tuikudes ajas end püsti, et toit kappi tagasi panna. Siis koperdas ta trepist üles, et jälle magamistuppa minna ja voodisse vajuda. Mmh, pea käis ringi ja kõik maailm oli udune sellest alkoholist ja morfiinist. Aga see oli nii hea. Scipio lebaski keset voodit selili, oodates Caiust ja nautides tunnet, mis temas oli.

Caiusel ei läinud väga kaua ja varsti tuli ta magamistuppa. Rätik ümber vöö ja teisega kuivatas oma juukseid. Tema riided olid Scipio magamistoas toolil. Caius nühkis juukseid nii kuivaks kui sai ja pani siis rätiku kuivama naeratades Scipiole kergelt. "Kuidas sul olla on?" uuris mees. Tundus, et väga hea. No Scipio oli all päris normaalselt joonud ka juba.

Scipio naeratas laisalt, kui Caius magamistuppa tuli. "Väga hea," ütles mees käsi Caiuse poole sirutades, et mees tema juurde tuleks. Sedasi rätikuga. Caiusel oli veel vähem riideid seljas, kui tal, kes ta endiselt oli bokserite ja maika väel. "Tule siia," nurus Scipio mõminal. Kaissu! Ja Scipio saab teda asjalikult katsuda ka!

Caius naeratas Scipiole ning astus voodi juurde, võttes Scipio käest kinni. "Ma panen riidesse enne," arvas Caius. Ta oli ju vaid rätiku väel. Kus siis sedasi kõlbas voodisse kaissu ronida? Mitte, et Scipio poleks teda juba alasti näinud. Paar korda ikka oli, aga katsunud polnud. See oli järjekordne asi, mis tekitas Caiuses segadust. Kes teab miks. Ju ta mõtles igasuguseid asju üle ega osanud seisukohta võtta, et kuidas ta nüüd käituma peaks siis.

"Miks?" küsis Scipio muiates. Ta tõmbas Caiust voodi poole ja saigi mehe põlvili voodisse, ja siis juba tõmbas ta endale kaissu. "Niimoodi on ka hea." Scipio libistas oma käed tugevalt ümber Caiuse ja vajutas tema põsele mitu musi. "Kas sa said oma asjad selgeks mõeldud?" uuris ta siis huviga.

Caius naeris kergelt kui Scipio teda voodile tõmbas ja kui ta juba põlvili sinna astus, andis ta alla ning lasi end kaissu tõmmata. "No olgu, kui sa nii arvad," naeratas Caius. Kui Scipio arvab, et niimoodi on hea, siis las nad olla niimoodi. Mees liibus Scipiole lähemale ning libistas käed talle ümber. "Natukene," vastas Caius. "See võtab aega ilmselt," arvas ta siis ning ohkas kergelt. "Võib-olla see läheb ise üle kõik. Äkki ma olen segaduses, sest sa olid eemal," arvas Caius. Ja see oli jama, et ta eemal oli ja Caius siis mõnda aega täiesti üksi oli. Aga nüüd ta oli koos Scipioga ja harjub sellega taas ja siis läheb see imelik tunne ka üle ehk.