Räägime asjast

Jago kortsutas kulme ja pööritas tüdimusest silmi. "Ei võta," vastas mees ikka kulme kortsutades. Ei saa kaissu. Mis värk Zivil sellega oli ometi? Jago ristas oma käed rinnal ning pööras pilgu lakke. "Sa võid siin olla, kui sa tahad. Ma ei keela. Aga kaissu või ma ei tea mida veel ei saa," sõnas mees kindlalt. Ei tule kõne allagi.

Ziv nurises vaikselt aga muigas lõbusalt ikkagi. "Ebaviisakas oled," arvas Ziv end kerra tõmmates. Aga tal oli ääretult hea meel, et Jago teda välja ei visanud, et Jago ei käskinud tal oma majja tagasi kasida ja seal üksi olla. "Akiva on ikka oma rahuvalvajaga koos?" küsis Ziv varsti muiates. Tea, mis Jago arvab, kui Ziv natukene Akiva suhet surgiks. Mitte, et ta Akivat tahaks. Kutt oli liiga... noh, mitte tema tüüpi.

Jago silmitses lage pikemat aega, aga pööras siis pilgu Zivile. "On küll jah," sõnas kutt kulme kortsutades. "Mis siis?" küsis ta endiselt kulme kortsutades. Mis Zivil sellest, kellega Akiva koos oli? Või tahtis lihtsalt mingit teemat arendada, et mitte vaikuses istuda. "Ma lähen varsti jooksma," mainis Jago. Siis kui ta kõht enam nii täis pole. Mees tõstis oma terve käe ja triikis jälle oma nägu. Ta oli nii kaua maganud täna. Ta peaks ammu trenni tegema või midagi. Aaah!

Ziv mõmises vaikselt ning kehitas õlgu. "Akiva on nunnu," arvas kutt muiates, piiludes jälle Jago suunas, et mis kutt ta sõnadest arvab. Kui Jago ütles, et ta varsti jooksma läheb, noogutas Ziv ainult, et on info kätte saanud. Tema jooksma minna ei soovinud. Ju ta siis ootab Jagot jälle tema mõnusas pehmes soojas voodis.

Jago kortsutas kulme ja vaatas Zivi poole. "On küll nunnu jah," sõnas Jago ettevaatlikult. "Ja ühtlasi mu väikevend nii et ole ettevaatlik, mida iganes sa ka üritada ei taha," sõnas Jago veidi hoiatavalt. Ilmselgelt ta kaitses Akivat. Ja samas nagu ei öelnud Zivile, et kutt tema vennast täielikult eemale hoiaks. Akiva läheb varsti ju oma rahuvalvajast lahku ja siis tal on lohutust vaja või miskit.

Ziv muigas lõbusalt, kui Jago seal teda hoiatama hakkas. See oli armas, kuidas Jago oma venda kaitses. "Ära muretse, sa oled rohkem minu tüüpi kui tema," ütles Ziv kätt kergitades, et Jago juukseid sasida. Siis libistas ta oma käe jälle Jago padja alt läbi ja kallistas seda asjalikult. Nii hea oli padjale kaisu-kaisu teha. Ja tal oli hea meel, et ta saab voodis magada jälle.

Jago kortsutas veel rohkem kulme kui Ziv mingit huvi justkui tema pihta üles näitas. Ta ei tõmbunud Zivi käest eemale ega midagi, aga põrnitses teda ikka kulm kortsus. Kas ta meeldis Zivile või midagi? "Ma lähen jooksma," pomises Jago ja ajas end voodist välja. "Ole siin või mine ära või tee mis tahad," kehitas Jago õlgu. Kui Ziv ei taha oma majas olla, siis ta võis seal ka olla, lihtsalt Jago ei lahuta tema meelt koguaeg. Mees lipsaski toast välja ja suundus õue, et joosta. Natukene hiline jooks oli, aga vähemalt ta jooksis. Mees tuli tagasi kuskil poole tunni pärast ja suundus kohe üles, et pessu minna.

"Okei," ütles Ziv muiates, kui oli Jago ilmeid jälginud. Oh seda meest küll. Ziv sättis end aga mugavamalt voodisse, tõmbas endale tekki peale ning kaisutas patja edasi, kuni lausa magama jäi. Ta siiski ei olnud peaaegu, et üldse maganud. Praegu aga meeldis talle teadmine, et ta on majas, kus on keegi veel, ja et Jago tuleb varsti tagasi. Ziv nohises vaikselt ja pööras end kõhuli, aga ei ärganud, kui Jago tagasi tuli.

Jago käis kiirelt pesus, riietus vannitoas ja astus siis taas oma magamistuppa leides Zivi magamast sealt. Ta istus voodile ja jälgis Zivi vaikides. Ei osanud väga nagu midagi tega selle Ziviga. Üldse ei osanud Jago külalistega väga midagi teha. Tal ei käinud neid eriti. Zivi nohisemine ajas talle ka une peale ja Jago heitis end voodile pikali ning sulges oma silmad, toetades käed enda padja alla. Eks ta siis tukub veidi.

