Fight to come alive

Sel õhtupoolikul, kui Charitina Kyaniga trenni tegi, oli Scipio kuuendal korrusel nende eluruumides. Rääkis selle kutiga, kes nende ringkonna teine tribuut oli. Nimelt noormees tahtis näpunäiteid ja asju, ning selleks Scipio oligi. Ta niigi oli palju aega Charitinale pühendanud. Siiski varsti see poiss läks sööma ning kavatses magama minna ja Scipio lahkus eluruumidest mõneks ajaks, et teiste endiste Võitjatega natukene jutustada.

Ta saabus tagasi kuskil kümme minutit pärast Charitina eluruumidesse jõudmist. "Hei," naeratas Scipio teda silmitsedes. "Kuidas treeningud läksid?" küsis ta õhtusöögilauda tüdruku kõrvale istudes. Ta kallas endale alkoholi ja jõi klaasi kohe tühjaks. Ta ei olnud ei joomist ega morfiini süstimist jätnud. Aga ta tegi seda vähem, kui varem. Põhiliselt tegi seda vaid selleks, et ta öösel magada saaks, sest ta magas Charitina toas, temaga koos. Ja ta ei saanud riskida tüdruku vigastamisega enne Mänge. Aga päeval võis teda lausa täiesti selgena näha, mis siis, et see talle endale nii kurnav oli. See kõik oli talle nagunii kurnav, sest tema kallim läks Mängudele. Mõne päeva pärast juba.

OT: Charitina.

Charitina läks suhteliselt kohe sööma kui ta treeningutelt tagasi tuli. Ta vaid vahetas oma riided mugavamate riiete vastu. Ta naeratas kui nägi Scipiot tulemas. "Hei," sosistas neidis. "Kus sa käisid?" uuris ta. Mitte, et mees peaks talle ette kandma asju. "Mul läks päris hästi," sõnas tüdruk. "Üks karjerist, Kyan, õpetas mind vibu täpsemini laskma," sõnas Charitina siis. "Üldse ta pööras mulle palju tähelepanu," sõnas neidis veidi kahtlevalt. Ta sõi veidi edasi jälle.

"All, rääkisin mõne Võitjaga," kehitas Scipio õlgu. Ta kallas oma klaasi taas täis, kui Charitinat kuulas ja kortsutas kulmu, kui tüdrukut vaatama jäi. "Mida ma ütlesin sulle?" küsis Scipio vaikselt. "Teile mõlemale. Te ei usalda kedagi peale iseenda. Praegu, okei, las ta räägib sulle oma saladused, aga Areenil, sa oled üksi, te olete mõlemad eraldi ja te ei usalda mitte kedagi," ütles Scipio kindlalt ja isegi pisut karmilt. See oli tema kihlatu siin! Ta ei kaotas Charitinat mingile kuradi Kyanile!

"Ta tuli ja ta ei jätnud mind rahule," ütles Charitina vabandavalt. Ta ei saanud ju väga midagi teha. "Aga ta andis head nõu, ma lasen palju täpsemalt nüüd," sõnas neidis. Ta ei kavatsenudki selle kutiga areenil liitu moodustada. Vähemalt mitte siis kui tal oli muu võimalus ka. Neidis sõi edasi. "Ta soovitas mul eelmisi mänge ka vaadata. Sinu mängu," sõnas neidis siis ning vaatas huviga Scipio poole. Kas nad saaks tema mängu vaadata?

"No kui sa täpsemalt lased, siis on hästi," ütles Scipio noogutades. Aga ta ei tahtnud, et Charitina mingeid karjeriste ja ennasttäis noori mehi usaldaks. Kuradi Kyan. Ta oli seda poissi näinud ja talle ta ei meeldinud. Then again, talle ei meeldinud ükski neist teistest tribuutidest. Oleks asi tema teha, tapaks ta ise need kõik siin praegu maha, et Charitina ometi ellu jääks. Kuuldes siis Mängude kohta, mees köhatas, sest tõmbas oma joogi kurku. "See ei ole vajalik," arvas Scipio siis, kui oli kurgu puhtaks köhinud. Charitina ei pea nägema paar päeva enne Mänge seda, kuidas Scipio inimesi tapab.

