You can run but you have to fight too.

Lühikeste sammudega astus Brannock treeningkeskusesse. Seal oli juba teisigi tribuute ning ta otsustas samuti lihvida veits oma viskeoskuseid. Kuigi ta oli enda arvates väga hea jooksja, teadis ta, et sellest ainuüksi kasu ei ole. Kui ta elab mängu alguse või isegi esimese tunni üle, peab ta nii või naa võitlema.

Niisiis kõndis ta vähehaaval relvade poole, ise uudishimuliku pilguga ringi vaadates. Kui aga ta pilk peatus teistel tribuutidel, jooksis hirmujudin üle poisi selja : nad olid temast mitu korda suuremad, märgatavalt vanemad ja vaatasid teda sellise pilguga nagu tahaks poissi elusast peast ära süüa. Bran neelatas kergelt ning läks viskenugade juurde. Korra viis ta pilgu kirvestele ning kortsutas veits kulmu. Ta isale meeldis nendega tööd teha aga poiss ei saanud nendega üldse hakkama. Brannock viis pilgu tagasi nugadele ning võttis laualt mõned ja otsis siis märgi, mida "tapma" hakata.

Alguses tahtis ta õige tunnetuse kätte saada. Ta polnud ammu nugadega mänginud. Poiss loopis neid kerge käega vastu märki, isegi mitte üritades. Mõni nuga jäi kinni, kuid enamus tabasid märki pidemepoolega ning põrkasid tagasi. Bran kuulis, kuidas teised ta üle naersid, kuid eiras seda. Oma võimeid ei kavatsenud ta kellegile nii pea näidata.

Kyan oli ka treeningkeskuses, ilmselgelt. Ta tahtis teiste võimeid näha ja ise ka natukene harjutada, vastavalt sellele, mida ta näeb, et teised oskavad. Või siis ka ei oska. Kyan parasjagu tegeles üksinda kolmhargiga, kui kuulis, et mingid inimesed midagi naeris ja otsis nad üles. Ta nägi, et nad naersid mingi pisikese poisi üle. Kyan muigas ning astus platvormilt maha, et kolmhark ära panna ja sammus üle suure saali tolle väikese poisi poole. Tegelikult kahju neist pisikestest. Ta oli tõesti väike. Nemad karjääriringkondades ei olnud kordagi ohus, et nii noorena valituks saaks. Või noh, keegi võib neid valida, aga neil on alati vabatahtlikud 18-aastased, kes pidid minema. Kyan kusjuures oli saanud valituks. Kui ta oligi kaksteist. Aga tema eest astuti vabatahtlikuna välja. "Kuidas läheb?" küsis Kyan sõbralikult, kui poisi juurde jõudis ja vaatas, kuidas ta nuga viskas, aga see pidemepoolega vastu märki põrkus. Siiski oli poisi ranne painduv ja tal tundus liigutus käpas olevat. Kas ta teeskles, et ta ei oska? Ka mõte iseenesest.

Brannock korjas need noad üles, mis olid maha kukkunud ning läks oma koha peale tagasi. Poisi pilku püüdis üks teine tribuut, kes tema poole tuli. Bran neelatas kergelt ning lootis ainult, et too ei tulnud teda mõnitama. Poisi küsimuse peale jäi Brannock teda umbusklikult korraks vaatama. "Nii nagu vaja," lausus ta kindlalt. Ta hääl ei olnud sõbralik, kuid ei olnud ka eemale tõukav. Selline, mis andis teada, et kui Sina oled sõbralik, olen ka mina. Bran jätkas oma nugade loopimist ning aina rohkem nuge jäi märglaua külge kinni.

Kyan naeratas ja jälgis, kuidas Bran nuge loopis. "Sul tuleb päris hästi välja, oled varem vist harjutanud," arvas Kyan. Ei olnudki tema stiil enne Areeni kõigiga tülli minna. Nokkida võis veits, aga ta ei tahtnud vihavaenlaseid. Nagunii nad lähevad sinna üksteist tapma, ja parem, kui ta neile kõigile hea mulje jätnud on. Mingilgi määral. "Mis sa veel head oskad?" uuris Kyan üht nuga võttes, et seda silmitseda. Ta libistas pöidlaga üle selle tera ning kerge randmeliigutuse saatel viskas selle märklaua keskele kinni.

