Lõpuks kodus

Scipio naeratas Caiusele leebelt ning vajutas mitu musi mehe huultele. "Sa võid mu käest küsida ka, aga lihtsalt... konkreetsemalt," muigas mees. "Ma ei oska sedasi öelda. Ma ei tea, kuidas see toimib. Siiani on kõik loomulikult tulnud," seletas Scipio, vältides Charitina nime ütlemist. Kuigi ilmselgelt tüdrukule ta mõtles. Aeh, ta tahaks juba praegu tema hauale minna.

Caius naeratas ning noogutas nõustuvalt. Aga et ta rohkem sellest nagu rääkida ei tahtnud, suudles ta hoopis Scipio huuli pehmelt ning tõstis käe tema põsele. Ta ei osanudki enam midagi rääkida tegelikult. Kõik oli tema jaoks endiselt segane, aga ta tõesti väga lootis, et see tunne läheb üle, et varsti saabub mingisugune selgus. Ta ei suuda kaua sedasi olla ometigi.

Scipio mõmises vaikselt, kui Caius teda suudles, aga vastas suudlusele pehmelt, sõrmed asjalikult mehe selga silitamas. "Varsti peaks vist magama minema," arvas Scipio, kui nad mõnda aega seal amelenud olid. Tuttu minek kõlas ääretult hästi. Caiusele ilmselt isegi veel paremini, sest mees tuli töölt ja homme peab ka tööle minema.

"Mhmh," mõmises Caius kui Scipio eemale tõmbus. "Peaks küll," nõustus mees. Tal tõesti oli homme tööpäev ka veel lisaks kõigele eks ole. Caius suudles veel veidi Scipio huuli, aga tõmbus siis naeratades eemale. "Ma panen rätiku ära," sõnas mees lõbusalt ning ajas end püsti, et rätik kuivama viia ning endale bokserid jalga tõmmata. Ei jää alasti sinna.

Scipio naeratas natukene ja ajas ennastki püsti, kui Caius tõusis, et rätik ära panna. Mehe pilk liikus ilmselgelt Caiuse privaatsematele piirkondadele, kui too veel rätikut ära pani, aga see pani Scipio natukene punastama. No oli veider näha teise mehe suguelundeid. Siiski mässis Scipio käed ümber Caiuse ja kallistas teda tugevalt, vajutades mitu musi tema kaelale. "Ma lähen käin ära. Oota mind voodis, eks," ütles ta, kui oli Caiuse huuli ka suudelnud. Hetkeks liikus Scipio pilk allapoole, kui ta eemale tõmbus, aga siis läks ta vannituppa, et ennast magamiseks korda seada.

Caius üllatus veidi kui Scipio tema juurde astus, aga ta tõstis oma käed mehe puusadele ning nautis suudlusi oma kaelale. Seejärel vastas ta pehmelt suudlusele. Scipio palve peale noogutas Caius. "Teeme nii," sõnas mees ning sai alles nüüd bokserid jalga tõmmata. Ta puges voodisse teki alla ning ootas Scipiot nagu lubatud. Ilmselt läks mees end jälle süstima. Kurb, et ta üldse ilma ei suutnud.

Scipio tõepoolest lõpuks süstis ka end asjaliku koguse morfiiniga. Ta käis pärast süstimist ka all ära, et maja uks lukustada ja üldse kõik korda seada. Lõpuks, pisut uimasena, jõudis mees tagasi magamistuppa. Ta puges voodisse Caiuse juurde, teki alla, olgugi, et oli algselt plaaninud ka maika ära võtta. Ei jaksanud enam liigutada end väga. Scipio libistas käed Caiuse kehale ja tõmbas teda endale kaissu, vajutades magusa suudluse mehe huultele.

Caius ootas kannatlikult kuni Scipio voodisse tuli ning põimis käe ümber mehe kui too viimaks sinna jõudis. Caius suudles pehmelt mehe huuli, olgugi, et Scipio suudlus tundus juba laisk ja uimane. Ta tõmbus eemale ning jälgis Scipiot kes seal rahulolevalt, aga uimaselt lamas. "Head ööd," sosistas Caius ning tõmbas Scipio endale rohkem kaissu ning sulges enda silmad, et magama jääda. Vähemalt sai ta nüüd Scipio kõrval magada jälle!