Charitina kergitas kulme kui kuulas meest. "Miks mitte?" küsis neidis. "Kyani sõnul see just on hea. Ta ütles, et ta oli sinult paar nippi õppinud isegi," seletas tüdruk. Võib-olla ta rääkis liiga palju Kyanist praegu, aga ta oli kutiga veetnud aega ju nüüd ja tahtis teada nende mängude kohta. Ta tahtis teada, kuidas Scipio võitis ja mis võiks teda aidata. "Kyan arvas, et sa võiks minuga koos mänge vaadata ja mulle nõuandeid jagada," selgitas tüdruk. Kõlas igati loogiliselt, miks Scipio nüüd vastu oli sellele?

"Kyan ütles seda, Kyan ütles teist. Ta on karjerist, kellel ei ole mitte mingit põhjust sind aidata. Ma ei taha, et sa peaksid nägema, kuidas ma need Mängud võitsin," ütles Scipio pead raputades. Ta kallas taas oma klaasi täis, tühjendas selle sama kiirelt ning võttis siis ühe pisikese koogikese ja sõi selle ära. "Me võime mingeid teise Mänge vaadata, kui sa ilmtingimata tahad."

Charitina kortsutas kulme kui Scipio seal pahaseks sai. "Vähemalt ta ütles midagi," pomises Charitina vaikselt. Tal oli ka sitt eks ole. Tema oli see, kes sinna mängudele minema pidi ja ta pidi seal täiesti üksi olema. Loomulikult ta vastab sellele kui keegi talle tähelepanu pööras ja tal on võimalus, et ta ei pea seal tapatalgutel täiesti üksinda olema. "Vaatame siis midagi muud," arvas tüdruk. Nad võisid muid mänge ka vaadata.

Scipio kergitas Charitina sõnade peale kulmu. "Kas sa tahad öelda, et ma ei ole teile midagi siiani õpetanud?" küsis Scipio vaikselt, sisimas pettunult. Tõsiselt? Ja tülitsemine oli viimane asi, mida Scipio praegu teha tahaks, aga talle ei meeldinud, et mingi karjerist Charitinale mõtteid pähe paneb. Ta sai aru, et tüdruk peab Mängudele minema, ta sai sellest kuradima hästi aru, aga ta ei tahtnud, et tüdruk usaldaks inimesi, keda ta ei tohiks mitte mingil juhul usaldada. Ja sinna see asi kaldus.

"Ei," pomises tüdruk. "Ma ei taha seda öelda," pomises ta. Neidis ohkas ning sonkis oma toitu. "Aga sina ei tule minuga areenile kaasa," ütles neidis siis vaikselt. Kyan tuleb. Mitte, et kuti usaldamine tark idee oleks, ta teadis seda. Ta sisimas teadis väga hästi, et see polnud hea idee. Aga Kyan juba oli vaikselt talle midagi pähe istutanud ja see juurdus tasapisi. Kõik sõlmisid liite, miks tema ei võinud?

Scipio ohkas kergelt. "Ma tuleksin, kui ma saaksin, sa tead seda," pomises Scipio. Kui ta oleks praegu Võitja ja õiges vanuses, teda ei huvitaks, ta läheks uuesti. Charitina pärast. Aga ta ei saanud. Ta ei saanud tüdrukut mitte mingit moodi päästa. Ta sai talle ainult öelda, mida tasub teha ja mida mitte. Scipio ohkas taas, tühjendas järgmise klaasi ning sulges hetkeks silmad. Alkohol tegi ta uimaseks ja see oli nii hea. "Olgu," ütles Scipio siis vaikselt. "Vaatame Mänge, mille ma võitsin," pomises mees. Ja ta saab näidata tüdrukule kõiki vigu, mida ta tegi ja mida Charitina ei tohtinud teha.