Brannock ainult noogutas poisi komplimendi peale. Ta "ära usalda kedagi" tuju ikka kripeldas ning ta hoidis oma suu kinni. Küsimuse peale jäi ta poissi vaatama. Pikalt kaalus ta, mida öelda. Siis otsustas ta selle äbariku kaardi tõmmata. "Loomadega tegeleda. Aga sellest vist pole eriti kasu." ütles ta, veidi sõbralikumalt. Bran kergelt võpatas kui teine tribuut noa viskas ja vaatas siis teda kergelt suurte silmadega. Poiss kortsutas kulmu, raputas lapsikult pead ning läks nuge üles korjama. Kohe kui ta selja pööras, tekkis ta näole lõbus muie.

Kyan muigas, kui sai teada, et poiss oskab loomadega tegeleda. "Sa ei näe välja, nagu sa ei oskaks üldse midagi," ütles Kyan muiates. See noa loopimise värk. See tegi Kyanigi ettevaatlikuks. Ta teadis, et poiss pole karjerist, aga ta oskas midagi ja Kyan tahtis teada, mida veel. Sellised pisikesed tihti olid üsna surmavad ja Kyan ei kavatsenud 14-aastase käe läbi surra.

Brannock ohkas kergelt ning läks taaskord oma kohale tagasi. "Võibolla oskan. Võibolla ei oska." lausus ta kavalalt ning vaatas nuge oma käes. Poiss muutis oma poosi veidi kindlamaks ning viskas järgmist neli nuga kindlalt, kiiresti ja tugevalt ning kõik neli nuga läksid keskele. Viienda noa oma käes viskas ta nii kõvasti kui jaksas ning see läks märgatavalt sügavamale märklauda kui teised.

Kyan naeratas lõbusalt. "Ma siis eeldan, et sa oskad." Kutt ristas oma käed ja jälgis, kuidas poiss nuge loopis. "Aga mis sa siis teed, kui sa kõik oma noad minema loopinud oled?" küsis Kyan. Kyani üks põhilisi mõtteviise oli see, et kunagi ära loobu oma relvast. Kui sa oma noa ära viskad, siis see võib tähendada surma, sest keegi teine võib sulle kallale tulla. Selle pärast eelistas ta ka teistsuguseid relvi.

Brannock vaatas poissi ning muigas. "Jooksen?" küsis ta süütult õlgu kehitades. Loomulikult oli tal parem varuplaan kui ainult jooksmine. Aga ta ei usaldanud toda kutti. Kes teab - peale stardipauku võis see sama kutt võtta mõõga ja esimese asjana Bran'i rünnata. Seda tal nüüd küll vaja polnud. Kuid kui aus olla siis Brannock ilmselt veedabki kogu mängude aja joostes. Kui ta üldse elab algusegi üle.

Kyan naeris kergelt ja noogutas. "No muidugi. Ma saan aru, et sa ei usalda mind," ütles kutt lõbusalt. "Aga pole põhjust karta, mis ma ikka teen." Kõigest tapab ta Areenil ära. Ei ole probleemi, eksole. Ta oskas ka nuge visata ja üks võiks neist vabalt Brannocki ära tappa. Miks ta tapmisest nii kergelt mõtles? Ilmselgelt oli ta natukene friik. Aga talle meeldis tapmisest mõelda, talle meeldis mõte sellest, et ta saab juba üsna varsti tappa.

"Tõesti. Mis sa ikka teed? Kõigest tapad mu ära." ütles poiss naerdes. Bran läks märgi juurde ning kiskus kõik noad sellest välja ja viis need lauale tagasi. "Aga mida sina teed? Sa nägid mind piisavalt." lausus ta uudishimulikult. Poiss pani käed puusa ning kratsis lapsikult nina, ise koguaeg ootavalt poissi vaadates. "Sa tundud rohkem raskema relva tüüpi. Ma arvan, et ma hoian mängus sinust eemale." lisas ta ning muigas sõbralikult.