Ziv ei ärganud ka siis, kui Jago voodile istus ega siis, kui mees tema kõrvale pikali heitis. Ta nohises ikka rahulikult edasi ja tudus oma paar tundi enne, kui lõpuks ärkama hakkas. Ta avas oma silmad, ning oli üsna üllatunud, kui väga midagi ei näinud, vaid hoopis Jago pluusi vaatas. Kutt ei olnud Jagole päris kaissu roninud, aga tema nägu oli üsna mehe külje vastas. Ziv nohises tasa ja tõmbus silmi hõõrudes eemale ja haigutas. Nüüd ta oli pisut puhanum ja see oli hea.

Jago avas oma silmad kui Ziv end tema kõrval liigutas ja ärkvel tundus olevat. Jago silmitses kutti lõbusalt ning haigutas kergelt. "Kuidas uni oli?" uuris mees vaikselt, hakkamata end veel istukile ajama või midagi. Nüüd oli hea lebotada, olgugi, et tavaliselt ei lebotanud Jago kunagi nii palju. Ta tegi trenni, jooksis, jalutas tegi mida iganes, et kauaks ühe koha peale passima ei jääks.

Ziv nohises vaikselt ja vedas pilgu Jago näole, kehitades õlgu. "Hea oli, sain jälle paar tundi magada," pomises kutt tasa. Vähemalt Kapitooliumis sai ta peaaegu, et terve päeva magada, seega ei olnud veel hullu sellest, et ta siin magada ei suutnud eriti kaua. "Mis sa tegid nii kaua?" küsis Ziv taas käsi ümber oma padja mässides.

"Midagi väga," kehitas Jago õlgu. "Jooksin, käisin pesemas, olin siin," sõnas mees. "Tahad sa süüa?" uuris ta seejärel. "Ideaalis võiks välja minna, jalutada veits, Akadeemiast läbi käia," arvas Jago. Tuleb Ziv kohe ratta peale tõmmata, enne kui ta suudab end liiga ära hirmutada välismaalma suhtes ega tahagi mujal olla kui ainult kodus ja voodis. Isegi kui ta pole oma kodus ja oma voodis.

Ziv muigas natukene. "Olid üleval terve see aeg?" küsis ta huviga. Ja ei lükanudki Zivi eemale, kui poiss talle nii lähedale puges. Samas, kaisus nad ei olnud, seega ehk tal ei olnud üleliia ebamugav veel. "Ei taha midagi," arvas kutt siis. Ei tahtnud süüa ega välja minna. Jago voodis oli väga hea.

"Suht jah," noogutas Jago. "Natukene tukkusin," sõnas mees. Ta muigas lõbusalt kui Ziv ütles, et ta ei taha välja minna. "Oh ole nüüd, sa oled selle sinise silmaga ka ilus poiss, keegi ei ehmu ära," lubas mees lõbusalt ning ajas end voodist püsti. Seejärel tõmbas ta Zivilt padja kaisust ja teki pealt ja enne kui kutt liialt protesteerima jõudis hakata, tõmbas Jago ta püsti ja viskas üle oma robot õla nagu kartulokoti. "Ma tean, et välja minna on raske ja vastik, aga varem või hiljem tuleb seda teha ja sul veab, sest sul on nii suurepärane mentor nagu mina," naeris Jago lõbusalt ja virutas laksu vastu Zivi tagumikku. Seejärel kandis ta kuti oma toast välja ja trepist alla. Kuti tuju oli ikka väga tõusnud viimaste tundide jooksul. Mis iganes see siis ka polnud. Ta oli täitsa tema ise juba.

"Oi ma tänan," muigas Ziv lõbusalt, kui Jago ütles, et ta sinise silmaga ka ilus poiss oli. Oli jah! Siis aga hakkas Jago seal möllama ning Ziv üldse ei tahtnud, et Jago ta voodist välja tiriks, aga mees viskas ta üle oma õla sedasi ebaviisakalt. "Mida sa teed," turtsatas Ziv lõbusalt, kui Jago tema tagumikule laksu lõi ja ta alla kandis. "Pane mind maha," nõudis Ziv, aga ta toon oli ikka lõbus. Siiski ta ei tahtnud sellest majast välja minna kuskile.

"Ei pane ma sind kuskile," muigas Jago lõbusalt ning tassis Zivi majast välja ilusti. "Aaah, värske õhk!" naeratas Jago lõbusalt ning tassis Zivi ikka edasi, võtjate külast välja. "Kuidas vaade on seal?" uuris Jago lõbusalt. Ei, ta ei pane Zivi maha. Kutt peab päris maailmaga harjuma, peab välja minema, peab inimestega suhtlema. Sellest saab tema elu nüüd.