Charitina naeratas kergelt ja noogutas. "Vaatame," sõnas neidis. Ta ei õpi nende paari päevaga väga midagi suurt ära, aga ehk õpib midagigi. Ehk jääb talle meelde midagigi. Neidis sõi nüüd jälle oma toitu, aga mitte nii isukalt kui varem. Kui ta viimaks arvas, et ta enam ei taha, lükkas ta toidu eemale ning ajas end püsti. "Kas vaatame kohe?" küsis tüdruk. Ta pigem vaataks praegu kui ootaks hommikuni. Samas Scipio oli juba päris täis.

Scipio vaikis nüüd, kui Charitina nõustus, ainult noogutas Saatjale, et naine selle valmis paneks. Lühike versioon, nad ei vaata tervet Mängu. Vaid seda versiooni, kus keskendutakse Scipiole ja mis ei kesta üleliia kaua. Mõned tunnid ehk. Scipio laskis lauda tuua uue pudeli ja noogutas jälle, kui Charitina küsimuse esitas. "Vaatame kohe." Scipio ajas end püsti koos Charitinaga ning liikus temaga elutoa osasse, kus video valmis oli pandud. Ka ringkonna meestribuut tuli vaatama ja Saatja sättis end sinna istuma. Scipio istus diivanile, pudel ühes käes, ning tõmbas Charitina endale sülle ja kaissu. Kõik juba teadsid, et nad olid koos, ja tema ei kavatsenud loovutada mõttetuid tunde mingi teesklemise peale, mida ta võiks kasutada veel tüdruku läheduse nautimiseks. Kui kõik olid end sisse sättinud, pandi ka video mängima. Ja alustati sellest, kus Scipio tribuudiks kuulutati. Näidati Kapitooliumi ja noort Scipiot. Ta tundus täitsa enesekindel, kuigi Scipio ise teadis, et sisemiselt ta suri sel ajal. Tõsiselt suri. Näidati veel mitmeid lõike Kapitooliumist, intervjuud ja kõike. Üksikul hindamisel sai noormees üheksa punkti, mis oli täitsa hea tulemus. Ja siis Areen. Scipio võpatas tuntavalt, kui seda Areeni silmitses suurel ekraanil, tundis klompi kurgus ja pidi mitu lonksu oma pudelist võtma enne, kui edasi vaadata suutis. See oli isegi purjus olles kohutav kogemus.

Charitina istus meeleldi mehele sülle kui nad elutuppa jõudsid ning jälgis ekraani kust hakkas film jooksma. Kapitoolium ja intervjuud ja kõik see olid üsna tühised, ta tahtis areeni näha. Viimaks hakkas mäng peale ja neidis ohkas vaikselt kui areeni nägi. Seal polnud mingeid võimalusi kuskile peitu pugeda põhimõtteliselt. Kohe algasid tapmised, mis Charitina võpatama pani. No loomulikult, ta teadis, et külluse sarve juures asi karmiks läks. Appi, mida ta teeb, tal on vaja vibu ja nooli ju. Mingil hetkel vaatass neidis Scipio poole. Kas tal on sealt midagi õppida ka?

