Paranemas

Jago kergitas kulme kui Ziv oma käe tema poole liigutas, aga sirutas siiski oma terve käe ning võttis Zivi käest. "Kas me oleme nüüd mingid sõbrad?" küsis ta kergelt muiates. See oli küll igavesti veider. Tema ja Ziv. Sõbrad. Väga veider. Seda poleks ta osanud unes ka ette näha. Samas ei osanud ta ju sedagi ette näha et Ziv võidab. Või õigupoolest ei tahtnud ta seda ette näha. Igal juhul oli loogiline, et nad hakkavad läbi saama mingist hetkest. Nad pidid ju koos sõitma edaspidi oma juntsusid treenima. Oh millal Jago nii vanaks saab, et tal pole enam vaja mängudele kaasa sõita? Ta absoluutselt ei tahtnud enam. Ta ei jaksanud. See aasta oli siiani kõige rängem löök vastu vahtimist olnud Jago jaoks. "Aga sa oled armumist vähemalt rohkem tundnud kui mina," eeldas Jago siiski. Ziv oli oi kui palju rohkem kogenud kui Jago.

"Võib-olla," ütles Ziv muiates, kui Jago küsis, et kas nad on nüüd mingid sõbrad. Kas siis ei võinud olla sõbrad? Tema meelest oleks igavesti nunnu see väike asi. Nad pidid läbi saama nii või teisiti. Ikkagi mingi osa oma ajast peavad nad koos veetma, eksole. "Ma ei ütleks nii," arvas Ziv, kui Jago ütles, et ta on rohkem armumist tundnud. "See, et ma olen väga paljude inimestega maganud, ei tähenda, et ma neisse armunud oleksin. Ja Te..." Ziv köhatas. "Tema oli minu jaoks pigem sõber."

Jago silmitses Zivi kerge huviga. "No kui sa nii ütled," sõnas mees. Temal polnud üldse mingit kogemust millegagi eks ole. "Kui sa oleksid temaga viimaseks jäänud, oleksid sa suutnud talt elu võtta?" uuris Jago siis. No kui nad olid sõbrad, siis see kindlasti oleks raske olnud Zivi jaoks. Jago ei loonud endale areenil ühtegi emotsionaalset sidet kellegagi. Täiesti praktilistel põhjustel. Ringkonna kaaslasega oli tal paratamatult tugevam side ja tema kaotus oli Jagole ka kõige raskem olnud. Aga mitte kellegi teise.

Ziv muigas kergelt Jago küsimuse peale. "Muidugi," ütles ta vaikselt. Nende kahe plaan oli nagunii see, et Ziv võidab. Ja kui Terra surm oleks pidanud tema kätele jääma, siis ta oleks neiu tapnud. Kiirelt, nagu ta lubas. Aga Terra tapeti teiste poolt. "Meil oli kokkulepe nii või teisiti." Ziv pidi jah viimase päeva või nii üksi hakkama saama, aga ta sai hakkama ja ta tuli elusana tagasi. Ja varsti saab ta tervekski.

Jago kergitas veidi kulme. "Mis kokkulepe teil oli?" uuris ta. Et tapavad lõpus teineteist või midagi? Vähemalt Jago eeldas miskit sellist, aga väga võimalik, et tegelikult oli nende kokkuleppe hoopis lihtsamate killast ja Terra tahtiski surra. Jago ja ka teised vaatajad ju ei teadnud kõike, mis areenil toimus. Nii hea oleks kui Ziv oleks juba terve ja nad saaksid koju minna. Aga ei veel, tuli paar päeva oodata.

"Ta ei tahtnud võita," ütles Ziv õlgu kehitades. "Ja seega ta aitas mind, et mina võidaks." Nii palju, kui ta suutis. Aga tüdruk tõesti oli sassis olnud. See oli üsna kohutav. Siiski, Ziv võitiski, ja Terra sai uhke olla selle üle. Või mida iganes ta ka ei tunneks. Tea, kas surnud üldse tundsid midagi?