Ziv nurises valjult, kui Jago ütles, et ei pane teda kuskile ja ta ikka välja viis. "Väkk," ütles Ziv, kui Jago värsket õhku kiitis. Ta sättis ennast natukene mugavamalt, taibates hetke pärast, et ta oli ikka sokkis. "No nüüd sa küll jah mind enam kohe kindlasti maha ei pane," mainis Ziv muiates ja siputas natukene oma sokkis jalgu. Hea, et ta riidest lahti ei olnud võtnud, kui Jago teki alla puges.

Jago silmitses lõbusalt hetke Zivi sokkis jalgu ning seadis sammud Akadeemia poole. "Lähme turule ja ostame sulle sussid," noris Jago lõbusalt ning tõstis oma terve käe, et Zivi tallaaluseid kõdistada. Neile saadeti mitmeid veidraid pilke, aga mis seal ikka. Jago ei hakka Zivi maha panema ega lase tal sokkis seal ringi susserdada ometi. Alles siis kui nad Akadeemia ustest sisse astusid, pani Jago Zivi maha. "Nüüd sa ei saa kuskile ära ka põgeneda," arvas Jago lõbusalt. Sest muidu ta peaks õue minema sokkis. Neist möödusid mõned noored, kes neid rõõmsalt tervitasid ja vaatasid. Ziv oli siiski värske võitja eks ole.

"Eii," muigas Ziv, kui Jago arvas, et lähevad ostavad turult Zivile sussid. Kutt naeris lõbusalt, kui Jago tema tallaaluseid kõdistas ja siputas asjalikult mehe õlal, aga õnneks too teda maha ei pillanud. Lõpuks jõudsid nad Akadeemiasse ja Ziv sai oma jalgadel kõndida nüüd. "Saan ikka, ma võtan kellegi jalatsid ära," arvas Ziv muiates. Ta on uus võitja, talle annaksid kõik hea meelega oma jalatsid. Ziv jälgis mööduvaid noori ning suunas pilgu siis Jagole. "Käidud, lähme tagasi nüüd."

"Ei lähe kuskile," muigas Jago lõbuslt ning tõstis oma käe Zivi seljale, lükates teda edasi. Nad kõndisid mööda akadeemia koridore, sellest polnud üldse palju aega möödas, kui Jago siin treenis ja veel vähem aega möödas kui Ziv siin treenis. Koridoride seintelt võis leida pilte nende parimatest õpilastest. Seal oli pilt ka Selinast, Zivist ja isegi Jagost. "Sa võitled kirkaga eks?" küsis Jago lõbusalt ning suundus Ziviga kenasti treeningsaali poole.

"Lähme ikka," nurises Ziv, aga Jago lükkas teda edasi. Ebaviisakas! Ziv vaatas pilte, mis seintel oli ja ohkas vaikselt, kui Selina pilti nägi. Olgugi, et Ziv hoidis rohkem kokku Terraga, Areenil, siis tal oli Selinast ikka kahju. Ta oli tüdrukuga koos nii palju koos treeninud. "Ei, ma ei treeni," ütles Ziv pead raputades, ja üritas mitte kõndida, aga siis ta libises oma sokkides edasi lihtsalt.

Jago ohkas kaervelt, aga lükkas Zivi ikka edasi, kuni saali välja. Kedagi polnud seal praegu. Üldse oli hetkel akadeemias väga rahulik aeg. Jago juhtis Zivi mattide poole. "Ma tean, et raske on, usu mind. Selle pärast peadki trenni tegema," sõnas kutt. Saab mõtted mujale. Jago lükkas ka enda jalanõud jalast ning astus mattidele, tõmmates Zivi endaga koos sinna. "Niisiis, tahad tõestada mulle, et sa oled osav?" küsis Jago lõbusalt ning tõmbas Zivi endale lähemale ja viskas ta siis üle oma õla selili mattidele pikali.

"Ei taha," nurises Ziv. Ta liikus Jagoga siiski kaasa, noh, tal ei olnud muud valikut, eksole. Ta seisatas, kui mati peale astus ning nohises küsimuse peale vaikselt. Ta ei teinud midagi, kui Jago teda endale lähemale tõmbas ja ta üle õla selili mattidele pikali viskas. "Ma ei taha," ütles kutt end küünarnukkidele ajades, tõstes pilgu Jagole. Ta sai aru jaa, et tal ei olnud enam mingit suremise ohtu ja mis kõik, aga ta ei tahtnud kakelda, ta oli vähem, kui nädal tagasi inimesi tapnud, eksole.

Jago ohkas ning istus Zivi jalgadele. "Sa pead," ütles Jago vaikselt. "See sööb su ära muidu. See sööb su siit ära," koputas Jago vaikselt Zivi meelekohale oma terve käega. "Sa pead tegema asju, mis mõtteid mujale viib ja meid pole õpetatud muud tegema kui treenima. Selle pärast ma käingi jooksmas ja ikka veel harjutan oma kamasid, sest teisiti ma lihtsalt ei saaks olla," ohkas Jago ning vaatas Zivi veidi murelikult.