Scipio tapmistest suurt ei hoolinud. Või noh, hoolis. See häiris teda, see kõik häiris teda nii kuradi väga. Ta oli seal Areenil üks esimestest, kes kellegi tappis. Ta jõudis ühena esimeste seas Küllusesarve juurde ning haaras seal suure noa, et esimesed tüütud tappa, kes talle kallale üritasid tulla. Ta tappis seal juba viis inimest, teised tapsid veel mõned ning siis jäi asi vaiksemaks, sest osad jooksid oma asjadega juba laiali ning Scipio kogus endale vajalikud asjad, ei pööranud esialgu tähelepanu neile, kes endale asju võtsid ja tedagi ei häirinud. Nad kõik olid ilmselgelt väsinud ja nad olid kuumusest hingetud. Seal oli meeletult palav. Endale seljakoti saanud, noad ja pistodad, jooksis ka Scipio Küllusesarvest ja vulkaanist eemale, ühtete põõsaste juurde, kuhu veel kedagi teist peitunud ei olnud. Seal mees istus ja tõmbas hinge, et seljakoti sisemust uurida. Veepudelid oli hea leid. Toidust ta niiväga ei hoolinud. Ja selleks õhtuks jäi asi ka vaikseks, kõik puhkasid ja harjusid Areeniga. Alles järgmisel hommikul läks esimene julge Vulkaani äärde, või pigem sunniti Areeni poolt, ning nähtavale ilmus tuledeemon. Scipiol sellega pistmist ei olnud, aga ta jälgis seda ja deemon tappis selle, kes vulkaani äärde surutud oli.
"Ma tõesti loodan, et teil ei ole sarnane Areen. Et teil leidub ikka kohti, kuhu peituda. Ja et teil ei ole selline tappev kuumus. Külm pole ka hea muidugi." Scipio ohkas, jõi, ja vajutas musi Charitina kaelale.

Charitina jälgis taas mänge, kui Scipio midagi ei öelnud. Kui mees aga hakkas rääkima, pööras neidis pilgu temale. "Ma loodan ka," arvas tüdruk siis. Selline areen oli äärmiselt kohutav. Kuskile väga varjuda polnud. Karjeristid tapavad nad kohe ära ju seal. Või noh, Scipio oli ellu jäänud ja karjeristid surnud. Aga see areen oli väga jube. Kuum ja ei mingeid peidupaiku. Charitina vaatas videot edasi, tema kaastribuut küsis vahepeal Scipiolt mõne küsimuse video kohta. Võitlemise ja muude asjade.

Scipio võpatas iga kord, kui teda kõnetati, aga vastas siiski sellele noormehele. Ta ohkas, kui jälle Areeni vaatama jäi. Video kestis pikalt, Scipiot oli näha mitmeid inimesi tapmas. Mingil hetkel moodustas ta ka mingit moodi liidu ühe teise kutiga. "Ei soovita seda teha," muigas Scipio Charitinat kaisutades. Nad hoidsid kahekesi kokku, tapsid veel mitu inimest, aga siis lõikas Scipio külmavereliselt selle kuti kõri läbi, et üksi jääda. Ja veel vaid mõned inimesed. Video hakkas lõpupoole jõudma, kui Scipio ja veel kaks kutti ning üks tüdruk tuledeemoniga vastamisi jäid. Selle läbi suri see tüdruk, poisid tappis Scipio ning pärast seda kadus ka deemon ning Scipio jäi võitjana üksi Areenile. Noormees oli täiesti läbi omadega, veepuuduses ning ei saanud enam väga hingatagi, sest õhk oli selline. Ning siis pilt vahetus ja juba tuli Võitja intervjuu. Ja videos oli tegelikult küll mitmeid olukordi, kust sai Scipio käitumisest ideid. Kasvõi juba see, kuidas ta selle teise kutiga liidu moodustas.

"Ei soovita mida?" küsis Charitina kahtlevalt. "Liite luua?" küsis ta siis. Ta ilmselt ei loogi mingeid liite. Püüab kõigist olla võimalikult kaugel või siis lähedal, aga "nähtamatu". "Sina ju sõlmisid liidu," pomises tüdruk tasakesi kui edasi vaatas videot. See, mis Scipio tegi oli päris jõhker, aga varsti peab Charitina ise seda sama tegema. "Ma ei suuda kedagi tappa," ohkas neidis nukralt. Ta päriselt ka ei suuda kedagi tapma hakata. Ta mõtles küll, et ta tegutseb seal instinktide najal, aga kas ta seda päriselt ka suudab. Suudab ta oma tunded ja inimlikkuse välja lülitada?