"No see tapmine on siiski nii pisiasi," arvas Kyan ka kergelt naerdes. Ta naeratas, kui poissi jälgis. Ta oli ikka nii armas, nii lapselik... Kyan võis olla vabatahtlik tribuut ja karjerist, aga tema meelest oli see nii kuradi ebaaus, et sellised lapsed Areenile viiakse. Oleks nad vanemad. Mingi kuusteist. Siis oleks juba okei. Aga sellised pisikesed nupsikud. Nad olid liiga armsad. Küsimuste peale Kyan naeris jälle kergelt ja kehitas õlgu. "Mulle meeldivad jah, raskemad relvad," muigas kutt. "Ja ma arvan, et minust eemale hoidmine on hea plaan," lisas ta lõbusalt. "Kuniks sa kellegi teise otsa ei koperda või noh... saatuse tahtel sind minu juurde ei suunata." Just nii kergelt ta rääkiski sellest, et kavatses Brani tappa. Aga Brannock tapaks tema ka, kui tal võimalus on. Nii et kõik oli võrdne.

Poisi viimased sõnad andsid Brannockile meeldetuletuse : siin on kõik külmad. Muie ta näolt kadus ja ta pilk liikus maha ning tõmbus tuimaks. Nii lihtsalt öeldi talle, et kui sa teelt eest ei hoia, oled sa surnud. See tõi tagasi Brani lapsiku hirmu. Poisiklutt neelatas kibeda klimbi, mis tal kurku tekkinud oli, alla ning tõstis uuesti pilgu. Korra silmi pilgutanud, jooksis üks pisar üle ta põse. Kohe pööras Brannock selja ning pühkis oma pisara ära. Endalegi märkamata olid ta silmad märjaks tõmbunud. "Eks ma pean seda meeles." ütles Bran korra poisi poole vaadates ja pööras siis tähelepanu tagasi oma nugadele.

Kyan kortsutas murelikult kulmu, kui ta märkas, et poisil pisar üle põse jooksis. "Hei, ma ei tahtnud sind hirmutada," ütles Kyan siiralt. "Ma ei tee sulle haiget." Mis kuradi nõrkusehetk see siin praegu oli? Samas ta mõtles küll, et kuni see on tema teha, siis sellele kuradi armsale ja nunnule poisile tema viga ei tee, vaid laseb kellelgi teisel temaga tegeleda. Kui nad peaks aga kahekesi viimaseks jääma... siis ta kavatseb võita. Aga kes teab, võib-olla Areenil ta mõtleb ümber. Ta ei saa endale mingit nõrkust lubada!

Brannock pööras ennast ümber ja vaatas poisile sügavale silma. Lihtsalt seisis seal ja vaatas teda, pea veidi viltu. Ta tegi nii isale alati kui too poisiklutile valetas. Ja ta isa alati tunnistas üles, et, jah, ta valetas. "Seda räägid sa praegu." ütles ta peaaegu, et läbi hammaste. Bran haaras paar nuga ning läks oma koha peale tagasi. Poiss viskas ühe noa ning vaatas uuesti tribuuti enda kõrval. "Kuna sa nii kindel endas oled, olen ka mina. See oleks ainult aus." ütles ta kindlalt ning kehitas lapsikult õlgu.

Kyan kergitas natukene kulmu, kui Brani silmitses. "Ja räägin hiljem ka," ütles Kyan kindlalt. "Vaata Mängudel on see tore asi, et kuni te mulle teepela ette ei jää.. ei ole te keegi probleem. Ise jamasid otsima hakkate, siis tekib probleem." Kyan vähemalt oli praegu sellise suhtumisega. Ta kavatses võita, aga samas tahtis ta, et võimalikult suur osa musta tööd oleks teiste tehtud. Et enda energiat säästa.

Brannock mõtles poisi öeldu peale. Ta lootis, et paljud teised on samasuguse mõtlemisega. Mis tähendas, et tal oli küllalt aega, et võimalikult kaugele saada. Kuid sellele ei saanud lootma jääda. Bran muigas kergelt ning pani käed puusa. "Siis tuleb võtta parima nendest paarist päevast, millal me läbi saame." ütles ta sõbraliku muigega.

Kyan naeratas kergelt ja noogutas. "Mulle meeldib su mõtteviis," ütles ta lõbusalt. Kyan oskas ka sõbralik olla. Eriti selliste väikeste nunnude lastega. Aah, see oli ikka nii ebaaus, et sellised Areenile saadeti. Nad teevad oma kutsikasilmi ja siis sa oled pehme ja siis nad suruvad sulle noa kõrri. See ei ole aus! Aga Kyan kavatses võita. Igal juhul! "Kas sa kavatsed midagi veel harjutada, peale oma relvade minema viskamise?"