Scipio mõmises vaikselt selle peale, kui Caius talle head ööd soovis. "Head und," sosistas Scipio tuduselt talle vastu. Ta puges Caiusele veelgi lähemale, ta oli mehe kaisus magamist meeletult igatsenud, ning üsna pea jäi juba magama, nina vastu mehe õlga surutud. Caius oleks võinud temaga Kapitooliumis ka kaasas olla, neil oleks seal nii mõnus! Praegu aga nohises mees rahulolevalt läbi une, nägemata veel halbasid unenägusid. Need tulid hoopis hiljem, hommikupoole, kui ta pisut vähkrema hakkas.

Caius oli selleks ajaks juba ärkvel kui Scipio halbu unenägusid nägema hakkas. Ta polnud tahtnud veel voodist end välja ajada. Liialt hea oli olla Scipio soojas kaisus. Kui mees aga siputama hakkas, jälgis Caius teda tähelepanelikumalt. "Heei," sosistas Caius vaikselt ning silitas õrnalt Scipio põske. Ilmselt oli taas suur tõenäosus, et Scipio tuleb talle kallale nüüd. Kuidas tema õde küll sellega toime oli tulnud?

Scipio võpatas tugevalt, kui Caius seal rohkem liigutama hakkas ja midagi ütles. Mees oli hetkega istukil ning tema hingamine oli raske ja sügav, sõrmed rusikasse painutatud, kui ta ohuallikat silmas. Caius. Kõik oli okei. See oli vaid Caius. Scipio pahises, kui välja hingas, ning vajus tagasi voodisse pikali, süda pekslemas. "Hommik," pomises ta, surudes muige enda huulile.

Caius võpatas kui Scipio istukile kargas, aga vähemalt ei tulnud kallale talle. "Hei," sosistas mees vaikselt talle. Kui Scipio taas voodil lamas, põimis Caius õrnalt käe ümber teise mehe. "Hommik jah," sosistas Caius. "Ma pean varsti tööle minema," tuletas ta vaikselt meelde. Ei saa kaua voodis laiselda. Caius vajutas musi Scipio huultele ning naeratas talle pehmelt.

Scipio niheles natukene, mässides oma käed ka ümber Caiuse. "Mmh," nurises mees vaikselt, kui Caius ütles, et ta peab tööle minema varsti. Scipio suudles Caiust hoopiski, liibudes talle hästi lähedale. Ta ei tahtnud, et Caius kuskile läheks sealt voodist! Tea, kas tal nii palju võimu oli, et öelda, et Caius ei lähe tööle? Oli tal võimu Caiuse ülemuste üle? Ilmselt ikka.

Caius naeratas kergelt kui Scipio nurises seal ning teda lähemale tõmbas. Ta vastass suudlusele pehmelt ning kaisutas meest tugevalt. Kahju tõesti, et ta pidi minema, aga töö tahtis tegemist. Midagi polnud parata. Peagi tõmbuski Caius eemale. "Ma hakkan sättima, siis jõuan natukene veel süüa ka," sõnas mees kergelt naeratades. Ta vajutas veel ühe musi Scipio huultele, aga tõmbus siis eemale, et hakata end riidesse panema ja siis alla kööki minna ja süüa otsida.

Scipio nurises jälle vaikselt, aga lasi Caiusel minna. Ta lebas voodis veel, kuni Caius end riidesse pani, nautis vaatepilti. Kui mees aga alla läks, ajas ka Scipio end püsti, pani end korralikult riidesse viimaks ometi, ning läks samuti alla, et süüa pisut ning muidugi ka oma alkohol välja otsida. "Kaua sul läheb tööl?" küsis Scipio vaikselt, kui oli mõned lonksud joonud.

Caius naeratas Scipiole kui too talle järgi tuli. Ta otsis kuivatatud liha välja ja näksis seda veidi. "No kuskil kümme tundi kindlasti," sõnas mees. "Tahad, et ma kohe siia tuleks?" uuris mees kui ikka oma liha nosis. Ta jälgis Scipiot pehmelt naeratades. Aah kui hea meel tal oli, et Scipio viimaks kodus oli. Kahju, et ta pidi tööle minema, aga midagi polnud iseenesest parata. Keegi pidi tööl ka käima ometigi. Kuigi noh, Scipio sai niisama raha eks ole.

"Mmh," nurises Scipio vaikselt. No talle üldse ei meeldinud, et Caius nii kaua tööl pidi olema. Ilmselgelt ei meeldinud. "Ma ei tea, sa võid kodust ka läbi käia, kui tahad," ütles Scipio õlgu kehitades. Ta toetas oma pea Caiuse õlale, kui käed kindlalt ümber mehe keha mässis. "Kuigi mulle meeldiks, kui sa kohe siia tuleks." Äkki Scipio isegi teeb süüa! Kes teab, eksole.