"Liite luua, jah," noogutas Scipio. "Ma tegin seda, aga see oli üsna loll mõte." Ta ohkas pisut. Neist liitudest tuleks hoiduda. Pärast saadakse liiga lähedasteks ja siis on juba raske tappa. Scipio sai ka selle kutiga juba täitsa sõbraks nende paari päevaga, eksole. "Suudad küll," sosistas Scipio siis, pigistades tüdrukut kergelt enda käte vahel. "Väldi kellegi tapmist, kui sa seda soovid, aga tee seda, kui olukord nõuab. Ma vajan sind tagasi," pomises mees vaikselt.

"Aga mida ma siis alguses teen?" küsis tüdruk. "Jooksen küllusesarve, võtan seljakoti ja vibu ja nooled ja jooksen ära?" küsis tüdruk murelikult. Mida ta peaks tegema? Kuidas ta peaks hakkama saama seal üldse? See tundus nii lootusetu. Aga Scipio oli võitnud ju kunagi. Tal on ka võimalus võita. Neil kõigil oli võimalus võita, lihtsalt igaühel oli see võimalus erinev.

Scipio mõmises kergelt ja võttis oma pudelist mitu lonksu. "Ideaalis ei lähe sa Küllusesarve ligi. Seal tulevad kohe tapmised ja ma ei tahaks, et sina või te kumbki sinna keskele satuks," ütles Scipio. "Seega parim variant on joosta just eemale. Neid relvi ei ole seal kunagi üks, sul on võimalus neid saada. Haarad kaasa midagi endale lähemalt, Küllusesarvest kaugel. Kui see on kott, siis seal ilmselt on nuga. Ja seda sa saad kasutada," seletas Scipio, rääkides ka nende ringkonna meestribuudiga.

Charitina ohkas raskelt selle peale ning mõtles veidi. "Aga mida ma noaga teen? Ma ei oska ju sellega midagi teha," pomises tüdruk. Okei jaa, ta saaks teha mingeid püüniseid ja voolida endale puidust mingi oda ja mis kõik veel, aga ta tahtis nooli ja vibu. Tüdruk ohkas taas. "Okei, haaran seljakoti ja jooksen eemale küllusesarvest," pomises ta siis. Ei mingit sarve jooksmist.

"Oskad küll. Terav ots vastase poole ja soovitatavalt kuskile, kus see palju viga saab teha," ütles Scipio muiates. "Sa saad nooled ja vibu, siis, kui selleks õige aeg on." Kindlasti saab. Scipio uskus tüdrukusse. Siis pidi mees teise tribuudi mõnele küsimusele vastama, kuni too otsustas, et läheb magama tänaseks. Scipio saatis teda pilguga ja pööras siis tähelepanu Charitinale. "Kas sa tahaksid ka magama minna?"

Charitina ohkas raskelt. Kuidas ta seal hakkama saab? Kuidas? Kuidas ta peaks ellu jääma? "Okei," noogutas neidis. Ta saab need asjad ja teeb nii nagu Scipio õpetab ja jääb ellu. Ta kuulas siis, mida teine tribuut ja Scipio rääkisid. Mehe magamamineku pakkumise peale neidis mõtles veidi. "Võiks küll," arvas ta siis. Iseasi, kas ta magada ka saab. Ehk saab. Homme varahommikul jälle treeningkeskusesse.

Scipio naeratas kergelt ning ajas end siis tüdrukuga püsti. Nad läksid Charitina magamistuppa ja Scipio lükkas nende järel ukse kinni ja lukustas selle ka. Alguses Saatja oli protesteerinud, aga noh, ta oli siiski Scipio vana tuttav juba. "Kuidas sul olla on?" küsis Scipio, kui nad olid oma asjad ära teinud ja end voodisse sättinud.