Brannock naeris vaikselt ning noogutas. Poisi küsimuse peale kortsutas ta kulmu. "Ma ei viska oma relvi minema!" turtsus ta lapsikult. "Aga ma tahaks küll midagi harjutada. Ma ei tea, mis oleks tähtsaim." lausus ta nüüd juba vaiksemalt, kukalt kratsides. Ennast kaitsta ta oskas kui keegi suurem talle kättpidi kallale tuleb, seda oli isa talle küllalt õpetanud. Kuid ta tahtis loomulikult teisi asju ka õppida. Sa ei jää ainult kakeldes ellu. Muid teadmisi on ka vaja.

"Viskad ju," ütles Kyan lõbusalt. "Kui sa oma viimase noa minema viskad ja keegi sulle siis kallale tuleb, mis sa siis teed?" küsis kutt. "Midagi ei tee, sest sa oled pisike ja sul ei ole enam relva." Kyan naeratas kergelt. "Ma arvan, et sa peaks millegi suuremaga ka harjutama. See ei ole kindel, et sa noa saad. Kirves, mõõk.. sellised asjad. Prooviks harjutamine ei ole midagi halba."

"Siis ma võtan kivi." ütles ta kindlalt. Bran oli küllalt kividega harjutanud. Nii loopimist kui ka nendega tagumist. "Mulle ei meeldi suured relvad. Teevad mu kohmakaks. Aga ma arvan, et see ei teeks paha." lausus Bran mõtlikult. Poiss oli piisavalt kirvest oma varbast napilt mööda löönud. Ja nüüdseks kirved ainult hirmutasid teda. See saab ilmselt ka tema nõrkuseks.

Kyan muigas poisikese enesekindluse üle. "Aga kui sul ei ole seal kivi? Kui meie Areen on üks suur libe jääala?" küsis Kyan kulmu kergitades. "Muid asju tuleb ka harjutada." Kyan naeratas kergelt. "Lähme proovime midagi kirvestega või mõõkadega," pakkus ta poisile ja astus sammukese sinnapoole, kus need asjad olid. See pisike jääb väga hätta, kui ta nuga ei saa ja tal muid sarnaseid relvi ei ole.

Brannockil vajus kulm kortsu ning ta ristas käed rinnale, samal ajal midagi 'ma ei tea' sarnast lapsikult pomisedes. Talle üldse ei meeldinud selliste asjade peale mõelda. Ta lootis rohkem, et nad midagi hullu väljakuga välja mõtlema ei hakka. Brani tuju kohe tõusis kui poiss lubas talle mõõkade või kirvestega võitlust õpetada. Poisiklutt sibas talle järgi ning jäi teda hetkeks vaatama. "Mis su nimi on?" küsis ta süütult. Mis ta isa selle küsimuse peale ütleks? Ära pane millegile nime, millest sa kindlasti ilma jääd.

Brannock oli ikka nii armas lapsik! Kyan aga suundus kenasti kirveste juurde ja võttis sealt ühe, et see poisile ulatada. Küsimuse peale ta naeratas. "Kyan," ütles ta lõbusalt. Poisi nime ta juba teadis. Ta teadis nende kõigi nime ka ringkonda, sest ta tahtis teada, kellega ta vastamisi seisab. "Proovi nüüd selle kirvega seda nukku rünnata," arvas Kyan siis. Üks nukk rippus nende läheduses, selleks, et kõik seda millega iganes materdada saaksid.

Bran muigas kergelt kui poisi nime kuulis. Hetkeks jäi ta mõtlema, et kas on mõtet oma nime talle öelda, kuid ilmselt Kyan juba teadis seda. Kui aga kirvestele jutt üle läks, unustas poiss kogu nime teema ära ja läks omale relva valima. Kuna ta kirvestest suurt midagi ei teadnud, võttis ta ühe keskmise. See oli üsna raske poisi jaoks. Ebakindlalt otsis ta hea mooduse, kuidas kirvest käes hoida ning jäi nukku vaatama. Milline oleks kõige parem koht kuhu kirvega lüüa? Esimene koht, mis talle pähe tuli, oli ribidesse. Kui see ribisid ära ei murra, läheb see ribide vahele. Põrgulikku valu tekitab ta nii või naa. Seda poiss tegigi - ta võttis sammu hoogu ning lõi kirve nukule kohta, kus peaksid tal ribid olema. Seejärel jäi ta küsiva pilguga Kyanit vaatama.