Jago kergitas veel enam kulme kui kuulis, mida Ziv ütles. "Ei tahtnud võita?" imestas mees. Kust sellised karjeristid tulevad? Ainult neljandast ilmselgelt. "No näed, siis mul oli ikka õigus ja sul vedas," arvas Jago veidi lõbusalt muiates. Mitte oma osavusest ei võitnud, vaid Terra lausa lasi tal võita. Kuigi noh, Terrat päris lõpus enam polnud eks ole, kes teab, äkki viimastena oleks Zivile noa selga löönud või midagi.

"Vedas?" küsis Ziv muiates. "Ta võis mind pisut rohkem kaitsta, aga lõpus olin ikka ma üksinda," mainis kutt. Ta pidi üksi terve päeva läbi lume ja tuisu kõndima ja jälitama mingit tüdrukut, ta pidi selle viimase tšiki ka üksi maha lööma. Ta oleks vabalt võinud surma saada seal veel. Ja ega seal kakluses Maconi grupiga ka just nii polnud, et Terra teda kaitstes suri.

"Ja lõpuks sul ikka vedas," arvas Jago siiski endiselt kergelt muiates. Jeap, ikka ei tunnista, et Ziv mingi asjalik võis olla. Mees silmitses hetke Zivi kätt, aga lasi sellest siis viimaks lahti, et enda käed rinnal ristata. Teised tahavad ka tulla sind vaatama," mainis mees siiski uuesti. Noh, teised nende ringkonna võitjad ja saatja ja äkki lastakse mõni fän ka sinna, kes teab.

"Ega ma ei anna sulle rahu, kuni sa tunnistad, et seal oli midagi enamat, kui vedamine," muigas Ziv lõbusalt. Ta jälgis nende käsi hetke, kui Jago enda oma liigutas ja eemale tõmbas, ja sättis siis enda kätt ka paremini. Edasise peale ta ohkas raskelt. "Ma parema meelega magaks, Saatja sädistamist ma küll üle ei ela," ütles Ziv lõbusalt.

"Ma ütlen neile siis, et sa tahad puhata," lubas Jago. Talle sobis, kui Ziv end külalistega ei kurna ja korralikult puhkab eks ole. Mida kiiremini ta terveks saab seda parem Jagole. Mees ajas end püsti. "Aga katsu siis puhata korralikult. Kui sa magada ei saa, ütle arstidele, et sul on valus, kanged valuvaigistid aitavad," lubas Jago omast kogemusest ning tegi Zivile kergelt silma. Ta ise oli seda taktikat kasutanud. Kui unenäod magada ei lasknud, laskis ta end valuvaigisteid täis pumbata ja siis oli savi juba. Muidugi hiljem tuli ilma hakkama saada, aga pärast polnud enam Jagol nii suuri probleeme sellega ka. Scipio näed ei saanudki morfiinist kunagi lahti.

Ziv naeratas Jagole armsalt ja noogutas. "Olgu nii. Ja kui sul on vaja kuskile põgeneda, siis ma olen siin," lubas kutt muiates. Jago tõesti nägi liiga hirmunud välja, et Ziv raatsiks temaga ebaviisakas olla. Jago täitsa võib siin istuda terve päeva, kui tahab Kapitooliumi omade eest põgeneda. Ja Ziv annab endast parima, et ruttu paraneda.

Jago naeris kergelt. "Okei," sõnas ta nõustuvalt. Eks ta siis põgeneb Zivi palatisse kui tõesti tunneb, et oleks vaja kuskile varjuda. Jago viipas veel korra Zivile, aga väljus siis palatist. Ukse taga ootasid mõningad inimesed, aga Jago ütles neile, et Ziv on väsinud ja magab ega taha neid näha. Nad saavad varsti koju!

OT: Läbi