Caius naeratas kergelt. "Kas sa ostad süüa vahepeal?" küsis ta mõtlikult. Sest sellest olenes ka üsna palju siiski. Caius tahtis süüa saada eks ole. "Ma ilmselt korraks käin siis kodust läbi, et mu isa ikka teaks, et ma olen okei," sõnas mees kergelt naeratades. Muidu arvab, et jumal teab, mis pojaga juhtunud, et ta koju pole tulnud vahepeal.

Scipio noogutas. "Ostan süüa jah," ütles mees vaikselt. Ta nohises tasa ning liigutas oma pead, et Caiuse kaela suudelda. "Okei," lisas ta tasakesi. Scipio hammustas õrnalt mehe kaela, libistades oma käed Caiuse särgi alla. No oli hea katsuda. Kuigi mees igatses seksi, oi, kuidas ta seksi igatses. Eneserahuldamine ei olnud üldse nii hea, kui seks.

Caius sulges hetkeks oma silmad kui Scipio tema kaela suudles ja hammustas. Damn. Ta kallutas veidi oma pead. Hea oli niimoodi küll. "Ma pean minema," pomises Caius. Ta ei tahtnud hiljaks jääda. Ühtlasi oli hea seda seksiasja ikka edasi lükata, sest ta ei osanud arvatagi, mida nad sellega veel ette võtavad ja see ausaltöeldes hirmutas teda üsna palju.

Scipio ohkas vaikselt, kui Caius ütles, et ta peab minema, ning tõmbus vastumeelselt eemale. "Võta teepeale süüa kaasa," palus ta siiski tasa. Scipio suudles pehmelt Caiuse huuli ja ajas end siis püsti, et juua ja asju köögis korda sättida. Ta peab siis minema poodi ja Charitina hauale.

"Mmhmh, võtan," lubas mees vaikselt ning naeratas pehmelt Scipiole. Ta ajas end püsti, võttis ühe paki kuivatatud liha kaasa ning lahkus siis, et minna tööle jälle. Olgugi, et ta oli segaduses ja veidi hirmul tundis ta end siiski üldisemas pildis õnnelikult. Ta sai taas Scipioga aega veeta, muidugi teeb õnnelikuks. Nagu mees Scipiole öelnud oli, kuluski tal tööl kümme tundi ja siis suundus ta koju, näitas oma näo seal ära, vahetas riided ja suundus Scipio poole. Harjumuspäraselt koputas ta paar korda uksele, aga astus siis sisse. "Scipio!?" hüüdis Caius. Kuramus, oleks võinud kodus süüa, ta oli üsna väsinud ja ei viitsinud nüüd enam midagi teha. Ah, närib mingit kuivtoitu siis jälle. Elab üle.

Scipio lahkus üsna pea pärast Caiuse lahkumist majast, et minna Charitina hauale. Mees istus seal päris mitu tundi ja lihtsalt vaatas hauda, kohta, kus vaid natukene mulla all oli tüdruku, keda ta nii väga armastanud oli, keha. Lõpuks siiski võttis Scipio end kokku ja suundus poodi ja siis koju. Kohe ta süüa tegema ei hakanud, vaid alles siis, kui Caius hakkas sinna jõudma. Scipiol oli täna tahtmine valmistada pajarooga, mida Charitina talle tihti teinud oli. "Köögis," hõikas Scipio vastu, kui Caius majja jõudis ja tema nime hüüdis. Scipio oli üsnagi joonud, aga vähemalt seisis sirgelt püsti ja ei kõrvetanud end kuskile.

Caius võttis suuna köögi poole kui kuulis Scipio häält. Nüüd tundis ta juba toidu lõhna ka. Caius kergitas kulme kui nägi Scipiot kokkamas. "Ja mis sa teed?" küsis Caius lõbusalt naeratades ning põimis käed ümber Scipio keha ja vajutas musi tema huultele. Talle oli eile nagu mulje jäänud, et Scipio süüa ei tee ju. Ja nüüd siis kohe teeb. See tekitas ju veel rohkem segadust niimoodi.

Scipio mõmises rahulolevalt, kui Caiuse käsi enda ümber tundis ja suudles kohe väga meelsasti mehe huuli, vastamata veel tema küsimusele. "Mul tuli selle isu," ütles ta käega ahju poole viibates. Midagi, mis talle Charitinat meenutas. Scipio naeratas Caiusele armsalt. "Kuidas su tööpäev möödus?" Äkki oligi väga hea, et Scipio praegu süüa tegi. Aga siiski ei kavatsenud ta iga päev seda teha.